Tenerife 2023

Marokost saabudes ootas mind kodus uksepeal väsinud näoga külmetav taine, kes üsna pahuralt teatas, et tema tahab ka sooja saada. Minu puiklemised ja vingerdamised ei kandnud vilja ja nüüd siis olemegi taas lennukis teel Hispaania Aafrika saarte poole. Hispaaniasse, kaugele ookeani taha. Miks Tenerife - sest Euroopas sooja ei ole. Sest Aasia on kaugel ja sinna jõudmine nõuab lastelt ebanormaalset pingutust ja pereisalt arvestavaid ressursse. Nagu ikka aitavad koha valikul natuke kaasa ka mustrid, mis moodustavad terviku. Meie naabrimees on endale Tenerifele korteri ostnud ja talvitub seal ja lisaks üks pikaagne sõber oli perega ka oma piletid saarele juba ära ostnud. 

Lend üle Londoni, koolivaheajal ja rohkem kui taskukohase hinnaga - kõik sobis. Ja ühele väikesele Harry Potteri fännile ei ole London kui tüütu vahepeatus vaid võimalus kohtuda filmidest tuttava muinasjutumaailmaga. Londoni pool päeva kulus nii kiiresti, et ei saanud arugi kui õhtu juba käes ja varaseks lennukisõiduks aeg oli magama minna. Kings Krossi jaam ei meenutanud küll kahjuks miskit, mi dafilmis näha. Käruni, mis poolenisti kusagil üsna suvalises kohas seinasisse oli pandud - selleni oli järjekord üks tunnike. Aga Harri Potteri asjade pood oli võlumaailm. Sealt edasi teise sarnasesse Hamleys'i poodi, kus sarnane võlumaailm läbi kuue korruse. Tagantjärele võib öelda, et Perrooni 9 3/4 oleks võinud ka vahele jätta. Hamlesi maailm on nii palju suurem ja seda ka siis, kui vaid Võlurite maailmaga soovida tahta tutvuda. 

Puerto de Santiago

Nagu tõestuseks, et liiga pikk lennureis võik väiksematele liiast olla - ei pidanud meie linnu tervis vastu ja tulemuseks üks veidi täisoksendatud lennuk. Ei, siiski tõenäoliselt on see siiski mingi muu kõhuhäda - ka pärast lennukist pääsemist oli meie seltskonna väiksem liige jõuetult voodis ja liikus tualeti vahet. Positiivse poole peale jäi sõit lennujaama bussi esiistmel - otse bussijuhi kõrval. Nüüd jääb meil vaid oodata, kas tegemist millegiga, mis ka meid tabab - või jääb selle tervisehäire sisu teadmatuks. Hommikuks tuli päike taas välja, toit jäi sisse ja saame ehk rõõmsamalt oma reisi jätkata. 

Ma olen oma naabriga seitse aastat kõrvuti elanud ja nüüd lõpuks saime terassil kokku, et puhuda veidi naabrijuttu, võtta mõned klaasid veini ja jälgida päikeseloojangut. Aga terass ise asub tuhandeid kilumeetreid meie kodust eemal. Naabrimehel on siin Tenerifel teine kodu ja teine terass. Tõdemus, et peaks kodus ka korra ikka üksteist ka Eestis sauna kutsuma, jäi õhku. Vaatame, kas need veinised lubadused ta tegalikus elus reliseeruvad. 

Peatükki pealkrjaks sai pandud küll Poerto de Santiago - aga pean tunnistama, mina ei tea kus me oleme. Armas mereäärne linnake, millel tundub igal nurgal oma nimi olevat. Sadam on siin olemas. Samuti mereveega avatud basseinid. Vesi meres on külmem kui soojendusega basseinis, aga märgi maha saamiseks käisin korra ookeanivees ära. Vesi nigu Eesti suvi - ei midagi külmemat, ega ka soojemat.  

Eilne maailm

Lapsed on suuremaks kasvanud ja kasvanud on ka nende iseseisvus. Tõenäoliselt sel reisil rohkem aega endaga ja raamatutega olla. Esimseks reisiraamatuks on mul Stefan Zeigi "Eilne maailm". Ma ostsin selle raamatu Raamatukoist oma viimase tellimusega. Ja ma ei suuda kuidagi meenutada, mis oli se motivaator, mis sundis just seda raamatud korvi panema. Aga nüüd ta mul käes on ja andmas lähivaadet 20-sajandi alguse Euroopale ühe juudist vabrikandi poja silmade läbi. Raamatu algus on hirmutav. Zeigi ülevaade esimese maailmasõja eelsest ajast on liiga sarnane tänasele päevale. Ühiskond, kes usub progressi, kes peab sajandeid toimunud sõdu inimkonna lastehaigusteks. Kuis kõik on korras ja kõigil läheb elu paremini. Selline oli Zeigi nägemuses Euroopa elu enne kui inimestelt kitsas kultuurikiht pealt minema puhuti ja jõuti kiirelt esimesse maailmasõtta ja sealt edasi siis ka juba natsionaalsotsialismi, stalinismi, fašismini. Kas me oleme täna samamoodi uinud olekus ja usume pimesi inimkonna headusesse? Kas taas samamoodi on aeg inimkonnas põhjani pettuda? Kas Ukraina sõda on alles algus - nii nagu kõik suurs sõjad on alanud millegi väiksemaga? 

Ma loodan, et inimkond on õppinud. Aga samas naeratan nukralt oma naaivsuse üle... 

Zeigi raamat tuletab mulle meelde mõned aastat tagasi loetud Hitleri "Main Kampf"-i. Mõlema teose algus kirjeldab 19 sajandi lõpu/20 alguse viini ja Hasabbugide impeeriumi lõppu. Hitler teeb seda keskklassi väikekodanlase seisukohalt, Zeig trikka juudi vabrikandi poja seisukohalt. Selline harukordne võrdlusmoment paneb ming Hitleri raamatut üles otsima ja uuesti vaatama. Tundub olevat hea materjal - mitte ainult et mõista paremini 20 sajandi tragöödiaid, vaid et aidata ennustada kuhu meie tänased uued Hitlerid meid tüürida üritavad. 

Mägedesse

Meie reisiseltskonna vanemal poolel tekkis tuline vaidlus, et kas Kanaaridel kus kell on kahe tunni võrra Eesti omaga nihkes, on võimalik elada Eesti ajas. Et pärast naasmine ja hommikune 6:30 lend valutum tunduks. Sain kõva kriitika osaliseks oma ettepanekutega. Nüüd on meil nii, et mina elan Eesti ajas ja kõik teised lähevad magama Eesti aja järgi ja tõusevad kohalikus ajas. Ehk ootamatult on mul tekkinud kaks tundi hommikust aega iseendadga. Täna otsustasin selle kasutada üheks hommikuseks mägiseks jalutuskäiguks. Veel pimedas - enne kohalikku kella seitset - hiilisin vaikselt (selles, et vaikselt - sellega kõik elanikud muidugi ei nõustunud) uksest välja ja asusin teele. esialgne eesmärk oli piirduda kahe tunniga. Linnale suht lähedalt hakkab tähistatud matkarada. 

Mäest üles pole tempo muidugi see. plaanitud kahest tunnist sai neli. Ja see ei olnud peatustega .. Vaid puhtalt otse kõndimine. Üks osa teest on matkajatele suletud. Sellest sain ma aru, kui ma selel raja juba läbinud olin. Tee viis mäe tipu ja hiljem ringiga tagasi. Näha sai vaateid banaaniistandusi. Näha kuidas banaane korjatakse ja korjajatelt paar kollast banaani. Minu esialgne hinnang banaanidele, et pole veel valmis - ei pädenud. Banaanid korrjatakse rohelistena ja need, mis on kogemata jõudnud kollaseks minna - need visatakse lihtsalt minema. 

Mommikul kel seitse olin ma ainus matkaja. Paar tundi hiljem hakkasin kohtama teisi matkajaid. Rahvusvaheline seltskond - Paar leedukat, paar sakslast, üks inglise vanamees, kellele ma soovitasin mitte liiga kaugele minna - ei näinud ta enam selles konditsioonis, et selle mäe otsa ronida. Tore hommikune matk. 

Elu Tenerifel

Päevad on liikunud oma rutiini. Hommikune homikusöök hotelli restoranis. Päike, raamat inimesed. Loomaaed/minigolf/rand jne. 

Reis on võrreldes viimaste lastega reisidega võrreldes muutunud sel määral, et ootamist on hulka vähem. Ikka on naised poes, basseinis, meres, asju kokku panemas - aga ma olen ettevalmistunud. Võtan taskust raamatu ja sisustan need minutid kirjanike mõtetega. Aga ikkagi võrreldes üksi või sõbraga reisimisele kaasneb perega reisimisega see pidev ärev ja hirmutav vaikus. Olemine üheskoos, aga ikkagi üksi. Koos seltskonnaga, kes sinuga ei suhtle. Sa longid emotsioonitult neil sabas, varastad momente kus süveneda raamatusse. Vaikus pole täielik - ikka vestled teemadel, et kuhu ujuma minna, kuhu sööma. Aga ei midagi enamat. Ei ühtegi ühist teemat väljaspool argiolemist. 

Ja siis kui sa siis võtad pudeli veini või veidi rummi ja leiad ohvri, kes kuulab ja kes ei ole valmis lahkuma; või ütlema sulle poole lause pealt, et sa räägid liiga pikalt; või lihtsalt sulgema kõrvad; või lihtsalt alustama sinu poole lause pealt mingit muud teemat; Kui saad vana sõbra või oma naabri laua taha nemad viisakusest selliseid asju ei tee - siis sa lihtsalt räägid nad surnuks. Sinu sees kuid laagerdunud mõtted, mured, rõõmud vajavad jagamist. Ja sa oled valmis rääkima hommikuni.. Aga mingi aeg tuleb lahkumise moment ja tuleb taas tagasilöök igavesse päevade tummusesse. 

"Things to do" Tenerifel

Nagu ikka oleme sõitmas ringi saarel ja kogemas kõike, mida sel Saaremaast veidi väiksemal saarel meile pakkuda. Tripadvisori nimekiri mulle abiks - teised kasutamas rohkem oma südant. Paar pilti ja paar lauset:

Loomaaiad Loro Park ja ahvide park 

Hakkan ennast juba kordama, aga Tallinna Loomaaeda ei taha enam minna. Nii erinevad on maailma kõigis paigus loomapargid selle betoonpuuridest koonduslaagriga Tallinnas. Loro pargis on võimalik veeta terve päev nii, et kordagi igav hakkaks - vaadata delfiinide, orcade, papakoide showsid. kõndida kakduude keskel. Ahvide pargis ootavad sin pähe istuvad ahvid ja väga suures koguses merisigasid, kelle keskel sa saad mõnusalt oma paar tunnikest veeta. Lastega on mõlemad kohad lausa kohustuslikud. 

El Teide

Kõrge mägi. Mitmele elu seniseks kõrgeimaks punktiks. Päris vulkaani kraatri servale seekord ei lähe. Selle väiksese jalutuskäigu oleks pidanud paar kuud varem broneerima. Vaatame paarsada meetrit all pool lummavaid vaateid. Seekord tõi meid siia ja tagasi õhutramm. Ei julge veel kuue aastasega seitsmetunniseid mägimatku ette võtta. 

Rannad; Lainetega ja ilma. Musta liivaga ja valge liivaga. Põhjapool ka suurte lainetega ja kivide vahel. Vesi nagu Eestis soojal suvepäeval. 

Nasca Valley

Siin olid meil hoiatused, ees, et raskusi parkimisega. Ja orust läbisõit jäigui läbisõiduks koos kusagil maanteääres veerandtunnise looduse vaatlemisega. Autotee sinna oli kitsas. Juhile väljakutseid pakkuv ja ka reisijatel hakkas kohati tekkima soov enesest millegi välja heitmise suunas. Ehk siis looduse ilu just üleliia ei saanud - südame läikimisest üle saamine võttis viimastel mitmeeid päevi. Kui siia tulla, siis hommikul vara. Turistid ei ole siin üldiselt varase ärakmisega. Ja seitse tundi pidi võtma matk orust mereni ja tagasi. Võibolla kunagi.. hiljem, tulevikus...