Minu pere ja muud loomad

Et siis Korfu. Esimese reisiblogi sissekande pealkiri on laenatud vast maailma tuntuimast raamatust, kus Korfu saar oma rolli mängib. Ja nüüd ka siis mina siin koos perega. Mis muidugi koheselt tekitab küsimuse, et kes siis on need muud loomad? Ühest küljest on muud loomad need kes koju jäid.. Üks kergelt närviline koer, üks ütlemata rahulik merisiga ja siis veel mõned tegelased... Teisest küljest võib pidada muudeks loomadeks üht teist pere, kes meiega seda reisi jagab ja meile seltsi pakub.

Perega reisimine - see on selgelt keerulisem kui ilma, mida ei pea ilmselt rohkem lahti seletama. Meie väikse Linnuga on juba ühelt poolt üksjagu lihtsam - ta saab juba paljude asjadega ise ja üksi hakkama. Teiselt poolt on tal viimasest reisist möödunud seitsme kuuga tekkinud selge iseteadvus, mida ta ka sõnades väljendada suudab. Tekkivad uued probleemid. Koduigatsus, toidu sobivus ... Mis reisi eriliseks väljakutseks teeb on see aeglus, mis lastega reisimisega kaasneb. Nüüdseks tundub kõik kunagi palverännakul ja meditatsioonilaagris õpitu täielikult asjaette minemas. Kõike seda aeglust, mis mitme pere ühisreiside juures võimendub, ilma nende eelnevate kogemustega taluda oleks olnud vaimselt üsna laastav... Liikuma saab hakata, kui kõik lapsed on riides, kuivad, olemas, kammitud enam-vähem rahulikud. Mitte nii nagu ma harjunud - kott selga ja tuld …

Reis siiani on kulgenud rahulikult. Vaid mõned tavapärased pisiprobleemid.. Nagu näiteks - arusaamine, et miks selline asi nagu Uber üldse eksisteerib ja mis haridust peavad omama inimesed, kes suudavad nende kasutajaliidesest midagi aru saada ... sulaselge s**t. Et kui oled juba käega löönud proovida seda mõistmast ja  Tulika number juba kutsub - tuleb kusagilt nagu hauapõhjast teade, et keegi juba liigub su poole... Ja siis muidugi tavapärane tõdemus, et maailm pole muutunud. Lennukitoit on endiselt selline solk, mida tegelikult ei tohiks elavatele organismidele manustada.. Umbes nagu keemiarünnak.. Aga noh need kõhugaasid sellest mõjuvad vaid mõned tunnid ja lennukilt maha saades on sul juba tunduvalt suuremaks probleemiks kuidas hakkama saada öise magamatusega..

Aga Korfu ise.. Kitsad teed, kust kaks autot üksteisest mööda ei mahu. Või vähemasti nii arvad sina, et ei mahu.. Pärast selgub et mahuvad. Alati mahuvad.. Et tekkib mõte et Saaremaast kordi väiksemas kohas on rendiauto omamine ehk mõttetu ja ebavajalik. Ja siis paned ennast neil teedel jalakäia olukorda ja leiad, et auto oli ikkagi turvalisem valik kusagilt kusagile jõuda. Vähemalt esimesel päeval on tunne, et saar ongi pigem sellistele rahulikele pereturistidele. Pakkumas privaatseid majutusi koos rahuliku basseiniga. Kuidagi teistmoodi tundub see kõik siin võrreldes näiteks Egiptuse, Tai, Kanaarisaartega.

Ja Kreeka majanduskriis? Ma ei tea kas seda on siin kriisist, aga kõik mis puutub rahasse tundub olevat optimeerimise objekt. Ei soovita teha väikeseid kaardimakseid. Proovitakse eemale nihverdada tasudest suurtele Interneti firmadele. On tunda, et kokkuhoid on teema...

Väikeste lastega reisimisel on olemas üks positiivne element. Aeg, mis jääb isadele, kelle rollide hulka ei kuulu lapse magama panemine.. Võimalus istuda öömaja rõdul öösel pimedas ja rahulikult kirjutada reisipäevikut. Segamatult...

Teine päev Korful

Väsimus puhatud. Teine päev läks Sidari randadega tutvumise tähe all. Siin Korful just rannad on need, mida vaadata. Neid ilmelt siin sadu ja väga omanäolised..

Öömaja on meil ühes toredas basseiniga hoovis. Paar sõbralikku noormeest seda pidamas. Olen oma elus kohanud mitmete ametite pidajaid ja tundub, et ühe öömajapidaja amet Korful ei ole just kõige hullem. Puhastad basseini, tood klientidele õlut ja toitu ette. Organiseerid.. suhtled.. Töö on küll 24/7 aga samas ilusas keskkonnas ilusa päikese all. Eestis kahjuks sarnase ametite pidajatel ilmselt elu nii lihtne pole. Neil paaril päeval, kui päike paistab ja kliente on võib see tore ja lootustandev olla.. Eestis peaks kuidagi teisi nurga alt lähenema .. Päikest ilmselt sinna juurde ei too..

Mis veel Korful silma hakkab. Kitsad teed - sellest oli juba juttu. Kohalike äride sularahaarmastus. Palju kohti, kus kaarti ollakse valmis vastu võtma alles viimases hädas. Ülikohmakas prügimajandus. Nähtavates kohtades haisvate prügikottide hunnikud. Ei, muidugi on positiivset rohkem. Rannad.. igas võimalikus vormis ja kujul. Ja siiani pea vahetpidamata paistev päike.

Pantokraator

Ei mitte see bänd. Vaid Korfu kõrgeim mägi.. Kuhu viib autotee ja kust vaade katab ära pea kogu Korfu saare ja suure osa Albaaniast. Proovime ka Lõuna-Itaaliat silmata. Veidi udune oli .. Ei märgand.. Võibolla täiesti selga ilmaga ..

Tee mäele oli muidugi nõrga mootoriga üüriautole tõsine väljakutse. Kohati üle esimese käigu sisse panna ei õnnestunud. Auto oli paksult täis värisevaid naisi.. Tegelikult nii hull ei olnudki. Selliseid lõike kus kaks autot kõrvuti ei mahtunud oli.. Aga õnneks vähe. Ja vastutulevaid autosi oli veelgi vähem.

Peaks olema hooaeg. Aga rahvast meeldivalt vähe. Meeldivalt siis meile, mitte öömajapidajatele ja restoraniomanikele. Ma ütleks, et isegi arusaamatult vähe. Hinnatase ometigi täiesti mõistuspärane ja päikest rohkemgi kui vaja. Restoranid on pooltühjad. Parkimiskohtigi leiab üsna lihtsalt. Tundub nagu Korfu oleks ära unustatud paradiis.

Rutiini päevad

Päevad muutuvad vaikselt üksteise koopiateks. Hommik, äratus, hommikusöök, autoga järgmisse väljavalitud randa ja siis juba õhtusöök ja "koju tagasi". Viienda päeva õhtuks on tekkinud juba üsna selge rutiin.

Mis rutiini veidi segab on ühe "muu looma" näole tekkinud punnid.. Tuulerõuged? Või siiski veidi liiga punaseks muutunud sääsehammustused? Kas üldse saame lennukile või ootab vähemalt osa reisiseltskonda garantiin. Kas ka meie linnuke saab rõugetest oma osa? Palju vastamata küsimusi, millest ühelegi ka arst vastata ei suutnud ja millele aeg siis vastused peab leidma.

Päev hiljem valutavad kahel suuremal lapselt meie seltskonnast kõrvad. Kõrvapõletik? Aega annab ka siin arutust .. Rõuged on siiski vist siiski loodetavasti vaid veidi tugevama reaktsiooniga sääsepunnid ja kõrvavalu on ka vähemasti siiani kontrolli all.. Veel on lootust, et jõuame õigeaegselt koju.

See aeglus, millest reisi alguses kirjutatud sai saab minu jaoks üha suuremaks probleemiks. Tunnen, et meditatsiooni kogemus enam ei aita.. Päeva lõpuks olen väsinud, aga ilma uneta. Mitmeid kordi tunnen ennast plahvatuse äärel olevat.. No kuidas saavad kõik asjad niipalju aega võtta ja kuidas ma ei saa selle juures kuidagi kasulik olla? Ja kui juba kord tundub, et saab liikuma - jääb kindlasti mingi vidinate pood teele ... ja.. No mida on seal nii palju vaadata ?? Taskus olev raamat aitab pikemaid pause sisustada, aga mitte alati. Kindlasti tagasi meditatsiooni laagrisse. Mul pole veel vajalikku tugevust.. 

Albaanias juuksuris

Sain vaba päeva. Või noh mis nüüd päeva - mõned tunnid, et ajada oma asju. Teised on "kodus". Ehk siis meie teise öömaja lähistel. Ühe linnukese on auto lastetool nii endast välja viinud, et ilma suurema sõjata teda sinna suruda ei ole võimalik. Järgmise jõulutunneli peaks tegema selleks, et autorendifirmad saaksid endale kastutatavad lastetoolid osta ...

Aga jah, vaba päev... Ja eesmärgiks sai võetud oma reisikaardil uus riik, Albaania, ära märkida. Kuidagi hirmutav tundub sinna riiki sõita. Peaks olema kole ja vaene.. Tagantjärele tarkus on, et eelarvamused olid asjatud. Ka see Sarande linn ise väärinuks ikka oluliselt rohkem, kui paari tundi.

Aga siis kuidas saada Korfult Albaaniasse (ja ka vastupidi). Kõigepealt - netist infot ei leia. Laevabürood ja sadam üheskoos on teinud pea kõik endast oleneva, et keegi kunagi sinna ei sõidaks ja ka hindadest ja kellaaegadest miskit ei teaks.. Kui isegi leidsin ühe laevabüroo veebilehe, kus kirjas, et laevad olemas ja liiguvad - aga ka sealt jõudsin ruttu "timetable" lingile vajutades 404 leheni. Ega siis midagi - sadamasse kohapeale jalad harki ja nõuan, et viidagu mind Albaaniasse. Julge tegevus päädis sellega, et seisin lõpuks ühes sadama majas. kusagil oli ka ilusasti kena silt "Albania ->" - aga ka seal ei mingit muud infot. Lõpuks leidsin ühe üsna tegevusetu sadamatüdruku, kes suutis öelda, et mine aga sadama territooriumilt välja ja siis vasakule ja siis veel natuke ja siis leiadki mingi koha kust osta piletid. No selge .. Pärast pea kilomeetrist sihitut kõmpimist leidsin mingi büroo nime, mis oli Internetist meelde jäänud. Nende info, et kella kahest läheb laev sinna ja siis kohe laev tagasi - ja see on neil viimane .. Aga on mingeid muid laevu millega saab paar tundi hiljem tagasi. Infot, et mis firma ja mis kell täpselt tagasi viib - seda ei suutnud tädilt välja pigistada - konkurents ilmselt. Aga noh julge hunt jne.. Ostsin ühe suuna pileti ära .. Aega laevani jäi pea poolteist tundi.. Mis kulus teada saamiseni, et Tripadvisori Korfu vaatamisväärsusi on keegi täiseti suvalistesse kohtadesse kaardile loopinud, mis kuidagi tegelikkust ei peegelda. Et siis sai lõppkokkuvõttes lihtsalt tunnike sihitult mööda Korfu väikseid tänavaid ringi sibatud - ja lõpuks mingisse restorani maha istutud ja õlu tellitud.. Ja juba enne õlle saabumist märkasin üle tee Albaania laevade piletite müüki. See teine salapärane firma siis... Ja teekond muutus hoopis julgemaks - Ka tagasisõidupilet sai ostetud.

Sõit sinna võttis poolteist tundi - sõit tagasi pool tundi.. Laevade erinevus. Esimesele oleks ka Autod mahtunud (mis tekitas muidugi mõtte, et tegelikult saaks Korfule ka kodunt autoga.. nii veidi üle ööpäevase järjest sõiduga). Teisel laeval said oodatud ca pool tundi laevas starti. Nii et kokkuvõttes väga palju kiirem polnudki... Kohapeal sain olla tühised kaks tundi, millest suur osa kulus juukselõikusele ja habemeajamisele. Üks kohustuslik reisi käik taas tehtud. Väljanägemine ka nüüd viisakam. "Albanian Style" nagu ma vähemasti ise umbkeelsele juuksurile oma soovitud juukselõikuse stiiliks ütlesin. Kokkuvõttes üsna kallis lõikus .. 18EUR sinna 17ER tagasi ja juuksur võttis ka kolmeka juuste ja kolmeka habeme eest... Age mees teadis, mis tegi. Teate seda tunnet, kus inimene on selge professionaal ja tõenäoliselt oma tööd juba vähemasti 60 aastat sama järjekindlusega teinud. Ja sa lubad sellise venna ka rahulikult koos terava habemenoaga oma kõri lähedale..

Saranda linna rannapomenaad oli nagu sõõm õhku Korfu kitsaste linnade vahele. Oli kus jalutada, kus asju müüa javäga palju restorane oluliselt odavamate hindadega kui Korful. Et kui küsimus kas minna - siis kindlasti. Ja pikemaks. Viis kuus tundi kindlasti. Saab ka kõhu täis süüa. Ja tegelikult võib sinna ka ilmselt ööks jääda või siis hoopis sealtkaudu autoga koju sõita kui soovi on.. Ja kui passi kaasas ei ole - testisin ära. Eesti ID kaart toimib ideaalselt.

Ülejäänud lühike aeg Albaanias kulus  mööda tänava turulette käimiseks .. Naisele homseks sünnipäevaks küll ehted said juba avansina ostetud.. Aga kuigagi nadi on teda päris tühjade kätega homme äratada …

Eeslid

Siin Korful on olemas eeslite varjupaik. Jah, justnimelt samamoodi nagu meil kasse, koeri ja naisi, keda kodunt välja visatakse ja keda keegi ei taha, varjupaikadesse viiakse, viiakse siin eesleid. Pean tunnistama, et ma lõpuni aru ei saanud, kellelt ja kust need eeslid tulevad. Rohkem neid loomi ei õnnestunud meil siin saarel kohata. Aga peab tunnistama, et need kes varjupaigas, olid ikka üsna räämas ja õnnetud. Ja küllap nad sellist kaitset ka tõepoolest vajasid. Katkutud.. Pimedad..

Lisaks oli sinna toodud ka hulgaliselt kodutuid koeri ja kasse, kelle kohta küll paiga peremehed selgesõnaliselt sildil kirjutasid, et nad neid enam ei soovi ja võimekus nende vastuvõtmiseks puudub. Siiski ümbritses meid pidavalt hellitust vajavate kasside hord (millest ma muidugi ka oma väikese allergialaksu kätte sain) ja lisaks mõned koerad ja väike kari pisikesi karvaseid kutsikaid.
Aga igatahes üleskutse maailmale - ärge piinake eesleid.

Reisi lõpp

Nagu ikka jääb reisi viimane peatükk pehmelt öeldes hiljaks.. Ikka mõtled, et jäänud veel need paar rida, mida sa kodus tugitoolis lihtsalt kokku paned.. Ja ikka võtab elu oma. Nii et reis jõuab juba meelest minna kui jõuab selle viimase kirjani, kus peaks rääkima sellest, kuidas koju jõuti. Ja seekord jäi reisiblogist siiani välja ka pea kohustuslikuks saanud mõtted reisiraamatu kohta.

Aga eks siis peab kirjutama meenutusi.. Tagantjärgi ..
Et siis kuidas koju jõuti? Lennujaam.. Mitte selline inimtühi ja saksa korra järgi kulgev nagu Tallinna Lennujaam viimasel ajal olema kipub. Vaatamata lennu väljumisajale peale keskööd, on rahvast murdu. Rendiauto ja perega reisi kõige stressirikkam koht on see lõpp, kui pead autost lahkuma. Öösel, pimedas. Lapsed karjumas. Endal pea plahvatamas ja asjad ühtlase kihina ikka veel autos laiali. Ja seda kõike kusagil lennujaama parklas.. Ja tundub, et kuidagi ei jõua. Aga jõuab. Alati jõuab.. Vaja veel vaid siin prügimajanduse kaosest lahti saada suurest hulgast prügist ja ka rendiautost. Kusagile muude prügikuhjade kõrvale need kotid jõudsid ja auto leidis ka omale vanad omanikud tagasi. Ja siis kiirelt lennujaama.. Kus maailma pikim turvakontrolli saba. Närvid on lõhkemas. Üleväsinud laps nutab, kuna tema vanker jooksis mööda linti kusagile tundmatusse auku. Taas tunne, et kuidagi ei jõua.. Aga jõuab ikka. Laps rahuneb ja jääb juba magama kuniks kuri turvatädi ta üles ajab ja veenduda soovib, et ega tal püksis äkki mingit relva või üleliigset kogust vedelikku ei ole.. Aga ikkagi jõuame. Ilusti jõuame. Ja edasi koju.. Ja ikka veel siiamaani väike lind kurdab meile, et ta tahab reisile. Tahab reisi-koju. Ja ilmtingimata lennukiga. Sest siis on soe. Siis on kõik koos ja siis on ka tema väike sõber temaga... Kindlasti läheme.. Varsti jälle.

Zorbas

Zorbas on Kreeklane. Küll mitte Korful vaid tema tegi oma tegusid Kreeta saarel. Tegelikult ka igal pool mujal, aga raamat räägib Kreetast. Ja räägib sellest samas absurdist, millest rääkis ka juba Camus. Hea raamat. Räägib suurest küsimusest - et kas peaks sekkuma maailma toimimisse või parem on võtta mingi absurdne amet. Näiteks kaevata sütt uskumata selle tegevuse ärilisse edusse. Ja mitte mõeldagi, mis mujal toimub; vaevade ja raskuste peale. Elada eemal maailma suurtest asjadest. 

Aga ikkagi - ka paradiisisaarel leiavad maailma mured sind üles. Sa võid ennast üritada lahti lülitada kõigest sellest .. Aga ikkagi jõuab sinuni inimeste julmus ja ahnus. Ja ikkagi sa sekkud ka selle saare protsessidesse. Sa ei suuda ennast täielikult ära lõigata ei saarest ega läbi selle ka maailmast. Väikeste inimeste väiksed hirmud ja ahnus on suur jõud, mida kasutades saab muuta maailma julmemaks kohaks. Ei päästa ka paradiisi saar. Tuleb leppida ja ennast sellest lahti haakida oma hinges. Mitte endaga kanda kaasas tapetud lesknaisi aga muud julma, mis juhtub, kui nn. rumal konservatiivsus võimule pääseb. Ja selleks et mitte kohata iseenda hinge. Elada, vaadelda, aga mitte südamesse võtta.