Reis "ühe" jumala maale

Seekord siis teisiti. Lasin jalga. No muidugi mitte päriseks, vaid korraks. Peitu sügise eest; korraks põgeneda töö, kodu, kohustuste eest. Muidugi suur osa kohustusi tuleb kaasa sülearvuti näol mu kotis. Aga siiski - üle nelja aasta pikemal reisil ilma lasteta. Ja tegelikult ka esimesel reisil täiesti üksi... Lennujaamas võib juba öelda, et üsna igav, kui vastutada ainult enda eest.. Ei vankreid, ei magavaid lapsi... Ei paanilist närvi minekut ...

Aga et Iisrael Et miks? Eks see "üks lugu" on oluline, mis inimesi toob siia tõotatud maale. Eks ma isegi oma reisiblogis teinud mitmeid vihjeid suunaga siia Jordani jõe kallastele... Aga päris tõde on siiski see, et Iisrael on kõige odavama lennuga paik, kus Novembris veel suhteliselt soe ja kus ma veel käinud pole. Nii ebaromantiline see põhjus siis sellesse romantilisse riiki reisimiseks.

Reisi ette valmistades tekkis plaan... Ma pole tavaliselt see inimene, kes enne reisi üksikasjaliselt ja detailideni reisi paika paneb. Aga seekord tekkis korra idee, et Jeruusalemma peab ikka jala minema - palverännak või nii. Seda ideed sai endaga päevi kaasas kantud ja Internetist uuritud. Selgus, et Iisraelis on kogu piklikku riiki läbiv matkarada - pea 1000 km. Läheb mööda ka Tel Avivist ja samuti peaaegu  Jeruusalemmast. Teepikkus nende kahe linna vahel üle 100 km ja kui alustada lennujaamast ja teeots leida - siis veidi peale 60. Et siis vastavalt kolme- või kahepäevane matk. Tundus mõistlik... Telki ma kaasa võtta ei plaaninud - pidin lootma katuse all ööbimistele. Siin läks plaan veidike vussi. Booking.com andmetel polnud sel rajal just liiga palju võimalikke ööbimisvariante. Kusagilt leidsin küll mingid numbrid kuhu helistada, et öömajale saada - mõeldud matkajatele. Aga need nõudsid ettehelistamist mõned päevad - sellise täpsusega ettemõtlemine ületas selgelt mu valmisoleku planeerimiseks. Plaanisin ka veidi pikemaid päevateekondi.. aga viimase löögi andis teadmine, et ka Iisraelis on hilissügis. Päeva pikkus ei võimalda päevateekonna liiga pikaks venitamist... Päike loojub juba enne viit. Oht pimedasse idamaa kõrbe öösel üksi jääda ei tundunud just mõistliku riskina. Et seekord siiski Jeruusalemma bussiga. Ehk järgmine kord kusagil mujal ja kellegagi koos üks pikem jalgsimatk. Miks mitte ka Iisraelis. Aga seekord ... Kindlasti ei jää see reis matkadeta. Kui pikad nad olema saavad - eks Iisraeli rahva jumal näita...

Seekordne päevik kindlasti pikem tuleb kui viimased .. Üksinda olek annab aja ja võimaluse ja kindlasti jääb ka mõteteks rohkem ruumi.. Andke lugejad mulle andeks, kui liialt lappama läheb...
 

Teekond Tippu

Ei, ma pole kusagile roninud ( veel?) Ja ma ei hakka siinkohal kirja panema oma karjäärisaavutusi. Raamat on mul reisil kaasas: „Andres Karu. Teekond Tippu“. Raamat mille sõber kirjutas, sellest kuidas ta maailma riikide kõrgemaid tippe vallutab. Ma jäin mõtlema selle sõna sõber juures... Et kas ma saan Karu ikka veel sõbraks nimetada. Viimaste aastate jooksul oleme me kohtunud vaid juhuslikult. Nüüd jah raamatuesitlusel, kust see loetav raamat ka ostetud sai. Kunagi muidugi rohkem suheldud, korra reisil käidud ja kunagi ka koos Karu sünnipäeva peetud. Ei ma ikka arvan, et kui koos reisil käidud - kui on tegemist avatud inimestega - jagatakse paljutki - lisaks hommikupudrule ka mõtteid... Ja nii need sõbrad sünnivad. Oma elud, mis kulgevad erinevates suundades hajutavad sidet. Paratamatus... Aga, et siis sõber kirjutas raamatu.

Nüüd istun lennukis ja loen seda... Ma olen ennegi Karu blogi aegajalt sirvinud ja olen seisukohal, et Karu räägib oma lugusid oluliselt paremini, kui kirjutab. Ka raamatust reisi kohta lugedes kus ma Karuga Azooridel käisin - tundus see lugu väiksem, kui see reis oli ja kindlasti palju väiksem, kui Karu sellest rääkida suudaks. Need ümbermaailma purjetavad Eestlased,  kellega Azooridel kohtusime, öö Lissaboni lennujaama palmide all, minu üüratu ohatis.. Azooride lehmad ja imelised päikesetõusud, petlik udu, mis ei lasknud  mägede tippu ronida, kuigi minna oli veel vähe - see kõik oleks vajanud ju kirjapanemist. Ma tean, et ma olen süüdi - Ei saa öelda et Karu ei utsitanud blogi pidama... Ka veel hiljem... Aga ei leidnud aega ja nüüd on raamatus sellest seiklusest vaid mõned lehed. Ise olen süüdi, kes muu. Ei suud isegi Karu teiste emotsioone oma käega kirja panna.. (Hilisem kommentaar: Tegelikult olid need sündmused ilusasti kirjeldatud. Ma lihtsalt arvasin, et ma lugesin kogu peatüki läbi - tegelikult piirdusin vaid paari lehega. Vabandused minu poolt Karu suunas, kes ka selle reisi kohta korraliku töö tegi. Ja jätan oma vingumise ikka blogisse alles, et ennast veel rohkem süüdi tunda. Et mis seal tegelikult kõik juhtus - ostke raamat ja lugege...)

Aga Nüüd raamatut tervikuna lugedes olen endiselt sellel seisukohal, et tema jutt parem.. nüüd siis peamiselt seetõttu, et Karu vana näitlejana on lihtsalt üks parimaid jutuvestjaid keda ma tean. Ma arvan, et ka Tammsaaret suudaks ta oluliselt edevamalt esitada kui see seal raamatulehtedel tuimalt kirjas on. Raamat tervikuna töötab ja jookseb... Ja kõike ei mahu.. See on selge. Inspireeriv on raamatu algus. Oleks tagantjärgi tahtnud rohkem temaga kaasas olla. Ma tegelikult isegi ei saa enam aru, et miks ei olnud. Tagasi vaadates tundub kõik palju lihtsam. Kui pole peret ja kohustused kõigest töö ees, mis keelab rohkem reisida, matkata? Seal kunagi minevikkus olles - ju siis oli miskit, mis segas. Kuigi jah... Pean tunnistama, et jutud mägedest, kuhu ronitakse köite ja kassidega - tekitavad minus väikest paanikat. Mitte, et ma külma kardaks... Aga see reisi etteplaneerimine... Kogu tavaari kokkupanek ... Õudne...

Inimete töö hindamisel olen ma kasutanud kriteeriumit, et kas ma usun, et ma suudaks ise paremini. Olen lugenud ka halbu reisiraamatuid.. Karu raamat on hea. Karu kirjutab hästi - tõenäoliselt paremini kui mina. Aga mis ta lood selgelt kõrgemale tõstab - on ta sisemine oskus ja vajadus suhelda inimestega igast maailma nurgast. Ja need on asjad, mis tegelikult loovad jutud mida lugeda. Ma ise olen arg suhteid loomast. Vaid paaril korral on mul reisidel õnnestunud luua mõne inimesega mingi selline suhe, et ma neist rohkem infot olen saanud, kui et paar viisakust ja veidi small talki. Ja eranditult on kõik need suhted olnud alustatud sealt teiselt poolt. Eks sellega ole ka nii, et kui loomulikult ei tule - siis vägisi pole ka nigu mõtet - suudaks pigem vaid piinlikke olukordi tekitada...

Iisrael

Reis Iisraeli möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Reisist jäi lihtsalt üks suur väsimus magamata ööst. Lennuk Küprosele maandus kesköö paiku ja edasi Tel Avivi 6:35. Hotelli võtmine ei tundunud mõistlik. Mingi seisund, mida uneks saaks nimetada, tabas mind vaid lennukis istudes; suuremalt jaolt selle viimase otsa pealt. Piirivalvur ei usaldanud mind ja küsitles rohkem kui teisi.. Aga jäi lõpuks uskuma.. 

Mida kõigepealt teha kui jõuda uude riiki - ikka hakata lahendama praktilisi küsimusi. Raha, Internet ja kuidas kusagile linna saab. Internetiga olin valmis kohaliku SIM kaardi ostmiseks... Aga enne jõudsin Telia SMS-i läbi lugeda. 30 EUR 1GB interneti nädalaks tundus mõistlikum pakkumine, kui et osta lennujaamast SIM kaart mille Interneti maht oli küll suurem, aga ka hind kõrgem. Mujalt ehk saaks odavamalt .. Ja nädal ka üks päev liiga vähe.. Aga ei viitsinud selle üle arutama hakata - tellisin ära ja mure mõneks ajaks lahendatud.

Raha otsustasin võtta seina seest. Kaart sisse .. Ja vastuseks vaid heebreakeelne tekst - mille seest tundsin ära numbri 300. Kursist ei mäletanud tolleks momendiks miskit. Võtsin selle 300 - et vähemasti midagigi.. Hilisem kontroll andis kursiks on kusagil 3.7-3.8 seeklit Euro eest. Tegin arvestused ja tundub, et lennujaamas mingeid olulisi lisatasusid ei lisandunud. Kurss oli isegi veidike parem, kui paar päeva hiljem linnast automaadist võttest - aga see ilmselt ei olnud automaadi headusest vaid pigem sõltus rahaturgudest. Veel rahast: Olen pidanud Iisraeli tehnoloogia veduriks maailmas, aga kaardimaksete teema on neil küll meist umbes 10 aastat maas. Eriti just turvalisuse poolelt. On kohti, kus kaardiga maksta saab. Ka automaate - näiteks bussipileti ostmiseks - seal asjad kõige paremini toimivad. Kiipi ei kasuta keegi... Võetakse ja kasutatakse magnetriba. Ja kui see ei toimi - sisestatakse midagi küsimata sinu kaardi kõik andmed kusagile arvutisse ja makse toimib selliselt.. Mõnikord jäetakse ka see esimene magnetkaardi samm vahele.. Mu esimene reaktsioon oli neilt küsida, et mis toimub.. Et turvastandardid või nii ja kas neil on kõik vajalikud sertifikaadid tehtud.. Aga siis juba neilt näost välja lugedes sain aru, et see käibki siin niiviisi. Võõral maal võõra maa kommete järgi. Hoidsin oma sõnad tagasi. Ilmselt on siin ka seetõttu kaardipettused oluliselt suuremad. Igatahes Swedpank mu krediitkaarti booking.com maksete tegemisel läbi lasta ei tahtnud.

Rahast veel. Kallis on.. Kole kallis. Hotellituba alates 100 EUR, Õlu 8, Söök kiirtoidukohas 10 mujal alates 15 saad oma burgeri kätte. Korralikes kohtades ja restoranitoit muidugi veel kallim. Hosteli voodi ühistoas 25 - 45. Kaugemates linnades pigem veel kallim. Mu Exceli tabel, mis mind siia riiki juhatas, arvestas Hostelitega... Igas linnas neid siiski pole.

Ja siis, kui Internet ja raha teema lahenenud - on küsimus kuidas linna saab. Tavaliselt sõidab Tel Avivi lennujaama ja suuremate linnade (Tel Aviv ja Jeruusalemm) vahel rong, millega väidetavalt 20 minutiga Jeruusalemma saab. Aga just minu tuleku puhul oldi otsustatud seda raudteevärki veidi remontida. Google näitas pea kahetunnist retke. Infolaua tädi suunas kuhugi suunda. Aga kohe terminalist väljudes oli seal buss, mis otse Jeruusalemma viis. Hind vist mingi 18seeklit ehk peaaegu 5 EURot. Kaua sõit aega võttis  täpselt ei tea, kuna sain veel veidi puhata, aga pigem mingi kolmveerand tundi ehk. Ja bussi lõpp-punktist vanalinna oli kõndida veel ehk veidi üle poole tunnikese lisaks. Suutsin Jeruusalemmas linnasisest bussitransporti täielikult vältida. Seda muidugi suure jalutamise hinnaga. Ala 20 km päeva pole kella arvates siiani olnud (kirjutatud neljanda päeva hommikul).

Mis veel võib Iisraeli kohta öelda. Vaatamata muidu kõrgetele hindadele, on muuseumid ja bussid suhteliselt odavad. Muuseumitest paljud tasuta või orienteeruvad annetustele. Siiani pole ühegi atraktsiooni eest üle kümne euro välja käinud (ehk kõik on odavam kui klaas õlut).

Kristuse haud

Istun Kristuse haua kõrval ja mõtlen Varro Vooglaiust. Tõenäoliselt olen ma tema peale täna hommikul mõelnud umbes kolm korda rohkem, kui ta ise. Mis paneb tema peale mõtlema on muidugi kaabud, mis siin linnapildis teravalt silma hakkavad. Mõtlen siis Varro kaabust.. Mida ma vist pea kunagi näinud pole - piltidel ta rohkem soniga. Aga inimesed siiski tõmbavad julgelt seose Varro ja kaabude vahel. Ago Varro on katoliiklane. Seega ka usu mõttes tõsine konservatiiv seistes vastu igasugustele usu uuendustele, mille eest võitlesid näiteks nii Jeesus kui Martin Luther. Aga mis on Varro poliitilise konservatiivsuse poliitiline tähendus Eestile? Tema soov suunduda ajas tagasi nii 13 - 16 sajandi Eestisse, kus Katoliiklane veel siinmail ruulis? Ta ise ei afišeeri oma usulist kuuluvust liiga palju.. Aga ühel momendil peavad need kes EKREt kristlike väärtuste tagasitoomise eest toetavad esitama küsimuse, et siis ikkagi millised väärtused? Et kui palju minna ajas tagasi et olla ÕIGE konservatiiv. Või siis ikkagi on Varrost rohkem õigus neil, kes pöörduvad Odini ja Vanemuise poole?

Siin Jeruusalemmas on ajas tagasi mindud. Mehed kaabudega .. Tegelt mitte ainult kaabudega. Mina kui võhik - näen kolme sorti peakatteid. Ühed need tavalised keset pead klubid. Siis kaabud.. ja eile õhtu tulid välja veel mingid tegelased, kellel peas midagi kardi rehvi ja papahha vahepealset. Igatahes siin minevik ruulib.. Siin ei ole küsimust kui palju ajas tagasi minna - siin on ühtede jaoks juba tuhandeid aastaid ja teiste jaoks 1500 aastat olnud kõik üsna ühte moodi..

Kui sul on hea fantaasia - näed sa selle mäeküljes kahte auku, mis on nagu silmad kolbal... Ja kolp on aramea keeles Kolgata.. Et siis osad usuvad, et see ongi koht, kus Jeesus Risti löödi. Ka ülemise pildi kohta ütleb teadus, et see auk üsna palju vanem, kui Jeesus.. Ja pühakiri ütleb, et Jeesus veel kasutamata auku pandi .. Aga ka auku ümbritsevas pargis on asi ilusasti teema lahti võetud - et usu, mis sa tahad. Selle paiga pühadust see ei muuda - ja park on ju ilus ja sajad seltskonnad päevas käivad seal oma missasi läbi viimas.. 

Pean siit Kristuse haualt edasi nüüd liikuma hakkama. Tripadvisor ütles et mu järgmine sihtpunkt püha Anne kirik on täpselt 666 m eemal...

Oliivipuude mägi

Taas Tripadvisor valetab asukohtade kohta. On juba pime. Ja nagu lubatud on päike kella viieks loojunud ja pimedus.. Tänan ennast, et seda algselt plaanitud pikemat palverännakut ette ei võtnud. Aga mis ikka - esimesel päeval kõnnitud kilomeetreid üle 20 kogunes. 

Aga nüüd pimedas.. Kui Tripadvisor räägib üht ja Google teist - olen õppinud usaldama googlit. Jõuan mingi mäe jalamile .. Mäkke viib kitsas valgustamata inimtühi autotee. Tegelikult? Mina pimedas siia? Tundub, et homme tagasi.. Siis mõned sammud edasi leian trepi. Viib kellegi kodudest mööda ja üles mäkke. Ronin.. On küll juba öiselt jahe aga nahk kattub ikkagi vaikselt higiga. Trepp on pikk ja inimtühi. Jõuan kusagile, kus müüridega ümbritsetud miski. Jätkan kui enam kõrgemale tee ei vii. Kusagile alla keerab - seal pühitsevad noored moslemid reede algust. Kogu olukord ei tundu enam turvaline. See pole üksiku turisti koht. Loobun ja tagasi linna. Koos teistega on ikka ohutum.

___________________________

Peab ju nägema mäge kust Jeesus taevasse läks. Jätkan nüüd päevavalgel oma retke. Sama tee ots ja ka silt oliivipuude mäest. Kõik sisenevad mingisse aeda, kus mõned iidsed oliivipuud ja kirik. Kas siin mäe all see ongi? Kogu eilne pingutus selle aia leidmiseks? Kõht on tühi ja läheduses puuduvad söögikohad. Lähen uuesti mäkke ja otsin vähemalt lubatud vaate? Või kuulan kõhtu? 

Uudishimu võitis... Keegi sõbralik suunas mind taas selle kitsa mäkke viiva autoteeni, mis päevavalges oma ohtlikkuse oli kaotanud. Ja siin ma olen. Trepp oli vale tee...

Oliivipuude mägi on surnumägi. Siia on maetud sajandite jooksul juute. Ja haudu on tõesti lugematul hulgal. Siinne matmispaik peaks andma ülestõusmisel eelise .. Et ülestõusmisega alustatakse peale maailmalõppu just siit. Ma ei tunne nii hästi juudi mütoloogiat, et mõista mis eeliseid varem ärkamine annab.. Nõndaviisi lihtsa inimese seisukohast tundub üsna rumal otsus olevat. Ma laisa inimesena eelistaks üles tõusta siis, kui kohvi ja hommikusöök juba valmis. Aga see, et on varaseid ärkajaid - teeb mulle vaid rõõmu.

Ahjaa, kui keegi siia kunagi satub - ei tasu nina püsti mööda minna prohvetite haudadest sama mäe otsas. Tõenäoliselt ei tea sa nende nime ja ega ennustusi, aga vaid pisikese küünla valgel maa-aluses augus ringi kolada on ikkagi teistmoodi elamus. 

Kunst ei ole kunsti teha...

Israeli muuseum muuseumipäeval. Lihtsalt muutus kolmas reisipäev selliseks mööda muuseume kolamise päevaks. See praegune on igasugu kraami täis topitud. Lisaks tavaärastele potikildudele ja eri maade kunstidele ka kaks temaatilist näitust, mille teema põnevam kui asjad näituse sees ise.

Üks Saksa mees pani teise maailmasõja ajal palju kunsti pihta... Ütles Hitlerile, et missa nende juudi kunstnike piltidest põletad. - Müü parem maha. Ja hiljem abistas Hitlerit kunsti kogumisel. Ja nagu ikka jäi näppude külge ka miskit.. Nii mõnikümmend tuhat taiest.. Pärast sõda tõi dokumendid, et ta tegelikult juut ja kõik jäi talle alles... Pojal aastakümneid hiljem hakkas veidi piinlik ja kinkis asjad muuseumitele ära... Mingit osa neist piltidest nüüd siin näha sai. 

Teine näituse lugu oli Paanist. Nii selles Kreeka veidrast kitsejalgadega ja inimese kehaga tegelasest, kelle ema peale sõda hülgas, kuna ta nii kole... Kui ka sellest poisist, kelle eesnimi Peeter ja kes oma alguse industriaalajastu alguse Inglismaalt sai. Pilte, seoseid, ja ei puudu ka kirjeldus haljadest ja usk nende eksisteerimisse... Ja muide mõelge kust pärineb sõna paanika .. 

Ja siis veel moodsat kunsti.. Et ma saan aru, et  ma olen selles vallas üksjagu võhik. Ka mul tuleb mõnikord rumalaid ideid. Kui ma oleks kunstikoolis käinud, saaks seda ettekäändena kasutada ja oma rumalusi kunstiks nimetada... Aga kusagil on ikkagi piir... Kui sa näed, et pissuaar näeb mingi nurga alt naljakas välja. Tee pilt ja pane facebooki... Las pool rahvast laigib ja teine pool helistab ja tunneb muret, et kust sa jälle neid aineid said (pooled murelikult pooled isiklikust huvist).. Aga mida kuradit sa seda kunstimuuseumisse tarid... Uhh ... Huvitav kui mitu muuseumit ma veel pean läbi käima, et seda mõista...

Yad Vashem

Yad Vashem - ülemaailmne holokausti mälestuskeskus

Ikka on tore, kui kusagil välismaal oma kodumaa nime kohtad. Eriti kui see väljapaneku esimese infona sulle vastu vaatab.. Seekord ei olnud tore ...

Ja kui keegi siia kunagi sattuma peaks. Ärge jätke vahele juudi laste mälestuspaika. Enamus ilmselt jätavad. Ma olin seal üksi... Ja see oli kurvalt ilus. Ja mõtlesin lisaks etteloetud nimedele ka kõigi nende maailma laste peale kelle surm noorelt on juba ette ära otsustatud...

Jeruusalemm

Esimene mulje Jeruusalemmast ei olnud just ülev. Indrek rääkis mulle enne reisi kuidas ta kohe tundis seal midagi.. Mina nii tundlik ei ole - ainus tunne, mis mind Jeruusalemma jõudes haaras oli suur väsimus lennureisist. Terve Jeruusalemma vanalinn on täis putkasi, kes kõik müüvad midagi. Õnneks mitte pealetükkivalt.. Muret teeb rohkem nende tänavate kitsus ja seal ekslevad turismigrupid, kes muudkui ummikuid tekitavad. Kogu liiklemine on äärmiselt väsitav. Kõik on ka kergelt räpane.. väikesed prügihunnikud võivad olla ka oluliste vaatamisväärsuste kõrval..  Ja automaaturid tänavanurkadel... Ma ei tea, mis on nende täpsem funktsioon, aga seal nad seisid - metallvõrede taga päevast päeva. Kui tulla Jeruusalemma vanalina tänavatele varahommikul, kui poed kõik veel kinni - on siin ruumi ja linn ei tundugi enam nii vaenulik. Tegelikult on ta väga omapärane ja terviklik valgest kivist linn. 

Ma olin siin linnas sunnitud end kristlaseks kuulutama. Liikudes taas oma telefoni abil vanalinnas punktist A punkti B (tänavad on siin kõik nii ühesugused - ma ei tea kas ka kohalikud suudavad neil vahet teha...) peatasid mind automaaturid. Küsisid, et kas ma olen moslem, kristlane või juut. Mõtlesin et see siin ei ole aeg ausaks vastuseks ja hakata seletama neile kõiki oma usulisi tõekspidamisi on kohatu. Eks ma tegelikult mõistsin ka, et tegelik huvi on neil vaid selle vastu, et kas ma Moslem olen. Kui ma ka oleks tahtnud neile moslemit mängida - vaevalt et ma oleks suutnud seda usutavalt teha .. Ja automaadiga mehega ei tasu nalja teha. Niisiis jäin kristlase juurde. Selgus, et Sabbathi ajal on osa moslemi vanalinnaosast teistele peale moslemite suletud. Nende suur püha mošee on muidugi kogu aeg uskumatutele suletud... 

Kahe näoga linn. Tegelikult on kummaline kuidas kaks maailma saavad eksisteerida niiviisi üheskoos - ilma nähtavate piirideta. Ja ma ei pea siin silma moslemi ja juudi maailmu. See joon jookseb teisest kohast. Võibolla umbes sealt kus ta jooksis enne kuuepäevast sõda, millega Iisrael Jeruusalemma tervikuna Jordaania käest oma kontrolli alla sai. Igatahes moslemi kvartal koos vanalinnaga on nagu hoopis teisest maailmast.. Teine ööbimiskoht oli mul lääne Jeruusalemmas. Ma ütleks et kogu olemine muutus äkki euroopalikuks. Laiad ja puhtad tänavad. Kui ma sinna oma kotiga kolisin oli laupäev. Sabbath. Linn oli vaikne ja tühi. Trammid ei sõitnud. Kohad olid kinni. Pühapäev ühesõnaga. Valmistusin ka siis vaikseks pühapäevaõhtuks. Olin unustanud, et sabbath on päikseloojangust päikseloojanguni. Hiljem oma hosteli juurde tagasi pöördudes leidsin end elu tuiksoonel. Muusika mängis, kõikjal oli erinevaid söögikohti. Elu käis.. 

Hostel ise oli ka muidugi omapärane. Voodite asemel magasid kirstus. Või noh natuke suuremas kohas kui kirstus - pigem plastmastist kastis, kus oli oma konditsioneer, televiisor, lambid. Väljast kostuvaid helisid kuulis muidugi ikka umbes samapalju kui lihtsalt voodis olles.. Aga kummaline oli see öömaja küll. 

See oli siis minu voodi ühel ööl Jeruusalemmas. 

Jeruusalemm näitas ennast mulle kui muusikal. Kuidagi raske tundub kõrvutada seda morni linna muusikaliga - aga ka siin peituvadki selle linna kontrastid. Ma ei tea, kas oli parajasti käimas mingi koorifestival, aga kui ma istusin mõnda aega Püha Anna kirikus - käis sealt järjest ja järjest läbi seltskondi erinevatest riikidest kes esitasid laulu ja lahkusid. Ka Kristuse haua juures läbiviidud missadel lauldi. Ja õhtul oli tänavatel metallist klaverid, kust keegi möödamineja hakkas pilli mängima ja rahvas ümberringi laulis... Ja ka giidiga ekskursioonid ei lõppenud ilma juudi lauluta. Nii et tõe poolest - elu nagu muusikalis, kus iga moment võib suvalise koha pealt suvaline taat laulma hakata. Tantsiti vähem... Moslemite laulu ma väga palju ei näinud - neil olid oma müügiputkades omad viisid - mõni neist väga sarnane Nublu esitusele.. Muusika vaid veidi idamaisem aga tekst tundus sama olevat... 

Ma suutsin kolme Jeruusalemmas veedetud päevadega üles leida ja läbi käia enamus kohti mis plaanis. Üks teema jäi küll veidi kripeldama. Tripadvisori „topis“ oli Jeruusalemmas kaks linnaaluste tunnelite külastust. Kaugelt vaadates tundus turvaline valida üks neist. Kui ma viimasel linnas olemise hommikul hakkasin neid otsima - siis esimesena jäid teele Läänemüüri all olevad tunnelid. Kuna sealt sai piletid kohe kätte tund aega hiljem hakkavale külastusele - otsustasin võtte selle mida antakse ja mitte end upitada hapude viinamarjade poole. See oli põnev ekskursioon Iisraeli ajalukku maa-all valgustatud käikudes. Noh nagu turvaliselt ja turistile. See matk mis mul käimata jäi oi vähemalt Tripadvisori kirjelduse järgi hoopis midagi muud. Võimalik oli valida "märg" rada kus öeldi, et telefoni püksitaskusse ei tasu panna, kuna võib märjaks saada ja taskulamp kindlasti vajalik. Vot need oleksid olnud need päris tunnelid mida mööda Jeruusalemmaga alt poolt tutvuda. Seekord siis jäi käimata. Tea - äkki kunagi tuleb see järgmine kord kaa..

Nüüd paneme Jeruusalemma teema kinni ja otsime järgmise sihtkoha. Kaardile vaadates jääb allpool silma nimi Beersheeba - üks kohane linn ühele õllesõbrale. Longin bussijaama ja minek..

Absurd

Jeruusalemmast lahkudes jätkasin oma sihitut retke. Ega mul pole tegelikult selget plaani näha ja kogeda midagi konkreetset. Pigem olengi võtnud üsna absurdse eesmärgi - külastada kohti mida Tripadvisori külastajad riigi parimaks on pidanud. See on keeruline ülesanne, kuna Tripadvisori algoritmid on ebapüsivad; järjekorrad muutuvad.. - kohad kaovad ja tekkivad. Aga midagi plaani sarnast sai siiski kodus kokku pandud. St. Linna nimed, kus midagi on... Ja siin Beersheebas ei ole ma tegelikult mitte õlle järele lõhnava linna nime pärast. Tõepoolest ühe õlle ma võtsin... Rohkem ei taha 8 eurot joogi peale välja käia. Tegelik siht on siiski veel absurdsem, kui linna nime järgi omi reisplaane seada. Tegelik siht on üks surnuaed, kuhu sada aastat tagasi surnud Austraallased ja Uus-Meremaalased maeti. Ja selgub, et siia surnuaia kõrvale ka muuseum üles seatud. Kõik see kokku lööb absurdikvaliteedilt kindlasti üle minu siia jõudmise põhjuse.

Kõigepealt Esimene maailmasõda oma surmade arvuga, oma olemuses on juba üsna absurdne. Nagu ilmselt kõik sõjad mida peavad need, keda lõpptulemus tegelikult üldse ei puuduta. Veel absurdemaks muudavad need Austraalia ja Uus-Meremaa numbrid. Neist riikidest osales sõjas suhtarvult üüratu hunnik inimesi. Austraalia alla 5 miljonilisest elanikkonnast osales üle 400 000 mehe ja  Uusmeremaa miljonist elanikust osales 100 000. Ja see muuseum on kogu nende suurte numbrite maailmas ehitatud kohta kus neil korraks ka sõjas hästi läks... Ja neid kellele see maja siin püsti löödud lamab siin vaid veidi peale 60. Milline kontrast esimeses maailmasõjas hukkunud inimeste arvuga.. Aga siin muuseumi absurd ei lõpe. Selle ühe sündmuse - Beersheeba vabastamise 100 aastapäevaks - ehitati siia muuseum. Muuseumis näidatakse sulle 20 minutiline film ja siis räägib üks onu sulle tund ja kümme minutit, mis kõik toimus. Siis on seal muuseumis üks tädi, kes siis puhtalt igavusest hakkas kõigi nende surnud inimeste lugusid arhiividest kokku panema. Ja nüüd on tal hulk mappe infoga inimeste kohta, kes sada aastat tagasi surma said. Nii et, hea lugeja - ka sina pole kaitstud ühe telefonikõne eest, kus helistab see tädi ja ütleb, et sinu vanavanaisa sai siin surma - ja tee nüüd selle infoga miskit ja suhestu... 

Erilist tähelepanu pälvis ka filmisaal, mis filmi vaatamise ajal liikus esimeselt korruselt teisele. Ilma mingi selge põhjuseta .. Lihtsalt et oleks põnevam... Ja seal surnuaial oli mälestustahvel sõnumiga umbes et: neile kes kõik kaugelt siit sõdima tulid ja eraldi oli lisaks välja toodud üks nimi. Kuna surma sai ka üks juut - siis tema ei tulnud kaugelt... 

Vot selline kogemus siis. Tegelikult ei kahetse. Ja kui Beersheebasse sattunul jääb muuseumist saadud sõjaasjandusest veel väheseks - saa alati sammud seada sõjalennukite muuseumisse. Tõsine väljapanek eri aegade Iisraeli lennukeid.

Maiuspala lennukihuvilistele. 

Kõrb

Kui keegi peaks mõtlema, mis võiks olla õige raamat mida Iisraeli kaasa võtta - siis Lion Feuchtwanger- i "Juudi sõda" räägib nii mõnestki asjast, mida siin näeb või kohtab. Kohati lausa nii palju, et tekkib tunne, et mingi mõtlemine on sellesse paarituhande aasta tagusesse aega seisma jäänud. Ja ma ei räägi Jeesusest. Ma räägin templist, mis tundub siin kohati inimeste mõtlemises ka jumalast endast olulisem. Ja selle templi maha põletamise loost see raamat räägibki.

Väike selgitus, mida olen ma saanud teada templi olulisusest. Et kui jumal maailma looma hakkas tegi ta kõigepealt ühe kivi.. ja see kõige esimese kivi lõi ta täpselt sinna kus on praegu Jeruusalemm. Ja sinna kivile ehitas Salomon templi jumalale. Siis tulid Babüloonlased ja põletasid templi maha. Tükk aega hiljem ehitasid juudid uuesti templi üles - see oli see teine tempel. Asi püsis sadu aastaid püsti ja Herodes enne Kristuse sündi ehitas sellel veel palju suuremaks ja vahvamaks. Kristus käis ja tegi seal oma tembud ära .. Pärast tema surma toimus Juutide ülestõus, mille käigus Roomlased kogu templi segi peksid ja Juudid välja kupatasid. Miski pool sajandit hiljem tulid Muhameedlased ja ehitasid sinna kus oli olnud tempel oma ühe esimestest mošeedest (kuna Muhamed just sealt taevasse läks). Üks vana templi müüridest jäi püsti, kus juudiusulised nutmas käivad ja ootavad märguannet jumalalt, millal võiks kolmanda templi ehitusega pihta hakata.

Aga tegelikult tahtsin ma oma jutuga sinna, et pärast seda, kui Roomlased olid templi maha põletanud  jäi veel üks kants, kus juudi revolutsionäärid redutasid. See oli pea vallutamatu kindlus, mis asus kõrgel mäe otsas. Lugu lõppes sellega, et Roomlased ehitasid kaldtee kindluseni ja vallutasid ikkagi. Kõik seesolijad tapsid endid.. Aga, et miks ma sellest räägin? Aradi linnast 20km kõndimise kaugusel ongi see endine kindlus. Seda, et kas sinna bussi asemel jala saab hakkasin uurima vahetult enne Aradisse jõudmist. Suurest Internetist leidsin siis ka juhendi, et mis ja kuidas. Ühesõnaga lihtne - tuleb leida teeots kust hakkab roheline rada, siis see liitub sinisega siis kusagilt tuleb punane ja siis vahepeal peal mustale keerama.. Lihtne eksole.. Mis siin saakski valesti minna...

Need juhendid telefonis olin valmis alustama oma rännakut. Hostelist kus viibisin ei olnud ma ränduritest üksi. Koos minuga oli üks Kanada tüdruk, kes juba kolm kuud Iisraelis jalgsi rännanud mööda seda pea tuhandekilomeetrist matkarada, millest ühes eelnevas postituses juttu oli. Ja täiesti üksi - et kui kellegi küsimus, ka Iisraelis on turvaline mööda kõrbi kolada - siis üks üksik tütarlaps on siiani seda teha suutnud. Abiks inglite võrgustik, kes ränduritele öömaja pakub. Seekord oli ta otsustanud tasulise öömaja kasuks Aradi Hostelist.

Hommikul me koos minema ei läinud .. Targa tüdrukuna oli ta ammu juba teel kui mina silmad avasin. Tühja kõhuga ei mallanud teele asuda. Seega sai kõnnitud kaks kilomeetrit linna sööma, vett ostma ja pangast raha võtma. Muidugi oli vaja läbi astuda ka Aradi nukumuuseumi juurest - jällegi Tripadvisori Iisrael topis olev koht - kust õnneks sain minema ilma külastuseta. Öeldi, et üksikutele inimestele tuuri ei tehta. Ei hakanud kauplema kaa.. käsi südamele, mind need nukud tegelikult väga ei huvita.. Aga kõike seda kokku võttes oli mul matkaraja alguseni jõudes juba 8000 sammu astutud... Kott oli kaasas ja koti külgedel lisaraskuseks kaks kaheliirist pudelit. Internet ütles, et kindlasti peab kolm liitrit vett olema .. ma lisasin oma eksimise lisa - ja tulin neljaga. Ja stardi ajaks oli kell juba 10 läbi. Ees ootas Eesti mõistes üsna kuum päev.  Matkaraja alguse leidmine oli lihtne … Ja siis viis minutit hiljem olin ma juba eksinud.. Ronisin neid künkaid mööda kui lõpuks mingid tähistatud rajad taas leidsin. Leidsin ka punase raja .. selle pikkus minu tuvastuse järgi oli mõnikümmend meetrit.. Ühesõnaga suur segadus .. Ja siis ma mööda ühte neist radasid astuma hakkasin. Miks käia linnasi mööda, kui on olemas sellised lummavad vaated kõrbemägedest..? Siin võiks veeta kõik oma puhkuse päevad .. Sinine rada sai otsa ja kusagilt tuli must rada. Must rada oli Internetis kirjas kusagil 15-ndal kilomeetril, aga mul käidud vaevalt kaks... Aga no enam polnud nigu miskit teha - valikud olid tehtud. Tuli valida kahest suunas tõenäolisem ja hakata minema. Kõvasti ronimist oli.. Mingi moment vahetasin riided vähemaks ja otsisin räti pähe. Kell käe peal teatab, et tempo on veidi üle kolme kilomeetri tunnis. Selle tempoga võib pimeda peale jääda .. ja ega ma tegelikult enam ei uskunudki, et ma soovitud kohta pärale jõuan.

Kuhugi tee peab ikka viima ja tagasi ka ometi ei lähe.. Lisasin sammu... Ja siis pärast juba mingit poolteist tundi käimist ristus minu must rada punase rajaga .. See punane oli kirjelduse järgi see, kus ma enamuse oma teekonnast pidin viibima. Oli telefoni jälginud ja teadsin, et olen liiga läände ära vajunud - peaks põhja hoidma. Siis valisin suuna kust mulle keskpäevane päike vastu ei vaata.. Ja ronisin mingi mäe otsa .. Mäe tagant välja tulles paistis päike mulle otse näkku.. Kurask. Pöörasin ringi ja alla tagasi .. Mõnda aega käinuna ja telefoniekraani silmitsedes ma taipasin, et ma pole algusest kaugemal kui vaid ehk kilomeeter... Ja ma liigun tagasi sinna poole kust alustasin. Kaks tundi hiljem olin tagasi pea samas kohas kus alguses. Väga väsinuna.. Pool vett joodud ja pimeduseni jäänud alla viie tunni. Mõte uuesti alustada tuli päris mitmel põhjusel maha matta.. Ja kes üldse veedab oma puhkusi päevi sellises kohas tolmustes ja kivistes mägedes üles alla kõndimisega.. . Hinges oli pettumus enda suhtes, millest pidin üle saama. Lõin käega - kott selga kaks kilomeetrit bussijaama tagasi jälle ja Surnumere äärde neljatärni hotelli.. Selline kuulsusetu matk …

Järgmisel päeval leidsin, et must rada oleks mind toonud otse Surnumere äärde ilmselt. Ja leidsin ka infotahvli, mis keelas ilma kaardita rajale minna.

Surnumeri

Sain täna Oskariga kokku...

Pärast seda kui olin oma päevaplaani eeskujulikult täitnud. Kõigepealt surnumeres suplemas. Proovisin - vesi kannab küll. Nii ühtepidi olles, kui ka teistpidi olles. Pead soolavette panema ei pea. Pärast vees käimist kogu keha jäi selliseks ligaseks.. Aga tehtud.

Ja siis see vana Juutide kindlus, kuhu ma eile jala tahtsin jõuda. Ka ainult jalamilt otsa ronimine oli tubli 45 minutiline rännak kotiga paksule mehele.

Nüüd seisin teeristil ja uurisin Tripadvisori kommentaare. Veel on valge ja bussi istuma, et edasi sõitma veel ei kipu. Ja siis tuleb Oskar ja aitab otsida. Lihtsalt läheb mööda ja pakub abi - et mida otsid. Pärast seda kui me olime umbes viis minutit inglis keeles arutlenud, kus võiks asuda see kanjon tundub mulle, et aktsent on tuttav.
  - "Where are you from?"
  - "Estonia"
  - "Aga miks me siis inglise keeles räägime?"
Ja nii saigi kohatud esimest Eestlast Iisraeli reisil. Olime tulnud sama lennukiga. Pärast kohtumist tänavanurgal läksime taas lahku. tema häälega Eilatisse, et koju sõita. Mina edasi kanjonit otsima..

Jaffa

"Why so serious. Are you russian"? Tervitab mind juveelimüüja. Ja tal on peaaegu õigus.. Mitte, et ma peaaegu venelane oleks nagu ma talle vastasin. Vaid, et põhjus tõsine olla siin linnas puudub. Jaffa vibe on tshill ja tekitab hea tunde. Rahulik. Aga rahu on teistsugune kui surnumere ääres. Suured hotellid, üksikud kallid minimarketid, kohvikute puudumine teevad Surnumereäärse üsna surnud tundega paigaks. Kõrbemäed, mis ümberringi loovad küll ilu aga võimendavad seda surma tunnet. Siin Jaffas on rahu suunatud elule. Ma ei tea miks - aga siin on hea olla...

Iisraeli kirjaniku Edgar Kereti lühijuttude raamatut lugedes jõudsin jutuni Juuksurite Kuningas. Üks segane lugu mille sisust ma suuremat aru ei saanud. Aga rääkis poisist, kellel olid ilusad juuksed ja kes läks juuksurisse. Selge - saadud selge märk, et nüüd on aeg...

"You have beautiful hair" ütleb juuksur enne kui neid lõikama asub. "You are like viking". Ajame veel juttu. Juuksur teab, et Eestis on hea valitsus ja kõik asjad saab tehtud ruttu. Noogutan kaasa. Räägin kuidas ma kodust pere eest põgenesin ja et ma ei ole abielus. Ka juuksur ei ole abielus ja tal on laps. Võibolla mu küsimus, miks ta abielus ei ole - tundub kohatu, aga vastus on seda ausam: Tegelikult talle meeldivad mehed. Tõden, et ma ikka "naiste mees" ja jätkame lõikust. Veel lisaks paar komplimenti mu juuste kohta ja siiras üllatus kui oma vanuse ütlen...

Mulle meeldib Tel Aviv rohkem kui Jeruusalem. Siin ei ole kaabusi. Vaid mõnel üksikul on kulp. Ja juuksur julgeb end võhivõõra ees homoks tunnistada. Mulle meeldib vabadus rohkem, kui ihalus vanade majade järgi....

Ja ma mõtlen, et kui kõigile EKRE valijatele anda seljakott ja lasta neil paar kolm reisi maailmas teha ja maailma näha. Kas nende maailmavaade muutuks...?

Teema lõpetuseks ja päeva lõpetuseks tuli Queeni kontsert... Ei muidugi mitte päris - Freddy on ju surnud ja isegi siin Iisraelimaal ei ole ta veel üles tõusnud. Lihtsalt on Tel Avivi kunstimuuseumi ees Londoni päev. Ja esineb Queeni tribuutbänd.. Meeleolukas lõpp ilusale päevale.. 

Kunstimuuseum ise oli taas täis mingeid selliseid elemente, mille kunst mul kerge kummastuse tekitab.. või siis täielik arusaamatuse... 

Paphos. Viimane päev.

Pärast nädalat reisil olemist tekkib moment, kus seni absurdina tundunud erinevate kohtade läbikäimine hakkab muutuma tüütavaks. See on koht, kus tegelikult reis pihta hakkab ja hakkavad tekkima mõtted maailmast. Seekord saab reis siinkohal otsa... 

Taas Paphoses olles on mõned asjad teisiti kui Iisraelis. Kaardimaksed toimivad kiirelt ja lihtsalt. Ja pilvi ma pole reisi algusest kordagi näinud. Tegelikult mis ma valetan - üks pisike oli surnumere ääres. Tundus üsna eksinud ja ei sobinud pilti. Siin sain lausa mõne piisaga pihta. Minu jaoks üllatav, et ilm Küproses ka veel peaaegu detsembris soojem kui Eestis suvel.. See pole vist ka siin päris tavapärane...

Ja hinnad .. Õlle saad 2 EUR eest kätte. Nii ma siis läksingi kohalikule õhtusöögile. Linn tundus olevat üsna vähese rahvaga. Valisin Tripadvisori restoranide topist esimese välja, mis kole kaugel ei olnud ja kohale.. "Ainus külastaja ma küll ei ole" mõtlesin. Ja sammusin järgmise juurde. Seal juba paari inimest märkasin.. "Ilmset pole hooaeg" mõtlesin, aga kui sisse astusin - öeldi, et sees on kõik lauad broneeritud.. Ja pean õue istuma. Mulle sobiski paremini.. Aga et siis ma olin kohale jõudnud tunnike liiga vara.. Head hinnad, hea toit ja odav õlu motiveeris mind tellima ikka palju.. Roog nimega "Pasanda" oli mu seekordseks valikuks.

Eine lõpuks tundsin et kõht on pehmelt öeldes liga täis.. Proovisin, midagi veel linnapeal korda saata.. isegi ühe õlle võtta.. Aga mis liig see liig. Õlu jäi poolikuks ja koju ära.. Nagu üle söönud nuumsiga - selline tunne oli... Ja homme päris koju...

Jeruusalemma tasakaal

Ma planeerisin selle blogitükki algselt pealkirjastada kui Kristlik tasakaal. Aga selle sisu kehtib samamoodi ka moslemi maailmas ja sarnaselt judaismis. Aga kristlasi Jeruusalemmas enam peaaegu et ei elagi... Seega Jeruusalemma tasakaal, mis on hetkel kahe maailma - judaismi ja moslemite - vaheline. On dualism (mitte ainujumal nagu need religioonid ennast reklaamivad) - head jõud ja halvad jõud ja hetkel on need jõud omavahel tasakaalus. See on hoopis teistsugune tasakaal, kui jin ja jang.. See tasakaal ei ole sõltumatu. See on hea ja halva vaheline tasakaal. Hea ja halb sõltub sellest, kas sa oled parasjagu moslem või parasjagu juut. Sina oled hea - ja teised halvad - lihtne. Tasakaalu hoidmine vajab valvureid ja väliseid jõude. Jeruusalemmas on sisemised valvurid automaatidega igal tänavanurgal. ÜRO, USA jms. jälgivad pidevalt, eemalt, et osapooled omavahel karvupidi kokku ei läheks. Tasakaal on habras ja sõltub enamasti välisest. Üks Trumbi ettevaatamatu käik ja korraks on tasakaalus mõrad. Aga hetkel tasakaal püsib.

"Jeruusalemma tasakaal" võiks olla ka mõiste inimpsühholoogias. Siin linnas toimub samasugune tasakaalu ehitamine nagu meil kristlikus(?) ühiskonnas loodetakse sisemist tasakaalu ehitada. Kõigepealt on vaja selget ja tugevat vaenlast - saatanat. See on tugev müür mille vastu saab julgelt selja toetada. Ja siis koguda enda ümber muid tugesid, mis teiselt poolt aitavad tasakaalu üleval hoida. On selleks siis kirikuõpetajalt saadud sõnad, ühiskondlik positsioon, raha; Tegelikult ka perekond ja lapsed käivad siia alla - sest ka neid kasutatakse julmalt enda mina ülevalhoidmiseks. Selline välistest tugedest ülesehitatud tasakaal võib tekitada sisemisi vastuolusid. Neist on lihtne lahti saada paigutades tänavanurkadele püssimehed kes vaatavad, et midagi halba ei juhtuks. Ja korralik "Jeruusalemma tasakaal" ongi saavutatud.

Ja mis juhtub siis kui üks tugedest enam ei pea. Tuleb välja, et su poeg on homo või tütar abiellub neegriga... Jääd rahast ilma.. Kaotad positsiooni.. Perekond laguneb..  Piisab ühe toe alt ära tõmbamisest, kui kogu kaardimajake kukub kokku. Algab suur sõda mille käigus tuleb uuesti üles ehitada oma tasakaal... Alati ei õnnestu. Mõtlen nukralt Aivar Rehe peale.. Selliseid lugusid on palju...

Seetõttu on idamaine tasakaal tugevam. Aga tasuta asju ei ole - selle ehitamine on samuti keerulisem. Tuleb loobuda hinnangutest ja õppida nägema asju nagu nad on. Ja ehitada ja ehitada. Ja ka siin ei saa müür kunagi valmis ega lõpmatult tugevaks. Ikka on olemas tuuli, mis suudavad ümber lükata kuitahes tugeva müüri. Ma siiski usun, et idamaine tasakaal peab kauem, kui Jeruusalemma oma ...

Jõudsin koju. Oma reisil ehitatud tasakaalu jätkus täpselt seni kauaks, kui oli vaja kokku panna lennujaama vastu tulnutega kaasas olnud vana lapsevanker... Noh, et taksosse ära mahutada.. Nüüd on uut vankrit vaja ...

Küpros 2019

Kurk haige ja nina nohune. Niiviisi algas siis seekordne reis. Õnneks küll tõbi ainult mind hammustab - muud loomad on heas vormis ja valmis taas maid vallutama. Taist ostetud rätik on meid reisidel alati kõrvavalu vastu aidanud - proovin nüüd teda ka kurguvalu vastu. Koos Küprose sooja päikesega võiks ta ju aidata kiiresti sellest väikesest nohust jagu saada. 

Aga, et miks Küpros? Eks see saar on sihiks paljudele Eestlastele, kes soojemat ilma ja teistsugust keskkonda otsivad. Soodne otselend annab selleks ideaalse võimaluse. Sobib see ka jätkuks meie viimaste aastate Vahemere riikide reiside ritta. 

Traditsiooniline raamatu valik Küprosele oli ühest küljest keeruline ja tänu sellele sammas ka ootamatult lihtne. Ühtegi Küprose kirjanikku, kes midagi kirjutanud oleks - ei suutnud tuvastada. Küpros - see on ikkagi suures osas osa Kreeka kultuurist (See osa, mis ei ole just Türklaste poolt hoitud). Eraldi Küprose kirjandust tundub, et ei eksisteeri. Ja siis tuleb pöörduda nende poole, kes kirjutanud Küprosest. Ja siis nüüd, esimese päeva keskpaigaks, on mul juba Durrelli Kibedad Sidrunid juba poole peal. Kirjeldus Küprosest ja nende inimesest 20. sajandi keskpaigast. Ajast, kui mindi tülli.. Küprose kurvast ajaloost.