Et siis Korfu. Esimese reisiblogi sissekande pealkiri on laenatud vast maailma tuntuimast raamatust, kus Korfu saar oma rolli mängib. Ja nüüd ka siis mina siin koos perega. Mis muidugi koheselt tekitab küsimuse, et kes siis on need muud loomad? Ühest küljest on muud loomad need kes koju jäid.. Üks kergelt närviline koer, üks ütlemata rahulik merisiga ja siis veel mõned tegelased... Teisest küljest võib pidada muudeks loomadeks üht teist pere, kes meiega seda reisi jagab ja meile seltsi pakub.
Perega reisimine - see on selgelt keerulisem kui ilma, mida ei pea ilmselt rohkem lahti seletama. Meie väikse Linnuga on juba ühelt poolt üksjagu lihtsam - ta saab juba paljude asjadega ise ja üksi hakkama. Teiselt poolt on tal viimasest reisist möödunud seitsme kuuga tekkinud selge iseteadvus, mida ta ka sõnades väljendada suudab. Tekkivad uued probleemid. Koduigatsus, toidu sobivus ... Mis reisi eriliseks väljakutseks teeb on see aeglus, mis lastega reisimisega kaasneb. Nüüdseks tundub kõik kunagi palverännakul ja meditatsioonilaagris õpitu täielikult asjaette minemas. Kõike seda aeglust, mis mitme pere ühisreiside juures võimendub, ilma nende eelnevate kogemustega taluda oleks olnud vaimselt üsna laastav... Liikuma saab hakata, kui kõik lapsed on riides, kuivad, olemas, kammitud enam-vähem rahulikud. Mitte nii nagu ma harjunud - kott selga ja tuld …
Reis siiani on kulgenud rahulikult. Vaid mõned tavapärased pisiprobleemid.. Nagu näiteks - arusaamine, et miks selline asi nagu Uber üldse eksisteerib ja mis haridust peavad omama inimesed, kes suudavad nende kasutajaliidesest midagi aru saada ... sulaselge s**t. Et kui oled juba käega löönud proovida seda mõistmast ja Tulika number juba kutsub - tuleb kusagilt nagu hauapõhjast teade, et keegi juba liigub su poole... Ja siis muidugi tavapärane tõdemus, et maailm pole muutunud. Lennukitoit on endiselt selline solk, mida tegelikult ei tohiks elavatele organismidele manustada.. Umbes nagu keemiarünnak.. Aga noh need kõhugaasid sellest mõjuvad vaid mõned tunnid ja lennukilt maha saades on sul juba tunduvalt suuremaks probleemiks kuidas hakkama saada öise magamatusega..
Aga Korfu ise.. Kitsad teed, kust kaks autot üksteisest mööda ei mahu. Või vähemasti nii arvad sina, et ei mahu.. Pärast selgub et mahuvad. Alati mahuvad.. Et tekkib mõte et Saaremaast kordi väiksemas kohas on rendiauto omamine ehk mõttetu ja ebavajalik. Ja siis paned ennast neil teedel jalakäia olukorda ja leiad, et auto oli ikkagi turvalisem valik kusagilt kusagile jõuda. Vähemalt esimesel päeval on tunne, et saar ongi pigem sellistele rahulikele pereturistidele. Pakkumas privaatseid majutusi koos rahuliku basseiniga. Kuidagi teistmoodi tundub see kõik siin võrreldes näiteks Egiptuse, Tai, Kanaarisaartega.
Ja Kreeka majanduskriis? Ma ei tea kas seda on siin kriisist, aga kõik mis puutub rahasse tundub olevat optimeerimise objekt. Ei soovita teha väikeseid kaardimakseid. Proovitakse eemale nihverdada tasudest suurtele Interneti firmadele. On tunda, et kokkuhoid on teema...
Väikeste lastega reisimisel on olemas üks positiivne element. Aeg, mis jääb isadele, kelle rollide hulka ei kuulu lapse magama panemine.. Võimalus istuda öömaja rõdul öösel pimedas ja rahulikult kirjutada reisipäevikut. Segamatult...
No comments:
Post a Comment