Maroko 2022

Jälle teel. Sihtkohaks sügisene Maroko ja seekord kahekesi. Meeste reis, mis algas meestepäeval. Naised ja lapsed jäi koju oma aega ootama (ja nagu selgus lund rookima ja päästma majasid saabuva külma rünnakute eest). Maroko siis seepärast, et siia reis lihtne ja odav ja varem pole käinud. Reis sai välja kuulutatud septembris, oma sünnipäeval. Ideest võttis kinni vaid üks peol osalenu - ja siin me nüüd kahekesti oleme. 

Siia saamine oli lihtne. Väikesed takistused, mõlema lennu hilinemine mõned minutid, meid väga ei mirjendanud. Saime kohale. Kodust ja tööst oli väsimus ses ja kokku üle viietunnine lennuaeg sai peamiselt ennast välja magatud. Nüüd puhanum tunne. 

Suurimad hirmud Marokoga seoses olid meil tekkinud Internetis kõiksugu kommentaare lugedes. Agresiivne müük. Võimalus igalpool petta saada.. See kõik muutis meid väga ettevaatlikuks ja lennujaamas taksot valides ei olnud meil küsimus, et kas me petta saame - vaid kui palju me petta saame. Adekvaatset infot Tangieri lennujaama taksohindade kohta internetist leida oli raske. Meil oli teadmine, et 25 eur eest me saame omale takso vastu kutsuda... Selle panime siis taksohinna kauplemise maksimumiks. Vahetult enne taksopeatust oli suur silt, mis ilmselt lubas laennujaamast linna 100 kohaliku raha eest (umbaes 10 EUR). Miinimum ja maksimum olid paigas. Pakkumine tuli 150, mis tundus piisavalt aus ja oodatud kauplemine jäi sootuks ära. Terve tee linna mõtlesime ja ootasime, et kust tuleb see konks, kust meid tillist tõmmatakse. Et kas see 150 oli ühe inimese hind.. Või leitakse mingi muu põhjendus meilt raha juurde saada. Ei, kõik oli ikkagi täiesti puhas ja kokkulepe töötas. Muidugi võib hinnata, et see 50 raha, mis oli erinevus sildil olnuga oli pettus. Samas, Bolt küsis minult kodust lennujaama sõidutamise eest 16 EUR. Ei mingit võimalust kauplemiseks. Lihtsalt tõdemus, et hind täna selline. Kuidagi keerulisem on kurjaks saada suurfirma peale ja teda petmises süüdistada, kui et näha röövlit vaeses Tangieri taksojuhis. Ehk võib ikkagi öelda, et meie hirm, et taksojuhid meil naha üle kõrvade tõmbavad ei realiseerunud. Ja sama kehtis kõigi taksosõitude suhtes Tangieris. 

Teine Marokoga seotud suur hirm - pealetükkivad müügimehed - oli vähemalt Tangieris, ülepaisutatud. Keegi kusagil korra proovis sind kusagile kutsuda või midagi müüa.. Aga see kõik oli kümneid kordi vähem tüütavam kui näiteks Egiptuse poemüüjad. Ehk kokkuvõttes üsna rahulik ja mugav linn.

Tangier

Kassid. Lugesin enne reisi, et kasse on igal pool. Mulle allergikule ei ole see muidugi hea uudis. Ja kasse tõepoolest siin on ja on ka koeri. Esimeses söögikohas on üks kass, kes on harjunud ennast külastajate süles sisse seadma. Või siis seljas. Või kui nad ümber istuvad - siis nende tooli peal. Kuna me oleme jäänud ainsateks külalisteks, ei suuda ta ennast meist eemal hoida. Aga vähemalt hotellitubades kasse pole ja siiani ilma allegriata hakkama saanud. 

Tangier näeb välja nagu üsna tavaline Euroopa linn. Mingit Aafrikat, arenguriiki, Marokot, on tunda kesklinna kitsastel tänavatel ja neid tänavaid ääristavates poodides. Jah, kohtab ka vaesust. Mõned tänaval magavad inimesed, mõned kerjused kes väidavad, et nad on Süüriast ja soovivad veidi almust. Vaesust on - aga see on pigem kerge lisand kou põhivärv. Üldmulje on Euroopalik, hinnatase pigem Eestile sarnane. Ka kõik naised pole rätikutes ja silmapiludega tegeleasi leidub üksikuid - need tõenäoliselt turistid. 

Medinale - Tangieri vanaegsele kesklinnale - lisaks otsime teed Atlandi ookeni randadesse. Heraklese koopasse ja punkti kus Vahemeri ja Ookean üheks saavad - "Cap Spartel"-i. Taksoga sinna 200 kohalikku raha (ca 20 EUR). Seekord proovisime ka kaubelda veidi - aga ebaõnnestunult. Tagasi saime ka ilma kauplemiseta 150-ga. Teistele tuleviku reisijatele: kohapeal selgus, et umbes 14 EUR nägu saab osta 48 tunnise pileti, kus võid istuda kord tunnis käiva bussi peale ja sõita ringi kohalike vaatamsiväärtuste vahel. Peale taksosõidu raha kulutamist tundus see meile juba liiast ja 4 km jalutuskäigu Heraklese koopa ja Cape Spartel-i vahel läbisime jala. PS. Heraklese koobas oli koobas, mida sai nähe 6 EUR-i eest ja ta oli lihtsalt üks koobas. Ei midagi rohlemat ega samas ka vähemat. 

Tund aega kõnnakut mööda Atlandi ookeani rannikut. Kõrval kaamelid, kellega soovi korral võib kukrut kergendades sõitu saada. Tädi pakub müügiletist piima, mis maitsmisel osutub millekski keefirilaadseks. Kaks eurot ja klaas keefiri, see sama keefir segatud millegi kusukusi laadsega ning kaks kummalise maitsega küpsist on meie. Kelle pimma joome? Müüjaga ühist keelt leida on raske. Ka araabiakeelne tõlge telefonis ei aita - tõenäoliselt on tegu kirjaoskamatu tädiga. Kaamlile näpuga näidates saame aru, et selle loomaga tegu ei ole. On mingi sarvedega. Jääme kitse juurde - ja eeldame, et tegemist on hapendatud kitsepiimaga. Päris lõpuni ma kaussi süüa ei suuda. Võibolla oleks sorts suhkurt aidanud. Sõber ka ei aita, ainult maitseb hapupiima, tal on siin riigis makaronidieet. 

Neeme tipus on majakas, kuhu pääsemise eest võetakse taas natuke raha ja ka kohvik. Kohvik, kus pole suppi ja ma söön seal menüüd jagamata ühe kanapoja. 

Kokku tuleb sel päeval söögikordi kokku mul viis. Neist viimane on öises Tangieri linnas, kus keset teed paikneb auto katlatäie tigudega - ja kindlasti on vaja see taas 2 EUR maksev gurmeeroog ka ära maitsta. Äri käib kiirelt. Rahvast muudkui tuleb ja suur tünn auto küljes hakkab juba tühjaks saama. Teod on kergelt vürtsikad ja söödavad. Seekord midagi jäerele ei jää - ja muidugi ka seekord söön ma kogu toidu üksi ära. Kõrvale saab juua teokeeduvedelikku. Kardetud öist kõhulahtisust ei tulnud... 

Kuidas osta rongipiletit. Rongijaamas on automaadid. Pika pusimise peale suudame leida koha, kuidas Casablankasse pileteid saame ostma hakata ja jõudsime probleemini, et meie sobivateks kellaaegadeks teise klassi pileteid ei ole. Kui me oleme odavamatest piletitest loobunud ja valmis ka esimest klassi ostma - pole ka neid enam. Kui korraks kusagil need nähtavale tekkivad - ei suuda me kaardiga maksta. Piiname umbes pool tunnikest üsna edutult üsna aeglasetoimelist piletimüügimasinat. Oleme nõutud ja tunneme, et peame plaane muutma. Viimase sammuna astume lõpuks sisse sama firma piletimüügiputkasse inimesega suhtlema. Ootamatult saab inimene isegi inglise keelest aru ja kolme minuti pärast on meil pilet soovitud ajaks ja soovitud klassiks olemas. Tundub, et siiski on kohti maailmas kus masin inimesele alla jääb. Üsna ootamatult on see rongipiletite müük Marokos. 

Alkoholist. Et kas Marokos saab? Saab. Hotellis probleemideta. Mõned spetsiaalsed alkoholipoed tänavatel jäävad ka silma. Ja siis on ka baarid. Me esialgne plaan, kus me vaatame restoranide akendest sisse ja piilume, kas kusagil alkoholi pakutakse - ei toimi. Veiniklaasidest rüüpamist on üksjagu aga tõenäoliselt pole neis vein. Kokteile ka pakutakse - aga need ilma alkoholita. Kummastav vaatepilt on jäätisekokpteilibaar kell kümme pühapoäeva õhtul, mis on täis täiskasvanud habetunud vanamehi. Aga on ka teine maailm. Suletud akende taga suletud urkad. Kohad, mis jätavad mulje nagu teeksid midagi keelatut. Sisekujundus selline nagu oleksid kusagil odavas lõbumajas (et olla lõpuni aus - siis ma pole üheski sellises kunagi olnud.. Aga vaimusilmas ma kujutaks neid just sellisena ette). Leti ääres kivistund kujud, suits näos ja õlleklaas ees. Juttu ei räägita. On selline kummaline konspiratiivne õhkkond. 

Hommik ja linnasr minema. Kalapaadid on jõudnud randa. Mehed kauplevad ja lahkuvad kalad kilekottides. Ei tohi pildistada - saan aru mehe käeviipest. Ei ikka võib, aga mitte inimesi. Mulle avatakse spetsiaalselt kast kus näha mõned kalmaarid. Raha ei küsita. Lähme edasi rongile Casablancasse. 

Casablanca

Lihtne kahetunnine rongisõit osutub keerulisemaks, kui esalgu arvatud. Noormees mu kõrval on näost kergelt roheline ja käib tualetivahet. Rongi kiirus on üle 380 kmh. Merehaigus? Või oleme kusagilt midagi karmimat Aafrika sutffi üles korjanud - eks aeg annab arutust. Kogu see kahtlane toit, mis läks minu kõhtu - tekitas probleeme hoopis reisikaaslases. 

Casablancasse kohale jõudes on suuremad probleemid möödas. Olukord on stabiliseerunud. Et saada tuge kõrgematelt jõududelt jätkame kiirelt Aafrika suuruselt teise mošee suunas mere kaldale. Teel sinna on võimalik jälgida merel betoonlainemurdjate peal kalastavaid kalureid, kes küll meile nähtavalt ühtki kala kätte ei saanud. 

Mošees toimuv jääb meile üsna segaseks. Kohale jõudes on kõikjal vaikus ja iga sissepääsu ees metallpiire ja selle taga valvurid. Vaatame nõutult ringi ja istume maha teadmisega, et kaugelt on maja nähtud, aga lähemat abi ei hinge- ega kõhuprobleemidele me siit ei saa. Hakkasime juba järgmist käiku ja sihtpunkti otsima. Kui äkki avanesid väravad - ja me saime siseneda mošee esisele platsile. Vahepeal olime saanud teadmise, et majja endasse saab vaid koos giidiga. Siiski suutsime ühest lahtisest uksest sisse imbuda ja igaks juhuks hoidsime end ühe giidiga grupi lähedusse. Siiani me ei tea kas kogu me tegevus oli legaalne või mitte - aga mošee alused pesuvannid nägime me ära. Natuke saime ka suure saali ukselt sisse kiigata - aga valvuri käeviibe oli selge - kaugemale me uskmatutena polnud oodatud. 

Casablanca linn ise oli ikka rohkem Aafrika, kui Tangier. Võib olla ka see, et me elame siin kesklinna piiril, kus sellist räpast ja vaest sagimist rohkem. Kaugemal on ka viisakamaid linnaosi ja vähem räpaseid kvartaleid, aga meil on juba pilt ja arvamus linnast olemas. Vaatame kas meid jätkub siia veel teisest ööks - või suundume edasi soojema päikese poole. 

Et olla oma paarimehena solidaarne otsustasin ka mina oma seedimise tuksi keerata. Kuna juba oli selge, et teod ja kohalikud hapendatud söögid mind najalt rivist välja ei löö - pöördusin traditsiooniliste ja surmkindlate variantide poole. Õhtuse jalgpalli kõrvale võetud krõpsud ja pähklid tegid oma töö hästi ja garanteerisid rahutu une ja sooja toa.  

Marrakesh

Casablancas me enam midagi suuremat teha ei osanud - Tripadvisoris olid järgmisteks võimalikeks sihtpunktideks tramm ja ostukeskus - jätsime vahele. Meelitas meid rohkem Marrakeshis lubatud 27 kraadi ning saigi siis taas liigutud rongijaama ja teele. Seekord ei olnud enam tegemist uuema-aja kiirrongiga. Vaid sellise vanamoelise rongiga, kus inimesed oli kupeedesse ära paigutatud ja kiirus ka üksjagu madalam. Kuigi jah, mitte nii madal, kui  rongidel Eestis. Üle saja sai see päevinäinud rong probleemideta kätte. Ja nii me sõitsime - mõlemal pool teed kivikõrb ja mõned üksikud rohelised laigud. Meile arusaamatult oli ka see kivipõld enamasti läbi küntud. Või vähemasti oli miski sinna  triibud peale tõmmanud. See, kas ka päriselt sealt kividevahel kunagi ka midagi kasvas - see jäi meile mõistatuseks. Rongile kohaselt oli vähenenud ka rongipileti hind. 2h40min oli sõidupikkus Casablankast Marrakeshi ja hinda oli sellel sõidul vist umbes 13-14 Eurot. 

Marrakesh võttis meid vastu laiade tänavate ja rahulikuma moega. Casablanca Medina kitsus ja räpasus oli vähemalt esmapilgul kadunud. Hiljem Marrakeshi lõputuid tänavaid kammides leidsime ma ka kohalikele suunatud turud ja kohalike alamkihi elamise üles ja saime aru, et tõenäoliselt on kõigis nähtud Maroko linnades olemas kõik erinevad küljed. Linnad erinesid meie jaoks peamiselt selles, kus meie enamuse oma ajast veetsime. Tangieris rikkamas mereääres; Casablancas eelkõige kohalikele mõeldud Medina turul ja sellega piirnevatel tänavatel; Siin Marrakeshis on ka turg - aga selle esimene ots on viisakam ja selgelt suunatud turistile, mis tekitas linnast ka puhtama mulje. Laiemad tänavad turistipiirkondades jätavad linnast üsna viisaka ja puhta esmamulje. Hiljem kohalikkudele suunatud lettideni jõudes nägime ka tegeliku elu poolt, mis niiväga Casablancast enam ei erinenud - aga meie mällu jääb ikkagi linn ilusama ja puhtamana koos lisadega, mis ainult lisavad mitmekülgsust. Uutes luksusliku elamise ja viietärni hotellidega linnaosas ei tekkinud enam mingit Aarika tunnet. Ka keskmise Euroopa linna jaoks oli see kõik liiga lihvitud. 

Reisikaaslase tõbi on võtnud teistsuguse vormi. Enam ei ole kõhuprobleeme, aga on jäänud külmetusele viitavad mured. Igaks juhuks tõmbame oma plaanidest maha pikad reisid kõrbega tutvumiseks. Vaatame kohalikke parke, ja kooservame tänavatel. Maroko üheks suurimaks vaatamisväärsuseks Tripadvisori hinnangul on park "Jardin Majorelle". Tegemist on üsna rahvarohke väikese parigiga kusagil kesklinnas kus paar tiiki ja mõned puud. Lisaks Yves Saint Laurenti memoriaal, või siis üks sammas. 11 EUR-i sellise sisutühja elamuse eest on selgelt palju. Pealegi me kohtasime oma rännakutel vähemalt kolme parki, mis jätsid ilusama ja terviklikuma ja ka vähem ülerahvastatud mulje. Jardin Majorelle peamiseks heaks küljeks oli see, et selle sai 10 minutiga tervenisti läbi kõnnitud ja sai minna otsima paremaid kohti. 

Öine turg on hoopis elavam. Kohalik Eino Baskin teeb nalja ring rahvast ringis ümber kuulamas. Kõikjal mängivad pillid. Keegi tahab sult sente kuulamise eest.. Värske mahla müüjad on muutunud agresiivsemaks. Tohutu järjekord kaarikutest, kes on sind igahetk valmis sõitma viima. Katusesöögikohad, kus saad toitu ja teed. 

Ja kusagilt on kokku tulnud siiani üsna hõredalt asutatud turule päris palju rahvast ja turiste. Elu käib, äri käib...  Medina turul sai siis ka seekordne juuksuriskäik tehtud ja samal ajal habegi sirgemaks aetud. Seda küll juba päeval. Väikest kasvu noormees rõõmsalt tegutses ja ajas hinda ikka kõrgemale - aga saime seekord sõbralikult kokkuleppele. 

Kas lastega tasub Marrakeshi tulla? Merd ei ole - see on puudus. Me oleme näinud siin üllatavalt vähe lapsi. Isegi kohalike omad kusagile ära peidetud, kuigi statistika räägib kiirest rahvastiku juurekasvust. Ka turul on lastekaubad üsna nõrgalt esindatud. Mõnes üksikus söögikohas hakkavad silma laste menüüd. Aga miks mitte.. Siis küll peaks võtma võimalikult kobeda hotelli - nagu me viimasel õhtul. Siin on tundub, et on ka vesi soojendatud. Ja 27 kraadiga baseini ääres tegutseda - võiks ju talvel päris mugav olla... 

Maarakesh paistab kaardil olevat linnake jõe ääres. Läksime ka siis meie huvi pärast seda jõge vaatama: 

Marokost

Koerad siin Marokos on sarnased kõigi koertega lõunamaades. Mitte hirmutavad, allasurutud, kes peaaegu kunagi ei haugu. Neist möödudes ei teki pinget, hirmu. Sa ei märkagi neid õieti. Aga nad on olemas.

Maroco toit - sellisena nagu meie seda nägime - on üksluine. Menüü Maroko toitude sektsioonist võisid valida lihtsalt liha või siis liha kuskusiga, mis mõlemad serveeriti savinõus ja kuskusiga toidule oli püramiidina peale laotud keedetud juurviljad. Viisakamates kohtades oli selle toidu hind nii umbes 10 euro ligi või siis paar eurot lisaks. Pizza võisid saada mõne euro odavamalt ja korraliku eskalopi paar eurot kallimana. Üsna ühesugused olid hinnatasemed nii eri linnades kui ka linnajagudes. Kohalikele mõeldud ja Medina toidukohtades hinnad ilmselt puuduvate hügieenitingimuste võrra odavamad. Ei kutsunud seekord neid medina toite proovima.

Marokolased kardavad külma. Ilmselt kardavad külma kõik Aafriklased. "Kas külm ei ole?" küsib mööduv kohalik, kui olen just ennast T-särgi väele võtnud hommikul. Meie päevitamist basseini äärel jälgivad mitmed pikkades riietes kohalikud - ja väljas on 27 kraadi. Lennujaamas meie ees seisab must mees seljas korralik talvemantel. Ja on südapäev - õues on Eestlase jaoks juba kergelt liiga soe ja toas pole ka kindlasti just mitte palju külmem...

Liikus on siin ähvardav. Kui teised saavad suhteliselt viisakalt liigeldud - siis taksojuhid sõidavad üsna mõrvarlikult. Ülekäigurajal sind keegi niisama üle ei lase, aga kiirelt omandame selle julguse, et tuleb lihtsalt minema hakata - sinu kavatsust mõistetakse ja keegi otsa ei sõida. Ringteel toimuv on tervikuna  suur arusaamatus. Tihtipeale on seal ka reguleerija, kes küll enamasti midagi ei tee vaid seisab kohas, kus ma talle päeva lõpuni elulootust ei ennustaks. Aga kuidagiviisi saadakse üksteisest aru ja autod seiskuvad mingiks ajaks ja lastakse teised läbi. Mõnikord on voo juhtijaks valgusfoor, aga mõnikord tundub, et mingi nähtamatu džinn korraldab vägesid.

Ja siis need mootoratturid, jalgratturid ja eeslid turgudel. Kitsastel tänavatel inimeste vahel nad liiklevad kiirust üleliia maha võtmata. Ka üksikud väiksed lapsed tiirutavad jalgratastel hulljulgelt justkui harjutades tulevikuks, kui nad saavad omale istumise alla mootoratta.   

Ja kui on mootorattad, siis on ka bensiinijaamad. Küll mitte päris sellised, millega me harjunud. Pigem veidike mobiilsemad: 

Marokkos juuakse teed. Tavaliselt tuuakse see tulimagusana. Turistidega rohkem kokku putunud kohtades küsitakse, kas suhkruga või ilma. Kui ilma tellida võib siis "väikese" suhkrutüki teekannu kõrvale saada,

Tagasi koju

 Milano. Tuleb tõdeda, et ümbruskond on pigem kuidagi ebasõbralikum. Tegelased, kes sulle kaupa päeh üritavad tänaval määrida on tumedamad kui Marokos. Kaup tänavatel on samamoodi kõigile vaatamiseks laotatud nagu Marokos. Võib olla hügieen on siinmail vähe parem. Tänavad endiselt üsna räpased. Mitte sinnapooolegi, kui Marrakeshi eliitrajoonides. 

Lennukis on viimaks aega ka rohkem süveneda kaasavõetud raamatusse. Jah, tõepoolest, sellel reisil sai rohkem pühendatud jutuajamistele ja raamatute lugemiseks peaaegu ei jätkunudki aega. Christine Mangan-i "Tangerlanna" on siis seekordne temaatiline reisiraamat. Raamat, mis vaatas mulle silma "Rahva Raamatu" allahinnatud raamatute letist mõned päevad enne Tangieri lendu. Otse loomulikult oli temaatilise raamatu valik tehtud. Keskmiselt põnev põnevik, alguses kuidagi tahumatult, aga hiljem ikkagi kaasakiskuvalt kirja pandud. Raamatu võlust ilma Tangieri külastamata oleks ilmselt vähem kui pool alles jäänud. Hoides raamatut lugedes ees pilte Tangieri Medina tänavatest, kujutades seda linna veel sellisena, kus klaasi džinni joomiseks ei pidanud ennast urkasse peitma .. See tõepoolest andis palju loole juurde ja tekitas juba ka veidi nostalgilise tunde. 

Raamatu, ja nüüd siis ka blogi, lõpetasin mõned nädalat pärast reisi. Järgmiste seiklusteni...