Roolis

Üle pika vaheaja on taas põhjust  avada oma reisipäevik. Suured muutused, mida eelmised reisid ette kuulutasid on juhtunud. Küll mitte päris sellistena nagu tookord oleks sanud ette näha või oodata. Aga igatahes - on see reis ka oluliselt erinev kõigist eelmistest.

Pilt Sigmund Freudi muuseumist.

Praegune saab kirja ühes Varssavi lähedases Poola bensiinijaama puki pealt. Pea ööpäev on teel oldud ja sihiks Spliti lennujaam. Teel siis üksinda pereaoutoga ja suunaks Split, et Horvaatias peale korjata oma uus ja suur pere - või siis lihtsamalt "Oma naised". Oma naised, kes jäid praegu koju ja kelle pärast ma veidi mures olen, et kas nad lennukiga ikka õigeks ajaks õigesse kohta pärale jõuavad. Sõnumid kodust annavad teada, et see kõige pisem seal oma trikke teeb ja vanemate närve proovile paneb.. Aga peab - peavad jõudma...

Reis siiani on kulgenud rahulikult. Maantee ja mina. Ainsateks kes minu vastu huvi tundisd olid Leedu ja Poola piirivalvurid. Piisas pagasniku avamisest, et selguks - mul pole seda mida nemad otsivad. Jah tegelikult just praegu sai suheldud ka kahe Poola Nunnaga - Piinlikult vabandust palutud, kui ma väljudes märkasin, et olin oma häda naiste tualetis ära õiendanud.

Pikk üksinda autosõit ei ole enam nii üksik. Tahaks siinkohal tänada Elisat toreda rakenduse eest, mis mulle raamatuid ette loeb. Taas kokkusattumus, et vaid paar päeva enne kui mul raamatulugemise rakenduse järele vajadus tekkis - Elisa selle turule tõi. Igatahes olen ma nüüd valmis Elisale andestama osa tema idiootlikest telefonikõndedest, mis algavad fraasiga "Kas teil on isiklik või firma number" (Aga ainult osa. Tänu neile kõnedele ma endiselt arvan neist endiselt üsna halvasti). Igatahes tänu neile on mul nüüd Autos kaaslasteks seltkond Karamazoveid - ja üheskoos läheb reis palju ladusamalt.

Warssawisse veel mõnikümmend kilomeetrit. Sisse ilmselt ei keera - seda linna pole mina veel omas elus ilma vihmata või päeval näinud. Ka praegu sajab. Huvitav, kas siin kunagi üldse päike paistab ...

Kas tasub tulla Horvaatiasse?

Et kas siis tasub tulla Oktoobris suure perega Horvaatiasse? Jah - kui ilmaga veab - siis ilmselt see parim aeg. Rahvast on mõnusalt vähe ja elamise hinnad rohkem kui mõistuspärased. Paljudes paikades tekib hirm, millised need välja näevad südasuvel kui inimesi ringi liikumas kordades rohkem. Praegu on rahulik ja temperatuur on siin praegu põhjamaalasele täpselt selline, et rohkem välja ju ei kannatakski. Siin Dubrovniku lähedal Cavtatis on kolmetoalise suhteliselt värske ilmega korteri hinnaks 40 EUR-i öö. Tegelikult oleks veel mõned eurid maha saanud .. aga tundus juba röövimisena. Eks nemadki peavad ära elama ja maad korras hoidma. Samas veebist on näha, et ka tipp-hooajal hinnad mitte just oluliselt ei tõuse. Maja perenaine on sõbralik ja peab Dubrovnikus uhket ametit - paneb paare paari. Kohalike ja lisaks pidid siia tulema ka turiste - näiteks Iirimaalt. Paari panek ja mesinädalad üheskoos...

Rahulik. Just nagu perepuhkusele kohane. Vaid teismelistel keeruline, kui näiteks Lokruti saarel terve päev viita. Liiga rahulik. Jänesed ja Paabulinnud on piisavaks lõbustuseks küll väiksematele lastele, aga rahututele hingedele on see liig. Rahutud hinged ihkavad suuri linnu - värviliste vitriinidega poode ja midagi sellist, mida Eestis ei kohta. Ise hakkan juba mõistma, et tegelikult ei ole maailma nurkades midagi sellist, mis oleks midagi nii erakordselt uudne. Niiet suurtes piirides on kõik see mida näed ka Eestis olemas. Vist ongi nii, et välisega kohtumiseks pole vaja reisile minna. Pigem on reisid kohtumine iseendaga. 

Ebaõnn

Need ebaõnne sündmused - need on need mis reisil enim peavalu põhjustavad - kuid samas need, mis aastaid hiljem lõbusateks legendideks muutuvad.

Parkimine Dubrovnikis oli eeldatavalt keeruline. Küll väljaspool tipp-aega, aga ikkagi oli oodata probleeme. Ja nii ka oli. Tulevaseks eluks õppetund: Kui tekkib mägises linnas tahtmine tagasi sõita - siis üles mäkke suvaliselt õiget teed otsima minna - pole ilmselt kõige targem tegu. Isegi, Või seda enam, kui seda teeb sinu ees suur kallur. Mingi aeg on muidugi põnev kallakute peal seismist ja autokoolist nii tuttavat mäest ülestõusmist harjutada. Kõigepealt tavalise piduriga ja siis juba käsipidur appi... Ja siis see kallur su ees teeb mingeid manöövreid - tagurdab kusagile ja sina ikka edasi.. Teest alla kuni.. lõpuni.. Proovid veel kallaku peal ümber pöörata - ei mahu. Egas midagi - tagurpidi käiguga autode vahel mäest üles. "Suitseb" öeldakse mulle. Jah ma tunnen isegi seda siduri kärssamise haisu - aga siia ju jääda ei saa. Tagurpidi käigu ja siduri vägistamisega mäest üles ... "Põleb" öeldakse - juba siis kui ma juba pea üleval - või siis kohas kus saaks ümber pöörata. Ja enam käiku sisse ka ei saa - sidur on oma töö lõpetanud..  Masin seisma - kõik lapsed kiirelt välja - kapott lahti. Suitsu palju - aga leeki ikkagi õnneks ei ole.. Konsultatsioon kodumaaga - ja lasime siduril ilusasti maha jahtuda.

Vahepalsest täiesti lootusetust olukorrast saime välja. Suits lahtub, leeki ei teki ja isegi sidur toimib. Tundub nagu enne. Koletut kogemust jääb meenutama vaid kohutav siduri kärssamise hais, mis kogu autot ümbritseb. Kohalikud mööduvad vanadaamid sulgevad möödudes nina.. aga üllatust nende silmist ei näe.. Ilmselt on see neil seal üsna igapäevane ..

Ja järgmine päev juba Montenegros - tunneme äkki oma enda auto aroomi. Vaatame ringi - mark sama, lõhn sama, aga värv ei klapi. Keegi, ka lisaks meile, oli suutnud Wolkswagen Sharani siduri kärssama ajada. Tundub, et see siin polegi väga keeruline ülesanne..

Aga noh - saime üle ja vahepalsest lootusetusest tundub et väljusime suuremate kahjudega ja saime Dubrovnikut nautida niiviisi, et kõik korras ja rahunenud. Ja papagoidega pilti teha.. Kes siis ebaõnne jätkumiseks ühte meist lõpuks ründasid ja tema käevõrud ära närisid. Ei olnud ohtlik - aga tagajärjed olid püsivad.

Mustamäe

Tühjad rannad. "Meil on suvi alates 27-t kraadist" teatab majaperenaine, kui teavitasime, et Monteneros ujumas käisime. Vesi oli soe - meie mõistes. Ilmselt nii 20 kraadi. Betoonrannal lisaks meile veel üks kummaline mees - ilmselt kohalikus mõttes talisupleja. Siinkandis jah rannad välja surnud - meile Eestimaa suve pikenduseks üksikutes randades - täiesti sobiv paik.

Päevane külaskäik Montenegrosse - ega siin palju lisada pole. Kõik on ka siin justkui korras..

Üksinda koju

Kui kõik pere koos - ei leidu seda aega et täita reisipäevikut regulaarselt. Nüüd on kõik naised lennuki peale pandud ja taas aeg iseendaga. Öised unenäod ning mul kui mu kaasal ennustasid küll segadusi. Minu unenägu rääkis loo sellest kuidas ma tööreisil sihtpunktid segi ajasin ja kogemata Peterburi pileti asemel Moskva pileti ostsin. Kaasa jälle Pärnust Tallinna teel oli ja hoopis Hiiumaale sattus. Igatahes on naised nüüd lennuki peal - ja väga loodan et nad ikka Tallinna, mitte näiteks kusagile Poola omadega ei jõua.

Ise olen otsaga jõudnud Krka loodusparki ja jälgin siin loodust ja inimesi. Ja mõtlen pildistamisest. Fotokaamera käes on üks ohtlik asi. Sa enam ei jälgi enda ümber mis on ilus, rahustav, eriline -vaid, et mida võiks koju teistele kaasa võtta. Iseendale pole enam aega keskenduda - vaid mõtled mida ja kuidas. Aga koju viidud kose ja pardipildid tunduvad endale saamatud ja teistele eriti igavad.. Milleks siis pildid? Kas poleks lihtsam olla nende partidega koos ja tõsta kaamera kotti...

Aga kui oleksin ma "päris" fotograaf... Selline kunstilise fotonäituse idee torkas pähe. Nimeks siis "Varastatud pildid" ja sisuks pildid inimestest kes pildistavad ja/või poseerivad. Neid pilte tehes ja kogudes leiab kindlasti mingi hulga, mis hakkavad rääkima lugu inimloomusest, ajast, veidrustest. Ei ma ei ole fotograaf... Selleks et seda teha sellisel kujul, et mõjuks - oleks vaja enne suur tükk tööd enda ja aparaadiga läbi käia. Paar proovikaadrit ajaviiteks ikkagi sai tehtud. Pildid kindlasti rohkem räägivad kui jõe pildid niisama... Aga ikkagi on nad vaid pildid võõrastest inimestest.

Aga ikkagi üks põhjus veel miks teha pilte mäest. Enamustest kohtadest sa tead, et enne sind on tehtud tuhandeid samasuguseid pilte ja paremaid. Aga siis, kui oled roninud mööda keerulist rada üles ja jõuad kohta kus vaid mõned inimesed enne sind käinud. Siis võtad kaamera välja ja teed oma pildid. Ja nagu trofeena võtad selle pildi peamiselt vaid endale meenutuseks oma vägitegudest.

Öised tuled

Tagasi Eestisse. Seekord vältides tasulisi kiirteid. Öösel autoga sõites muidugi midagi palju muud rohkemat kui tuled ei näe. Aga ka tuled võivad olla omamoodi lummavad. Ungaris vist mingi surnuaiapüha. Kõik surnuajad on täis punaseid laternaid. Mõned vilguvad mõned põlevad. Mitmed surnuaiad selle üksildase punase kumaga jooksevad auto kõrvalt mööda. (Hiljem nüüd tsehhis olles tundub - et ei ole püha. siin vist ongi kõik surnuaiad tuis pidevalt põlevaid punaseid laternaid).

Austria piiri ääres tervitavad mind taas punased tulukesed - aga seekord kuidagi kõrgemad. Mis see on? tekkib küsimus. Ja lähemale jõudes selgub, et tegemist on väga laiade tuulegeneraatorite põldudega. Generaatorite otstes punased tuled.

Ja siis öise Bratislava tuled. Viimati sai Slovakkiast sõidetud läbi kusagilt ida poolt. Sõit oli lühike ja riigist jäi üsna mannetu mulje. Bratislava tuled räägivad muud juttu. Vähemasti tulede järgi on tegu igati Euroopaliku suurlinnaga. Vähemalt teedevõrgustik linna ümber on muljetavaldav.

Neid Bratislava teid ja ka Horvaatia teid vaadates on mul ammu tekkinud küsims, et äkki peaks ikka Eestis kaa? Ma olen alati suhtunud suure skepsisega isegi neljarealisse Tartu maanteesse, rääkimata mingitest kiirteede ehitamise vajalikkusesse. Aga Eestist rahavaarvult vaid kolm korda suuremas Horvaatias on muljetavaldav kiirteede võrgustik.  Kiirteed lähevad edasi ka Tartu suurustest linnadest ja mägede tõttu pole kiirteede ehitamine siin ilmselt kindlasti mitte odavam, kui seda oleks Eestis.
Bratislava linna suurus on Tallinnaga võrreldav. Aga vähemasti öine mulje on just ehitatud teedevõrgustiku tõttu hoopis grandioossem.

Ei siiski konservatiivse Eestlasena jään seisukohale, et teedevõrk peaks olema vajadusepõhine ja sõltuma selle kasutusest. Horvaatias aitavad ilmselt suuri kulutusi tasuda kesk-Euroopa turistid, kes paljud Horvaatiasse autodega saabuvad. Teede maks on üsna kõrge - aga turistil pole aega ja maksab. Ja turiste käib siin ühes aastas mitu korda rohkem kui riigis elanikke. Nii et see võib äkki hoopis tuluallikas olla neile.

Võibolla on ka Bratislava teede taga mingi tegelik reaalne majanduslik põhjus? ei jõua seda praegu uurida. Võibolla jäi neilgi lihtsalt hulgaliselt Eurorahasid üle ..

Ideed, linnad ja inimesed

Linnad on igaüks oma nägu. Kunagi ma hakkasin arvama, et nad pikas perspektiivis muutuvad sarnasteks. Aga ilmselt mitte. Linnu kujundavad need miljonid kes neis aegade jooksul elavad ja on elanud. Need inimesed ja nende ideed. Linn areneb läbi nende. Näiteks siin linnas - Bratislavas on keegi kunagi tulnud mõttele ehitada silla otsa ufo. Sellised rohkem või vähem jaburad ideed kujundavad linna nägu. Ja valitsejad, kes Linnu kamandavad. Ja sõjad, mis lammutavad - tehes uut ruumi ideedele ja jättes jälje inimestesse, kellelt ideed tulevad. Ja loodusjõud.. ja..

Samamoodi ehitatakse inimest. Juba lapsena kohtab tai teisi inimesi ja lugusid - ideid, mis teda kujundavad ja millest siis inimene oma mosaiigi kokku paneb. Ta on nagu anum kuhu kallatakse sisse ideid ja oluline on ka järjekord kuidas ideed temani jõuavad - kõigest eelnevalt kohale jõudnust  sõltub see kuidas suhtuda uude. Mõned olukorrad ja ideed mõjuvad sõja või uputusena. Palju pühitakse teelt. Aga midagi jääb - nagu purukspommitatud maja säilib vanadel piltidel ja linnaelanike valusates mälestustes...

Raamatud ja reisid on need mis toovad ideid inimesse ajju tulvana. Palju reisiv ja palju lugev inimene on kui kiirelt liikuv ja muutuv suurlinn. Oma eeliste ja puudustega. Ja rahulikult oma maakodus igapäevaseid toimetusi tegev külamees, kes raamatuid ja lehti ei loe, ega külas ei käi - on nagu puhas roheline aas. Puutumatu ja ilus oma muutumatuses. Ja ehk ka keskmisest vastuvõtlikum võõrliikidele - ehk ideedele, mis siis kurat teab kust temani jõuavad...

Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi

Või oli see siiski vastupidi? Et inimene lõi jumala oma näo järgi. Kes teab - aga igatahes on inimestel väga erinevad näod. Ent mis nägu on siis jumal? Vastus on lihtne - mis seletab ära ka monoteismi. On ainult üks jumal. Igaühel on üks. Religioonid ja kasvatus panevad suuresti paika milline see jumal on ja mida ta indiviidilt nõuab.

Ma hakkan ristiusuga rahu tegema. Veel mõned aastat tagasi kirikusse sisenedes ütlesin ma endale, et ma sisenen vaenlase territooriumile. Ma nagu pidasin enda siseseks vajaduseks võidelda selle kurjaga, mida kristluse nimel siin maailmas on korda saadetud. Viimasel ajal olen hakanud kristlust teisi pilguga vaatama ja teda veidi mõistma. Mingil määral - soovin ma või mitte - on palju, mis on kristluses ikkagi ka minu personaalses ainujumalas. On mingid universaalsed maailma seadused, mida kristlus kirjeldab. Mida ka paljud mõistavad ja neid järgivad. Ma usun, et paljud jumalamehed suudavad neid tajuda - kindlasti ka paremini kui mina. Nad on nagu üks osa suurest korrumpeerunud kirikusüsteemist, kus on ka palju tegelasi, kes on ahnuse ja hirmude radadel. Kes tõlgendavad kirjasõna, aga ei mõista peamisi seoseid. Kes kasutavad jumala nime oma tahtmise saavutamise vahendina. Need jumalamehed kes mõistvad - ilmselt mõistavad ka seda, et hakkates võitlema selle kõige ebapühaga enda ümber, see ei viiks see neid kusagile kaugemale vaid ikka sinna samasse usupoliitikasse ja nad kaotaks oma sihi. Nii nad lihtsalt eemalduvad ja ajavad oma asju..

Astun sisse ühte Ostrava linna katoliku kirikusse - istun pingile ja mediteerin. Pöördun oma isikliku jumala poole. Kas saaks tulla keegi ja öelda, et ma teen seda valesti? Meil katoliku kirikus palvetatakse teistmoodi - nii ei tohi - ketser. Ei tule - keegi ei tule. Need kes mõistavad, kellel pole hirmu kellel pole ahnust - nemad ei saa tulla. Keegi on teinud suure maja selleks, et inimesed saaksid oma jumalaga suhelda - siia peaks tulema kõik ja suhtlema - suhtlema nii nagu nende oma jumal seda nõuab või nii kuidas keegi on talle seda õpetanud. See muudab vähe tulemust. Ma olen leppinud ...

Ja seesama kristluse õpetus. Kristliku taustaga ühiskonnas elades - kui paljust me ise üldse oleme suutelised tajuma mil määral on meis seda õpetust, mida mujal võib-olla pole või pigem on teisel kujul. Kui palju sellest, mida me peame absoluutselt tõeks ja käitumisnormiks - on teistes religioonides kontseptuaalselt erinev.

Olen palju mõelnud patu mõistest. Kuulanud viimastel päevadel oma telefonist lugusid katolikust maailmast ja patukahetsustest. Jälginud pihitoole kirikutes. Ja mõelnud, kuidas käsitlevad pattu teised religioonid. Kristlus õpetab, et patud tuleb jumalalt andeks paluda. Kas siiski pole olulisem, et me ise endale andeks anname? Inimesel lihtsalt on vajadus selleks et endale andeks anda - et mõni väline osapool seda andeksandmist kinnitaks. Et kui me Cavtati linna öömajas kaks käterätikut pihta panime - ja ma selle patuks tunnistasin ja seda pattu endaga mitmeid päevi kaasas kandsin, kuni kirjutasin öömajaomanikule lubadusega kõik kinni maksta. Kas ma siis tegelikult ei otsinud mitte lunastust? Et kas indulgentsidega - rahaga rätikut kinni maksta.. Või piisas ainult sellest, et mulle lihtsalt e-maili teel andeks anti. Ma ei suutnud endale andestada ilma et tädi Horvaatiast ei oleks seda teinud. Katolikul inimesel oleks piisanud ilmselt ka preestri andeks andmisest. Aga mitte, et sellel jumalal mingit vahet oleks - aga oluline on just endale andeksandmine.

Ma ei tea, kas selline patu definitsioon on ka näiteks islamis või budismis. Kas inimesed nende religioonide mõju all vajavad samasugust lunastust?

Sellega seonduvalt tundub, et Eesti keeles olev "patukahetsus" - on sõna mis on risti vastu selle tegevuse mõttele. Patte ei peaks kahetsema. Kui sa pattu kahetsema jääd ja koguaeg mõtled sellele, miks kuradima pärast sa seda küll tegema pidid .. Ja vead omi patte läbi elu endaga kaasas (kes meist seda ei teeks?) - see pole ju see mis sind tasakaalu ja rahuni viib. Mitte kahetsema ei pea sa omi patte vaid andeks andma. Leppima oma patusega. Patuga leppimine on see mis viib tasakaaluni..

Kohtumine Presidendiga

Ja äkki - siinsamas keset Warssawi linna sõidab platsile vilkuritega eskordi poolt saadetud limusiin. "Küllap mingi tähtis tegelane" mõtlen - teen vilkuritest niisama ühe mõttetu klõpsu ja jään mängu edasi jälgima. Autodest roomavad välja viisakates riietes viisakad inimesed. Ühes naisterahvas oles nagu miskit tuttavat .. Kontrollin - jah Eesti Vabariigi president on visiidil Poola.

Ja kuidas ma just nüüd, just enne kui ma edasi plaanisin hakata sõitma - ja selline kokkusattumus. Kindlasti on see märk millekski. Jälitan delegatsiooni - proovin pilti teha - liiga pime et midagi saavutada liikuvatelt inimestelt. Käin pilguga üle presidendiproua kaaskonna - ehk paistab keegi tuttav, kellega kasvõi õlut minna jooma. Ei kedagi - kõik võõrad ja ametlikud näod ja tormavad edasi.. Nojah.. Selline märk siis .. Ei oskagi selle märgiga midagi peale hakata. Panen vaikselt aparaadi koti ja suundun autosse..

Kaunas

Mitmeid kordi aastate vahega läbi Ida-Euroopa sõites on näha kuidas see kõik muutunud on. Kesklinnadesse on kerkinud tormid - linnade ilme on läinud läänelikuks. Kaunasesse see muutus pole jõudnud. Võib olla on see pelk esmamulje, aga linn tundub olevat paarikümne aasta tagusesse aega kinni jäänud.

Istun Kaunase jalakäijate peatänaval olevas pirukabaaris - ja seal on see tunne ehe. Ja ma ei ole kindel, kas kohalikud võtavad seda pirukabaari kui nostalgilist jäänukit nõukogude ajast - koos rasvast nõretavate lihapirukatega ja müüjatädidega, kes on äravahetamiseni sarnased pirukamüüjatega suvalises NLiidu otsas. Või on see ikkagi päris - et see elu selles linnas on seisma jäänud ja see pole nostalgia vaid just see praeguse hetke reaalsus. Liiga lühikeseks jääb olek seal linnas, et seda lõpuni mõista.

Mu Tripadvisoriga linnade uurimise algoritm viis mind kohalikku kunsti ja ajaloo muuseumisse. Ma olin seal ainus külastaja. Ja igas saalis (neid oli päris mitu) - oli üks muuseumi tööline, kes kas istus, luges raamatut või aeti niisama omavahel juttu. Ja ma vaatasin ja mõtlesin muuseumite peale. Et ilmselt kõik muuseumid kus ainult näidatakse asju - et näe märkmik, voodi millel keegi magas, tuhatoos mida keegi kasutas - tuleks kinni panna. Või siis kirjutada haaravad lood neile asjadele ümber, et need asjad ellu ärkaksid ja mingit sisu hakkaks omandama. Eestis uute muuseumitega midagi sellist otsitakse. Siin oli mitu saali vaid kiivreid püsse ja tundmatute leedulaste portreepilte täis. Teema millest lugu rääkida oli samas tegelikult olemas.

See oli teine muuseum sellel reisil. Mingis Tsehhi väikelinnas oli Freudi majamuuseum. Saate aru - majast kus Freud oli sündinud ja kaks esimest aastat oma elust elanud - oli tehtud majamuuseum. Igas toas oli neli seina - paar pilti oli ka sisse pandud. Seal vähemalt igas toas oli mingi mõttetu jutt kõrvale räägitud, mis kõlaritest tuli - aga ikkagi üsna sisutühi kogemus.

Kui keegi suudaks need muuseumites niisama istuvate tädikeste mõtte tööle panna - et panna kokku need lood, mis asju seoks ja mis rääkis selle maailma mida nad sinna näitama on tulnud, lahti. Oleks maailm taas palju parem koht. Või äkki meeldib neil inimestel istuda 8h päevas mingi toa nurgas kus käib paar külastajat ja mitte midagi teha ega mõelda?

Piirivalvurid

Pean tunnistama, et ühtegi pagulast sel reisil ei kohanud kusagil. Euroopa selles nurgas ei tundnud ma ka ennast vähem turvalisemana kui paari aasta eest siit viimati läbi sõites. Ainult üks muutus - Piirivalve. Kokku peeti mind kinni neljal korral. Paari aasta eest tundus, et Euroopa on üks suur maantee, mille võid pidurdamata läbi vurada. Aga nüüd -

Kaks korda Poola piiri peal - pagasnik lahti ja näidata, mis sees on.

Üks öine suhtlus Horvaatia Austri piiril. Paar päeva üksi olnud - on keeruline suhelda piirivalvuriga, kes räägib sinuga mingit kummalist keelt ja ise seda inglise keeleks peab. Üldse on siin slaavi keskkonnas esimene keel, mis keelele jookseb kui võõrkeelt vaja rääkida - vene keel. Ja nii aju kokku jookseb - aga ei kontrollitakse dokumente küsitakse kust tulek ja lastakse edasi.

Ja Valkas peatab mind üks segane seltskond. Lätlane ja hiljem selgub, et ka Eestlane seltskonnas. Nüüd juba veidi põhjalikum kontroll, ei aita ainult tagaluugi avamisest - vaja on ka ikka veidi asjades sobrada. Auto on muidugi seest muutunud selliseks, et vaid juhi istme koha peal on veidi ruumi. Muu on suht segamini ja täis igasugu prahti ja kaupa. Liialt ei süvenetud. Ma ei tea kuidas ma neile oleks seletanud 10-t IKEA-st ostetud purki, mida mul kaasa paluti osta..

Pilte Horvaatia reisist

Väsinud vanapaar puhkamas Kristuse valvsa kaitse all. Teel Horvaatiasse

Viinamarjapõllud teel Horvaatiasse

Loodusvaated Rahvuspargist

Tehasest on saanud Muuseum. Ostrova.