Reis algab. Rahulikult. Kuni Moskvani niivõrd ootuspäraselt, et värve, mida manida, pole. Autoga Riiga. Riiast Aerofloti lennukis Moskvasse ja siin ma olen. Ees õlu, mis loodetavasti iga minutiga odavamaks läheb. Jälgime reaalajas netist rubla kukkumist ...
Aerofloti lennukis pakutud õnneküpsis annab lootust tulevikuks:"The business with new partners will be very profitable". Vaatame, kas leian need uued partnerid siit - Vietnamist. Või tulen neid hiljem koju otsima..
Ja Vietnam. Lennujaamas tundus, et me oleme midagi olulist maha maganud. Igal Vietnami saabujal on transporterilindil vähemasti kaks pappkasti. Pappkastid on tõmmatud üle kollase kilega ja nende sisu ei õnnestu kuidagi teada saada. Aga ilmselt üks ärivõimalus läks kohe kindlasti kaotsi... Eriti ärevaks teeb asjaolu, et ühe kasti peale "konjak" on kirjutatud. Kas tõesti oleks pidanud siia riiki saabuma oma joogiga?
Reisil siiani kõik sujub. Lausa igavaks kisub.. Hotellituba on küll akendeta, aga ilmselt osaliselt ka tänu sellele, on siin vaikne.
Nende ridade kirjutamisel veel ametlikku hommikut pole. Päike alles peidus ja kell on viie ümber. Reis siia kestis Tallinnast liikumahakkamisega kokku pea 24 järjestikkust tundi. Uni on olnud väga häiritud, nüüd juba kaks ööd järjest. Hakkasime kohvitassi taga magama jääma ja juba kella neljast maandusime voodisse, lootusega oma uni kuidagi siinse elukorraldusega sünkrooni saada. Kell kaheksa õhtul silmi avades - ja avastades, et magatud vaid mõned tunnid - tekkis küll hirm, kas hommikuni und peab... Pidas.. Peaaegu..
Euroopa Liidu esindus Hanois asub majas, mis on nimetatud tuntud multifilmikangelase järgi Lotte majaks. Siin töötab meile teadaolevalt ainus eestlasest Hanoi püsielanik - jälgides siit kõrgustest vaadet muidu üsna madalale linnale. See maja, see tütarlaps ja veel lisaks linn, mis täis paljut kummalist - ekskavaatoreid, mis juhtmete vahel tegutseda püüavad, motorollereid, teid, mille ületamine tundub enesetapuna, Lenin veel kõrgumas tänavatel inimeste kohal, raudteed majade vahel... - olid kõik, mida enne voodisse ärakukkumist näha suutsime.
Back to the U.S.S.R
Räägitakse, et sõnavabadusega on meil siin probleeme. Blogijaid pidi kinni pandama. Seega märgin kohe tsensorite jaoks ära, et alljärgnev pole mõeldud pahatalikuna ega halvustavana. Pigem on see üritus mõista midagi, mida oma kodumaal on ebameeldivaks minevikuks peetud.
Pioneeride paraad, veteranid, pikk järjekord, et näha surnud meest. Käed taskust välja, päikseprillid eest - käsutab mundris mees. Respektiga vaatad klaaskirstus meest, kes meenutab rohkem joogaguru, kui nõukogude arusaama revolutsionäärist. Onu Ho, nagu teda familiaarselt nimetavad pildid kunstimuuseumis. Punalipud lehvivad.. Sirp lõikab ja alasile lööb haamer. Tuhanded lapsed saamas süsti korra loojalt, kelle testamenti kogu riik üheskoos juba 45 aastat on täitnud.
Kõrvaltvaatajale tunduvad need punalipud ja mausoleum paralleelmaailmana, mis ei haaku päristegelikkusega. Vähemasti mitte selle tegelikkusega, mida me nõukoguderiigist mäletame. Äri käib, inimesed elavad oma elu.. Mõni paremini, mõni halvemini. Kitsaste tänavate kõrval on rajoon, mida ehib kaasaegne kaubanduskeskus. Lukskaupadega, mitte mingi tavaline Ülemiste. Rahvast sees vähe - aga kultust on tunda siingi. Pioneeride ja veteranide asemel pruutpaarid, kes kaubanduskeskuse ees ennast pildistamas. Vastuolud?
Pioneeride paraad, veteranid, pikk järjekord, et näha surnud meest. Käed taskust välja, päikseprillid eest - käsutab mundris mees. Respektiga vaatad klaaskirstus meest, kes meenutab rohkem joogaguru, kui nõukogude arusaama revolutsionäärist. Onu Ho, nagu teda familiaarselt nimetavad pildid kunstimuuseumis. Punalipud lehvivad.. Sirp lõikab ja alasile lööb haamer. Tuhanded lapsed saamas süsti korra loojalt, kelle testamenti kogu riik üheskoos juba 45 aastat on täitnud.
Kõrvaltvaatajale tunduvad need punalipud ja mausoleum paralleelmaailmana, mis ei haaku päristegelikkusega. Vähemasti mitte selle tegelikkusega, mida me nõukoguderiigist mäletame. Äri käib, inimesed elavad oma elu.. Mõni paremini, mõni halvemini. Kitsaste tänavate kõrval on rajoon, mida ehib kaasaegne kaubanduskeskus. Lukskaupadega, mitte mingi tavaline Ülemiste. Rahvast sees vähe - aga kultust on tunda siingi. Pioneeride ja veteranide asemel pruutpaarid, kes kaubanduskeskuse ees ennast pildistamas. Vastuolud?
Ha Long Bay
Tere, minu nimi on Hui. Sõbravad kutsuvad mind Lucky. Et siis Lucky Hui - nii tutvustas end meile meie giid luksuslaeva reisil Halong Bay-l.
Kaks päeva merelt väljaulatuvaid kaljusid, mitmekäigulisi õhtusööke, kajakke, ujuvaid saari... Ja karaoket, mille heli kadus kõrvadest alles siis, kui keset kajakitamist, kusagil keset koobast kostus norralaste mitmehäälne inglikoor. Kaja oli tugev ja jätsime aerutasime. See heli koos ümbritsevaga - see oli ebamaine kogemus. Nagu kusagilt Sõrmuste Isanda filmist, sel ajal, kui seal parajasti ei sõditud ja haldjad laulsid...
Need uskumatud vaated ei tundugi enam nii uskumatud. Veest väljaulatuvad kaljud on küll suuremad ja võimsamad, kui Filipiinidel ja Tais - kuid siiski juba kogetud. Koopad on võimsad - jäävad siiski kordades alla Sloveenias nähtutele. Aga siiski on siin mõnus ja rahulik. Jahe tuul jahutab ja päike soojendab - rahulik puhkus...
Vietnamist
Võrreldes Indoneesia ja Filipiinidega on siin oluliselt vähem kaootilisust. Kõik rohkem või vähem toimib. Võrgust leitud tunne, et tegemist üsna mahajäänud riigiga, pole kinnitust leidnud. Teeääri palistavad müügikohad, kus müüakse i-phone'e ja mitte turistidele - niiet riik elab. Kuigi vaesust on ka - siiski tundub, et süsteem on töös.
Kokkuvõtlikult:
Süüakse pulkadega, nagu Hiinas.
Kirjutatakse tähtedega, mitte nagu Hiinas.
Liiklus on parempoolne.
Raha - lisaks kohalikule, tundub, et saab ka väga hästi dollaritega hakkama. Atm-e ka siiani igas linnas piisavalt.
Arhitektuur: valdavaks on kitsad ja piklikud mitmekordsed majad. Vähemasti siin, põhjas. Minu silmale väga kummaline lahendus. Trepiehitajatel tundub siin palju tööd olevat.. Aknaehitajatel mitte niiväga..
Lapsed on siin imearmsad (palun, sellest mitte mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha..). Täiskasvanud mitte niiväga..
Toit - ei midagi väga erilist, aga üldiselt söödav ja päris hea. Joogid parajalt magusad ja toidud pea üldse mitte vürtsikad. Anti mõista, et lõunas asjad teisiti ja vürtsikust piisavalt...
Jook - õlu 40-st eurosendist kuni kolme euroni. Enamasti seal euro ringis. Muud dringid kallimad. Vein eriti. Kohalikku on viina ja rummi. Ei midagi hullu, aga ka ei midagi erilist.
Hinnad - kõrgemad veidi kui ootasin. Enam-vähem kohtades toidud 4-8 eurot. Hommikusöök kohviga alates kahest eurost. Hotellid - oluliselt odavamad Euroopast. Just sai veedetud öö 7-dollarilises hotellis - oleks saanud ka viiega...
Takso - 40 - 60 eurosenti kilomeeter. Võiks öelda, et üsna Tallinna hind.
Äri siin ajada osatakse. Kogu laevandus Ha Long Bayl oli minutipealt optimeeritud - kust üks laev turistidega tuli, millal uued inimesed laeva jne. Filipiinlased millegi sellisega hakkama ei saaks.. Ja äriajamist on ka võimalik neilt õppida... Jõuad pärlifarmi, kus kohalikus poes pärlikeed, mis maksavad üksjagu. Olles nende hindadega juba mõttes kohanenud - tuuakse sulle veidi hiljem laevapeal kandik pärlitega - kvaliteet kehvem? Võibolla - ei tunne ala. Aga hinnad mõned korrad odavamad, mis inimeste mõtte liikuma paneb. Hiljem, linnas - on hinnad veel mõned korrad kukkunud... Aga selle turundusliku skeemiga oli turistidelt kätte saadud maksimum.
Aga see, mis toimub tänavatel - sunnib Eurooplastel pidevalt fotoaparaati lähedal hoidma. Pea igal sammul midagi kummalist. Oleks hea kaamera... ja oskaja seal taga - saaks palju häid kaadreid. Kohalikud eriti ei kurjusta, kui neid pildistada...
Kokkuvõtlikult:
Süüakse pulkadega, nagu Hiinas.
Kirjutatakse tähtedega, mitte nagu Hiinas.
Liiklus on parempoolne.
Raha - lisaks kohalikule, tundub, et saab ka väga hästi dollaritega hakkama. Atm-e ka siiani igas linnas piisavalt.
Arhitektuur: valdavaks on kitsad ja piklikud mitmekordsed majad. Vähemasti siin, põhjas. Minu silmale väga kummaline lahendus. Trepiehitajatel tundub siin palju tööd olevat.. Aknaehitajatel mitte niiväga..
Lapsed on siin imearmsad (palun, sellest mitte mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha..). Täiskasvanud mitte niiväga..
Toit - ei midagi väga erilist, aga üldiselt söödav ja päris hea. Joogid parajalt magusad ja toidud pea üldse mitte vürtsikad. Anti mõista, et lõunas asjad teisiti ja vürtsikust piisavalt...
Jook - õlu 40-st eurosendist kuni kolme euroni. Enamasti seal euro ringis. Muud dringid kallimad. Vein eriti. Kohalikku on viina ja rummi. Ei midagi hullu, aga ka ei midagi erilist.
Hinnad - kõrgemad veidi kui ootasin. Enam-vähem kohtades toidud 4-8 eurot. Hommikusöök kohviga alates kahest eurost. Hotellid - oluliselt odavamad Euroopast. Just sai veedetud öö 7-dollarilises hotellis - oleks saanud ka viiega...
Takso - 40 - 60 eurosenti kilomeeter. Võiks öelda, et üsna Tallinna hind.
Äri siin ajada osatakse. Kogu laevandus Ha Long Bayl oli minutipealt optimeeritud - kust üks laev turistidega tuli, millal uued inimesed laeva jne. Filipiinlased millegi sellisega hakkama ei saaks.. Ja äriajamist on ka võimalik neilt õppida... Jõuad pärlifarmi, kus kohalikus poes pärlikeed, mis maksavad üksjagu. Olles nende hindadega juba mõttes kohanenud - tuuakse sulle veidi hiljem laevapeal kandik pärlitega - kvaliteet kehvem? Võibolla - ei tunne ala. Aga hinnad mõned korrad odavamad, mis inimeste mõtte liikuma paneb. Hiljem, linnas - on hinnad veel mõned korrad kukkunud... Aga selle turundusliku skeemiga oli turistidelt kätte saadud maksimum.
Aga see, mis toimub tänavatel - sunnib Eurooplastel pidevalt fotoaparaati lähedal hoidma. Pea igal sammul midagi kummalist. Oleks hea kaamera... ja oskaja seal taga - saaks palju häid kaadreid. Kohalikud eriti ei kurjusta, kui neid pildistada...
Tam Coc
Needsamad kaljud vee ääres. Aga seekord mitte enam keset merd, vaid jõe ääres. Üks viimaseid paate, mis mööda jõge täna liigub, on meie oma. Üks noormees jalgadega sõudmas..
Mul tekkis teooria, et riikide jõukuse ja selle vahel, kudapidi inimesed sõuavad - on seos. Meil selg ees. Peruus nägin esmakordselt nägu ees sõudmist. Siin on tehnikat arendatud - ja kui käte jõust ei piisa, võetakse appi jalad.
Väga oleks tahtnud see kaks tundi sõuda oma paadiga ja omas tempos. Mitte vegeteerida paadis, nigu üks mõttetu turist. Mäed, tunnelid, kust jõgi läbi murdnud - sedasama kogesime Ha Long Bay'l, aga siis oli kajak ja roolis meie ise...
Mul tekkis teooria, et riikide jõukuse ja selle vahel, kudapidi inimesed sõuavad - on seos. Meil selg ees. Peruus nägin esmakordselt nägu ees sõudmist. Siin on tehnikat arendatud - ja kui käte jõust ei piisa, võetakse appi jalad.
Väga oleks tahtnud see kaks tundi sõuda oma paadiga ja omas tempos. Mitte vegeteerida paadis, nigu üks mõttetu turist. Mäed, tunnelid, kust jõgi läbi murdnud - sedasama kogesime Ha Long Bay'l, aga siis oli kajak ja roolis meie ise...
Cuc Phuong
Ligi 100 kilomeetrit rolleriga Vietnami teedel. Esimest korda rolleril kahekesi. Teed täis kitsi, seksivaid kitsi, koeri (muide, aasia koeri jätavad nii inimesed kui ka motorollerid üsna külmaks), rotte, kanu, lambaid, härgi, lapsi. Kokkuvõttes jäime nii meie kui ka kõik eelpoolnimetatud ilusasti elama.
Nagu me üsna matka lõppfaasis mõistsime, oli meie eesmärgiks üks tuhandeaastane puu. Puu ise oli üsna surnud... Aga palju suuremat vaatamiskogemust pakkusid seekord koopad. Jah, just - needsamad koopad, mille kohta just kirjutasin, et olen juba kõike näinud. Üks asi on giidilt kuulata mitmendat korda lugu stalagniitide tekkimisest - hoopis teine tera on ronida mööda sada meetrit pikka mäe auku, ainsaks toeks i-phone'i taskulamp. Pärast pikka ronimist kusagil kaugel sügaval maa-all diskussioon jaapanlastega - "kas te teate, kuhu me läheme" - "ei tea, me arvasime, et te tulete giidiga järgi ja teil on mingi arusaam". Üheskoos sai siiski võetud kokku, et tuhandeaastane puu ilmselt koopas kasvada ei saanud.. ja siiski tundus, et me päris tunneli lõppu veel ei jõudnud... Vihjeid on olnud juba piisavalt - nüüd tõstsin oma pealambi suurest kotist väiksemasse, mis igapäev kaasas..
Ja nüüd öörongiga Huesse. Homme on jõulud. Hues sajab, ja mitte lund. Et jõuluõhtu natukenegi eriliseks muuta - panime just omale toa kinni viietärnihotellis. Homme siis jõulud kusagil hotelli katusebasseinis, imetledes vihmast ilma ja saates terviseid teele Eestimaa külma talve.
Nagu me üsna matka lõppfaasis mõistsime, oli meie eesmärgiks üks tuhandeaastane puu. Puu ise oli üsna surnud... Aga palju suuremat vaatamiskogemust pakkusid seekord koopad. Jah, just - needsamad koopad, mille kohta just kirjutasin, et olen juba kõike näinud. Üks asi on giidilt kuulata mitmendat korda lugu stalagniitide tekkimisest - hoopis teine tera on ronida mööda sada meetrit pikka mäe auku, ainsaks toeks i-phone'i taskulamp. Pärast pikka ronimist kusagil kaugel sügaval maa-all diskussioon jaapanlastega - "kas te teate, kuhu me läheme" - "ei tea, me arvasime, et te tulete giidiga järgi ja teil on mingi arusaam". Üheskoos sai siiski võetud kokku, et tuhandeaastane puu ilmselt koopas kasvada ei saanud.. ja siiski tundus, et me päris tunneli lõppu veel ei jõudnud... Vihjeid on olnud juba piisavalt - nüüd tõstsin oma pealambi suurest kotist väiksemasse, mis igapäev kaasas..
Ja nüüd öörongiga Huesse. Homme on jõulud. Hues sajab, ja mitte lund. Et jõuluõhtu natukenegi eriliseks muuta - panime just omale toa kinni viietärnihotellis. Homme siis jõulud kusagil hotelli katusebasseinis, imetledes vihmast ilma ja saates terviseid teele Eestimaa külma talve.
Rong
Me oleme räpased... Viimases hotellis ei olnud sooja vett ja eelviimases ei töötanud dušš. See-eest oleme me rattaga vändanud mööda mägesid ja teinud ühe pooleteisttunnise jalgsimatka. Kuivanud higi on naha peal alles. Reisikaaslane hoiab distantsi ja istub minust meeter eemal..
See rong väärib meid. Imeväike valge hiir käis meid uudistamas. Madratsi paksus on vast sentimeeter.. Üsna rahutu uni üsna rahulikus rongis.
Ja niiviisi - otse rongist ja pesemata - astume sisse viietärnihotelli uksest.
See rong väärib meid. Imeväike valge hiir käis meid uudistamas. Madratsi paksus on vast sentimeeter.. Üsna rahutu uni üsna rahulikus rongis.
Ja niiviisi - otse rongist ja pesemata - astume sisse viietärnihotelli uksest.
Jõulud Hues
Sajab. See linn on hall ja udune ja selle linna keskel purukspommitatud, hall ja udune vana Vietnami keisri residents. Meenutab veidi Pekingi keelatud linna, aga mõned tuhanded aastad noorem - 19. sajandist.
Jõulutraditsioone tuleb austada. Neljakäiguline jõuluõhtusöök.. Verivorsti ja hapukapsast pole kusagilt võtta - seega piirdume kohalike ahvatlustega kaminavalgel. Maitsev.
Ja muidugi ka kirik. Mulle meenub neli jõuluõhtut, kus ma olen kirikus käinud. Kolm neist välismaal - Inglismaal, Betlemmas (see tegelikult väike küla, mitte kaugel Bostonist) ja nüüd siis tänane. Kolmel korral neljast on mu jõulukirikukaaslaseks olnud just seesama reisikaaslane, kes tänagi mu kõrval. Seekord on lauldavad jõulualaulud tundmatud - kaasalaulmise võimalust ei jäeta ja muusikat saadab trumm. Ilmselt peaks olema tegu katoliku kirikuga - aga peale armulaua ja kirku enda - ei tule midagi tuttavat ette.
Öökluppi jõulupeole meid sisse ei lasta.. Kuigi oleme nüüdseks end ära pesnud ja kamminud. Vaatame siis niisama jõulust linna. Väga sellest jõulust siin ilmselt ei peeta - kirik oli küll rahvast täis, aga ilmselt need ka kõik vähesed kristlased, kes siin elavad.
Linnades seda vaesust, mis sunnib Vietnamlasi konteinerites Eestisse tulema, ei märka. Istudes hotelli viimasel korrusel, nautides vaadet ja juues jooki, mille hind ka Eesti sarnastele baaridele silmad ette teeb. Kõrvallauas pidutsevad kohalikud noored.. Kas siis tõesti on lihtsam sõita merekonteineris teise maailmaotsa, kui et ronida selle hotelli katusele? Ilmselt on midagi siin korralduses, mida ma ei mõista. Väliselt tundub riik toimivat..
Jõulutraditsioone tuleb austada. Neljakäiguline jõuluõhtusöök.. Verivorsti ja hapukapsast pole kusagilt võtta - seega piirdume kohalike ahvatlustega kaminavalgel. Maitsev.
Ja muidugi ka kirik. Mulle meenub neli jõuluõhtut, kus ma olen kirikus käinud. Kolm neist välismaal - Inglismaal, Betlemmas (see tegelikult väike küla, mitte kaugel Bostonist) ja nüüd siis tänane. Kolmel korral neljast on mu jõulukirikukaaslaseks olnud just seesama reisikaaslane, kes tänagi mu kõrval. Seekord on lauldavad jõulualaulud tundmatud - kaasalaulmise võimalust ei jäeta ja muusikat saadab trumm. Ilmselt peaks olema tegu katoliku kirikuga - aga peale armulaua ja kirku enda - ei tule midagi tuttavat ette.
Öökluppi jõulupeole meid sisse ei lasta.. Kuigi oleme nüüdseks end ära pesnud ja kamminud. Vaatame siis niisama jõulust linna. Väga sellest jõulust siin ilmselt ei peeta - kirik oli küll rahvast täis, aga ilmselt need ka kõik vähesed kristlased, kes siin elavad.
Linnades seda vaesust, mis sunnib Vietnamlasi konteinerites Eestisse tulema, ei märka. Istudes hotelli viimasel korrusel, nautides vaadet ja juues jooki, mille hind ka Eesti sarnastele baaridele silmad ette teeb. Kõrvallauas pidutsevad kohalikud noored.. Kas siis tõesti on lihtsam sõita merekonteineris teise maailmaotsa, kui et ronida selle hotelli katusele? Ilmselt on midagi siin korralduses, mida ma ei mõista. Väliselt tundub riik toimivat..
Hoi An
Kunagine kaubanduse sõlmpunkt jätkab sama rada. Armas ja kodune ja paksult täis riidepoode, rätsepa- ja kingsepaärisid. Ostuhullus on sama kerge peale tulema kui USA ostukeskustes. Päevaga valmivad just sinu mõõdu järgi ülikonnad, särgid, kleidid, kingad ja üldse kõik, mida riidest ja nahast saab.
Ainus pääsetee kaubanduskuradi käest on istuda laeva ja sõita saarele süüa tegema. Vanaema retseptide järgi ja oma kätt asjade potti puistamiseks kasutades - valmivad maitsvad toidud. Pärastlõunani järjest süües - ongi käes aeg kõik tellitud riided kokku korjata ja istuda kummalisse sõiduvahendisse, mille nimeks on ööbuss - edasi Nha Trangi. Inimesed bussis kahel korrusel ebamugavasse asendisse surutud - valge inimese jaoks liiga väikestes aukudes.. Vaatame, mis meist hommikuks järele jääb... Praegu just sõidame maanteel vastassuunas...
Aga veel muljeid Vietnamist. Vietnamlased on töökad - st. vietnami naised on töökad. Mehed istuvad meestebaarides joovad teed ja õlut. Naised teevad tööd ja ei loo vaid odavat jama vaid suudavad pakkuda ka kvaliteeti.
Praegu on pulmade aeg. Pulmad siin riigis kestavad kaks päeva ja kohal tuhandeid inimesi. Meie kokkamistuuri korraldaja (muidugi naine) näitas meile oma pulmapilte ja tema pulmas oli olnud 800 inimest. Hommikul kokkama minnes tehti ettevalmistusi pulmaks ja terve tänav oli kinni pandud. Pärastlõunal naastes oli käimas juba koristamine. Vaid üks lauatäis mehi veel istus ja püüdis pidu venitada.. Ja minema viidi palju ja palju tühje õllekaste.. Rahvast oli olnud palju...
Ainus pääsetee kaubanduskuradi käest on istuda laeva ja sõita saarele süüa tegema. Vanaema retseptide järgi ja oma kätt asjade potti puistamiseks kasutades - valmivad maitsvad toidud. Pärastlõunani järjest süües - ongi käes aeg kõik tellitud riided kokku korjata ja istuda kummalisse sõiduvahendisse, mille nimeks on ööbuss - edasi Nha Trangi. Inimesed bussis kahel korrusel ebamugavasse asendisse surutud - valge inimese jaoks liiga väikestes aukudes.. Vaatame, mis meist hommikuks järele jääb... Praegu just sõidame maanteel vastassuunas...
Aga veel muljeid Vietnamist. Vietnamlased on töökad - st. vietnami naised on töökad. Mehed istuvad meestebaarides joovad teed ja õlut. Naised teevad tööd ja ei loo vaid odavat jama vaid suudavad pakkuda ka kvaliteeti.
Praegu on pulmade aeg. Pulmad siin riigis kestavad kaks päeva ja kohal tuhandeid inimesi. Meie kokkamistuuri korraldaja (muidugi naine) näitas meile oma pulmapilte ja tema pulmas oli olnud 800 inimest. Hommikul kokkama minnes tehti ettevalmistusi pulmaks ja terve tänav oli kinni pandud. Pärastlõunal naastes oli käimas juba koristamine. Vaid üks lauatäis mehi veel istus ja püüdis pidu venitada.. Ja minema viidi palju ja palju tühje õllekaste.. Rahvast oli olnud palju...
Revolutsionist
Iga riik vajab kangelasi ja kangelastegusid. See riik võlgneb oma olemasolu 30 aastat järjest kestnud sõdade perioodile. Erinevatel aegadel, aga pea vahedeta - võideldi Jaapani, Prantsuse, USA ja Hiina vägedega. Valiti partnereid vastavalt olukorrale ja lõpptulemusena jäädes võitjaks kõigis neis sõdades. Ja Ho Chi Minh vägede eesotsas. Jah, meil on ilmselt raske mõista punalippe ja sirpi ja vasarat, mis kõikjal silma paistavad. Aga kui vaadata seda ilma ideoloogiata ja riigi ja vabaduse seisukohalt - siis kangelane on sündinud. Onu Ho pilt seisab kodudes otse rõõmsa buddha kõrval. Kas siin loodi ohvriteta ja inimsõbralikku kommunismi? Ei, ka siin tapeti endiseid maaomanikke - revolutsiooni ajal sadu tuhandeid. Aga puhaste kätega revolutsiooni ei tee - ja rahva verega on paksult määritud ka kõigi vastasvõitlejate käed. USA loopis väidetavalt Vietnami kohal vietnami inimeste pihta rohkem lõhkeainet, kui kogu teise maailmasõja vältel. Sõda on armutu ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Kommunistlikud partisanid võitsid, partei juhib riiki - aga praeguses Vietnamis pole kommunismi ja sotsialismi palju tunda. Makse ei maksta. Haridus ja arstiabi tasuline - kapitalism vohab. Võibolla kusagil kõrgemal - suurtes linnades, suurte tehaste korralduses, on tunda kommunismi?
Revolutsioon tekib siis, kui ühiskond jõuab ummikseisu. Nii, kuidas enne - enam toimida ei saa. Feodaalne maailmakorraldus lõpetati pea kõikjal maailmas revolutsioonidega - mille tagajärjel jagati ümber varandus ja maa. Revolutsioonilistes situatsioonides tekkisid juhid, kes olid otsustuskindlad ja suutsid kaasata teisi. Pea alati käis otsusekindlusega kaasas ka julmus vastaste suhtes - revolutsiooni paratamatus? Eestis toimus revolutsioon ja maareform tänu vabadussõjale. Oleks võinud minna ka teisiti - ja Eesti edasine staatus jääda Landesferi ja punaarmee otsustada. Konservatiivid ja liberaalid. Landesweri võiduga poleks lahenenud midagi - ühiskond oleks jäänud uue revolutsiooni ootusesse - maa vajas ümberjagamist. Vietnamis olid konservatiivid ja nende liitlasteks Prantsuse ja USA väed. Nad soovisid olemasoleva ühiskonna jätku ja ilma varasid jaotamata minna sujuvalt üle kapitalismile. Kas see üldse oli võimalik ilma revolutsioonita?
Ühiskonnas toimivad protsessid kiirenevad - varsti jõuab kätte ka praeguse globaliseeruva kapitalismi õitseng. Eeldused selleks on loodud ja süsteem loob üsna pea eeldused uueks revolutsiooniks. Kapitali koondumine - nagu kunagi ka maade koondumine - annab selleks põhjuse ja info vaba liikumine on selleks katalüsaatoriks. Veel mõni aeg tagasi toimisid puhastava toimega lokaalsed turu kataklüsmid, millega varad ümber jaotati. Tänapäeva globaalse turu juures on võimalik - ja võimalik vaid neil, kelle kätte juba on koondunud piisav hulk kapitali - riske maandada, et lokaalsed mõjud minimeerida. Ja vajadusel ka turge mõjutada oma varanduse suurendamseks. (Vene Rubla just praegu?). Kõik see loob eelduse uuele revolutsioonile. Millisele? Kommunistlik see kindlasti pole. Mis protsessid võivad olla selle osad? Islamirevolutsioonid? Occupy Wall Street? Vissarjon? Või hoopis astuvad ühel momendil riigid välja kapitali vastu? - ka seda võib pidada revolutsiooniks. Vastused annab meile tulevik .. Raske ennustada, millal - aga rikkuste ümberjaotamine tuleb.
Revolutsioon tekib siis, kui ühiskond jõuab ummikseisu. Nii, kuidas enne - enam toimida ei saa. Feodaalne maailmakorraldus lõpetati pea kõikjal maailmas revolutsioonidega - mille tagajärjel jagati ümber varandus ja maa. Revolutsioonilistes situatsioonides tekkisid juhid, kes olid otsustuskindlad ja suutsid kaasata teisi. Pea alati käis otsusekindlusega kaasas ka julmus vastaste suhtes - revolutsiooni paratamatus? Eestis toimus revolutsioon ja maareform tänu vabadussõjale. Oleks võinud minna ka teisiti - ja Eesti edasine staatus jääda Landesferi ja punaarmee otsustada. Konservatiivid ja liberaalid. Landesweri võiduga poleks lahenenud midagi - ühiskond oleks jäänud uue revolutsiooni ootusesse - maa vajas ümberjagamist. Vietnamis olid konservatiivid ja nende liitlasteks Prantsuse ja USA väed. Nad soovisid olemasoleva ühiskonna jätku ja ilma varasid jaotamata minna sujuvalt üle kapitalismile. Kas see üldse oli võimalik ilma revolutsioonita?
Ühiskonnas toimivad protsessid kiirenevad - varsti jõuab kätte ka praeguse globaliseeruva kapitalismi õitseng. Eeldused selleks on loodud ja süsteem loob üsna pea eeldused uueks revolutsiooniks. Kapitali koondumine - nagu kunagi ka maade koondumine - annab selleks põhjuse ja info vaba liikumine on selleks katalüsaatoriks. Veel mõni aeg tagasi toimisid puhastava toimega lokaalsed turu kataklüsmid, millega varad ümber jaotati. Tänapäeva globaalse turu juures on võimalik - ja võimalik vaid neil, kelle kätte juba on koondunud piisav hulk kapitali - riske maandada, et lokaalsed mõjud minimeerida. Ja vajadusel ka turge mõjutada oma varanduse suurendamseks. (Vene Rubla just praegu?). Kõik see loob eelduse uuele revolutsioonile. Millisele? Kommunistlik see kindlasti pole. Mis protsessid võivad olla selle osad? Islamirevolutsioonid? Occupy Wall Street? Vissarjon? Või hoopis astuvad ühel momendil riigid välja kapitali vastu? - ka seda võib pidada revolutsiooniks. Vastused annab meile tulevik .. Raske ennustada, millal - aga rikkuste ümberjaotamine tuleb.
Vene linn
Nha Trang. Terve reisi oleme arutanud - kus on venelased? Lennukis, mis tuli otse Moskvast - neid ei paistnud. Ka igal pool mujal siin riigis on kõrv vene keelt tabanud vaid paaril korral. Aga siin, mere ääres - on terve linn kaetud venekeelsete siltidega ja venelasi rohkem kui küll. Selles suhteliselt näotus linnas... Süüa saab, ujuda saab, lained suured. Aga ikkagi ei ole see linn, kus olla tahaks..
Jääme siiski paigale, kuna ees ootab kohtumine ühe teise reisiseltskonnaga. Kohtume ja edasi Da Lati läheb me reis juba kolmekesi. Päeva kaunistavad tuul, pilved ja vedelemine mudavannis.
Rollerisõit Aasia riikides vajab tugevat meditatiivset seisundit. Keskendunult tuleb tajuda kõiki teisi liiklejaid - nii neid tüüpe, kes tihedas mootorrattavoolus mingil põhjusel on oma seisukohaks valinud sõidutee, kui neid seltsimehi, kes sulle vastassuunas vastu liiguvad. Veidi sõites hakkad tajuma seda liikluse loogikat ja zeni - ja juba teed ka tiheda liiklusega tänavatel vasakpöördeid - ja vaid kindel usk, et keegi sulle küljelt sisse ei sõida - annab sulle selleks võimaluse.
Jääme siiski paigale, kuna ees ootab kohtumine ühe teise reisiseltskonnaga. Kohtume ja edasi Da Lati läheb me reis juba kolmekesi. Päeva kaunistavad tuul, pilved ja vedelemine mudavannis.
Rollerisõit Aasia riikides vajab tugevat meditatiivset seisundit. Keskendunult tuleb tajuda kõiki teisi liiklejaid - nii neid tüüpe, kes tihedas mootorrattavoolus mingil põhjusel on oma seisukohaks valinud sõidutee, kui neid seltsimehi, kes sulle vastassuunas vastu liiguvad. Veidi sõites hakkad tajuma seda liikluse loogikat ja zeni - ja juba teed ka tiheda liiklusega tänavatel vasakpöördeid - ja vaid kindel usk, et keegi sulle küljelt sisse ei sõida - annab sulle selleks võimaluse.
Uus aasta Prantsuse linnas
Da Lat. 130km ja kolm tundi sõitu eemal - siin enam venelasi ei ole. Ei ole ka nii agressiivset ja ebameeldivat müügipoliitikat nagu Nha Trangis. Tegelikult ei ole ka prantslasi - need kihutati siit VietKongi poolt ilmselt välja. Aga jäänud on prantslaste poolt ehitatud linn. Mõnel tänaval kipud unustama, et oled Aasias ja astud enesekindlalt ülekäigurajal sõiduteele. Alles siis meenub, et see ikkagi Vietnam ja tegemist võib olla ohtliku sammuga..
Uueaastapidustused hakkasid see-aasta varakult. Eriti Eesti mõttes. Vana-aasta viimane matk Da Lat-i mägedes, et välja higistada eelmise aasta mustus, viis meid kohalikule uusaasta vastuvõtule. Kell oli küll kohaliku aja järgi napilt üle keskpäeva - aga pidu oli juba täies hoos. Väikses hütis oli külameeste pilgus näha juba üsna valdavat tühjust. Aga korraks veeti ka meid peole sisse ja pisteti kätte tops riisiviina. Suure huviga imetlesid kohalikud mu muskleid ja pakse käsivarsi (mis mu meele muidugi rõõmsaks tegi). Aga veel suuremat imetlust äratas kohalikes minu ja sakslase kohalike kohta ebanormaalselt suur kõht (Mis mu meelt enam nii rõõmsaks ei teinud). Lasin siis kohalikel külameestel oma kõhtu katsuda ja sain vastutasuks uueaasta riisiviina juua ja sakuskat peale hammustada.
Päris uusaasta tuli meil istudes suletud kohviku ees terassil vahuveini lürpides. Dalati prantsuse linnaosas, kohe Eifeli torni all. Ja ma eksisin - ei olnud lahkunud veel kõik prantslased. Vähemasti üks oli veel linna jäänud. Korrektselt lipsustatult, sirge ja väärika sammuga kõndimas keset öist linna. Lühikese prantsusekeelse diskussiooni käigus (millest küll mina sõnagi sotti ei saanud) selgus, et tegemist meie hotelli direktoriga. Selle asemel, et meiega kurjustada, et me nii, ilma rahata, tema suletud restorani terassil vägijooke tarbime - lubas ta meile hoopis vajadusel jooki juurde saata. Tänasime ja keeldusime - varud meil piisavad. Head Uut Aastat.
Uusaasta lubadustest
Siin kaugel - palmide all, tundub kõik lihtne. Tuled õhtul töölt koju ja pühendad paar tunnikest enesearendamisele - parandad näituseks oma keeleoskust. Lisaks väike trenn ja vaid kerge õhtusöök. Ei midagi nii keerulist. Mitte, et nüüd siin päikese all suudaks ennast millekski suureks kokku võtta. Ka siin kaovad päevad niisama askeldades ja mõni päev vaid kohvitasside taga puhates puhkamisest. Aga kokkuvõtmine kodus - kui puhkust pole - tundub ometigi nii lihtne. Reaalsus aga .. eks me näe..
Tundub, et tuleb revolutsiooniline aasta. See, mis meid on toonud siia, meid enam edasi ei vii. jne. On revolutsioonilise seisukorra hõng - maad ja ressursid vajavad ümberjaotamist. Kuidas täpselt see jaotus käib? Mis täpselt juhtuma hakkab? Revolutsioonid on ettearvamatud. Kas tuleb kaos või vormistub kiiresti uus kord? Kui palju on ohvreid? Revolutsiooni ilma ohvriteta ei tee. Alati tuleb midagi ohverdada ja keegi kusagil saab pihta. Mõni figuur sinus eneses?
Lilleline töötuelu
Siin, Ho Chi Minh'i linnas ehk Saigonis - nagu seda linna endiselt ka mitmel pool Vietnamis nimetatakse - lähevad mõtted ikka tagasi Eestisse ja seal ootavate tööde ja tegemiste peale. Ilmselt on see reisi lähenev lõpp, mis need mõtted ikka ja jälle mulle lähemale toovad. Istun linna kõrgeima hoone taevakohvikus ja vaatan ümbritsevat, üsna madalat linna.
Joon miljonite eest õlut - samaaegselt mõeldes tööst loobumisest. Ei, mitte päriselt ja lõpuni. Mõtetes küsimused - mis võiks olla selle ettevõtte nimi, kes võiks olla kliendid ja kes need partnerid, kellega koos rikkust looma hakkame - just nagu kõlas ennustus Vietnamisse jõudes. Hirmud on aastatega vähenenud - küll saab hakkama. Alati on saadud. Kui suur häda käes - ehitan kusagile vee peale vaiadele maja ja elatun krevettide ja kala kasvatamisest. Või topin plastmasskuule austritele külje alla. Või ostan oma viimaste veeringute eest motorolleri - see oleks mulle siis nii koduks, sõidukiks kui ka voodiks. Vaat' niiviisi:
Tagasi Hanoisse.. - sellega algab sõit suunaga tagasi ja sellega on sellel lool joon all. Järgmine kord uued jutud.
Subscribe to:
Posts (Atom)