Da Lat. 130km ja kolm tundi sõitu eemal - siin enam venelasi ei ole. Ei ole ka nii agressiivset ja ebameeldivat müügipoliitikat nagu Nha Trangis. Tegelikult ei ole ka prantslasi - need kihutati siit VietKongi poolt ilmselt välja. Aga jäänud on prantslaste poolt ehitatud linn. Mõnel tänaval kipud unustama, et oled Aasias ja astud enesekindlalt ülekäigurajal sõiduteele. Alles siis meenub, et see ikkagi Vietnam ja tegemist võib olla ohtliku sammuga..
Uueaastapidustused hakkasid see-aasta varakult. Eriti Eesti mõttes. Vana-aasta viimane matk Da Lat-i mägedes, et välja higistada eelmise aasta mustus, viis meid kohalikule uusaasta vastuvõtule. Kell oli küll kohaliku aja järgi napilt üle keskpäeva - aga pidu oli juba täies hoos. Väikses hütis oli külameeste pilgus näha juba üsna valdavat tühjust. Aga korraks veeti ka meid peole sisse ja pisteti kätte tops riisiviina. Suure huviga imetlesid kohalikud mu muskleid ja pakse käsivarsi (mis mu meele muidugi rõõmsaks tegi). Aga veel suuremat imetlust äratas kohalikes minu ja sakslase kohalike kohta ebanormaalselt suur kõht (Mis mu meelt enam nii rõõmsaks ei teinud). Lasin siis kohalikel külameestel oma kõhtu katsuda ja sain vastutasuks uueaasta riisiviina juua ja sakuskat peale hammustada.
Päris uusaasta tuli meil istudes suletud kohviku ees terassil vahuveini lürpides. Dalati prantsuse linnaosas, kohe Eifeli torni all. Ja ma eksisin - ei olnud lahkunud veel kõik prantslased. Vähemasti üks oli veel linna jäänud. Korrektselt lipsustatult, sirge ja väärika sammuga kõndimas keset öist linna. Lühikese prantsusekeelse diskussiooni käigus (millest küll mina sõnagi sotti ei saanud) selgus, et tegemist meie hotelli direktoriga. Selle asemel, et meiega kurjustada, et me nii, ilma rahata, tema suletud restorani terassil vägijooke tarbime - lubas ta meile hoopis vajadusel jooki juurde saata. Tänasime ja keeldusime - varud meil piisavad. Head Uut Aastat.
No comments:
Post a Comment