Ränduri päevaraamat: August 2013

Filipiinid 2013

Väike reisikiri Filipiinidelt. Miks minna - sõber kutsus. See ilmselt piisav, et sõita kolmeks nädalaks teisele poole maakera ja minna tutvuma riigiga, millest tõtt öelda ma mitte midagi ei tea. Aga pikk tee ootab ja ma pean lahkuma ...

South China Airlines

Laevaga Soome, õhtuks Hollandi. Ega see terve lisapäev reisimist end ikka päris ära ei tasu. Järgmine kord proovin mingi otsesema ruudi leida. Igatahes saan nüüd öelda et olen sõitunud Tallinnast Utrehti jazzi kuulama... Seekord küll lennuki ees hirmu polnud. Aga kindlalt oli tegemist kõige mugavama pika lennureisiga, mis siiani üle elada tulnud. Piisavad pingivahed, isiklik telekas kust mitukümmend filmi valikut ja lõpetuseks veel väike võimlemisprogramm lennureisiks lõdvestumiseks. Soovitan soojalt. Ilmselt on kodumaine elu ja võibolla ka vanus omadega niikaugele jõudnud et 12 tundi lennukis tundub juba sellise mõnusa aja maha võtmisena. Hiina lennujaamu saab soovitada siiski vaid ainult tervelt reisijatele. Lennujaamas oli kuri käsk võtta peast mütsid ja turbanid ning nii möödaminnes mõõdeti kaugelt inimeste temperatuuri. Mida tähendab garantiin sellisel puhul jäi õnneks seekord teadmata. Suur huvi selliste teadmiste omandamise vastu ka puudus. Amserdami lennujaamas viimast õlu juues oli sõbra siiras uskumus, et tegemist kalleima õllega järgmiste nädalate jooksul. Kahjuks oli tegu selge eksimusega. Tulevastele ränduritele soovitus, kui on tegemist ka transiitriigiga, tehke ikka raha vahetus kurss selgeks. Lihtsalt lenujaamas maha istuda, väikest sakuskat süüa ja õlut peale rüübata võib muidu lõppeda üsna lihtsalt 20 eurose arvega. Kurssi ei tea, kaardimakset väidetavalt pole ja Euro sobib küll... Müüja ütleb kursi.... Kui palju ma pügada sain hinnakirjast selgub, kui järgmine kord kohta jõuan, kus kursse kontrollida. Aga igaljuhul on selle Hiina lennujaamal olemas varjukülg - kallid hinnad. Muidu on ta mõnusalt väike, kiire ja kodune. Hirm et kahe tunnise lennukite vahega võib kitsaks minna oli põhjendamtu. Nüüd istun siin seda kahte tundi parajaks.

Esmamulje

Esimene mulje Manilast ja Filipiinidelt on ei midgi eriliselt ülevat. Rahvast ehk vähem kui kartsin, liiklust veidi vähem hull kui kartsin, poed lääne kaupa täis nagu kartsin. Oma nägu suuresti puudub. Euroopa suurinn pole kindlasti mitte. Takso sõiduks oli siiski kauplemispsühholoogi abi vaja. (sama tee Lennujaamast kesklinna oli võimalik sõita üle kolmekordse hinnavahega). Teisel päeval reisil olles tundus et seekordne reisikiri tuleb üsna lühike: Rumm maksab poes paar eurot ja sellele järgneb lühike kirjeldus sellest kuidas lennuk tagasi sõidab...

Burocay

Reisimine Filipiinidel tundub olevat midagi, mis palju kannatust nõuab. Me teekond Boracay saarele on kestnud juba pea kümme tundi (Autori märkus: ohh kui noored ja rohelised me olime .. Viriseda selle tühise kümne tunni pärast...). Lennuki hilinemine, täielikult seosetu sebimine sadamas .. Aeglased teed.. nüüd istume laevas ja ootame millal liikuma hakatakse. Mis sünnib Burocail see ka jääb Burocayle - umbes nii oli Burocay mastikiri. Sagimist täis turistilinnake sadade hotellide ja söögikohtadega. Lõbuelu meka koos tuhandete turistidega. Sellest, mis seal toimus ja millest räägiti seda paber (ega ka arvutiekraan) ei kannata. Võib vaid öelda, et lihtne ja sirgjooneline. Võib ka öelda et madalad oli mõtted mis seal kohatud ja jutud mis räägitud.

Paradiisisaar

Ma olen kasvanud rannal julgemata minna sügavasse vette. Kardan uppuda ja paanika valdab mind vees, kus veel jalad põhja ulatuvad. On teised, keda elu sünnitanudki lainetesse. Nad ujuvad nad ei tunne maad. Kuigi nende nägudel peegldub, et nad eluaeg vaid mäetippusid vallutanud. Nad saavad lainega pihta ja vaevalt vaevalt ellu jäädes ei otsi nad teed kaldale vaid võtavad taas suuna uude ja suuremasse lainesse. Mitte kangelaslikusest, vaid et muud nad ei oska ja ei tunne. Nad pole kunagi maad näinud. Ja mina kes ehitanud endale betoonist aluse ja snorkeldan selle kohal ning kardan paaniliselt iga veevirvendust kartes, et see mind uputab. Ohh püha nõdrameelsust. Vot sellised mõtted paradiisisarel snorkeldamise käigus. Just siin keset ei miskit, paari tunni kaugusel sukeldujate paradiisist Apo Reefist, leidsime me oma paradiisi. Püha rahu, mõnikümmend inimest, baar, võrkpall, pinks, piljard, snorkeldamine, ujumine, papagoid puuris ja kurat teab mis linnud dzunglis. Ja taevalik rahu.

Stepihundi ulg

Pikkadel laevareisidel sai taas kätte võetud Stepihundi raamat. Ja üsna palju vähem, kui kunagi kümme aastat tagasi seda raamatut lugedes, tunnen endas ära seda Stepihunti. Juba on minus hunnitu hulk Hermeliinet oma lõputute ööde ja piiramatute pidudega. Olen tundnud pidude jumalikkust ja mõtete naeruväärsust. Palju üle-elatud, aga veel mitte lõpuni naljast aru saadud. Nüüd on vaid vaja armuda ja ongi aeg siseneda sinna, kus sissepääs ainult hulludele - Mr. Pablo maagilisse teatrisse. Just selle koha peal, kus arglik Harry Haller ei julge tantsima võtta noort tüdrukut.. Kui mitu korda olen ma niimodi seisnud julgemata tantsima võtta, julgemata kõnetada võõrast.. Just selle koha peal otsustasin et räägin paar sõna juttu praamil enda taga istuvate kahe Rootsi neiuga. Et endale kinnitada - ma enam ei karda. Kartsin ikka, aga paar sõna juttu sai aetud. Ja edasi tulid juba ise inimesed mu juurde. Lihtsamalt. See juudi poiss Roxases, kes juba kümme kuud Aasia teid sammub ja kes rääkis et siin Mindoras kusagil mägedes elavad veel arglikud metsinimesed. Siis see sakslane San Joses, kes seal juba kümmekond aastat elab ja elul ennast kanda laseb. Elades võõras kultuuris võõraste inimeste keskel. Ilmselt tal siis kodus maailm veelgi võõram oli.. Ja kogu see seltskond siin saarel, kes pimeduse saabudes ümber laua koguneb ja kohalikku rummi rüüpab ning lugusi mailmast räägib. Rootsist, Inglismaalt, Iirimaalt, Prantsusmaalt, Hollandist. Palju lugusid...

Katki

Need päevad nagu praegu tuleks sügavalt mällu söövitada. Need päevad, kus on kehal lihtsalt nii valus, et tõsiselt raske olla... Kui teinekord laiskus peal või lihtsalt tahe viriseda - on hea meenutada kuidas on siis kui ka puht objektivselt on lihtsalt väga väga valus. Laevareis väikse vineerist pähklikoorega 100km üle avamere. Ise-enesest täisti enesetapjalik ettevõtmine. Elu jäi sisse ja paat ei uppunud. Aga päike tegi mu kallal oma töö. Jalad, käed ja nägu on tugevalt üles paistetanud. Ja valus. Pool ööd sai veedetud dushi all.. käimisega raskusi.. 24h peale laevasõitu hakkab olukord stabiliseeruma. Aga mõne tunni pärast on järgmine sõit ees. Loodame et seekord suudame ja oskame end päikse eest kaitsta.

Lakun haavu

Istun juba mitmendat päeva ja lakun haavu. Ja tegelikult mind üllatab see rahu millega suudan vastu võtta oma mineviku vigu. Ehk siis päikese käes paadisõitu. Kui lihtne on taluda mistahes raskust, kui hinges on rahu ja kui suuta võtta elu sündmuste jadana, mille headuse ja halbuse määrad sina ise. Vaid korra suutsid kodused töömured tagasi tuua stressi. Aga leppimiseks on siis vaja stress endast eemal hoida. Leida meetodid stressi märkamiseks ja temast lahtisaamiseks.

Elekter tuleb kell kaks

Eestlased on ikka väga suurte mugavustega harjunud. Kui elektrit pole kümme minutit, siis tõuseb kisa taevani. Siin terve suur linn ja hotellis öeldakse, et meil täna tuleb elekter kell kaks. Ja eks siis sellega pea arvestama. Tervis on viimasest merereist endiset korrast ära. Jalad on paistes ning käia on väga valulik. Seega pikemad tripid jäävad praegu ära. Jalgadel on põletusest suured villid. Koos nahka kooruva näoga ning tohutu ohatisega sellel jätan ma välismaailmale mulje kui külaline õudusfilmist.. Parem ennast mitte päevavalges välja näidata. Millised on siis Filipiinid... Oluliselt kallim riik kui olek osanud arvata. Söögi ja elamise hinnad puhkerajoonides on täiesti võrreldav Eesti omadega. Mingis väiksemas linnas saab ööbimise ka 6-7 euro eest öö, aga sellisel juhul on see paik ka igati oma hinda väärt. Ehk siis täielik peldik ragiseva ventilaatori ja heal juhul ka räpase vannitoaga. Mis on odav - on oluliselt väiksem juurdehindlus alkohoolsetel jookidel baaris ja muidugi kohalik kange alkohol on siin üldse üliodav. Mis veel teistmoodi - on filipiinlaste täiesti arusaamatu suhtumine infosse. Kohati tundub et nad valetavad enda kasuks. Kohati tundub et nad annavad lihtsalt mingit seosetut infot välja ja kohati tundub et nad ise ei tea kes nad on ja miks nad on. Selle kohte millal ja kust mingi buss või paat väljub on üldjuhul igal filipiinlasel olemas oma teooria. Milline teooriatest adekvaatne - seda ei saa kunagi õieti aru. Hotelitöötajal, kes müüb oma hotelli kümmet tuba, tundub et pole üldjuhul aimugi palju tuba maksab ja kas mõni ka vaba on ja mitu voodit mingis toas on ja kas konditsoneer töötab ja kas tal kusagil ka ehk ventilaatorit on. Lihtsalt ei saa neilt infot kätte. Kuidagi kummalisel kombel siiki tundub, et kõik siiski sujub.. Alati suurte hilinemistega ja kunagi ei juhtu midagi siis, kui esimest korda lubatakse. Nii, et reisimisel arvestage suurte viidetega..

Uus erakond

El Nido randadel sünnib uus erakond mis päästab Eesti... See reis on eestlastega kohtumisel löönud kõik tõenäosuse piirangud. Kuhu iganes me sööma või jooma ei läheks on meie kõrvallauas seltskond eestlasi. või massazi või kuhu iganes.. Asi pole ilmselt mitte selles et neid nii palju siin oleks, aga me mingi 12nda meelega suudame nad enda kõrvale meelitada Ja kui ühtedega saab kokku lepitud kohtumine rockibaars, on seal juba teised ees.. Ja Eesti pidu jätkub. Jutud, unistused, maailmad, kuniks kusagil Palawani rannas kaks Eesti meest lubavad üheskoos hakata Eestit paremaks muutma.. Ja siis milliseks.. Minu nägemus mis reisil tekkis: Eesti visioon, olla avatud riik kus lapsed lähevad otsima maailmasse õnne ja armastust ja siis taipavad, et Eesti on see koht kuhu tagasi tulla. Vat sellist Eestit ma tahksin.. sõber siin kõrval räägib aga kehvast kliimast ja on täis mõistmatust miks üks ratsionaalset mõtlev inimene peaks tahtma Eestisse tagasi tulla... Mõtlemisainet..

Inno ja Irja võitlus

Jõuluvana tõi mulle jõuludeks "Vaba Ühiskonna" raamatu. Ilmselt vihjas ta minu unistustele vabast ja paremast ühiskonnast ning maailmast. Ilmselt oli kingis paras annus jõuluirooniat. Aga raamat riiulis - ju siis tuleb läbi lugeda. Sai siis reisiks kotti pandud ja nüüd siin jalgade ravimise kõrvale hea lugeda.. Iseenesest on paljud probleemid, mis raamatus tõstatatud mingil kujul ühiskonnas olemas. Palju on sellist, millega osaliselt saab nõustuda. Siiski on kaks põhjust, mis muudavad raamatu madalaks ja ei suuda Innot ja Irjat tõsta kõrgemale tähelepanu vajavate veidrike staatusest. Kõigepalt siis see kurikuulus puudv vaba ajakirjandus. Kuri maailm, kus kogu ajakirjandus on äraostetav ja kontrollitud. Tulla selliste väidetega välja raamatus, mis rahastatud Tallinna linnavalitsuse rahadega... ja mis kajastab teemasid identse retoorikaga, kui seda teeb keskerakond. Ehk suures osas on tegu erakondliku propagandateosega rahastatud linna eelarvest. See kõik muudab igasuguse kriitika päevalehtede suhtes kurvaks huumoriks. Häbi... ja sinna lõppu veel süüdistus ajakirjaike pihta, et nad ilma kohtuotsuseta inimesi süüdi mõistavad.. Ja kuidas saab selles samas üllitises anda päris mitmele tegelasele varga süüdistuse, lisaks süüdistada presidenti alkohoismis ja Hans H. Luike kokaiinisõltuvuses. Nõuda viisakust teistelt ajkirjanikelt ja ise käituda nagu agulipätt. Madal.. Lame.. Kas on tegu tõesti hästi planeeritud ja halvasti välja kukkunud propagandaga, või on tegu lihtsalt kahe inimese erakordse lollusega?

Raamat ei väärinud Eestisse tagasi toomist ja jäi ühe Manila Backbackerite raamaturiiuli kaunistuseks. Kes teab, ehk avastab selle kunagi sealt riiulist keegi...

Filipiinide Pilte

Manila Backpackerite hotell. Reedene barbeque õhtu. Võtad oma toidu kaasa ja kohalikud küpsetavad sulle selle. JA seekord oli külalistele varuks toodud ka üks korralik siga.

Ostad bussi peale janu kustutuseks fantat. Pudel on hinnas ja seda sulle kaasa ei anta - jook kallatakse kilekottidesse, kõrs sisse ja öeldakse head teed.