Teine, kadunud Afanasjevi poolt kirjutatud, kaasavõetud raamat on kaalukam nii sisult kui ka mahult. Enne lõppeb reis kui raamat - aga vaid viimane lõputseen jääb veel lugemiseks kodus. Paneb mõtlema palju tänapäeva noored veel teavad ja mäletavad Nõukogude ajast. Nad ei suuda seda ilmselt enam üldse mõista ja ei oska ka näha kui "nõukogud" immitsevad tagasi. Taas tulevad inimesed kes teavad kuidas on õige ja vastu hakkavad vaid veidi kohtlased. Taas piisab kohtuotsuste tegemiseks kolmeliikmelisest seltskonnast.
Vanausulised raamatus kaotavad usu ja jäävad teejuhtideta. Keegi enam ei ütle kas külla minnes peab ikka oma kruusi kaasa võtma või uutel aegadel pole sellest lugu. Segane on ka patu definitsioon. Nii ka meil tänapäeval õpetaja kantslist ei hüüa välja tõde ja igaüks peab religioonide rägastikust ise oma patumenüü kokku panema. Valida on küll hulk valmis komplekte veganipatt, homopatt, vaktsiinipatt .. jne jne. Raskeks teeb selle välise ettekirjutuste puudumine. Valikud tuleb teha ise. See on liiga keeruline inimesele.. Lihtsam on läheneda lähimale pühamehele. Kui vaid tänapäeva pühameestr õpetused nii piiratud ei oleks. Saab vastuse kas vaktsineerida või mitte ja mida ja kui palju süüa. Aga suur osa elulisi küsimusi jääb katmata. Vaja leida uued pühakud, kes auke katavad.
Ja me defineerinud oma teadmiste kohaselt oma patu registri. Liigsöömine on patt. Alkoholi mitte joomine on patt. Kurjaks saamine on midagi, mis sind ennast lõhustab - on patt. Ja olemegi jõudnud pidevasse patukahetsuse ringi. Või on patukahetsus ise ka patt? Ehk piisab vaid patu märkamisest, et õndsaks saada?
No comments:
Post a Comment