Stockholm

Kui ma nii kümme aastat tagasi üle nädala Stockholmis komandeeringus käisin, olid hotelli hinnad uskumatud - võisid olla üle 200 EUR öö ühe inimese majutamise eest. Nüüd on ka hotelli hindades tunda koroonat - tegime möönduse asukoha suhtes ja asusime elama Stockholmi äärelinna 150 EUR eest neljale kaheks ööks. Meie hotelli ümbruskond ei meenutanud muidugi Rootsit vaid oli vaade ühele rahvusvahelisele ja ilma rahvusliku kultuuriidentiteedita linnale. Ei saa muidugi öelda, et me seal ennast vähem turvalisemana oleksime tundnud ja vähemalt söögikohtade hinnatase tundus olevat Eestile lähedasem kui kesklinnas. 

Pidev ja lõputu puhkus teeb inimesed laisaks. Nii muutubki Stockholmi kultuuri nautimine pea võimatuks. Koos hilise ärkamise, hommikusöögi ja lihtsalt logelemisega ei suuda me hotellist väljuda enne keskpäeva - ja seda Rootsi aja järgi, mis meie kodusega võrreldes niigi tunnikese laiskuse suunas nihkes. Kui arvestada, et siin riigis enamus kultuuriasutusi pärast normaalset tööaega kinni pannakse - ja meil tunnike linna minemiseks kulub ja siis on juba kõht tühi... ja sobiva toidukoha otsimine veel tunnike võtab ja siis veel tunnike söömist - on selge, et kultuuri tarbimine on meie jaoks üsna võimatu. Piirdume meie kahe Stockholmi päeva jooksul vaid paari olulisema maja välisilme piilumisega ja tammume niisama sihitult mööda põhjamaade pealinna ringi. Ka 5-aastane suudab ilma suuremate probleemidega need ca 15km päevas kaasa kõmpida. Piilume kaugelt lõbustusparki, millele sissepääsu reserveerimine oleks pidanud toimuma varem, vaatame hiigelkõrgeid ameerikaraudteid ja kettkiikesid, kuhu kellelgi meist poleks olnud soovi sõitma minna ja üks osa meist tunneb rõõmu kokkuhoitud paarisajast eurost. 

Ahjaa, see pidev molutamine tähendab seda, et kodust kaasa võetud "Rootsi raamat" sai reisi teisel päeval läbi. Jonas Jonassoni "Mõrtsuk Anders ja sõbrad". Jäin veidi hiljaks raamatu valikuga ja lihtsam oli võtta kodunt riiulist Rootsi kirjaniku raamat, mis veel lugemata. Jannsoni esimene teos - "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" - oli humoorikalt kirjutatud ja nagu sõõm värsket õhku ajaviitekirjanduses. Andresi raamat jätkab sama rida. Võib isegi öelda et veidi piinliku täpsusega sama rida. Kuidagi väga kitsaks on Jonsson oma kirjandusliku žanri keeranud: "ajaviiteromaanid, kus kohtlane seltskond miljonitega Rootsimaal ringi rändab". Aga kui raamatuid loetakse, ostetakse ja ka tõlgitakse - siis ehk puudubki vajadus žanri piiride nihutamiseks. Ma küll ise kolmanda sellise raamatu jätaks juba lugemata. 

Vaadates kuningalossi ees olevad Karl XIV ausammast tekkis võimalus süveneda Rootsi Kuningakoja tegemistesse. Eks igal rahval ole õigus oma teed ise paika panna, aga nii kõrvaltvaatajana jääb see kuninga roll Rootsi ühiskonnas ikkagi üsna arusaamatu mulje. Dünastia, mille alusepanijaks hoopis Prantslasest Napoleoni marssal, kes Napoleoni sisuliselt reetis.. Miks selliseid tegelasi nagu kuningad üldse tänapäeval vaja on? Kas ei piisaks tugevast käepigistusest, tänukirjast ja üheotsapiletist Pariisi kogu kuningaperekonnale? Aga jah, nagu ma ütlesin juba - eks nad ise teavad paremini, ei ole minu asi neid õpetada.