Šveits 2021

Tegelikult peaks selle reisiblogi nimi olema "Tagasi Hesse juurde" või midagi sarnast. Kotis on mõned juba aastaid tagasi korra loetud Herman Hesse raamatud ja esimeseks sihtkohaks Hesse muuseum ja haud külas kus ta oma tagumise poole elust mööda saatis. 

Kui kunagi veel poissmehe-elu elatud, tööl käidud ja filosofeeritud - sai mõeldud, et milline oleks ideaalne elu siis, kui raha ei seaks mingeid piiranguid. Tekkis mõte absurdsest elust, kus elada elu reisil ja raamatute järgi. Umbes nii, et võtad raamatu ja kui tegevus kandub näiteks Londonist New Yorki - kobid lähima lennuki peale ja lendad. Lihtsalt selline idee, kui ei oska oma eluga miskit targemat peale hakata. Muidugi oleks selline elu reaalsuses üsna keeruline raamatute puhul, kus pidevalt mingite eri kohtade vahel ringi siiberdatakse. Saad paar lehte loetud ja taas lennukile. Või kuidas lugeda näiteks Moby Dicky? Ennast kusagile vaalapüügilaevale smuugeldada, et raamatut lugeda, võib ootamatult keeruliseks osutuda. 

Seega jääb üle selline pehmendatud variant - leida kohad kus raamatud kirjutatud ja/või kus kirjanik elanud. Ilmselt kogu elu selle eesmärgi nimel ümber korraldada enam ei õnnestu - jäävad siis üle väiksemad sutsakad. Ja millest muust siis alustada, kui oma selgeks lemmikuks kujunenud Herman Hessest ja tema Stepihundist. Üllatusega avastasin, et tema muuseum, elupaik ja hauaplats on Milanost - kohast kus Tallinnast pea iga päev lennuk läheb - nii ca pooleteist tunni rongisõidu kaugusel. See info, kus aga Stepihunt kirjutati - kus asub maagiline teater, Odeon ja teised raamatus kirjeldatud paigad - on mul siiani lõpuni leidmata. Võimalikeks kandidaatideks on Bern ja Zyrich, kus Hesse oma raskel eluperioodil, mil ta Stepihunti kirjutas, viibis. Võibolla leian mingeid lisa vihjeid tema Muuseumist. Võib olla käin läbi mõlemad linnad, võib olla valin välja neist ühe ja võib olla see, et milline linn täpselt, kaotab reisi käigul oma olulisuse. Aga teele..

Lugano

Milaano lend sujub tõrgeteta. Kuni lennult maha tulemiseni ja katsega õiget rongi leida. Pool raudteeterminalist tundub selline mahajäetud. Kui sattusin valele perroonile ei osanud muud väljapääsu leida, kui rohtunud treppide vahelt - läbi sai käidud ka mõned raudteejaama juhtimisruumid. Nupud jätsin seekord puutumata. Lõpuks leidsin tee tagasi ja sain aru, et teisele poole minnes oleks ka liftiga ilusasti tagasi saanud. Edasi tegin seda, mida Eesti mees tavaliselt ei tee - läksin küsisin, kas mu ostetud piletiga ikka saab Šveitsi - õnneks oli vastus jah - pea tunnike ootamist ja rongis. Eks edasi näe mis saab. 

Euroopa piiri ületamine Itaalia ja Sweitsi vahel ei osutunud probleemiks. Peale rongi valjuhääldist tulnud teavituse, kui palju võib sul eurosid tollimata taskus olla, muud märki riigikorra muutusest ei tulnud. Seda ka Koroona kontrolli vaatest. 

Lugano esmapilk oli rahulik. Liiga rahulik, et siit Maagilist teatrit otsida. Maagia pigem vaatas vastu ümbritsevatelt mägedelt ja järvelt - selline teistsugune, looduse maagia. Nagu ikka paikned linnades peaaegu kõik maagiline vanalinnas ja kesklinnas ja Lugano pole erand. Mägised kenad tänavad. Palju inimesi nautimas veel viimaseid päevi, mis võimaldavad õues toitu tarbida. Itaaliakeelne linn - seega palju pitsasid ja makarone. Aga oma nii umbes Pärnu suurusega on linn ilmselt siiski liiga väike, et välja kanda Stepihundi hämarat anonüümsusega kaetud salapära. Ei löö selle raamatu kaani enne lahti, kui olen otsaga .. Ilmselt vist ikkagi Zürichis. Seni rahuldab minu lugemisvajadusi Klaaspärlimäng. 

Homme alustan matka Hesse haua ja muuseumi suunas. 

Hesse radadel

Eile lõi taas välja kooner minus. Lihtsalt elab minus selline sisemine tegelane. Otse loomulikult lubab ta osta 10 euroga õlut aga 10 eurose USB laadija otsa peale sai tal mõõt täis - jättis ostmata. 

Lennujaamast ostetud akupank on oma viimased riismed telefonile ära andnud. Telefoni aku on ikka veel kusagil poole peal. Nüüd proovin oma sülearvutist viimaseid riismeid telefoni üle kanda. 

Aga, et mis siin valesti läks nende laadijatega - pistikud öömaja seinal on sellised pisikeste aukudega ja tavaline Eesti toitejuhe sinna lihtsalt ei mahu. Vot ei teagi, kas on tegemist selle konkreetse asukoha eripäraga - või on terve Šveits selliseid auke täis (hiljem selgus, et on jah. Jämedate otstega pistikuid siin kasutada ei saa). Ühtki vastavat üleminekut ei leidnud. Nii et olen sunnitud alustama päeva pooliku telefoniaku ja samamoodi pooliku blogiartikliga. Kirjutise lõpp matkast Hesse hauale ja muuseumi on sunnitud edasi lükkuma ajaks, kui olen suuteline ennast taas elektriga varustama. 

Aga alustan, kuniks aku veel toimib

Kui eelmisel päeval sai Luganos veel lühikeste varukate väel ringi tammutud - siis mägede öine kargus on siin kodune. Hommik on jahe, aga minu väikest matka see ei sega. Esimeseks sihtpunktiks siis Hesse haud. Surnuaia leian lihtsalt. Google mapsis kaardil tähistatud kohal haual pole. Käin üle kõik uhkemad sambad ja otsin tuttavat nime. Ei kuskil. Teades, et kodutee siit niikuinii taas mööda viib - siis loobun otsimast ja plaanin tagaisteel jätkata. Hiljem muuseumist saan vihje, et ta ikka seal samal kalmistul peab olema - et tuleb lihtsalt tähelepanelikum olla. Tagasiteel otsimine õnnestub - tegemist on kalmistu ühe ehk tagasihoidlikuma hauaga. Ei mingeid sambaid. Keegi on toonud hauale ühe silmaga kivi - Vabamüürlased? Ega ta väike pole - lihtsalt kõrvalolevate haudade uhkus varjutab. Kuna olen Klaaspärlimängu lugemisega jõudnud kohta, kus tuuakse välja meditatsiooni olulisus - siis annan oma panuse ja mediteerin haual oleval pingil pool tunnikest. 

Aga muuseum - muuseumi viib väike matkatee, kus mõned...

Siinkohal saigi aku otsa ja jätkan juba Zürihist. Mis ma tahtsin öelda oli,  et Hesse muuseumi viib tähistatud matkatee, kus Hessega seotud kohtades on metallplaatidel tema kunagi öeldud laused. Matkatee pikkus kaartide pealt pidi olema nii 5 km. Ma ise hindaks seda umbes poole lühemaks. Mina märkasin teed kalmistu juures ja sain sedamööda ilusasti Hesse muuseumini ja pärast kalmistu juurde tagasi. Muuseum ise oli üsna mannetu - nigu need inimeste majamuuseumid kipuvad olema. Keda tegelikult huvitab, mis pliiatsiga kirjanik kirjutas või milliseid perepilte tal oli.. Kogu muuseum muidugi puhtas itaalia ja saksa keeles. Mulle anti paremaks mõistmiseks näppu väike kaustik, kus siis oleks pidanud näpuga järge vedama ja piltidele ja pliiatsitele vastavaid tõlkeid lugema. Lugesin huviga. Esimene lause raamatus sisuliselt pani paika, et Hesse on eestlane. 

Hesse Baltisaksa päritolust on palju juttu olnud. Ja nüüd tuleb taas mängu erinevate riikide ja rahvuste suhestumine rahvuse definitsiooni. Ma olen Šveitsis ja suhtlen šveitslastega - kuigi järgmisel päeval mäkke ronides tulevad nad mulle vastu ja üle ühe ütlevad mulle "bon jorno" ja "gutten morgen". Küsimus pole ju ka ainult keeles - vaid visuaalselt vaatlusel ja käte kasutamisest kõnes saab eraldada saksa keelt rääkiva šveitslase eksimatult itaalia keelt rääkivast. Eesti rahvuse mõistega lähenedes pole sellist rahvust nagu šveitslane üldse olemas. Ma ei tea kuidas šveitslased ise rahvusesse suhtuvad. Uurisin wikipediast natuke Šveitsi ajalugu ja ei leidnud üldse mingit muud põhjust selle riigi eksisteermiseks, kui lihtsalt - elavad seal mägedes igasugu inimesi ja tõmbame joone ümber. Tõenäoliselt sama arusaamatu võib olla ühele šveitslasele Eesti ajalugu ja eestlaste soov enda ja baltisakslaste vahele terav eraldusjoon tõmmata. Ka tänapäeval kostub üha rohkem signaale, et Eesti esimese vabariigi rahvusromantikute joonistatud jooned ja hiljem Nõukogude ajaloolaste klassivahe vaod - ei pruukinudki tegelikkuses nii sügavad olla. Kindlasti seisuste vahelised piirid olid - aga nagu ajalugu näitab - eri ajastutel erinevad. Ehk peaks ka Eesti rahvas tõdema, et Herman Hesse on kuulsaim eestlasest kirjanik. Von Bear-i me võtsime omaks ja panime ka pildi Eesti rahale - ehk oleks aeg ka Hesse rehabiliteerimiseks.

Eestit kohtab muuseumis veel - raamatumüügiletil, kus palju saksa ja itaaliakeelseid raamatuid, ja vaid üks riiul ingliskeelseid - on ka üks nurgatagune muude keelte jaoks. Raamatud seal tunduvad suurelt osalt kasutatud olevat. Ja sealt oli 5 Frangi eest võimalik osta ka Eestikeelene "Siddharta. Hommuikumaaränd". Kuidas ta sinna teiste raamatute hulka sattus - ei tihanud küsida.  

Klaaspärlimäng

Raamat, mis räägib fiktiivsest teadusharust, mis tegeleb teiste teadusharude vaheliste seoste tekitamisega ja nendega mängimisega. Muusika ja matemaatika kõigepealt. Ja siis ka kõik teised  jms teadusharud takkotsa.Lisaks veel tükike meditatsiooni. Ma oma nurga alt veidike mõistan Hesse ideed. Olen ju ka mina ennast tihti vestlustes süsteemiteoreetikuks tituleerinud ja väitnud, et kõik süsteemid maailmas alluvad samadele seaduspärasustele. Ehk ka mina olen klaaspärlimängur. Võrreldes raamatus kirjeldatutega muidugi algaja ja diletant. Ei ole minust ainest süvenemaks mingi ajaloolise keele süsteemidesse ja otsima siis analoogiat näiteks muusikast. Ma jään pealiskaudsemaks ja proovin ka mõista neid süsteeme, mis jäävad formaalsetest süsteemikirjeldustest väljaspoole - tegelik elu, inimestevahelised suhted. Asjad milledest Klaaspärli ordu rüütlid raamatus hoolega ennast eemale hoidsid, et mitte segada mängu puhast ilu. Ma ikka üritan, kuigi see mõnikord üsna raske märgata ja mõista, kui mustrid lähevad inimõistuse kirjeldamiseks liiga keeruliseks. 

Monte San Salvatore

Mida siin pikalt rääkida. Ronisin mäkke. Google mapsi järgi saabilusti kohale - kuigi linnast on ka lühem tee - hea seda mööda taas alla tulla ja ring peale teha. Kes üles ronida ei jõua maksab 30 Franki ja viiakse liftiga (see teine fursn... sõna on liiga keeruline, et seda siia kirja hakata panema). Kes päris lühidalt tahab üles minna leiab ka oma tee:

Mitmetunnine matk. Ilusad vaated. Süüa saab päris tipu lähedalt - õlu on ootamatult odav 6 Franki, eriti võrreldes 5 frangise cappuchinoga. Hakkan juba hindadega ära harjuma. Siis väsinuna ja higi järgi tugevalt lõhnavana Zürichi rongi ja minema. 

Zürich

Rongisõit Luganost Zürichisse kulgeb poolenisti maa all tunnelites ja kestab alla kahe tunni. Mu eelpool mainitud kokkuhoid hakkab kätte maksma. Istun rongis ja telefoniaku näitab 7%. Vaatan nukra näoga pistikuauke, kuhu mul mitte midagi sisse pole pista ja kirun oma rumalust. Hotelli olen Zurichis suutnud broneerida, aga kas akust jätkub, et ka see seal üles leida? Õnneks on raudteejaamast vaid 10 min kõndida. Alustan hotelli nime ja aadressi pähe õppimisega - eriti ei taha jääda.  Raudtejaamast hotelli lähen jooksuga nagu bondi filmis jälgides vähenevaks tiksuvaid aku numbreid. Ei jõudnud nulli ja sain ilusasti kohale. Õhtul läksin ostsin ära vajalikud jubinad enda elektrivõrku ühendamiseks - nüüd taas korrektselt varustatud. 

Zürichisse jõudes on aeg Klaaspärlimäng kõrvale panna ja avada Stepihunt. Kunagi lugedes raamatut sellest kuidas kirjutada raamatuid - oli seal mõte, et iga raamatu sisu saab kokku võtta ühe lausega. Stepihundi lause minu mälestuses oleks midagi sellist: "Kurtisaan võrgutab vana ja haige mehe (nii neljakümnendate lõpus), kellele kurtisaani sõber annab narkootikume, mille tagajärjel segaseid nägemusi nägev vanamees kurtisaani tapab". Nii tagantjärgi mõeldes - hea, et mu elukaaslasele see raamat ei meeldinud. ja tea kas ta seda üldse lõpuni luges. Mul oleks üsna palju seletamist kodus enne reisi olnud plaani kohta raamatu jälgedes Šveitsis ringi tuuseldada... Aga nüüd ma siin olen - tänavatel lehvimas kanepi lõhn - putkadel kiri peal, kes paremat kanepit müüb. Kas tee maagilisse teatrisse? Ei Šveits on legaliseerinud vaid selle kanepi pehmema poole - seda kanepit mis kõrgustesse viib siin tänaval ei müüda. Kuigi kusagilt netist leitsin, et igapäevaste tarvitajate hulk siin üsna suur. Aga nagu siin kombeks - rahvahääletusel kanepi legaliseerimist ei peetud vajalikuks. 

Leidsin veel Internetist kinnitust, et Stepihundi tegevus suures osas just Zürichis toimumas. Keegi kusagil oli teinud analüüsi - ja alguspoole kohad viitavad Bernile - hilisemad Zürichile. Hesse pole baaride nimetusi vahetanud - niiet kohvik Odeon siiani ühel tänavanurgal oma kalli toidu ja kalli õllega paikneb (Stepihunt: Pärast keskööd ainult shampus. Pehmed tugitoolid, neegrikapell väga sikk). Ühe õlle Hesse mälestuseks ma sealt ka võtsin. Kontides on hullutav väsimus - aeg üsna ruttu oma väikesesse kambrisse kobida. 

Stepihunt

Äratus. Teine päev Zürichis. Eelmisest mäkkeronimisest keha väsinud.

Tripadvisor annab soovituse taas mäkke ronida - jala näitab google et kaks pool tundi üks ots. Trammi ja bussiga teekond veidi väheneb, aga ei kutsu. Hiljem, kui avastan, et Zürichi järvel saab üsna mõistliku raha eest väikese tunnise lõbusõidu teha. Selle käigus selgub ka, et laevaga on võimalik läbida ka pool teed mäeni. Võibolla homme.. Ja nagu ka Rootsis, ei suuda google kaardirakendus arvesse võtta liinilaevu, mis ka siin nii mõnessegi kohta teekonda oluliselt lühendavad. 

Loen voodis veidi Stepihunti - Harri Haller oli õhtu inimene ja ei teinud hommikuti midagi - Sobib minu praeguse olekuga hästi. 

Raamat ei kõneta mind enam sellisena, kui esimestel lugemistel. Stepihunt minus on ilmselt lahustunud - ei suuda ennast ja seda pea sama vana, haiget, elitaristlikku ja üsna põikpäist Harri Hallerit enam endaga seostada. Siiski käin mööda öiseid Zürichi vanemaid seinu ja ootan, et avaneks uks, mis kutsuks mind "Maagilisse teatrisse". Aga ei - need teatrid on ainult hulludele ja sedalaadi hullumise olen ma seljataha jätnud. Ainus uks, mis avanes - jah just ise avanes, kuna oli automaatuks - oli ühte saksa õlletuppa. Viis elu viimases veerandis olevat pealtvaatajat nautisid mõnuga kolme kapellmeistri lõõtsade ja kontrabassil ettekantavaid vanu Saksa meloodiaid. Aeg ajalt kostus piisavalt purjus vanamehe suust lauludele hooandmiseks "iiiiuhhhh". Ja pidu missugune. Klaas kallist veini ja kuulasin kuni muusika lõppes. Selline maagika siis - vastab ilmselt järelejäänud hundile minus. Ja üldine väsimus ajas mind taas tuppa magama.

Hesse on öelnud, et Stepihunt on üks tema valemini mõistetud raamatuid. Nüüd - sama vanalt kui minategelane Harri Haller raamatus - näen ka mina selles peamiselt depressiivsuesse sattunud täiskasvanu enese iroonilist väljanaermist. Ilmselt ei osanud Hesse seda kirjutades mõista, millise mõju võib ta kirjutatud raamat anda noortele, kelle jaoks hundi ja inimese võitlus pole mitte ajutise allakäigu tulem vaid kasvuprotsessi üks osa. Ma usun, et just see on teinud Stepihundist kultusraamatu paljudele noortele - sealhulgas kunagine mina. Viimasest minu Stepihundi lugemisest on möödas vist nii umbes kaheksa aastat. Kas ma olen paranenud, et ma enam endas niipidi lõhestumist ei märka? Või on olukord hoopis niiviisi, et ma olen liitunud väikekodanlaste sültja massiga ja lihtsalt loobunud elukuntstist? Või on see kõik ajutine ja hundid ja inimesed naasevad kui olukord muutub tormilisemaks? Ei tea - raamatu sisu ilmselt ongi, et juba need eelmised küsimused tuleb lihtsalt välja naerda. 

Noore lugejana jäävad paljud teemad märkamata. Kurtisaanides nähakse armastust mis toob paraleele tüdrukutega enda ümber, kes otsivad oma lunastust üha uutest armulugudest. Ei suuda seal näha prostituudi rasket saatust ja puudub mõistmine, et romantika saab selles mängus olla vaid lühiajaline. Samuti ei märka noor inimene Halleri elitarismi, ta otsib endast olematuid seoseid ja suhestub. Kuigi peategelane tuleb teisest, ülimalt viimistletud akadeemilisest maailmast. Kui ma Stepihunti esimest korda lugesin olin ma oma aktiivse elu alguses. Tänaseks on mulle tuttavad nii öised kõrtsud kui tantsupeod. Olgu olgu, fokstrotti vjms. ma tantsima ei õppinud - aga nii suures pildis on Kuku klubis laudade vahel naljakate liigutustega töllerdamine üsna sama eesmärgiga. Suur osa on läbi tehtud ja elatud - ja seekordsel raamatulugemisel ei suutnud enam samastuda vaid irvitasin koos kirjanikuga Harri Halleri üle. 

Uetlibergi Mägi

Pole näe juba terve päeva mäe otsa roninud. Aeg viga parandada ja eelmise päeva laiskusest üle saada. Pühapäevane Zürich on üsna tühi. Lootus, et laevasõit teed mäele oluliselt vähendab - ei olnud päris õige. Koos peatustega läks tippu jõudmine kokku ikka pea kolm tundi. Aga tõele au andes - tasus ära. Selline tore nädalavahetuse viitmise koht, mägise metsa ja imelise vaatega nii kaugematele lumistele mägedele kui ka Zürichi linnale. Hommikusöögiks leidsin mäepealt kummalise asutuse, mis ainult pühapäeviti lahti. Ühe frangi eest sai seal suure kausi teed - ja kui lisada veel mõned - sai ka paar viilu saia ja vorsti sinna juurde. Vaatega koht, ja vana kõrtsiruum. Jumalik. 

Ja tarkuse minutid - ma sain teada miks tehakse elektriga maastiku jalgrattaid. Uetlibergi mägi paistab olevat meeliskoht mägijalgrattureile - just neile, kellele meeldib mäest alla lasta. Mäest üles saamine, et hiljem alla lasta, aga üsna vaevarikas teekond. Ja nii jäingi ma suu lahti vaatama, mis tempoga kohalikud kodanikud siin mägesid võtavad, kuniks taipasin, et neil elektrimootor väntamisele jõudsat tuge annab. 

Nii möödus pühapäev. Enamus poode siin kinni - samuti juuksureid. Tegin oma reisides erandi - Sveitsis juuksurisse ei jõudnudki. Mitte, et neid siin vähe oleks. Šveitsi mehed on kõik väga hoolitsetud soengutega ja juuksureid leiab ka pea iga nurga pealt. Lihtsalt ei tekkinud sellist tunnet. Tagasipöördumine Itaaliasse - seal ma olen juuksuris käinud... Ja üldse - viimane juuksuriskäiks Taanis oli piisavalt põhjalik, et ega mul siit ülemäära võtta ei ole. Habemest võiks küll lahti saada.  

Hakkame tagasi liikuma. Milano ootab. 

Milano

 Šveitsist tulles on nagu väike vabanemine. Pizzade, öömajade jms hinnad kukkusid kaks korda. Samas inimeste keeleoskus vähenes märgatavalt. Et Šveitsi tunnet lõpuni mitte ära kaotada söön õhtusöögiks pizzat Emmanuelle Vittorio II kaarte all - ehk kõige keskel ja kõige kallimas kohas. Peaaegu venitab Šveitsi odava kebabikoha hinnad välja. 

Ja teeme siis vaatamisväärsuste päeva. Kuulus Milaano Toomkirik ja tema katus. Tegelikult on jah suur ja uhke. Ma olen ikka imestanud, et kes neid kirikuid pidevalt Tripadivisori nimekirjades ettepoole nihutavad, aga see siin on teistmoodi - just nagu kõigi nende teiste väikeste kirikute ema. Ja võimalus selle katusel veidi hängida ja raamatut lugeda on vaimustav. Pilet on mõistlik osta netist. Suurt trügimist ei paistnud olema aga ikkagi... 

Esmaspäev on - seega Da Vinci õhtusöömaaja lagunenud seinamaal jääb täna nägemata. Samuti ei saa sisse Toomkiriku muuseumi, kuigi mul vist isegi peaaegu et selleks õigus koos Toomkiriku piletiga lunastatud sai. Pole hullu - jääbki rohkem aega väljas tolknemiseks ja jäätise söömiseks. Veel mõned suured majad - kui siin juba ehitama hakatakse, midagi pisikest ei tehta. Rännak läbi Milaano ühe kanali äärde, õlu ja koju. Hakkame joont alla tõmbama - homme on lennuk reaalsusesse. 

Viimane päev

Istun taas keskväljakul tuvide keskel ja loen Klaaspärlimängu. Mõtte uuesti Da Vinci maali piiluma minna matsin kiirelt maha. Liiga hilja sain hotellist välja. Jala kirikusse ja jala lennujaama bussile - jätaks pileti ostmisega kokku maali vaatamiseks nii pool tundi. JA ega keegi ilmselt mu suurt seljakotti ka just liigse sõbralikkusega ei vaataks. Valin reemetu ja kohvi Alla Scala teatri kohvikus. 

Tõmbame joone alla - lend koju ja korras. HEa, et mind lennukit juhtima ei pandud - istekoht oli igatehes A1. Päris seiklusteta see lennureis siiski ei möödunud. Sai proovitud veidi vahendada kõrval istuvaid venekeelseid daamisid ja ingliskeelset teenindajat. Daamid nimelt suhtlusprobleemide tõttu endale kogemata kahepeale neli komplektlõunad tellisid. Sain ka mina omale ühe coca-cola abistamise katsete eest. Ega must suurt abi polnud. Vene keel üha enam rooste läheb. 

Aga jah - joon alla. Koju kamina ette. Ehk veidi rahunenumana kui enne. Järgmiste reisideni. 

Šveitsist

Reisile tulles oli peamine teadmine Šveitsist, et see on kallis riik. Ja ma ei pidanud pettuma. Peaaegu kõik on siin üksjagu kallim, kui me Eestis harjunud. Aga kõik riigis toimib. Rongiliiklus kust iganes kuhu iganes - järgmine rong läheb alati umbes nii, et paar kiiremat sammu tuleb teha, et peal jõuda. Piletite hind ei ole muidugi see 10 Euri Tallinn - Tartu lõigu eest. Sama pikk vahemaa võtab üle kuue korra rohkem vahendeid. Pistikupesadest, mis veidi Eestist erinevad, sai juba räägitud. Euroliidu Internet siin ei kehti - nädalaks on Telialt võimalik 30EUR eest 1G internetti osta - mulle seekord neljaks päevaks napilt piisas. Ja kõik siin on harjunud elama mitmekeelses keskkonnas - seega ka ingliskeelega ei jäänud kusagil hätta. 

Šveitsil ei ole merepiiri. See paneb küsima, et kuidas on ta suutnud saavutada kogu oma rikkuse. Teadaolevalt on ligipääs merele üldjuhul riigi ja kaubanduse arenguks äärmiselt oluline. Mulle tundub, et ka sellele küsimusele aitavad vastata Tšingish khaan, Muhamed, Attila - tugev ei ole see, kellel on palju raha - tugev on see, kes oskab ise hakkama saada, kellel on raskuste kogemus. Raha eest ostetud mugavus viib kiire lõpuni.

Rootsi 2021

Suur Koroonaviirus on enda alla võtnud kogu maailma reisimise ja peatanud lennukid ja laevad. Peatunud olekus on olnud ka minu reisipäevikud. Kui nüüd aus olla ja kõik südamelt ära rääkida - sai pandeemia ajal küll tehtud üks väiksem reis Lätti-Leetu ja sutsakas Soome. Reisid olid lühikesed ja vaimu päeviku kirjutamiseks peale ei tulnud. 

Nüüd siis hakkasid Tallinki laevad taas Rootsi liikuma. Rootsi - see on riik, kes laseb lapsed enda riiki ilma kiusamata ja ka vanematel piisab kui esimesest vaktsiinisüstist paar nädalat möödas. Meil küll kuur läbitud, aga teiste riikide jaoks valgeks inimeseks saamisest siiski veel nädalake puudu. 

Seekord ei ole meil tegemist otseselt puhkusereisiga. Puhkusereis peaks olema puhkus millestki - aeg millal töölt eemale saada. Aga seekordse reisi alguseks olen ma juba veidi üle kahe kuu töötu olnud - ka ülejäänud seltskond on ilma suurema koduvälise tegevuseta. Koolist on puhkus ja ega koroonaajal ka lasteaeda ülemäära tihti pole satutud. Seega reis ise on lihtsalt senise oleku jätk, mida puhkusereisiks enam nimetada ei saa. Et siis lihtsalt sõit Rootsi. Ja kaasas on meil siis kogu tavaline argipäev - auto on täis tavaari ja ka kõik alaliselt kooselavad kaaskondlased on pardal (olgu olgu - paar merisiga jäid ikka koju). Sellega muidugi seostub enne reisi näoraamatus nähtud nali, kus üks iti vend ütleb kolleegile, et sa ei teagi misasi on hard drive... Või, et mina ei tea, mis on "Hard Drive"? Ma olen koos perega autoga puhkusel käinud .. Ma tean väga hästi misasi "Hard Drive" on...  vastab teine. Kui raskeks meie sõit kujuneb ja kaua me vastu peame - eks me näe. Tagasisõidu pileteid meil veel pole. Ühelt poolt on suur optimism ja unistus mitmenädalasest ringisõitmisest. Teiselt poolt varateismelise arusaamatus, miks üldse peaks kusagil mujal kui paaris poes käima. Ja pealegi kõik väljaspool hotelli asub ju Interneti levialast väljas ... 

Reis algas siis Tallinki laevalt. Piirikontroll lihtsalt küsis, et mis dokumendid meil on soovimata neisse üleliia süveneda. Rootsi poolel ei kontrollinud keegi miskit. Ja laevas endas Koroonat ei olnud.. Või vähemalt kõik tegutsesid nii, nagu poleks seda haigust kunagi olemas olnud. Peale Lotte ja Bruno maskide ei viidanud midagi pandeemia levikule. Tantsupõrand oli paksult täis rahvast. Õllejärjekorrad olid üüratud. Lauad baaris tihedalt - nagu ikka Rootsi laeval on olnud. Etteruttavalt võib öelda, et ka Rootsis endas tundub elu suures osas samuti igapäevane olevat. Vaid Vapianos paluti lauda vahetada, kui me teistele liiga lähedale istusime - aga ka see tegevus polnud just üleliia järjekindel, kuna üsna varsti mingi teine seltskond meie seljataga istet võttis ja nii jäigi. Ja mõnedes poodides on kehtestatud piirangud et mitu kodanikku võib sisse astuda. Ja üldse tundub, et kõige rohkem on koroonaga pihta saanud lõbustuspargid. Sinna peab kohti ette broneerima ja veebilehekülgedelt saab lugeda, et pooled atraktsioonid puhta suletud. Kõik muu elu Rootsis tundub käivat mööda tavapäraseid radu... 

Stockholm

Kui ma nii kümme aastat tagasi üle nädala Stockholmis komandeeringus käisin, olid hotelli hinnad uskumatud - võisid olla üle 200 EUR öö ühe inimese majutamise eest. Nüüd on ka hotelli hindades tunda koroonat - tegime möönduse asukoha suhtes ja asusime elama Stockholmi äärelinna 150 EUR eest neljale kaheks ööks. Meie hotelli ümbruskond ei meenutanud muidugi Rootsit vaid oli vaade ühele rahvusvahelisele ja ilma rahvusliku kultuuriidentiteedita linnale. Ei saa muidugi öelda, et me seal ennast vähem turvalisemana oleksime tundnud ja vähemalt söögikohtade hinnatase tundus olevat Eestile lähedasem kui kesklinnas. 

Pidev ja lõputu puhkus teeb inimesed laisaks. Nii muutubki Stockholmi kultuuri nautimine pea võimatuks. Koos hilise ärkamise, hommikusöögi ja lihtsalt logelemisega ei suuda me hotellist väljuda enne keskpäeva - ja seda Rootsi aja järgi, mis meie kodusega võrreldes niigi tunnikese laiskuse suunas nihkes. Kui arvestada, et siin riigis enamus kultuuriasutusi pärast normaalset tööaega kinni pannakse - ja meil tunnike linna minemiseks kulub ja siis on juba kõht tühi... ja sobiva toidukoha otsimine veel tunnike võtab ja siis veel tunnike söömist - on selge, et kultuuri tarbimine on meie jaoks üsna võimatu. Piirdume meie kahe Stockholmi päeva jooksul vaid paari olulisema maja välisilme piilumisega ja tammume niisama sihitult mööda põhjamaade pealinna ringi. Ka 5-aastane suudab ilma suuremate probleemidega need ca 15km päevas kaasa kõmpida. Piilume kaugelt lõbustusparki, millele sissepääsu reserveerimine oleks pidanud toimuma varem, vaatame hiigelkõrgeid ameerikaraudteid ja kettkiikesid, kuhu kellelgi meist poleks olnud soovi sõitma minna ja üks osa meist tunneb rõõmu kokkuhoitud paarisajast eurost. 

Ahjaa, see pidev molutamine tähendab seda, et kodust kaasa võetud "Rootsi raamat" sai reisi teisel päeval läbi. Jonas Jonassoni "Mõrtsuk Anders ja sõbrad". Jäin veidi hiljaks raamatu valikuga ja lihtsam oli võtta kodunt riiulist Rootsi kirjaniku raamat, mis veel lugemata. Jannsoni esimene teos - "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" - oli humoorikalt kirjutatud ja nagu sõõm värsket õhku ajaviitekirjanduses. Andresi raamat jätkab sama rida. Võib isegi öelda et veidi piinliku täpsusega sama rida. Kuidagi väga kitsaks on Jonsson oma kirjandusliku žanri keeranud: "ajaviiteromaanid, kus kohtlane seltskond miljonitega Rootsimaal ringi rändab". Aga kui raamatuid loetakse, ostetakse ja ka tõlgitakse - siis ehk puudubki vajadus žanri piiride nihutamiseks. Ma küll ise kolmanda sellise raamatu jätaks juba lugemata. 

Vaadates kuningalossi ees olevad Karl XIV ausammast tekkis võimalus süveneda Rootsi Kuningakoja tegemistesse. Eks igal rahval ole õigus oma teed ise paika panna, aga nii kõrvaltvaatajana jääb see kuninga roll Rootsi ühiskonnas ikkagi üsna arusaamatu mulje. Dünastia, mille alusepanijaks hoopis Prantslasest Napoleoni marssal, kes Napoleoni sisuliselt reetis.. Miks selliseid tegelasi nagu kuningad üldse tänapäeval vaja on? Kas ei piisaks tugevast käepigistusest, tänukirjast ja üheotsapiletist Pariisi kogu kuningaperekonnale? Aga jah, nagu ma ütlesin juba - eks nad ise teavad paremini, ei ole minu asi neid õpetada. 

Siljan järv

Nii umbes neli tundi sõitu Stockholmist asub Siljan järv. Pidi olema suuruselt Rootsi neljas. Ja rahvast on siin palju - eriti karavanidega. Esimene kämping kuhu me jõudsime oli pehmelt öeldes rahvarohke. Võimalus panna tuhandete inimeste keskele rohuplatsile üks telk püsti ei kutsunud ja leidsime kusagil kõrval asuva järve ääres kõrvalisema mökki, kus oma öö ära puhata. 

Silja järv on ka koduks ühele paljudest jõuluvanadest pargis, mille ingliskeelne nimi on "SantaWorld". Nimi, mis eriti ei vasta sellele mis seal tegelikult näha saab. Rootsikeeles on maa nimi Tomteland, mille otsetõlke juures google mulle appi ei tahtnud tulla. Aga tegelikkuses on see Tomteland üsna meie Lottemaaga sarnane asutus, kus Lotte tegelaste asemel toimetavad haldjad, päkapikud, draakonid, trollid ja mingid Rootsi omad metsakollid. Boonusena saab ühes majas ka jõuluvana näha. Pidevalt on toimumas rootsikeelsed teatrietendused ja lisaks saab veidi hüpata ja turnida. Ka kõhu saab täis, kui soovi on. Lastele kindlasti meeldib, kuigi etenduste sisust miskit aru ei saa. Aga laule ja tantse on ikka tore vaadata. Jõuluvanale saab ka kirjad kohe otse üle anda - ei pea postisüsteemile lootma jääma.

Suusakuurordis

Suuski meil kaasas ei ole. Aga Rootsi selles kandis, Säleni ümbruses, on suusakuurordis soodsaimad majutusvõimalused. Suur maja kuhu mahuks 7 inimest 65-72 EUR öö. Suuskadest poleks siin ka suuremat tolku olnud - temperatuur on 25 kraadi ringis ja lumega on siin suviselt problemaatiline. Aga matkarajad on olemas - hakkavad kohe meie maja tagant ja viivad meid läbi kidura mägede looduse. Kui ma peaks siia järgmine kord tulema, siis võtan siia veidi parmude ja sääskede vastseid kaasa. Kuidagi kole probleemivaba on siin matkamine, võiks öelda lausa et üksik. Keegi eriti ei hammusta, keegi ei pinise.. Vaid õhtul paar kohalikku sääsepoissi tulevad tülitama ja väidetavalt oli paar parmu ka olnud - mina ei näinud. Matkamiseks ideaalne paik - Södra Kungsleden  340km matkarada just siit alguse (või lõpu - sõltub kust poolt liikuma hakata) saab. Seekord jääb see rada ilmselt matkamata. Meile piisab ühest kümnekilomeetrisest ringist, mille ka kõige pisem vapralt ja nurisemata kaasa teeb. 

Götheburg

Ei jõudnudki polaarpäeva. Polaarpäev oli planeeritult üks võimalikke reisi sihtpunkte. Auto suund pöördus lõunasse ja tekitas lootuse jõuda hoopis Taani Legolandi. Götheburg on sel teel järgmine peatus. Linn kuhu sai tehtud viimane tööreis enne koroonat. Juba siis sai mõeldud, et peab siia lastega tagasi tulema ja Lisebergi lõbustuspargi minema. Aga koroona ei luba - järgmised piletid parki on võimalik osta alles augustiks. Ega midagi - peab laevale siirduma ja otsima tee Legolandi. Vähemalt siiani on internetist jäänud mulje, et seal meid oodatakse. 

Göteborg võtab meid vastu hotellitoas, kus on küll aken, aga see avaneb otse pimedasse sisejalgpallihalli. Kartus, et keegi seal hommikul külvates palli taga ajama hakkab õnneks ei reliseeru. Aga põnevad on need hotellid, kui otsid odavamast otsast. Götheburgi päev sai peaasjalikult veedetud lähedal asuvatel saartel. Autovabadena on neid saari reklaamitud. Väikese reservatsiooniga on see ka tõsi. Motoriseeritud neljarattalised on seal küll olemas - aga oma olemuselt on nad pigem neljarattalised mopeedid. Rahuliku ajaveetmise kohana ja jalutamise paigana väga tore koht kuhu minna. Parkimine oli üksjagu segadust tekitav aga lahendatav. Sadama ääres olevad parkimiskohad olid vaid kohalikele, aga see info väga segaselt esitletud. Otsige kaugemalt. 5 EUR eest on võimalik päevaks probleemideta parkida 15 minutilise jalutuskäigu kaugusele sadamast. Või veel parem - minge kohale trammiga - sama ühistranspordi pilet viib teid ka kivisaartele, kust ka vajadusel kõhutäie saab. Üsna keskmiste Rootsi hindadega.

Mõned väiksemad saared on tühjad. Mõned kvalifitseeruvad vaid veest välja ulatuvad kiviks. Kasutamata maa, mis sobiks ilusti uue isikliku kuningriigi rajamiseks. Printsess on nõus printsessiks hakkama ja alustab sobivaima saare välja valimist. 

Vaikselt käivad mõtted ka selles suunas, kuidas koju saab. Ühe uitmõttena tekkib idee kojusõiduks läbi Leedu. Veidi hirmutab mõte, et laeva piletid Klaipedasse üle kahe korra kallimad kui Eestisse. Aga ehk kompenseerib odavam Baltikumi elu? Vaadates Klaipeda ja Palanga ööbimise hindu entusiasm raugeb ja Rootsi ja Taani ei tundugi enam maailma kõige kallimad kohad, kuhu perega reisida. Praegu siis ikkagi Taani edasi, eks hiljem näe kuidas koju tagasi.

Rootsimaast

Paar lühikest mõtet ka Rootsimaast ja Rootsi iseärasustest. Et kui peksid sattuma bensiinijaama kohvi ostma, siis tea, et L ei tähenda "Large" nagu enamuses maailmas. Vaid ikka "Lilla" - väike. Kui veab laseb bensiinijaama töötaja sul teise väikse portsu juurde lasta ja saad kaks väikest ühe suure hinnaga.

Ja majade värvimiseks on rootslastel vaid üks tumepunane värv ette nähtud. Ja nii igal pool. Mõnes üksikus kohas vaid on rebelid, kes muid värve kasutavad. Ühes külas olid  mõned majad lausa kollased. Teiselpool teed aga ikka need Rootsi punased. Tõenäoliselt ongi see erinev nägemus maja värvivalikust peamiseks Rootsis üha jõudu koguvate gängisõdade põhjuseks...

Legoland

Järjekorrad, kõrged hinnad ja .... laste rõõm. Nurisemata seistakse järjekordades ja kui viimaks autosse jõuame, siis väiksem kukub hetkega... Et siis järgmisel hommikul taas oma parimas vormis olla. 

Rahvast on palju - koroona ei ole väga ridu hõrendanud. Sissepääsuks on täiskasvanule vajalik vaktsineerimissertifikaat. Või siis on vajalik vähemasti mingi paber, mis sertifikaadile sarnaneb. Kui taanlastele pole just QR koodi lugeja ajju sisse ehitatud. Igatahes vaadatakse paberit vaid silmadega.

Taani Piiriületus toimus probleemideta. Koroonasertifikaate uuriti veidi põhjalikumalt, kui Eestis. Pagansikusse vaadati sisse. Relvade ja gaasi kohta küsiti. Aga muidu läks kõik sujuvalt. Mis nii sujuvalt ei läinud oli Interneti kasutus Götheburgi ja Taani vahelise praami peal. Telia oli kasutuse lihtsalt ära keeranud. Elisal kõik toimis... kuni sõnumini, mis teatas, et Interneti on kasutatud juba 70% ulatuses kehtestatud rahalisest limiidist. Kodus vaatab kuidas ja kas me suudame Elisat veenda, et nii ilma küsimata ei ole ilus hakata rahvalt raha ära võtma.

Legolandi läheduses Hotellid on üsna kallid. Ja vähemalt meile tundus, et mõistlik on broneerita hotell ka kohe Legolandi piletitega. Telgiga oleks odavamalt saanud, aga tiheasustusega kämpingu pilt on nii tugevalt veel silme ees, et otsustasime hotelli kasuks. Ööbisime Veljes - vähem kui poole tunni sõidu kaugusel Legolandist. 

Taani hindadest - mulle tuli väikse üllatusega, et Taani on Sveitsi ja Singapuri järel keskmiselt netopalgalt kolmas riik maailmas. Seega ka üsna kõrge hinnatasemega - kõrgemaga kui Rootsis. Vaid õlu muutus odavamaks ja tavapoest ostes ka kangemaks.  Rootsis lubati tavapoes müüa vaid max veidi üle 3% õlut. 

Bogdan ja Serafim

Teine, kadunud Afanasjevi poolt kirjutatud, kaasavõetud raamat on kaalukam nii sisult kui ka mahult. Enne lõppeb reis kui raamat - aga vaid viimane lõputseen jääb veel lugemiseks kodus. Paneb mõtlema palju tänapäeva noored veel teavad ja mäletavad Nõukogude ajast. Nad ei suuda seda ilmselt enam üldse mõista ja ei oska ka näha kui "nõukogud" immitsevad tagasi. Taas tulevad inimesed kes teavad kuidas on õige ja vastu hakkavad vaid veidi kohtlased. Taas piisab kohtuotsuste tegemiseks kolmeliikmelisest seltskonnast.

Vanausulised raamatus kaotavad usu ja jäävad teejuhtideta. Keegi enam ei ütle kas külla minnes peab ikka oma kruusi kaasa võtma või uutel aegadel pole sellest lugu. Segane on ka patu definitsioon. Nii ka meil tänapäeval õpetaja kantslist ei hüüa välja tõde ja igaüks peab religioonide rägastikust ise oma patumenüü kokku panema. Valida on küll hulk valmis komplekte veganipatt, homopatt, vaktsiinipatt .. jne jne. Raskeks teeb selle välise ettekirjutuste puudumine. Valikud tuleb teha ise. See on liiga keeruline inimesele.. Lihtsam on läheneda lähimale pühamehele. Kui vaid tänapäeva pühameestr õpetused nii piiratud ei oleks. Saab vastuse kas vaktsineerida või mitte ja mida ja kui palju süüa. Aga suur osa elulisi küsimusi jääb katmata. Vaja leida uued pühakud, kes auke katavad.

Ja me defineerinud oma teadmiste kohaselt oma patu registri. Liigsöömine on patt. Alkoholi mitte joomine on patt. Kurjaks saamine on midagi, mis sind ennast lõhustab - on patt. Ja olemegi jõudnud pidevasse patukahetsuse ringi. Või on patukahetsus ise ka patt? Ehk piisab vaid patu märkamisest, et õndsaks saada? 

Köping

Ja nii me sõidame - lapsed märkamas vanemate öeldus vandesõnu ja peavad arvestust lunastusindulgentside üle - iga vandesõna = 1 EUR. Üksjagu raha on lapsed juba teeninud.. 

Nyköping, Norrköping, Linköping, Jönköping. Kusagilt leidsin, et Köping peaks vana-rootsi keeles turgu tähendama. Kui keegi peaks mind südasuvel Jonköpingi lähedusse mäe nõlvale vaatega järvele paigutama ja küsima, et kus me oleme - pakuks ma ilmselt mingit vahemere riiki. Veidi võib läbi käia ka Tai mõte. Külma Rootsit ei oskaks pakkuda. Ebapõhjamaine järv ja ebapõhjamised vaated.

Köpingeid ühendab see, et suvisel Laupäeval puuduvad neis vabad majutuskohad. Ka suure summa eest ei leia miskit. Korraks ilmuvad bookingusse paar tuba Linköpingis, aga hetk hiljem me ka neist ilma. Aeg hiline - telgid on siiani olnud lahtipakkimata, aga varustus on vähemalt kaasas. No aga kus sa ronid öösel pimedas võõras riigis telkima? Esialgne plaan näeb, ette Stockholmi lähedusse välja põrutada - sealt ikka miski voodi leiab. Aga silma jääb see kuusealune magaja märk kiirtee ääres. Ja lähemal vaatlusel ei osutugi see peamiselt karavanidele mõeldud peatuskoht ka telgi panekuks liiga ebamugavaks. Tagantjärgi võib öelda, et autod mürisesid pidevalt kõrva ääres - samamoodi nagu Kopenhaageni Hostelis, täispuhutav madrats oli veidi mugavam kui hostelis ja mustus meie ümber oli vähemasti meie enda tekitatud. Uni ei tulnud ikka - samamoodi nagu hostelis. Et siis - kui kõik on sama tuksis - siis milleks maksta rohkem? Hommikul ärgates värske õhk annab taas plusspunktid telkimisele.