Šveits 2021

Tegelikult peaks selle reisiblogi nimi olema "Tagasi Hesse juurde" või midagi sarnast. Kotis on mõned juba aastaid tagasi korra loetud Herman Hesse raamatud ja esimeseks sihtkohaks Hesse muuseum ja haud külas kus ta oma tagumise poole elust mööda saatis. 

Kui kunagi veel poissmehe-elu elatud, tööl käidud ja filosofeeritud - sai mõeldud, et milline oleks ideaalne elu siis, kui raha ei seaks mingeid piiranguid. Tekkis mõte absurdsest elust, kus elada elu reisil ja raamatute järgi. Umbes nii, et võtad raamatu ja kui tegevus kandub näiteks Londonist New Yorki - kobid lähima lennuki peale ja lendad. Lihtsalt selline idee, kui ei oska oma eluga miskit targemat peale hakata. Muidugi oleks selline elu reaalsuses üsna keeruline raamatute puhul, kus pidevalt mingite eri kohtade vahel ringi siiberdatakse. Saad paar lehte loetud ja taas lennukile. Või kuidas lugeda näiteks Moby Dicky? Ennast kusagile vaalapüügilaevale smuugeldada, et raamatut lugeda, võib ootamatult keeruliseks osutuda. 

Seega jääb üle selline pehmendatud variant - leida kohad kus raamatud kirjutatud ja/või kus kirjanik elanud. Ilmselt kogu elu selle eesmärgi nimel ümber korraldada enam ei õnnestu - jäävad siis üle väiksemad sutsakad. Ja millest muust siis alustada, kui oma selgeks lemmikuks kujunenud Herman Hessest ja tema Stepihundist. Üllatusega avastasin, et tema muuseum, elupaik ja hauaplats on Milanost - kohast kus Tallinnast pea iga päev lennuk läheb - nii ca pooleteist tunni rongisõidu kaugusel. See info, kus aga Stepihunt kirjutati - kus asub maagiline teater, Odeon ja teised raamatus kirjeldatud paigad - on mul siiani lõpuni leidmata. Võimalikeks kandidaatideks on Bern ja Zyrich, kus Hesse oma raskel eluperioodil, mil ta Stepihunti kirjutas, viibis. Võibolla leian mingeid lisa vihjeid tema Muuseumist. Võib olla käin läbi mõlemad linnad, võib olla valin välja neist ühe ja võib olla see, et milline linn täpselt, kaotab reisi käigul oma olulisuse. Aga teele..

Lugano

Milaano lend sujub tõrgeteta. Kuni lennult maha tulemiseni ja katsega õiget rongi leida. Pool raudteeterminalist tundub selline mahajäetud. Kui sattusin valele perroonile ei osanud muud väljapääsu leida, kui rohtunud treppide vahelt - läbi sai käidud ka mõned raudteejaama juhtimisruumid. Nupud jätsin seekord puutumata. Lõpuks leidsin tee tagasi ja sain aru, et teisele poole minnes oleks ka liftiga ilusasti tagasi saanud. Edasi tegin seda, mida Eesti mees tavaliselt ei tee - läksin küsisin, kas mu ostetud piletiga ikka saab Šveitsi - õnneks oli vastus jah - pea tunnike ootamist ja rongis. Eks edasi näe mis saab. 

Euroopa piiri ületamine Itaalia ja Sweitsi vahel ei osutunud probleemiks. Peale rongi valjuhääldist tulnud teavituse, kui palju võib sul eurosid tollimata taskus olla, muud märki riigikorra muutusest ei tulnud. Seda ka Koroona kontrolli vaatest. 

Lugano esmapilk oli rahulik. Liiga rahulik, et siit Maagilist teatrit otsida. Maagia pigem vaatas vastu ümbritsevatelt mägedelt ja järvelt - selline teistsugune, looduse maagia. Nagu ikka paikned linnades peaaegu kõik maagiline vanalinnas ja kesklinnas ja Lugano pole erand. Mägised kenad tänavad. Palju inimesi nautimas veel viimaseid päevi, mis võimaldavad õues toitu tarbida. Itaaliakeelne linn - seega palju pitsasid ja makarone. Aga oma nii umbes Pärnu suurusega on linn ilmselt siiski liiga väike, et välja kanda Stepihundi hämarat anonüümsusega kaetud salapära. Ei löö selle raamatu kaani enne lahti, kui olen otsaga .. Ilmselt vist ikkagi Zürichis. Seni rahuldab minu lugemisvajadusi Klaaspärlimäng. 

Homme alustan matka Hesse haua ja muuseumi suunas. 

Hesse radadel

Eile lõi taas välja kooner minus. Lihtsalt elab minus selline sisemine tegelane. Otse loomulikult lubab ta osta 10 euroga õlut aga 10 eurose USB laadija otsa peale sai tal mõõt täis - jättis ostmata. 

Lennujaamast ostetud akupank on oma viimased riismed telefonile ära andnud. Telefoni aku on ikka veel kusagil poole peal. Nüüd proovin oma sülearvutist viimaseid riismeid telefoni üle kanda. 

Aga, et mis siin valesti läks nende laadijatega - pistikud öömaja seinal on sellised pisikeste aukudega ja tavaline Eesti toitejuhe sinna lihtsalt ei mahu. Vot ei teagi, kas on tegemist selle konkreetse asukoha eripäraga - või on terve Šveits selliseid auke täis (hiljem selgus, et on jah. Jämedate otstega pistikuid siin kasutada ei saa). Ühtki vastavat üleminekut ei leidnud. Nii et olen sunnitud alustama päeva pooliku telefoniaku ja samamoodi pooliku blogiartikliga. Kirjutise lõpp matkast Hesse hauale ja muuseumi on sunnitud edasi lükkuma ajaks, kui olen suuteline ennast taas elektriga varustama. 

Aga alustan, kuniks aku veel toimib

Kui eelmisel päeval sai Luganos veel lühikeste varukate väel ringi tammutud - siis mägede öine kargus on siin kodune. Hommik on jahe, aga minu väikest matka see ei sega. Esimeseks sihtpunktiks siis Hesse haud. Surnuaia leian lihtsalt. Google mapsis kaardil tähistatud kohal haual pole. Käin üle kõik uhkemad sambad ja otsin tuttavat nime. Ei kuskil. Teades, et kodutee siit niikuinii taas mööda viib - siis loobun otsimast ja plaanin tagaisteel jätkata. Hiljem muuseumist saan vihje, et ta ikka seal samal kalmistul peab olema - et tuleb lihtsalt tähelepanelikum olla. Tagasiteel otsimine õnnestub - tegemist on kalmistu ühe ehk tagasihoidlikuma hauaga. Ei mingeid sambaid. Keegi on toonud hauale ühe silmaga kivi - Vabamüürlased? Ega ta väike pole - lihtsalt kõrvalolevate haudade uhkus varjutab. Kuna olen Klaaspärlimängu lugemisega jõudnud kohta, kus tuuakse välja meditatsiooni olulisus - siis annan oma panuse ja mediteerin haual oleval pingil pool tunnikest. 

Aga muuseum - muuseumi viib väike matkatee, kus mõned...

Siinkohal saigi aku otsa ja jätkan juba Zürihist. Mis ma tahtsin öelda oli,  et Hesse muuseumi viib tähistatud matkatee, kus Hessega seotud kohtades on metallplaatidel tema kunagi öeldud laused. Matkatee pikkus kaartide pealt pidi olema nii 5 km. Ma ise hindaks seda umbes poole lühemaks. Mina märkasin teed kalmistu juures ja sain sedamööda ilusasti Hesse muuseumini ja pärast kalmistu juurde tagasi. Muuseum ise oli üsna mannetu - nigu need inimeste majamuuseumid kipuvad olema. Keda tegelikult huvitab, mis pliiatsiga kirjanik kirjutas või milliseid perepilte tal oli.. Kogu muuseum muidugi puhtas itaalia ja saksa keeles. Mulle anti paremaks mõistmiseks näppu väike kaustik, kus siis oleks pidanud näpuga järge vedama ja piltidele ja pliiatsitele vastavaid tõlkeid lugema. Lugesin huviga. Esimene lause raamatus sisuliselt pani paika, et Hesse on eestlane. 

Hesse Baltisaksa päritolust on palju juttu olnud. Ja nüüd tuleb taas mängu erinevate riikide ja rahvuste suhestumine rahvuse definitsiooni. Ma olen Šveitsis ja suhtlen šveitslastega - kuigi järgmisel päeval mäkke ronides tulevad nad mulle vastu ja üle ühe ütlevad mulle "bon jorno" ja "gutten morgen". Küsimus pole ju ka ainult keeles - vaid visuaalselt vaatlusel ja käte kasutamisest kõnes saab eraldada saksa keelt rääkiva šveitslase eksimatult itaalia keelt rääkivast. Eesti rahvuse mõistega lähenedes pole sellist rahvust nagu šveitslane üldse olemas. Ma ei tea kuidas šveitslased ise rahvusesse suhtuvad. Uurisin wikipediast natuke Šveitsi ajalugu ja ei leidnud üldse mingit muud põhjust selle riigi eksisteermiseks, kui lihtsalt - elavad seal mägedes igasugu inimesi ja tõmbame joone ümber. Tõenäoliselt sama arusaamatu võib olla ühele šveitslasele Eesti ajalugu ja eestlaste soov enda ja baltisakslaste vahele terav eraldusjoon tõmmata. Ka tänapäeval kostub üha rohkem signaale, et Eesti esimese vabariigi rahvusromantikute joonistatud jooned ja hiljem Nõukogude ajaloolaste klassivahe vaod - ei pruukinudki tegelikkuses nii sügavad olla. Kindlasti seisuste vahelised piirid olid - aga nagu ajalugu näitab - eri ajastutel erinevad. Ehk peaks ka Eesti rahvas tõdema, et Herman Hesse on kuulsaim eestlasest kirjanik. Von Bear-i me võtsime omaks ja panime ka pildi Eesti rahale - ehk oleks aeg ka Hesse rehabiliteerimiseks.

Eestit kohtab muuseumis veel - raamatumüügiletil, kus palju saksa ja itaaliakeelseid raamatuid, ja vaid üks riiul ingliskeelseid - on ka üks nurgatagune muude keelte jaoks. Raamatud seal tunduvad suurelt osalt kasutatud olevat. Ja sealt oli 5 Frangi eest võimalik osta ka Eestikeelene "Siddharta. Hommuikumaaränd". Kuidas ta sinna teiste raamatute hulka sattus - ei tihanud küsida.  

Klaaspärlimäng

Raamat, mis räägib fiktiivsest teadusharust, mis tegeleb teiste teadusharude vaheliste seoste tekitamisega ja nendega mängimisega. Muusika ja matemaatika kõigepealt. Ja siis ka kõik teised  jms teadusharud takkotsa.Lisaks veel tükike meditatsiooni. Ma oma nurga alt veidike mõistan Hesse ideed. Olen ju ka mina ennast tihti vestlustes süsteemiteoreetikuks tituleerinud ja väitnud, et kõik süsteemid maailmas alluvad samadele seaduspärasustele. Ehk ka mina olen klaaspärlimängur. Võrreldes raamatus kirjeldatutega muidugi algaja ja diletant. Ei ole minust ainest süvenemaks mingi ajaloolise keele süsteemidesse ja otsima siis analoogiat näiteks muusikast. Ma jään pealiskaudsemaks ja proovin ka mõista neid süsteeme, mis jäävad formaalsetest süsteemikirjeldustest väljaspoole - tegelik elu, inimestevahelised suhted. Asjad milledest Klaaspärli ordu rüütlid raamatus hoolega ennast eemale hoidsid, et mitte segada mängu puhast ilu. Ma ikka üritan, kuigi see mõnikord üsna raske märgata ja mõista, kui mustrid lähevad inimõistuse kirjeldamiseks liiga keeruliseks. 

Monte San Salvatore

Mida siin pikalt rääkida. Ronisin mäkke. Google mapsi järgi saabilusti kohale - kuigi linnast on ka lühem tee - hea seda mööda taas alla tulla ja ring peale teha. Kes üles ronida ei jõua maksab 30 Franki ja viiakse liftiga (see teine fursn... sõna on liiga keeruline, et seda siia kirja hakata panema). Kes päris lühidalt tahab üles minna leiab ka oma tee:

Mitmetunnine matk. Ilusad vaated. Süüa saab päris tipu lähedalt - õlu on ootamatult odav 6 Franki, eriti võrreldes 5 frangise cappuchinoga. Hakkan juba hindadega ära harjuma. Siis väsinuna ja higi järgi tugevalt lõhnavana Zürichi rongi ja minema. 

Zürich

Rongisõit Luganost Zürichisse kulgeb poolenisti maa all tunnelites ja kestab alla kahe tunni. Mu eelpool mainitud kokkuhoid hakkab kätte maksma. Istun rongis ja telefoniaku näitab 7%. Vaatan nukra näoga pistikuauke, kuhu mul mitte midagi sisse pole pista ja kirun oma rumalust. Hotelli olen Zurichis suutnud broneerida, aga kas akust jätkub, et ka see seal üles leida? Õnneks on raudteejaamast vaid 10 min kõndida. Alustan hotelli nime ja aadressi pähe õppimisega - eriti ei taha jääda.  Raudtejaamast hotelli lähen jooksuga nagu bondi filmis jälgides vähenevaks tiksuvaid aku numbreid. Ei jõudnud nulli ja sain ilusasti kohale. Õhtul läksin ostsin ära vajalikud jubinad enda elektrivõrku ühendamiseks - nüüd taas korrektselt varustatud. 

Zürichisse jõudes on aeg Klaaspärlimäng kõrvale panna ja avada Stepihunt. Kunagi lugedes raamatut sellest kuidas kirjutada raamatuid - oli seal mõte, et iga raamatu sisu saab kokku võtta ühe lausega. Stepihundi lause minu mälestuses oleks midagi sellist: "Kurtisaan võrgutab vana ja haige mehe (nii neljakümnendate lõpus), kellele kurtisaani sõber annab narkootikume, mille tagajärjel segaseid nägemusi nägev vanamees kurtisaani tapab". Nii tagantjärgi mõeldes - hea, et mu elukaaslasele see raamat ei meeldinud. ja tea kas ta seda üldse lõpuni luges. Mul oleks üsna palju seletamist kodus enne reisi olnud plaani kohta raamatu jälgedes Šveitsis ringi tuuseldada... Aga nüüd ma siin olen - tänavatel lehvimas kanepi lõhn - putkadel kiri peal, kes paremat kanepit müüb. Kas tee maagilisse teatrisse? Ei Šveits on legaliseerinud vaid selle kanepi pehmema poole - seda kanepit mis kõrgustesse viib siin tänaval ei müüda. Kuigi kusagilt netist leitsin, et igapäevaste tarvitajate hulk siin üsna suur. Aga nagu siin kombeks - rahvahääletusel kanepi legaliseerimist ei peetud vajalikuks. 

Leidsin veel Internetist kinnitust, et Stepihundi tegevus suures osas just Zürichis toimumas. Keegi kusagil oli teinud analüüsi - ja alguspoole kohad viitavad Bernile - hilisemad Zürichile. Hesse pole baaride nimetusi vahetanud - niiet kohvik Odeon siiani ühel tänavanurgal oma kalli toidu ja kalli õllega paikneb (Stepihunt: Pärast keskööd ainult shampus. Pehmed tugitoolid, neegrikapell väga sikk). Ühe õlle Hesse mälestuseks ma sealt ka võtsin. Kontides on hullutav väsimus - aeg üsna ruttu oma väikesesse kambrisse kobida. 

Stepihunt

Äratus. Teine päev Zürichis. Eelmisest mäkkeronimisest keha väsinud.

Tripadvisor annab soovituse taas mäkke ronida - jala näitab google et kaks pool tundi üks ots. Trammi ja bussiga teekond veidi väheneb, aga ei kutsu. Hiljem, kui avastan, et Zürichi järvel saab üsna mõistliku raha eest väikese tunnise lõbusõidu teha. Selle käigus selgub ka, et laevaga on võimalik läbida ka pool teed mäeni. Võibolla homme.. Ja nagu ka Rootsis, ei suuda google kaardirakendus arvesse võtta liinilaevu, mis ka siin nii mõnessegi kohta teekonda oluliselt lühendavad. 

Loen voodis veidi Stepihunti - Harri Haller oli õhtu inimene ja ei teinud hommikuti midagi - Sobib minu praeguse olekuga hästi. 

Raamat ei kõneta mind enam sellisena, kui esimestel lugemistel. Stepihunt minus on ilmselt lahustunud - ei suuda ennast ja seda pea sama vana, haiget, elitaristlikku ja üsna põikpäist Harri Hallerit enam endaga seostada. Siiski käin mööda öiseid Zürichi vanemaid seinu ja ootan, et avaneks uks, mis kutsuks mind "Maagilisse teatrisse". Aga ei - need teatrid on ainult hulludele ja sedalaadi hullumise olen ma seljataha jätnud. Ainus uks, mis avanes - jah just ise avanes, kuna oli automaatuks - oli ühte saksa õlletuppa. Viis elu viimases veerandis olevat pealtvaatajat nautisid mõnuga kolme kapellmeistri lõõtsade ja kontrabassil ettekantavaid vanu Saksa meloodiaid. Aeg ajalt kostus piisavalt purjus vanamehe suust lauludele hooandmiseks "iiiiuhhhh". Ja pidu missugune. Klaas kallist veini ja kuulasin kuni muusika lõppes. Selline maagika siis - vastab ilmselt järelejäänud hundile minus. Ja üldine väsimus ajas mind taas tuppa magama.

Hesse on öelnud, et Stepihunt on üks tema valemini mõistetud raamatuid. Nüüd - sama vanalt kui minategelane Harri Haller raamatus - näen ka mina selles peamiselt depressiivsuesse sattunud täiskasvanu enese iroonilist väljanaermist. Ilmselt ei osanud Hesse seda kirjutades mõista, millise mõju võib ta kirjutatud raamat anda noortele, kelle jaoks hundi ja inimese võitlus pole mitte ajutise allakäigu tulem vaid kasvuprotsessi üks osa. Ma usun, et just see on teinud Stepihundist kultusraamatu paljudele noortele - sealhulgas kunagine mina. Viimasest minu Stepihundi lugemisest on möödas vist nii umbes kaheksa aastat. Kas ma olen paranenud, et ma enam endas niipidi lõhestumist ei märka? Või on olukord hoopis niiviisi, et ma olen liitunud väikekodanlaste sültja massiga ja lihtsalt loobunud elukuntstist? Või on see kõik ajutine ja hundid ja inimesed naasevad kui olukord muutub tormilisemaks? Ei tea - raamatu sisu ilmselt ongi, et juba need eelmised küsimused tuleb lihtsalt välja naerda. 

Noore lugejana jäävad paljud teemad märkamata. Kurtisaanides nähakse armastust mis toob paraleele tüdrukutega enda ümber, kes otsivad oma lunastust üha uutest armulugudest. Ei suuda seal näha prostituudi rasket saatust ja puudub mõistmine, et romantika saab selles mängus olla vaid lühiajaline. Samuti ei märka noor inimene Halleri elitarismi, ta otsib endast olematuid seoseid ja suhestub. Kuigi peategelane tuleb teisest, ülimalt viimistletud akadeemilisest maailmast. Kui ma Stepihunti esimest korda lugesin olin ma oma aktiivse elu alguses. Tänaseks on mulle tuttavad nii öised kõrtsud kui tantsupeod. Olgu olgu, fokstrotti vjms. ma tantsima ei õppinud - aga nii suures pildis on Kuku klubis laudade vahel naljakate liigutustega töllerdamine üsna sama eesmärgiga. Suur osa on läbi tehtud ja elatud - ja seekordsel raamatulugemisel ei suutnud enam samastuda vaid irvitasin koos kirjanikuga Harri Halleri üle. 

Uetlibergi Mägi

Pole näe juba terve päeva mäe otsa roninud. Aeg viga parandada ja eelmise päeva laiskusest üle saada. Pühapäevane Zürich on üsna tühi. Lootus, et laevasõit teed mäele oluliselt vähendab - ei olnud päris õige. Koos peatustega läks tippu jõudmine kokku ikka pea kolm tundi. Aga tõele au andes - tasus ära. Selline tore nädalavahetuse viitmise koht, mägise metsa ja imelise vaatega nii kaugematele lumistele mägedele kui ka Zürichi linnale. Hommikusöögiks leidsin mäepealt kummalise asutuse, mis ainult pühapäeviti lahti. Ühe frangi eest sai seal suure kausi teed - ja kui lisada veel mõned - sai ka paar viilu saia ja vorsti sinna juurde. Vaatega koht, ja vana kõrtsiruum. Jumalik. 

Ja tarkuse minutid - ma sain teada miks tehakse elektriga maastiku jalgrattaid. Uetlibergi mägi paistab olevat meeliskoht mägijalgrattureile - just neile, kellele meeldib mäest alla lasta. Mäest üles saamine, et hiljem alla lasta, aga üsna vaevarikas teekond. Ja nii jäingi ma suu lahti vaatama, mis tempoga kohalikud kodanikud siin mägesid võtavad, kuniks taipasin, et neil elektrimootor väntamisele jõudsat tuge annab. 

Nii möödus pühapäev. Enamus poode siin kinni - samuti juuksureid. Tegin oma reisides erandi - Sveitsis juuksurisse ei jõudnudki. Mitte, et neid siin vähe oleks. Šveitsi mehed on kõik väga hoolitsetud soengutega ja juuksureid leiab ka pea iga nurga pealt. Lihtsalt ei tekkinud sellist tunnet. Tagasipöördumine Itaaliasse - seal ma olen juuksuris käinud... Ja üldse - viimane juuksuriskäiks Taanis oli piisavalt põhjalik, et ega mul siit ülemäära võtta ei ole. Habemest võiks küll lahti saada.  

Hakkame tagasi liikuma. Milano ootab. 

Milano

 Šveitsist tulles on nagu väike vabanemine. Pizzade, öömajade jms hinnad kukkusid kaks korda. Samas inimeste keeleoskus vähenes märgatavalt. Et Šveitsi tunnet lõpuni mitte ära kaotada söön õhtusöögiks pizzat Emmanuelle Vittorio II kaarte all - ehk kõige keskel ja kõige kallimas kohas. Peaaegu venitab Šveitsi odava kebabikoha hinnad välja. 

Ja teeme siis vaatamisväärsuste päeva. Kuulus Milaano Toomkirik ja tema katus. Tegelikult on jah suur ja uhke. Ma olen ikka imestanud, et kes neid kirikuid pidevalt Tripadivisori nimekirjades ettepoole nihutavad, aga see siin on teistmoodi - just nagu kõigi nende teiste väikeste kirikute ema. Ja võimalus selle katusel veidi hängida ja raamatut lugeda on vaimustav. Pilet on mõistlik osta netist. Suurt trügimist ei paistnud olema aga ikkagi... 

Esmaspäev on - seega Da Vinci õhtusöömaaja lagunenud seinamaal jääb täna nägemata. Samuti ei saa sisse Toomkiriku muuseumi, kuigi mul vist isegi peaaegu et selleks õigus koos Toomkiriku piletiga lunastatud sai. Pole hullu - jääbki rohkem aega väljas tolknemiseks ja jäätise söömiseks. Veel mõned suured majad - kui siin juba ehitama hakatakse, midagi pisikest ei tehta. Rännak läbi Milaano ühe kanali äärde, õlu ja koju. Hakkame joont alla tõmbama - homme on lennuk reaalsusesse. 

Viimane päev

Istun taas keskväljakul tuvide keskel ja loen Klaaspärlimängu. Mõtte uuesti Da Vinci maali piiluma minna matsin kiirelt maha. Liiga hilja sain hotellist välja. Jala kirikusse ja jala lennujaama bussile - jätaks pileti ostmisega kokku maali vaatamiseks nii pool tundi. JA ega keegi ilmselt mu suurt seljakotti ka just liigse sõbralikkusega ei vaataks. Valin reemetu ja kohvi Alla Scala teatri kohvikus. 

Tõmbame joone alla - lend koju ja korras. HEa, et mind lennukit juhtima ei pandud - istekoht oli igatehes A1. Päris seiklusteta see lennureis siiski ei möödunud. Sai proovitud veidi vahendada kõrval istuvaid venekeelseid daamisid ja ingliskeelset teenindajat. Daamid nimelt suhtlusprobleemide tõttu endale kogemata kahepeale neli komplektlõunad tellisid. Sain ka mina omale ühe coca-cola abistamise katsete eest. Ega must suurt abi polnud. Vene keel üha enam rooste läheb. 

Aga jah - joon alla. Koju kamina ette. Ehk veidi rahunenumana kui enne. Järgmiste reisideni. 

Šveitsist

Reisile tulles oli peamine teadmine Šveitsist, et see on kallis riik. Ja ma ei pidanud pettuma. Peaaegu kõik on siin üksjagu kallim, kui me Eestis harjunud. Aga kõik riigis toimib. Rongiliiklus kust iganes kuhu iganes - järgmine rong läheb alati umbes nii, et paar kiiremat sammu tuleb teha, et peal jõuda. Piletite hind ei ole muidugi see 10 Euri Tallinn - Tartu lõigu eest. Sama pikk vahemaa võtab üle kuue korra rohkem vahendeid. Pistikupesadest, mis veidi Eestist erinevad, sai juba räägitud. Euroliidu Internet siin ei kehti - nädalaks on Telialt võimalik 30EUR eest 1G internetti osta - mulle seekord neljaks päevaks napilt piisas. Ja kõik siin on harjunud elama mitmekeelses keskkonnas - seega ka ingliskeelega ei jäänud kusagil hätta. 

Šveitsil ei ole merepiiri. See paneb küsima, et kuidas on ta suutnud saavutada kogu oma rikkuse. Teadaolevalt on ligipääs merele üldjuhul riigi ja kaubanduse arenguks äärmiselt oluline. Mulle tundub, et ka sellele küsimusele aitavad vastata Tšingish khaan, Muhamed, Attila - tugev ei ole see, kellel on palju raha - tugev on see, kes oskab ise hakkama saada, kellel on raskuste kogemus. Raha eest ostetud mugavus viib kiire lõpuni.