Gooooood morning Vietnam...

Reis algab. Rahulikult. Kuni Moskvani niivõrd ootuspäraselt, et värve, mida manida, pole. Autoga Riiga. Riiast Aerofloti lennukis Moskvasse ja siin ma olen. Ees õlu, mis loodetavasti iga minutiga odavamaks läheb. Jälgime reaalajas netist rubla kukkumist ...

Aerofloti lennukis pakutud õnneküpsis annab lootust tulevikuks:"The business with new partners will be very profitable". Vaatame, kas leian need uued partnerid siit - Vietnamist. Või tulen neid hiljem koju otsima..

Ja Vietnam. Lennujaamas tundus, et me oleme midagi olulist maha maganud. Igal Vietnami saabujal on transporterilindil vähemasti kaks pappkasti. Pappkastid on tõmmatud üle kollase kilega ja nende sisu ei õnnestu kuidagi teada saada. Aga ilmselt üks ärivõimalus läks kohe kindlasti kaotsi... Eriti ärevaks teeb asjaolu, et ühe kasti peale "konjak" on kirjutatud. Kas tõesti oleks pidanud siia riiki saabuma oma joogiga?

Reisil siiani kõik sujub. Lausa igavaks kisub.. Hotellituba on küll akendeta, aga ilmselt osaliselt ka tänu sellele, on siin vaikne.

Nende ridade kirjutamisel veel ametlikku hommikut pole. Päike alles peidus ja kell on viie ümber. Reis siia kestis Tallinnast liikumahakkamisega kokku pea 24 järjestikkust tundi. Uni on olnud väga häiritud, nüüd juba kaks ööd järjest. Hakkasime kohvitassi taga magama jääma ja juba kella neljast maandusime voodisse, lootusega oma  uni kuidagi siinse elukorraldusega sünkrooni saada. Kell kaheksa õhtul silmi avades - ja avastades, et magatud vaid mõned tunnid - tekkis küll hirm,  kas hommikuni und peab... Pidas.. Peaaegu..

Euroopa Liidu esindus Hanois asub majas, mis on nimetatud tuntud multifilmikangelase järgi Lotte majaks. Siin töötab meile teadaolevalt ainus eestlasest Hanoi püsielanik - jälgides siit kõrgustest vaadet muidu üsna madalale linnale. See maja, see tütarlaps ja veel lisaks linn, mis täis paljut kummalist - ekskavaatoreid, mis juhtmete vahel tegutseda püüavad, motorollereid, teid, mille ületamine tundub enesetapuna, Lenin veel kõrgumas tänavatel inimeste kohal, raudteed majade vahel...  - olid kõik, mida enne voodisse ärakukkumist näha suutsime.

Back to the U.S.S.R

Räägitakse, et sõnavabadusega on meil siin probleeme. Blogijaid pidi kinni pandama. Seega märgin kohe tsensorite jaoks ära, et alljärgnev pole mõeldud pahatalikuna ega halvustavana. Pigem on see üritus mõista midagi, mida oma kodumaal on ebameeldivaks minevikuks  peetud.

Pioneeride paraad, veteranid, pikk järjekord, et näha surnud meest. Käed taskust välja, päikseprillid eest - käsutab mundris mees. Respektiga vaatad klaaskirstus meest, kes meenutab rohkem joogaguru, kui nõukogude arusaama revolutsionäärist. Onu Ho, nagu teda familiaarselt nimetavad pildid kunstimuuseumis. Punalipud lehvivad.. Sirp lõikab ja alasile lööb haamer. Tuhanded lapsed saamas süsti korra loojalt,  kelle testamenti kogu riik üheskoos juba 45 aastat on täitnud.

Kõrvaltvaatajale tunduvad need punalipud ja mausoleum paralleelmaailmana, mis ei haaku päristegelikkusega. Vähemasti mitte selle tegelikkusega, mida me nõukoguderiigist mäletame. Äri käib, inimesed elavad oma  elu.. Mõni paremini, mõni halvemini. Kitsaste tänavate kõrval on rajoon, mida ehib kaasaegne kaubanduskeskus. Lukskaupadega, mitte mingi tavaline Ülemiste. Rahvast sees vähe - aga kultust on tunda siingi. Pioneeride ja veteranide asemel pruutpaarid, kes kaubanduskeskuse ees ennast pildistamas. Vastuolud?

Ha Long Bay

Tere, minu nimi on Hui. Sõbravad kutsuvad mind Lucky. Et siis Lucky Hui - nii tutvustas end meile meie giid luksuslaeva reisil Halong Bay-l.

Kaks päeva merelt väljaulatuvaid kaljusid, mitmekäigulisi õhtusööke, kajakke, ujuvaid saari... Ja karaoket, mille heli  kadus kõrvadest alles siis, kui keset kajakitamist, kusagil keset koobast kostus norralaste mitmehäälne inglikoor. Kaja oli tugev ja jätsime aerutasime. See heli koos ümbritsevaga - see oli ebamaine kogemus. Nagu kusagilt Sõrmuste Isanda filmist, sel ajal, kui seal parajasti ei sõditud ja haldjad laulsid...

Need uskumatud vaated ei tundugi enam nii uskumatud. Veest väljaulatuvad kaljud on küll suuremad ja võimsamad, kui Filipiinidel ja Tais - kuid siiski juba kogetud.  Koopad on võimsad - jäävad siiski kordades alla Sloveenias nähtutele. Aga siiski on siin mõnus ja rahulik. Jahe tuul jahutab ja päike soojendab - rahulik puhkus...

Vietnamist

Võrreldes Indoneesia ja Filipiinidega on siin oluliselt vähem kaootilisust. Kõik rohkem või vähem toimib. Võrgust leitud tunne, et tegemist üsna mahajäänud riigiga, pole kinnitust leidnud. Teeääri palistavad müügikohad, kus müüakse i-phone'e ja mitte turistidele - niiet riik elab. Kuigi vaesust on ka - siiski tundub, et süsteem on töös.

Kokkuvõtlikult:
Süüakse pulkadega, nagu Hiinas.
Kirjutatakse tähtedega, mitte nagu Hiinas.
Liiklus on parempoolne.
Raha - lisaks kohalikule, tundub, et saab ka väga hästi dollaritega hakkama. Atm-e ka siiani igas linnas piisavalt.
Arhitektuur: valdavaks on kitsad ja piklikud mitmekordsed majad. Vähemasti siin, põhjas. Minu silmale väga kummaline lahendus. Trepiehitajatel tundub siin palju tööd olevat.. Aknaehitajatel mitte niiväga..
Lapsed on siin imearmsad (palun, sellest mitte mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha..). Täiskasvanud mitte niiväga..
Toit - ei midagi väga erilist, aga üldiselt söödav ja päris hea. Joogid parajalt magusad ja toidud pea üldse mitte vürtsikad. Anti mõista, et lõunas asjad teisiti ja vürtsikust piisavalt...
Jook - õlu 40-st eurosendist kuni kolme euroni. Enamasti seal euro ringis. Muud dringid kallimad. Vein eriti. Kohalikku on viina ja rummi. Ei midagi hullu, aga ka ei midagi erilist.
Hinnad - kõrgemad veidi kui ootasin. Enam-vähem kohtades toidud 4-8 eurot. Hommikusöök kohviga alates kahest eurost. Hotellid - oluliselt odavamad Euroopast. Just sai veedetud öö 7-dollarilises hotellis - oleks saanud ka viiega...
Takso - 40 - 60 eurosenti kilomeeter. Võiks öelda, et üsna Tallinna hind.

Äri siin ajada osatakse. Kogu laevandus Ha Long Bayl oli minutipealt optimeeritud - kust üks laev turistidega tuli, millal uued inimesed laeva jne. Filipiinlased millegi sellisega hakkama ei saaks.. Ja äriajamist on ka võimalik neilt õppida...  Jõuad pärlifarmi, kus kohalikus poes pärlikeed, mis maksavad üksjagu. Olles nende hindadega juba mõttes kohanenud - tuuakse sulle veidi hiljem laevapeal kandik pärlitega - kvaliteet kehvem? Võibolla - ei tunne ala. Aga hinnad mõned korrad odavamad, mis inimeste mõtte liikuma paneb. Hiljem, linnas - on hinnad veel mõned korrad kukkunud... Aga selle turundusliku skeemiga oli turistidelt  kätte saadud maksimum.

Aga see, mis toimub tänavatel - sunnib Eurooplastel pidevalt fotoaparaati lähedal hoidma. Pea igal sammul midagi kummalist. Oleks hea kaamera... ja oskaja seal taga - saaks palju häid kaadreid. Kohalikud eriti ei kurjusta, kui neid pildistada...

Tam Coc

Needsamad kaljud vee ääres. Aga seekord mitte enam keset merd, vaid jõe ääres. Üks viimaseid paate, mis mööda jõge täna liigub, on meie oma. Üks noormees jalgadega sõudmas..

Mul tekkis teooria, et riikide jõukuse ja selle vahel, kudapidi inimesed sõuavad - on seos. Meil selg ees. Peruus nägin esmakordselt nägu ees sõudmist. Siin on tehnikat arendatud - ja kui käte jõust ei piisa, võetakse appi jalad.

Väga oleks tahtnud see kaks tundi sõuda oma paadiga ja omas tempos. Mitte vegeteerida paadis, nigu üks mõttetu turist. Mäed, tunnelid, kust jõgi läbi murdnud - sedasama kogesime Ha Long Bay'l, aga siis oli kajak ja roolis meie ise...

Cuc Phuong

Ligi 100 kilomeetrit rolleriga Vietnami teedel. Esimest korda rolleril kahekesi. Teed täis kitsi, seksivaid kitsi, koeri (muide, aasia koeri jätavad nii inimesed kui ka motorollerid üsna külmaks), rotte, kanu, lambaid, härgi, lapsi. Kokkuvõttes jäime nii meie kui ka kõik eelpoolnimetatud ilusasti elama.

Nagu me üsna matka lõppfaasis mõistsime, oli meie eesmärgiks üks tuhandeaastane puu. Puu ise oli üsna surnud... Aga palju suuremat vaatamiskogemust pakkusid seekord koopad. Jah, just - needsamad koopad, mille kohta just kirjutasin, et olen juba kõike näinud. Üks asi on giidilt kuulata mitmendat korda lugu stalagniitide tekkimisest - hoopis teine tera on ronida mööda sada meetrit pikka mäe auku, ainsaks toeks i-phone'i taskulamp. Pärast pikka ronimist kusagil kaugel sügaval maa-all diskussioon jaapanlastega - "kas te teate, kuhu me läheme" - "ei tea, me arvasime, et te tulete giidiga järgi ja teil on mingi arusaam". Üheskoos sai siiski võetud kokku, et tuhandeaastane puu ilmselt koopas kasvada ei saanud.. ja siiski tundus, et me päris tunneli lõppu veel ei jõudnud... Vihjeid on olnud juba piisavalt - nüüd tõstsin oma pealambi suurest kotist väiksemasse, mis igapäev kaasas..

Ja nüüd öörongiga Huesse. Homme on jõulud. Hues sajab, ja mitte lund. Et jõuluõhtu natukenegi eriliseks muuta - panime just omale toa kinni viietärnihotellis. Homme siis jõulud kusagil hotelli katusebasseinis, imetledes vihmast ilma ja saates terviseid teele Eestimaa külma talve.

Rong

Me oleme räpased... Viimases hotellis ei olnud sooja vett  ja eelviimases ei töötanud dušš. See-eest oleme me rattaga vändanud mööda mägesid ja teinud ühe pooleteisttunnise jalgsimatka. Kuivanud higi on naha peal alles. Reisikaaslane hoiab distantsi ja istub minust meeter eemal..

See rong väärib meid. Imeväike valge  hiir käis meid uudistamas. Madratsi paksus on vast sentimeeter.. Üsna rahutu uni üsna rahulikus rongis.

Ja niiviisi - otse rongist ja pesemata - astume sisse viietärnihotelli uksest.

Jõulud Hues

Sajab. See linn on hall ja udune ja selle linna keskel purukspommitatud, hall ja udune vana Vietnami keisri residents. Meenutab veidi Pekingi keelatud linna, aga mõned tuhanded  aastad noorem - 19. sajandist.

Jõulutraditsioone  tuleb austada. Neljakäiguline jõuluõhtusöök.. Verivorsti ja hapukapsast pole kusagilt võtta - seega piirdume kohalike ahvatlustega kaminavalgel. Maitsev.

Ja muidugi ka kirik. Mulle meenub neli jõuluõhtut, kus ma olen kirikus käinud. Kolm neist välismaal - Inglismaal, Betlemmas (see tegelikult väike küla, mitte kaugel Bostonist) ja nüüd siis tänane. Kolmel korral neljast on mu jõulukirikukaaslaseks olnud just seesama reisikaaslane, kes tänagi mu kõrval. Seekord on lauldavad jõulualaulud tundmatud - kaasalaulmise võimalust ei jäeta ja muusikat saadab trumm. Ilmselt peaks olema tegu katoliku kirikuga - aga peale armulaua ja kirku enda - ei tule midagi tuttavat ette.

Öökluppi jõulupeole meid sisse ei lasta.. Kuigi oleme nüüdseks end ära pesnud ja kamminud. Vaatame siis niisama jõulust linna. Väga sellest jõulust siin ilmselt ei peeta - kirik oli küll rahvast täis, aga ilmselt need ka kõik vähesed kristlased, kes siin elavad.

Linnades seda vaesust, mis sunnib Vietnamlasi konteinerites Eestisse tulema, ei märka. Istudes hotelli viimasel korrusel, nautides vaadet ja juues jooki, mille hind ka Eesti sarnastele baaridele silmad ette teeb. Kõrvallauas pidutsevad kohalikud noored.. Kas siis tõesti on lihtsam sõita merekonteineris teise maailmaotsa, kui et ronida selle hotelli katusele? Ilmselt on midagi siin korralduses, mida ma ei mõista. Väliselt tundub riik toimivat..

Hoi An

Kunagine kaubanduse sõlmpunkt jätkab sama rada. Armas ja kodune ja paksult täis riidepoode, rätsepa- ja kingsepaärisid. Ostuhullus on sama kerge peale tulema kui USA ostukeskustes. Päevaga valmivad just sinu mõõdu järgi ülikonnad, särgid, kleidid, kingad ja üldse kõik, mida riidest ja nahast saab.

Ainus pääsetee kaubanduskuradi käest on istuda laeva ja sõita saarele süüa tegema. Vanaema retseptide järgi ja oma kätt asjade potti puistamiseks kasutades - valmivad maitsvad toidud. Pärastlõunani järjest süües - ongi käes aeg kõik tellitud riided kokku korjata ja istuda kummalisse sõiduvahendisse, mille nimeks on ööbuss - edasi Nha Trangi. Inimesed bussis kahel korrusel ebamugavasse asendisse surutud - valge inimese jaoks liiga väikestes aukudes.. Vaatame, mis meist hommikuks järele jääb... Praegu just sõidame maanteel vastassuunas...

Aga veel muljeid Vietnamist. Vietnamlased on töökad - st. vietnami naised on töökad. Mehed istuvad meestebaarides joovad teed ja õlut. Naised teevad tööd ja ei loo vaid odavat jama vaid suudavad pakkuda ka kvaliteeti.

Praegu on pulmade aeg. Pulmad siin riigis kestavad kaks päeva ja kohal tuhandeid inimesi. Meie kokkamistuuri korraldaja (muidugi naine) näitas meile  oma pulmapilte ja tema pulmas oli olnud 800 inimest. Hommikul kokkama minnes tehti ettevalmistusi pulmaks ja terve tänav oli kinni pandud. Pärastlõunal naastes oli käimas juba koristamine. Vaid üks lauatäis mehi veel istus ja püüdis pidu venitada.. Ja minema viidi palju ja palju tühje õllekaste.. Rahvast oli olnud palju...

Revolutsionist

Iga riik vajab kangelasi ja kangelastegusid. See riik võlgneb oma olemasolu 30 aastat järjest kestnud sõdade perioodile. Erinevatel aegadel, aga pea vahedeta - võideldi Jaapani, Prantsuse, USA ja Hiina vägedega. Valiti partnereid vastavalt olukorrale ja lõpptulemusena jäädes võitjaks kõigis neis sõdades. Ja Ho Chi Minh vägede eesotsas. Jah, meil on ilmselt raske mõista punalippe ja sirpi ja vasarat, mis kõikjal silma paistavad. Aga kui vaadata seda ilma ideoloogiata ja riigi ja vabaduse seisukohalt - siis kangelane on sündinud. Onu Ho pilt seisab kodudes otse rõõmsa buddha kõrval. Kas siin loodi ohvriteta ja inimsõbralikku kommunismi? Ei, ka siin tapeti endiseid maaomanikke - revolutsiooni ajal sadu tuhandeid. Aga puhaste kätega revolutsiooni ei tee - ja rahva verega on paksult määritud ka kõigi vastasvõitlejate käed. USA loopis väidetavalt Vietnami kohal vietnami inimeste pihta rohkem lõhkeainet, kui kogu teise maailmasõja vältel. Sõda on armutu ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Kommunistlikud partisanid võitsid, partei juhib riiki - aga praeguses Vietnamis pole kommunismi ja sotsialismi palju tunda. Makse ei maksta. Haridus ja arstiabi tasuline - kapitalism vohab. Võibolla kusagil kõrgemal - suurtes linnades, suurte tehaste korralduses, on tunda kommunismi?

Revolutsioon tekib siis, kui ühiskond jõuab ummikseisu. Nii, kuidas enne - enam toimida ei saa. Feodaalne maailmakorraldus lõpetati pea kõikjal maailmas revolutsioonidega - mille tagajärjel jagati ümber varandus ja maa. Revolutsioonilistes situatsioonides tekkisid juhid, kes olid otsustuskindlad ja suutsid kaasata teisi. Pea alati käis otsusekindlusega kaasas ka julmus vastaste suhtes - revolutsiooni paratamatus? Eestis toimus revolutsioon ja maareform tänu vabadussõjale. Oleks võinud minna ka teisiti - ja Eesti edasine staatus jääda Landesferi ja punaarmee otsustada. Konservatiivid ja liberaalid. Landesweri võiduga poleks lahenenud midagi - ühiskond oleks jäänud uue revolutsiooni ootusesse  - maa vajas ümberjagamist. Vietnamis olid konservatiivid ja nende liitlasteks Prantsuse ja USA väed. Nad soovisid olemasoleva ühiskonna jätku ja ilma varasid jaotamata minna sujuvalt üle kapitalismile. Kas see üldse oli võimalik ilma revolutsioonita?

Ühiskonnas toimivad protsessid kiirenevad - varsti jõuab kätte ka praeguse globaliseeruva kapitalismi õitseng. Eeldused selleks on loodud ja süsteem loob üsna pea eeldused uueks revolutsiooniks. Kapitali koondumine - nagu kunagi ka maade koondumine - annab selleks põhjuse ja info vaba liikumine on selleks katalüsaatoriks. Veel mõni aeg tagasi toimisid puhastava toimega lokaalsed turu kataklüsmid, millega varad ümber jaotati. Tänapäeva globaalse turu juures on võimalik - ja võimalik vaid neil, kelle kätte juba on koondunud piisav hulk kapitali - riske maandada, et lokaalsed mõjud minimeerida. Ja vajadusel ka turge mõjutada oma varanduse suurendamseks. (Vene Rubla just praegu?). Kõik see loob eelduse uuele revolutsioonile. Millisele? Kommunistlik see kindlasti pole. Mis protsessid võivad olla selle osad? Islamirevolutsioonid? Occupy Wall Street? Vissarjon? Või hoopis astuvad ühel momendil riigid välja kapitali vastu? - ka seda võib pidada revolutsiooniks. Vastused annab meile tulevik .. Raske ennustada, millal - aga rikkuste ümberjaotamine tuleb.

Vene linn

Nha Trang. Terve reisi oleme arutanud - kus on venelased? Lennukis, mis tuli otse Moskvast - neid ei paistnud. Ka igal pool mujal siin riigis on kõrv vene keelt tabanud vaid paaril korral. Aga siin, mere ääres - on terve linn kaetud venekeelsete siltidega ja venelasi rohkem kui küll. Selles suhteliselt näotus linnas... Süüa saab, ujuda saab, lained suured. Aga ikkagi ei ole see linn, kus olla tahaks..

Jääme siiski paigale, kuna ees ootab kohtumine ühe teise reisiseltskonnaga. Kohtume ja edasi Da Lati läheb me reis juba kolmekesi. Päeva kaunistavad tuul, pilved ja vedelemine mudavannis.

Rollerisõit Aasia riikides vajab tugevat meditatiivset seisundit. Keskendunult tuleb tajuda kõiki teisi liiklejaid - nii neid tüüpe, kes tihedas mootorrattavoolus mingil põhjusel on oma seisukohaks valinud sõidutee, kui neid seltsimehi, kes sulle vastassuunas vastu liiguvad. Veidi sõites hakkad tajuma seda liikluse loogikat ja zeni - ja juba teed ka tiheda liiklusega tänavatel vasakpöördeid - ja vaid kindel usk, et keegi sulle küljelt sisse ei sõida - annab sulle selleks võimaluse.

Uus aasta Prantsuse linnas

Da Lat. 130km ja kolm tundi sõitu eemal - siin enam venelasi ei ole. Ei ole ka nii agressiivset ja ebameeldivat müügipoliitikat nagu Nha Trangis. Tegelikult ei ole ka prantslasi - need kihutati siit VietKongi poolt ilmselt välja. Aga jäänud on prantslaste poolt ehitatud linn. Mõnel tänaval kipud unustama, et oled Aasias ja astud enesekindlalt ülekäigurajal sõiduteele. Alles siis meenub, et see ikkagi Vietnam ja tegemist võib olla ohtliku sammuga..

Uueaastapidustused hakkasid see-aasta varakult. Eriti Eesti mõttes. Vana-aasta viimane matk Da Lat-i mägedes, et välja higistada eelmise aasta mustus, viis meid kohalikule uusaasta vastuvõtule. Kell oli küll kohaliku aja järgi napilt üle keskpäeva - aga pidu oli juba täies hoos. Väikses hütis oli külameeste pilgus näha juba üsna valdavat tühjust. Aga korraks veeti ka meid peole sisse ja pisteti kätte tops riisiviina. Suure huviga imetlesid kohalikud mu muskleid ja pakse käsivarsi (mis mu meele muidugi rõõmsaks tegi). Aga veel suuremat imetlust äratas kohalikes minu ja sakslase kohalike kohta ebanormaalselt suur kõht (Mis mu meelt enam nii rõõmsaks ei teinud).  Lasin siis kohalikel külameestel oma kõhtu katsuda ja sain vastutasuks uueaasta riisiviina juua ja sakuskat peale hammustada. 

Päris uusaasta tuli meil istudes suletud kohviku ees terassil vahuveini lürpides. Dalati prantsuse linnaosas, kohe Eifeli torni all. Ja ma eksisin - ei olnud lahkunud veel kõik prantslased. Vähemasti üks oli veel linna jäänud. Korrektselt lipsustatult, sirge ja väärika sammuga kõndimas keset öist linna. Lühikese prantsusekeelse diskussiooni käigus (millest küll mina sõnagi sotti ei saanud) selgus, et tegemist meie hotelli direktoriga. Selle asemel, et meiega kurjustada, et me nii, ilma rahata, tema suletud restorani terassil vägijooke tarbime - lubas ta meile hoopis vajadusel jooki juurde saata. Tänasime ja keeldusime - varud meil piisavad. Head Uut Aastat.

Uusaasta lubadustest

Siin kaugel - palmide all, tundub kõik lihtne. Tuled õhtul töölt koju ja pühendad paar tunnikest enesearendamisele - parandad näituseks oma keeleoskust. Lisaks väike trenn ja vaid kerge õhtusöök. Ei midagi nii keerulist. Mitte, et nüüd siin päikese all suudaks ennast millekski suureks kokku võtta. Ka siin kaovad päevad niisama askeldades ja mõni päev vaid kohvitasside taga puhates puhkamisest. Aga kokkuvõtmine kodus - kui puhkust pole - tundub ometigi nii lihtne. Reaalsus aga .. eks me näe..

Tundub, et tuleb revolutsiooniline aasta. See, mis meid on toonud siia, meid enam edasi ei vii. jne. On revolutsioonilise seisukorra hõng - maad ja ressursid vajavad ümberjaotamist. Kuidas täpselt see jaotus käib? Mis täpselt juhtuma hakkab? Revolutsioonid on ettearvamatud. Kas tuleb kaos või vormistub kiiresti uus kord? Kui palju on ohvreid? Revolutsiooni ilma ohvriteta ei tee. Alati tuleb midagi ohverdada ja keegi kusagil saab pihta. Mõni figuur sinus eneses?

Lilleline töötuelu

Siin, Ho Chi Minh'i linnas ehk Saigonis - nagu seda linna endiselt ka mitmel pool Vietnamis nimetatakse - lähevad mõtted ikka tagasi Eestisse ja seal ootavate tööde ja tegemiste peale. Ilmselt on see reisi lähenev lõpp, mis need mõtted ikka ja jälle mulle lähemale toovad. Istun linna kõrgeima hoone taevakohvikus ja vaatan ümbritsevat, üsna madalat linna.

Joon miljonite eest õlut - samaaegselt mõeldes tööst loobumisest. Ei, mitte päriselt ja lõpuni. Mõtetes küsimused - mis võiks olla selle ettevõtte nimi, kes võiks olla kliendid ja kes need partnerid, kellega koos rikkust looma hakkame - just nagu kõlas ennustus Vietnamisse jõudes. Hirmud on aastatega vähenenud - küll saab hakkama. Alati on saadud. Kui suur häda käes - ehitan kusagile vee peale vaiadele maja ja elatun krevettide ja kala kasvatamisest. Või topin plastmasskuule austritele külje alla. Või ostan oma viimaste veeringute eest motorolleri - see oleks mulle siis nii koduks, sõidukiks kui ka voodiks. Vaat' niiviisi:

Kõik saavad hakkama - isegi siin, Vietnamis.

Tagasi Hanoisse.. - sellega algab sõit suunaga tagasi ja sellega on sellel lool joon all. Järgmine kord uued jutud.

Emajõgi - Ostrova

"Professoril on palju jõudu ja sügavad teadmised. Kuid ka väikestel inimestel on palju jõudu ja sügavad teadmised. Ole metsas väga ettevaatlik . Metsas on tähtsad asjad ja väikesed inimesed on kaa metsas. Et väikesed inimesed sulle liiga teha ei saaks, pead sa üles leidma selle, mida neil pole. Ainult siis õnnestub sul metsast turvaliselt läbi minna."Punk´n´roll - Ostrova - Shamaani laager -???

Tsitaat 1Q84 raamatu esimese osa lõpust. Ma ei tea, kes on need väikesed inimesed ja kas ja miks peab neid metsas kartma. Ma tean, kes on väikesed inimesed linnades ja ka palju põhjuseid nende kartmiseks...  Aga lähen, otsin ja uurin. Raamatu teine osa tuleb alles pärast reisi - ehk selleks ajaks on mul vastused käes.

Nagu kaks aastat tagasi Hispaania palverännak, algas seegi palve(?)rännak Tartust. Pungi festivalilt. Velijkie Luki andis hoo sisse ja nüüd ühe juulikuu pühapäeva keskpäeval seisan ma Emajõe ääres ja olen valmis jätkama siit jala. Esimeseks eesmärgiks jõuda reedeks Ostrova külla fstivalile ja järgmiseks teisipäevaks shamaanilaagrisse. Kuhu täpselt - ega ma ausat üeldes päris täpselt enam ei teagi.

Saab üle Emajõe küll. Pole siin vaja ei põit ega õlekõrt. Praam viskab ära.. "Kas on ikka teised jalanõud kaasas? Ühtedega küll Ähijärveni ei jõua" ähvardab paadimees. Ja teatab, et paari tunni pärast kohe siinsamas Koit Toome laulma hakkab ja lubab mulle seal ka hulgaliselt noori külaneidusid. Ma arvan, et kuna ma Koiduga samas majas elan - käin parem mõni teine päev naabrimehe juurest läbi ja lasen paar laulu laulda. Mis omaküla meest ikka siin kaugel mail kuulata. Ja se konterdipaik tuleb mulle üsna kiiresti vastu. Keskit veel kohal pole, aga sildil saab lugeda, et üritus vanadekodu territooriumil. Polnud see parvepoiss ka teab mis esimeses nooruses .. Ja keda tema noorteks tüdrukutest peab.. Igaks juhuks kiirendasin sammu.. Siia paigale jäämine võib endaga ettearvestamata energiakulusi kaasa tuua.

Esimese tunni jooksul suutsin nii umbes kaks korda ära eksida... Vist .. Kui tekkis mõte esmese peatuse jäärele ja koti seljas viskasin - kerkis mu silme ette ootamatult tareke. Siin ma nüüd siis istun ja kirjutan neid ridu.. Kas eksinud või mitte - pole aimugi. Silte pole ... Inimesi pole näinud ammu.. mõni jälg.. needki ainult looma...

Matk

Matka selgelt kõige paemad kohad on tuulised kohad. Tuul on ainus, mis suudab natukenegi tagasi hoida kärbeste ja parmude rünnakut. Ja õhtul tulevad lisaks sääsed. Ilmselt peab ikka oma mehelikkuse ära unustama ja üritama mingit kaitset nende vastu välja mõelda. Mingi moment küll otsustad oma tahtejõdu treenida ja nende tegutsemist mitte segada. Las söövad raisad. Ja mõtled välja teooria, et küll loodus teab, mis sulle hea on.. Kui neid kurjalooma parme siin nii palju on.. Äkki siis on mul nende mürki millegi jaoks organismil vaja. Aitab vähki ära hoida või miskit. Või vähemasti hoiab madalal kolesterooli taset. Aga jah - las söövad raisad .. Kaua tahtejõud vastu ei pidanud...

Niiet Ahjale jõudes kiirelt makaronid keema kõht täis ja telki ära. Sääskede eest peitu. Väsimus ja ebamugavus hoidsid kaua üleval ..

Aga ikka kohtab siin raja peal inimesi. No muidugi on neid, kes rahulikult oma külas elavad. Ja jalgrattureid. Üks parv kihutas mööda juba eile päeval ja üks üksik naisterahvas tervitas mu hommikus toimetusi. Päris üksi ma siin selle raja peal seega pole.

Väikelinna Idüll

Ahja baar.. Keskpäev on käes. Kohalikud sellid söövad lõunat. Telefonikõne. Ilmselt helistab ühe külameehe naine. Külamees ise on tark mees - seljas "EFA International Schooli särk". Jutust tundub bravuurikust, mis ilmselt saanud ka sel varasel tunnil jõudu vägijookidest (a no mis ma ikka siin õiendan - endal ka juba Aleksander janukustutamiseks ees).

"Mis kurat, sina lähed seenele. Endal kõik juurviljad tegemata.. Kui lähed siis tead, et tagasiteed ei ole...". Naine saab ilmselt koslepi niiehknaa.. Kas läheb seenele või mitte ... Väikelinnade idüll..

Aga muidukäib jutt jalgpalli ümber. Kõik olid Saksamaa poolt. Muud faktid vahelduvad.. Kes võitis keda 7:1 ja mis minutil löödi eila värav... Kõik sassis nigu körtpärtli särk..

Lõpetuseks selge teadmine, et nüüd kõht täis ja enam ei viitsi tööle minna .... Aga mehed tõusevad ja lähevad... Puuriita panema.. Üks vanaldane härrasmees jääb küll mu imemasinat vaatama ja teatab, et ta neist arvutitest miskit taipa. Ta pensionär ja ainus millest ta veel miskit jagab on viina hind. Surume kätt - ja läinud nad ongi

Teine päev

Kui Hispaanias päevane kilometraaz alla 30 ei kukkunud, siis Eestis on kõik teistmoodi. Ei teagi, kas üksinda rännates oled laisem või on küsimus seljakoti raskuses, aga kui kell sai seitse - avastasin ennast kõigest 13km kaugusel hommikusest stardist. Peamine probleem oli Ahja. Sealne söögikoht.. Sealt suure hoo, hea tuju ja täis kõhuga kilomeeter valesse suunda.. Ja siis Ahja järv. Kaetud õhukese õlikirmega ja vesi veripunase värvusega. Higi ja kuivand veri, mis eilsest sääseja parmu tapatalgutest kehale oli hüübinud sai maha pestud. Osad lapsed, kes samal ajal vees sulistasid olid seal miskil põhjusel täis riietuses.

Aga parme täna vähem, kui eile... Tea kas neil on esmaspäeviti vaba päev või hommikune vihm neile liiga tegi.

Tänapäeva telefonid on liiga kavalad. Kusagil teel Kiidjärvele märkasin ma äkki, et pole ammu ühtegi rajamärki näinud. Ja siis ilusasti nelja tee ristil ja ei ühtki viidet, kuhu edasi. Eksinud. Telefon sisse - googlemaps ette ja ... Telefon pakub erinevaid huvitavaid asukohti, mis päris kindlasti tõega ei kattu. Ronin keset lagendikku kännule suunan telefoni kõrgustesse - seisan seal nigu totakas ja ikka ei midagi.. Geps kurinahk väljas. Ja telefon üritab oma intelligentsuset mulle mingit jama ajada. Täpselt nagu osad inimesed, kes kunagi ei julge öelda, et neil pole aimu ka millest jutt - ja ajavad siis mingit segast mulli ja eksitavad seltsimehi..

Lugemisel täna oli üks Hesse lühijutt tüübist, kes raha varastas ja siis sellega jalga lasi. Sellest inspireerituna ka mina pool päeva pättustega tegelenud. Kõigepealt ronisin torni otsa, kuhu ronimine keelatud oli. Minu 100 kilo pidas torn igatahes vastu. Ja nüüd istun siin Ahja jõe ääres ja legendis oli kirjas, et siin tuld teha ja telkida ei tohi. Ma küll üritan nüüd juriidiliselt korrektseks jääda. Toidu tegin priimusega ja ilmateade lubas kuiva ööd - niiet ka ööbimise üritan seekord telgita... Hesse jutt lõppes peakangelase suurte süümepiinade ja enesetapuga. Loodan siiski, et ma pääsen siit lihtsamalt ... Igatahes esimese karistuse ma oma kriminaalse tegutsemise eest juba sain. Taevaskota toodi mulle kooki ja külma õlut... Aga selgus, et minu ja taevaskoja vahel mittu pikka kilomeetrit ja öö juba käes. Seekord siis õlledeta öö.

Hommikul selgus, et kõik ei läinud siiski plaanitult. Ei ei.. Sellisid süümepiinu, mis enesetapuni oleks ärgitanud - ei tekkinud. Hoopis suur sääseparv leidis mu üles ja sain siis harjutada hämaras telgi ülespanekut..Oli ebamugav...

Hirm ja ebameeldivused

Kas üksi metsas hirmus ei ole? See kuulub ilmselt juba korduma kippuvate küsimuste rubriiki. Üksi metsas telgis - iga hääl moondub kellegi liikumiseks ja päris kindlasti keegi ka kusagil liigub. Oma ihuliikmed vastu telgi krabisevat riiet ja kostub nagu oleks keegi just astunud telgist mööda ja hakkab kohe kohe vaiasid maast tirima. Aga tegelikult ei ole hirmus. Hääled, telgi umbsus, väsimus, ebatasane küljealune - kõik see tekitab tunde, et magama jääda pea võimatu. Väsimus ei luba ka keskendunult raamatut lugeda ja uni saabub alles kahe paiku. Aga see pole hirm. Kui mõistusega võtta - ega siin suurt kedagi midagi karta pole. Pole ammu lugenud uudist, et hunt või karu täiskasvanud mehe maha oleks murdnud. Vanasti ju hunti kardeti.. Kas tänapäeva hundid on puust ja ei julge enam inimese ligi tikkuda? Või on muud kergemat ja maitsvamat saaki niivõrd külluses, et sellist jama lihtsalt ei viitsita süüa..? Kes teab. Aga suurimateks hirmudeks peakski olme just need ohud, mis elu võtavad - surmahirm. Aga, mis on surmahirm ... puhas ahnus elada kauem, kui sulle tegelikult aastaid on antud... Ei, hirmu ei ole..

Küll aga on ebameeldivusi. Suurimaks neist hommikune asjade pakkimine. Õhtul on kõik asjad visatud kus juhtub.. kõik tuleb telgist välja kraamida.. Telk kokku. Ruumi on nagu ikka - vähem, kui asju. Suur sahkendamine. Kõige selle keskel ühe hommikusöögi tegemine on kõige väiksem mure. Kõik kokku see hommikune uimane sagimine ikka oma paar tundi võtab .. Liiga palju sai toitu kaasa .. kõikide konservide ja pakkidega jändamine viskab üle. Peaks rohkem sööma, oleks vähem muret.

Ikkagi tundub see matk olevat suures osas töö.. Hambad ristis nagu eluski surud üksinda järgmist kümmet kilomeetrit lõpu poole. Palju sa märgata viitsid? Palju üldse sellist märgata on, mida teepealt endaga kaasa korjata? Tundub veidi nagu töö. Ainult, et kindel siht on ees - tööl ja elus see siht nagu puudu. Surud samamoodi üksi, aga kuhu see kõik välja peaks jõudma, sa ei tea... Naljakas, et kui oleks siht - Kui oleks elus siht jõuda Ostrovasse.. Ei jätkaks ma ju ometi jala. Elus kasutaks eesmärgini jõudmiseks lihtsamaid võimalusi - otsiks bussi, rongi, hääletaks ... ja oleks paari tunni pärast kohal... Ja siis jälle sihitu...

Kirjutatud Mammaste spordikeskuses. Sajab äikesevihma. Vihma lõpu ootuses... Veidi aega tagasi jõudis mulle kook ja tee ja kommid. Ning lõpuks sain ka veevarud täiendatud. Suured tänud Põlvamaa haldjatele, kes teelise eest hoolt kannavad..

Alla-andmisest ja regionaalpoliitikast

Rändurite kaitseingel oli täna minu poolt. Mammastest Põlvasse pidas sadu - ja äikesetorm tuli alles siis, kui Põlva kohvikus turvaliselt katuseall istusin. Pean tunnistama, et rajameister oli Mammaste ja Põlva vahel tugevasti viilinud. Igatahes suunda, kuspoole Mammastest Põlva jääb, pidin otsima GPS-i abil.

Vihm näitab küll vaibumise märke, aga siiski ei jõuaks enam kaugele. Otsustan teha seekord litsamalt ja minna hotelli. Kas alla-andmine? Sõltub, mis eesmärgiks pidada - mul ei olnud eesmärgiks end matkaga maksimaalselt kurnata, vaid pigem ikka rahulikult mõtteid koguda. Pean tunnistama, et halvasti magatud ööd on väsitanud ka aju. Hotellituppa.. ja sealt ma enam ei liigu.. Juba järgmise päeva keskpäev.. kui ma neid ridu siin kirjutan.

Aga veidi regionalpoliitikast. Pole see nii mahajäetud kant miskit. Pealiskiht on väga kena. Kõik asulad, kust läbi kõnnitud näevad välja vägagi ilusti klanitud. Nagu olekski elavad ja elujõulised. Ajakirjanduses vohav kriitika ja väljasuremine siit välja ei paista. Ka hinnatase on sisuliselt võrdne Tallinna omaga. Praad põlvas 8.- Eurot, hotell 50... Ma ütleks, et Ida-Euroopa üks kallemaid väikelinnu.

Aga raske on siin ilmselt regionaalpoliitikat ajada. Noor, kes ei taha siit välja suuremasse mailma(Tartu - Tallinn - Stockholm - Brüssel - New York), on ilmselt ka kohaliku arengu huvides üsna lootusetu tegelane. Suudab ainult kodus korda hoida ja keelata naist seenele minna... Ainus lootus, et mingi osa neist noortest, kes lähevad kunagi ka tagasi tulevad. Aga tulevad vähesed.. Seega, et siin see elu jätkuks, tuleb lapsi teha palju. Et tagasitulijatest jätkuks elu edendamiseks...

Segased mõtted

Igasugu segased mõtted tulevad pähe, kui kõndida niiviisi mööda pikka teed...

Et huvitav, mida mõtleb tour de france viiendat tundi peagrupi tagaotsas loksuv rattur.. Kas ei tekki tal seal mingitki geniaalset mõttesähvatust tänu millele ta järgmisel päeval enam starti ei jõuagi.. Ei mäleta, et keegi sel põhjusel oleks tuuri pooleli jätnud. Ei jäta mingagi, kuigi kilomeetreid päeva kohta niipalju vähem on tulnud, et Värskast läbi ei jõua. Siit Meenikunno soost suund otse Piusa poole.

Veel segaseid mõtteid, mis tekkivad, kui päike kuumutab ja vett vähe. Selline mõte, et kui üks kuri nõid puudele sinivalged märgid peale teeks - saaks ta kõik minusugused rändurid otse oma hüti juurde juhatada - õhtusöök lihtsalt käes. Korra juba tunduski et minuga midagi sellist toimumas. Mööda teed kõndides äkki maja teepeal ees. Kiri ka, et õues koer. Mõtlesin - ju siis ma kusagilt jälle mööda pandud. Läen veel sadakond meetrit tagasi - ei, kõik märgid näitavad, et õige suund. Otsustasin siis, et mis seal ikka, panin silmad kinni ja sammusin otse nõia koopasse. Koer haukus, aga ei hammustanud. Perenaine ütles tere, aga ei kippunud mind sisse soolama. Vedas vist. Ja tee läkski läbi inimese õue - et veel põnevam oleks - suunasid märgid sealt õuest mind otse mingisse tihedasse võsasse, kus tee otsa sai... Seda et valge inimese kombel tuleb üle õuel asuva silla minna - selle peale kohe ei julenud tulla. Aga tundub, et elama jäin.

Veel üks mõte, mis tekkis - võiks vaadata, kui palju siis teenib juhutöödega. Igas külas on teadeteahvel ja ikka kutsutakse kedagi puid laduma, või ostetakse kokku marju. Peaks ise proovima - või paluma "Suvesangaritel" selle peale mõelda.. äkki teenib niipalju, et ei pea tagasi linna enam minemagi...

Aga inimesi kohtab harva. Ilmselt olen ma ka ise piisavalt asotsiaalne ja suhtlema väga ei kipu. Vaid üks külamees tervitab poe juures ja kusagil metsatee peal jõuab auto mulle järele jääb seisma ja juht teatab et ta on kohalik. Mehe olek on selline hägune ja ilmselt ta päris sellises seisus, mis autot lubaks juhtida, ei ole. Teatab siis, et tal homma sünnipäev kaa. Soovin õnne ja kadunud ta oligi. Ja Paidra järve ääres - seal jah olid kaa inimesed. Sai poole ööni mõnusat 90-ndate diskomuusikat kuulatud...

Ühest väga vanast loost

Hesse läbi ja nüüd sattus minu e-lugerist näppu ühe joogi ümberjutustustus sellest ühest vanast tuntud loost, kus üks tegelane üritab rahvale tarkust tuua ja ta seepärast ristile lüükse. Eks neid evangeeliume on üsna mitu ja leitakse üha juurde - nüüd siis veel üks ja müstitsismi võtmes. Lugesin ja mõtlesin kaasa. Mind vana janust rännumeest muidugi kõige lähedamalt puudutas just see veest veini tegemise lugu. Tõlgendan nüüd kergelt jutu kirja pannud joogi tõlgendust ja kogu see suur pilt saab selgeks hoopis teise nurga alt.

Ühesõnaga. Lugu selline. Oli suur pulmapidu plaanis. Täiesti juhuslikult ka Jeesus samas kandis oli rahvale omi trikke tegemas ja kuna tegu oli ikkagi sugulasega ilmus ka Jeesus sinna pulma. Söödi joodi ja äkki sai vein otsa. Veini otsasaamine pulmas - see on üks äraütlemata alandav värk sealkandis.. Ja siis peoperemeestel nutt lahti. Jeesus seepeale leidis paar vaati vett, mille ta siis kibekiiresti veiniks muutis ja peo päästis. See vee veiniks muutmine pidi olema selline oskus, millega indias (kus Kristus eelnevalt õppimas käis) praktiliselt iga rinnalaps ka hakkama saaks. Juudamaal peeti seda mingil põhjuseks aga suureks imeks. Vot selline oli siis see lugu...

Lihtne lugu eksole. Aga kui nüüd ikkagi minna detailidesse ja teha analüüs. Paar küsimust: Kuidas sai ikkagi olla nii, et pulmapeol vein otsa sai? Teadsid ju ka peoperemehed, et suur häbi sellega pidi nende peale langema, kui nii juhtub ja pidanuks nad ju olema selleks ettevalmistunud. Ilmselt toimus seal pulmas miskit ebaharilikku, mis veini hulga oluliselt kiiremini kahanema pani... Ja teine küsimus: seal Indias need maagid igasugu trikke oskavad. Ma kujutan ette, et ka kõige tühisema triki õppimiseks isegi üliandekal tegelasel, kelleks Jeesus kahtlemata oli, paar päevakest ikka kulus. Miks pidi Jeesus kulutama oma kallist aega just selle triki omandamiseks, miks ei õppinud ta näiteks vaibaga lendama... või hoopis dzinni pudelisse toppima? Taipate kuhu ma sihin? Jeesus oli seal pulma kandis juhuslikult - seega tema liitumine pulmalistega oli üllatus. Ja üllatus oligi meil ju täpselt valemist puudus.. Kuhu kadus vein, ah? Kas mitte selle maagi kurku, kes oma janu kustutamiseks juba eelnevalt igasugu trikke selgeks õppinud? Ja kui sul isegi on oskus vett veiniks muuta - ega sa sellega siis niisama õuepeale laiama ei lähe. Kujuta ette neid joodikute horde pärast kümmet su ukse taga teenet palumas.. neid mõtetuid joomaorgiaid, kuhu sind seepeale kutsutaks... Selliseid asju tehakse ikka vaikselt ja salaja oma köögis. Teed pudeli ja maitsed. Või siis äärmisel juhul lööd korgi peale ja viid sõbrale kingiks, ise valetades, et poest ostsid. Miks pidi aga Jeesus selle oskusega nii avalikult välja tulema? Kuna ta ise jõigi kogu selle kuradima veini ära ja kallid sugulased said ta peale pahaseks. Kuidagi ta pidi ju kogu selle kahju heastama.

Kas tõesti oli kuulus pühamees joodik? Otsime veel edasi uuest testamendist. Oli paasapüha (jälle nagu näete püha... Asi võibolla polnudki nii hull, kui normees vaid pulmas ja pühadel võttis...) suur õpetaja kolistas mööda kirikuid ja märkas, et seal tegeletakse kaubandusega - hakkas märatsema. Panete tähele - seesama püha mees, kes käskis teise põse ette keerata kui kakluseks läheb. Seesama mees, kes oli aastaid idamaa maagidelt õpetust otsinud. Õpetust, mille osa on alati olnud enese valitsemine ja teadmine, et kurjaga ahnuse vastu ei saa. Seesama pühamees, kes piltidel ka tänapäeval on rahu kehastus - hakkas laamendama. Võibolla evangeeliumi kirjutajad liialdasid.. võibolla ta vaid korraks kukkus laudadesse... Aga igatahes - oli nagu oli - selliseid tüüpe, kes avalikus kohas ärplema hakkavad ja/või lettidesse kukuvad, ma olen oma elus näinud küll. Pea eranditult kõik on olnud üsnagi korralikus joobes...

Ja kas ei muutu see lugu üldse kogu uue testamendi keskseks teemaks? Miks ikkagi kristus risti löödi? Sellepärast, et ta tahtis olla juutide kunigas? Kui meil siin iga mees, kes tahab Ansip olla, risti löödaks - saaks puud enne otsa. Või et ta ajas mingid esoteerilist juttu ja lollitas inimesi? Kui nii, peaks meil peale igat nõidade saadet üks suur ühistapp toimuma. Ei aeta selliste pisipattude eest inimesi risti otsa. Selleks peab ikka mingi suure jamaga hakkama saama. Al Caponet mäletate? Ajas inimesi surma ja tõi vajadusel tagasi, aga kinni läks maksupettuse eest.. Ja kas sai ka tollel hallil ajal üks valitsus kannatada, et mitu vaati head vett veiniks muudeti ja ei ühtki aktsiisikopikat riigikassasse. See on patt riigi suhtes ja see on mida tuleb karistada seaduse täie rangusega...

Ja mis on kogu selle loo moraal: Ka joodik võib olla pühamees. Ja kui sa oskad veest veini teha - tee seda vaikselt ja salaja... Veelkord - ära viska pärleid sigade ette.

Tundub, et piibli eri osade ümberkirjutamine reisiblogis on saanud traditsiooniks. Veel mõnikümmend reisi ja ma saan väljaanda oma - rxnduri evangeeliumi.

Aga seal raamatus oli mõtteid, kuhu suunda mu oma isiklik maailm on hakanud kalduma. Et midagi on tänapäeva religioonidega valesti. Ilmselt mul kaugemale kristlusest, ja ehk ka puhtalt lutherlusest, pole õigus vaadata ja kritiseerida. Liiga kaugel ja tundmatud need mulle. Aga see tunne, et kunagi on seal olemas olnud midagi suuremat ja olulisemat - selle fassaadi taga peidus - see tunne on mul olnud ammu. Ja seda sama räägib ka suur joog oma raamatus, sellele samale vihjavad vabamüürlastest kirjutatud raamatud, millele olen peale sattunud. Pärleid ei saa visata sigade ette ja kõik ei ole valmis vastu võtma õpetuse sügavat sisu. Aga kas Rooma paavst veel omab mingitki teadmist neist vanadest unustatud salajastest dogmadest - või on ka tema vaid veel üks tühja fasaadi elemente? Kui kusagil hoitakse veel elus vanu ja iidseid tarkusi - siis ilmselt mitte enam kristliku kiriku seinte vahel. Kui Templirüütlitel olid olemas vihjed vanade tarkuste kohta - siis ilmselt ei ole need saladused kunagi jõudnud Eesti Vabamüürlaste kohtumispaikade keldritesse... Aga keegi kusagil ehk endiselt mõistab.. Keegi saab aru piibli salasõnumitest. Keegi ehk teab, mis oli Kristuse tegelik sõnum maailmale... Keegi veel ehk mõistab seaduspärasusi, mis on füüsika seaduste taga... Ma pean seda veidi oma teoloogist sõpradega arutama...

Unenägu

Ka siin Piusal ei tulnud õiget und... Ei teagi, milles viga. Telgis? Homme proovin teist telki, kui see kordub - peab aja uurima. Kui mitte - peab uue telgi muretsema. Nina on telgis kinni - mul pole aasta aega nina kinni olnud. Telgist väljas värske õhu käes ka mitte. Aga telgis läheb hingamine raskeks ja palavus ja jahedus kordamööda teevad une äärmiselt rahutuks. Ja sealt ka painajad...

Täna nägin unes, et ma olin läinud jälle Rohelise Erakonna Üldkoosolekule. Üldkoosolek toimus kusagil Nõmmel. Sisse astudes tuli mulle meelde, et ma sealt kolm aastat tagasi välja astusin. Otsustasin siis võimalikult nähtamatuks jääda ja taha pinki istuda. Seal ootas mind ees mu vana koolivend ja kunagine pikaaegne sõber (kel küll päiselus rohelistega midagi pistmist polnud). Ja siis algas - Valdur Lahtvee tuli lavale ja esimese asjana põrutas oma kõuehäälega, et see siin pole erakonna välistele tegelastele. Oli ta siis juba mind märganud. Tegin et tulema sain. Keegi vist korraldas hääletuse kaa, et kas ma võin jääda - jäin selgelt kaotajaks...

Selle unenäo peale viimased kilomeetrid Ostrova poole möödusid meenutades vanu erakonna aegu. Mõeldes, et kui sellest kunagi raamat kirjutada - võibolla isegi kahasse kellegagi, kes oli tesiselpool rindejoont ... Et kas see võiks pakkuda kellegile huvi. Kas keegi suudaks sealt välja lugeda omad õpetussõnad, mida kogu seal erakonnas toimuv farss andis. Või saakski kirja vaid hulk peidetud dogmasid .. Salatarkusi mis mõistevad vaid neile, kes selle tee ühes läbi käisid. Ja teistele oleks see veel vaid üks lugu ebaõnnestumisest...

Neid mõtteid heietades jõudsingi Obinitsasse, kus selgus ka üks erakonnalise unenäo võimalik põhjus. Erakonna roosilistel kuudel.. Kord kunagi neli aastat tagasi - olime siinsamas Setumaal loomas Rohelise Erakonna Võrumaa piirkonda. Siinsamas Obinitsas, veel enne lahkumist, vaatasime valmivat kunsti ja käsitöö maja... See maja on vahepeal arenenud. Palju uusi pilte. Merka ja veel tüdrukuid käsitöötamas . Kusagil üks Setu neiu diivanil tukkumas. Pulga Jaan maki pealt laulmas. Selline soe maja ühele rännulisele. Evar ei mäletanud mind enam .. Rääkisin talle oma unenäo ära.. Lubas temagi õhtul pittu tulla. Ja minagi pärast lühikest peatust taas edasi.

Ja nüüd kohal... Kell kolm ja peo ettevalmistused käivad täie hooga...

Naljakas. Peoplatsi peal sain just ilusasti kokku veel ühe erakonna tegelasega.. Just sealt teiseltpoolt rindejoont. Mõtlesin temapeale üksjagu neid viimaseid kilomeetreid tammudes. Mõtte jõud tõi ta kohale? Või mõtlesin, kuna ta oli tulemas? Mis on põhjus, mis tagajärg? Mis on juhus ja mis on märk?

Pidu läbi

Tore festival see Ostrova festival. Müts maha ja kiitus korraldajale. Selle imetoreda muusika ja veel eriliselt selle ukumatult hea sauna eest, kus väsind rändaja sai endale kogutud higi ja vere taas maha pesta. Elagu Ostrova.

Viimane etapp - šamaani tee algkursus

Reis, mida see reisipäevik katab lõppeb siis viimase etapiga - šamaani tee algkursus. Puhkusenädal kestab veel ja tööle tagasi pöörduma ei pea. Aga see juba kõik teine jutt ja ei mahu selle reisipäeviku tervikusse.

Need readki on kirjutatud Folgi värava taga Tegelaste toa terassi peal. Miks alles nüüd? - šamaanilaagri lõpu ringis andsin ma ausa vastuse- ma pean seda kõike veel natuke analüüsima, et saada aru, kas see minu maailma mahub. Pean tunnistama, et need paar möödunud päeva on aidanud selle laagri maailma ja minu maailma üksteisele lähemale tuua. Esialgsed vaated ja järeldused ei pruugi olla kõige puhtamad.

Esialgne tunnetus sellest kõigest käis vastu sellele, mida ma olin õppinud meditatsioonist. Maailma jõud peitub selle maailma lihtsuses. Aga siiski liiglihtne tundus see šamaani tee, mida Mikk Sarv presenteeris. Pikali, käed tasku ja rännakule. Ilma pikema sissejuhatuseta. Aga ettevalmistus? aga meditatiivne seisund? Kohe rooli ja minema.. Liiga lihtsalt ja käsu peale tulid ka kõigil osalejatel need lood kohumisest nii all kui pealilmas igasugu tegelastega. Kõik see tundus toimuvat mitte just eriti sügavates kihtides - vaid seal kusagil teadvuse kihtides — alateadvust vaid ehk kergelt puudutades. Liiga eneseabiraamatu vastuste sarnased olid ka vastused, mida saadi. Soovmõtlemine? Ma ei tea. Eks iga osaleja teab ise oma kogemust ja nägemust, et kuidas jõuti sinna kuhu jõuti. Mul omal nii lihtsalt asjad ei kulgenud. Väike trotslik meel mu sees keelas endale igasugu loomi ettekujutamast ja otsisin kontakti oma alteadvuse sfääridega. Need peaasjalikult olid mõtted, mis kursuselt lahkudes olid .. Et kontakt seni õpituga puudus.

Aga... Hiljem analüüsides ja mõeldes... Alljärgnev ei pretendeeri mingile tõele, ega ka tegelikult ei ole see katse seletada šamaanluse toimemehhanisme. See on lihtsalt üks hüpotees, mis võimaldab toimunul suhestuda mul siiani väljakujunenud maailma mudeliga. Kindlasti see edasistel reisidel muutub.. Kindlasti täieneb..

Need šamaani rännakud toimuvad pikali.. Mis tundus mulle vastoluna meditatsiooni maailmaga seoseid otsides. Aga ilmselt otsitaksegi sidet erinevate seisunitega. Meditatsioon lamades asendis lõppeb liiga lihtsalt unega. Meditatiivne seisund on miski, mis vajab õppimist. Aga selili unenägudesse minemine õppimist ei vaja - see on meil selge juba imikuna. Ka unenägude mailm on meile kõigile tuttav. Ja tõepoolest kohtuda unenäos oma alteadvusega - pole ju eriti keeruline. Trumm taustal ei ole mitte abivägi meditatiivsesse seisundisse jõudmiseks.. Vaid heli, mis sind unes reaalsusega endiselt kontaktis laseb hoida. Võimaldab mäletada .. ja mingil määral juhtida unenägu. Ja mingid pildid tulevad - kellel rännak, kellel pildid. Ilmselt sõltub see paljudest aspektidest. Mul seekord vaid pildid - aga oma unenägudele mõeldes olen kindel, et rännak - selline järjestikuline liikumine - pole kaugeltki midagi võimatut. Nüüd muidugi küsimus, et kas see, mis juhtub unenäos - seal trummi abiga ärkveloleku piiril - kas see on kuidagi tähenduslikum või lihtsamini seletatav, kui tavalised unenäod.Konkreetsed küsimused, lühike periood, see kõik võiks ju seda lihtsustada. Ma ei tea, kuidas sellega on. Fakt on see, et pärast neid rännakuid juhtus korra päris maailmas midagi väga kummalist, mis võis olla ka muidugi kokkusattumus. Pluss paar nägemust - mis võb olla reaalsusega kuidagi suhestatud. Eks aeg anna arutust, kas on tegemist juhustega või hargneb siit mingi teine - täiesti esoteeriline tee...

Igatahes siin Viljandis - siin päris maailmas tehtud rännak - viis mind vanade raamaute leti juure, kus kutsus mind paar raamatut. Vaatame, mis on nende sisu ja kuhu viivad need rännakud edasi. Kas ühe naisterahva poolt mulle kaasa-antud bengaali Tiiger väeloomana annab mulle jõudu edasi minna. Või lähen ma tõesti kusagile Indiasse seda tiigrit otsima ja küsima, mis tal öelda on.

Maailm on kummaline ja täis kummalisi pöördeid. Kohtumiseni järgmistes lugudes....