Apuulia 2017

Reisid käivad nüüd selle järgi, millal lastel koolivaheaeg. Sellise suuruse grupiga pole ammu reisil käinud - ehk siis äkki kunagi väga ammu kusagil Peterburgis. Nüüd siis kuuene reisiseltskond.. Mitu erinevat vanuseklassi alates ühest aastast kuni minu vanuseni. Miks Apuulia? Kuna valikuvõimalused on suhteliselt piiratud, kui hakata reisi otsima paar nädalat enne puhkust. Teen reklaami: www.azair.eu annab võimaldab ilusasti otsida mõistliku ilmaga reise ja odavam neist oli Riiast Apuuliasse. Ei tundunud kõige hullem valik.

Ja siis teele. Kui teha plaan, et kui kuuest hommikul Riiga sõitma hakata peaks jääma piisavalt palju aega, et vahepeal jalga sirutada ja nutvat last rahustada ja poole kaheks jõuda lennujaama. Nagu paljude projektide planeerimisel saab täpseks vaid väga kindlalt paigal olev lõpptähtaeg. Startida suutsime kell kaheksa ja muude toimetuste raames jõudsime täpselt viis minutit enne õiget aega õigesse kohta lennule pääsemise sappa. Ja seda suhteliselt zenilt .. peaaegu ilma paanikata. Ja kõik, ka poolhaige laps, pidasid ilusasti ilma suurema jonnita vastu.

Et miks pannakse väikelapsega vanemad istuma akna alla.. See sai meile üsna valusalt ja siiski õnneks ka äärmiselt õnnelikult väga otseselt selgeks, kui üks üsna ebaviisakas läti mees otsustas kohvrit kukutama hakata. Õnneks oli seekord kukkumise sihtpunktiks last imetava ema pea ja vahejuhtum piirdus vaid väikse muhuga. Aga poleks olnud seda pead last varjamas... Ehk kõigile lugejatele õpetuseks: Hoidke oma väiksed lapsed lennuki vahekäikudest võimalikult kaugel. Seal on ohtlik. Lisaks kukkuvatele kohvritele ka veel vahekäikudes sõitvad riiulid jms. tavaar..

Ja autorent.. Kui ka sellest mööda ja korralikult mööda saadud, siis on suuremad reisi alguse ebaõnnevõimalused möödas. Täiesti arusaamatu matemaatiline maailm on Itaalia firma Maggiore lähenemine kindlustustele. Katoliiklikus maailmas ilmselgelt loevad tunded rohkem kui matemaatika.. Kõigepealt tuuakse sulle Fiat Scuda asemel - mis ikka üpris suur minibuss tundub olevat - Citroen 4 Picasso.. Kus lapsed pead kusagile pagansikusse toppima. Ja siis nagu ikka maksab autotooli rent Nädala eest 75 EUR-i. Üüratu summa.. Ja siis omavastutus 1300EUR-t. Ja varguse korral 2500 EUR. Aga siis pakutakse, et 100 EUR-i eest saab damage omavastutuse nulli ja seal sees lapsetool tasuta. No ok .. 25 EUR-i ennast muredest lahtiostmiseks. Tundub kuidagi isegi liiga odav - teeme ära. Ja siis 200 EUR-i eest lubatakse nullida ka varguse korral omavastutus. Nojahh .. võib tunduda aus deal.. kaks korda suurem omavastutus ja kaks korda suurem raha .. Aga no kuulge iga 13 renditud auto varastatakse? või nagu misasja? Kuidas jõutakse selliste summadeni.. Puhas petmine? Või siiski .. Et kui ei maksa - siis äkki lähebki auto lihtsalt oma teed? No ikkagi Maffia koduriik. Mul veel seitse päeva teada saada, kuidas sellega lood. Aga sellist kindlustust võtta nigu kuidagi ei soovinud ...

Polignano a Mare

Väike armas linnake - umbes täpselt teiselpool Aadria merd Dubrovnikust. Imekitsad armsad tänavad. Väike rannariba keset linna müüride vahel.. Isegi avatud kätega mehe kuju (ma pole tegelikult skulptuuridest kunagi eriti aru saanud) mõjub kuidagi avatult ja hästi. Kokkupuude lõuna Itaalia kultuuri ja maitsetega. Maitsed - need on siiani olnud suhteliselt kuidagi ilma mingi teravuseta.. Kuidagi veidi natuke tühjad. Umbes nagu soola oleks puudu.. Aga see pole päris õige kirjeldus. Ja saia. Igal võimalikul kujul saia. Pizza, pasta, ja lihtsalt sai. Kuigi hommikul hommikusöögiks paari pirukat leida ei olegi nii kerge, kui oleks osanud arvata. Vaid hoopis jäätis.. Kümneid jäätise baare, hommikul väga vara juba lahti. Ja tundub, et ka Itaalia naisterahvad on siin veidi rohkem liivakella kujuga, kui põhja Euroopas. Ilmselt tänu sellele jäätisele ja saiale. Ja kui ma ütlen liivakell .. Siis ikka selliste korralikumate liivahoidlatega.

Ja teeninduskultuur.. Ma ei tea, kas see on üldine, aga vähemas ühes kohalike pirukate puhvetis ületas see kõik, mida ma siiani kogenud. Suhteliselt jõrm härrasmees rääkimas Itaaliakeelsete käeviibutuste saatel 15 minutit sõbraga leti ees kurat teab millest; ja näljaste klientide saba seda pingsalt pealt vaatamas. Mingi moment oli juba naljakas.. Kui juba kolmandat korda oleks peaaegu et jutt lõpuni jõudnud ja nägemist öeldud .. Ja siis tuli veel üks teema .. Ja veelkord.. Ja veelkord ... Saab ka nii.. Tundub, et siin ei arvutata aega ja kasumit... Taustal paari pirukat tegi kolm inimest .. Ma ei tea kuidas nii on võimalik kasumlikult äri ajada. Aga ilmselt katoliiklikilkus maailmas on teised ideed ja eesmärgid. 

Aga kord Itaalias tundub majas olevat. Kõik dokumendid pannakse igal pool ausalt ja kindlalt kirja. Poest ei lasta minema ilma et oleks ostutšhekki kaasa võtt ja igal pool on väga korralikult paigal prügi sorteerimine koos erinevate ämbritega. Maffiat kohanud pole. Veel..? 

Püha Maarja Linn

Santa Maria di Leuca. Ega me tegelikult linnas käinudki. Lihtsalt otsisime taas ühe maailma lõpu. Selle Itaalia saapa kontsa ja vaateplatvormi seal. Ja vaatasime alla linna. Kuni pimeduseni...

Taranto

Vana Kartaago linn. Päike väljas ja linna lähedal ilusad inimtühjad liivarannad. Ja nälg.. Kui sa kella poole kolmeks lõunat ei söö - oled ilma. Nagu ka Hispaanias. Terves linnas pole keegi nõus midagi süüa andma. Ja nii loivab pahur seltskond mööda Taranto linna kitsaid vanalinna tänavaid silmis nälja helk ja tuju allapoole nulli. Ei huvita kedagi selle linna ajalugu või majad; vaid korraks tekkib mõte, et kuidas need inimesed siin vanalinnas pimeduses elavad.. 

Ei aita ka kaubanduskeskus, kus müüdavad pizzad näljaseimatele ebasöödavad näivad. Kõik tegevused muutuvad pahura reisiseltskonnaga keeruliseks - raske valida ööbimist, kui oled sellega lootusetult hiljaks jäänud.  Taranto jäi tegelikult vaatamata. Nii positiivselt vaatamata. Kõhu saime täis hoopis hiljem ühes Alberobello Michelini tärniga restoranis.

Alberobello

Trullid ja kaubandus. Trullid on sellised kivist ümmargused vaid sellele piirkonnale iseloomulikud vanad ja tagasihoidlikud talupojahooned. Ilus.  Mis muud selle linna kohta öelda. Päevaks mõneks tunniks täituvad tänavad ja keskväljak turuga, kus müüakse jalanõusid, riideid jne .. Ja siis pool tundi sõitu ja veel suur auk - Grotte di Castellana. Pikk kolmekilomeetrine jalutuskäik maa-all. Põnev, ilus. Aga veidi ehk liiga pikk.

Konservatiivsusest ja liberaalsusest

Vihmastest reisipäevadest kulus ikka suur osa kaubanduskeskustes ringi loivates ja lapse järgi joostes. See annab aega mõelda omi mõtteid. Dr Martensi saapad lettide vahel keset toidupoodi. Üldse mitte soodushinnaga. Miks? Meenub Tallinna ehituspoest nähtud 1200 EUR jalgratas. Et nigu mismõttes - lähen küprokit ja/või juustu ostma ja ostan emotsiooniostuna kalli jalgratta või korralikud saapad. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Saapaid vaadates tekkis hoopis mõte, et need on saapad, mida üks korralik konservatiiv peaks kandma. Kõige traditsioonilisemad Dr. Martensi saapad. Sellised mille ehitust ja väljanägemist aastakümneid pole muudetud. Ja milleks muuta - ilm väljas sama.. Vastupidavus testitud ja garanteeritud. 

Ja siis need lootusetud liberaalid seal H&M-i poes "kiirmoodi" ostmas. Iga päev uued ja erinevad hilbud. Ja homme ei mäletata tänaseid katkiseid õmbluseid ja korratakse järjest vanu vigu. Leitakse uusi ja unustatud moode, et neid siis hiljem taas ära visata ja neist loobuda. 

Ja siis need edasiviivad liberaalid - kes vaatavad, mis maailmas toimub ja püüavad parandada juba toimivaid lahendusi ja välja visata neid vanu traditsioone, mida muutunud oludes pole vaja kaasas kanda. Kõik toimivad a head lahendused ja traditsioonid on nende poolt loodud ja konservatiivide poolt üle võetud. Ka Dr.Martensi saapad olid kunagi uued ja esimesed. 

Eesti poliitika tundub praeguses seisus sisaldamas peaasjalikult konservatiive, kes panevad kõrbes kalosse jalga (kuna vanavanaisad tegid seda siis kui siin veel soo oli) ja neidsamu H&M-i liberaale. Kindlasti on ka teisi.. Aga nende ideed on igavad ja ei saa tähelepanu..  Suur hulk poliitikalähedasi inimesi istub õhtuti tualettruumis ja haudub välja uusi ideid, millega täita ajalehekülgi ja valimisprogramme. Lugemiseks, arusaamiseks, mõistmiseks - selleks aega ei ole. Iga idee, mis kostub tualetis mõistlikuna, on teretulnud. Pole vaja süveneda sellesse, kuidas mujal olnud, miks on asjad praegu nii nagu nad on. Või vähemasti vaadata, mida ütlevad asja kohta juba olemasolevad plaanid ja arengukavad. See on igav ja nõuab tööd. Niisama ideede haudumine on toredam. Ja kes ikka süveneda jõuab ..

Lecce

Ei teagi veel kas linna nimi on lekke või letse või kuidagi kolmandat moodi. Aga igatahes siin me nüüd oleme. Lubati vihma ja vihma me saime.. Seega vanalinna külastus selliseks lühikeseks jäi. Nüüd oleme oma peatuspaigas ja kuivame. Meie koduks on ridaelamu. Suur, täies varustuses. Hinnaga veidi alla 140 EUR kaks ööd. Pole paha ... See saapa kand tundub olevat üldse veidi soodsam oma hinnastuse poolest. Aga nüüd õhtu lubab tormi ja homme taas vihma .. Et siis taas vihmapühad. On aega postitada esimesed blogikirjed.

Ma ei tea, kas asi on vihmas, mis väljaspool turismihooaega muudab siinse vanalinna tänavad tühjaks. Või on see midagi muud. Aga Lecce linn tundub nagu seisma jäänud. Nagu ajaloo talletusena. Polignano a Mare vanalinn oli nagu osa elust. Elavast linnast. Siin aga nagu vanad majad, mida aupaklikult külastatakse. Justkui väärikale vanaisale aegajalt külla tullakse. Turismigrupid, giidid.. Meenutab Bukaresti. Just oma esmaspäevases üksinduses. Aga ka seal oli vihma. Võib-olla just vihm on see, mis jätab linnadest mulje kui surnud linnadest.  

Emmaeus

Alessandro Baricco "Emmaeus" on seekord see Itaalia raamat mis kaasas. Küll põhjapoolsemast Itaaliast rääkiv. Kuid siiski Katoliiklikust noorusest ja täiskasvanuks saamisest. Või et, kes sai täiskasvanuks ja kes mitte.. Ja katoliiklikus vales elamisest ja lapsepõlvest katoliiklus kahepalgelisuses ja suureks saamisest. Eestis just parasjagu käimas presidendi poolt algatatud diskussioon - et kas ikka Nõukogude ajal oli võimalik õnnelik lapsepõlv. Et kui kõik ümberringi elasid kommunistlikus vales - kas sai siis õnn olla lõplik. Minul ei olnud. Kuigi ma paljusid asju tol ajal ei mõistnud. Ei mõistnud, miks osad mu klassivendadest ei soovinud hakata pioneeriks. Ei mõistnud, miks osad klassivendadest ei olnud Nõukogude Liidu koondise poolt jalgpalli MM-l. Neist teemadest ei räägitud. Muidugi ei osanud ma midagi muud peale piinlikkusetunde tunda ka siis, kui purjus isa tõusis seltskonnas ja üle laua karjus et Deutchland, deutchland über alles .. Keegi ei seletanud neid seiku lahti. Samas see kõik oli. Oli nagu mingi paralleelreaalsus. 

Raamat mida lugesin jutustab loo katoliiklikus vales elamisest. Kus preestrid räägivad jumalasõnast ja samas näpivad poisse. Kus süütust hoitakse abieluni, kuid kõik käivad litsides jne.. jne.. Elu vales. Ja sellest kuidas saadakse suureks ja mõistetakse, et elatakse vales. 

Ja kuidas on lood meie ajaga? Kes on meil punaparunid ja meie preestrid - need kes sunnivad meid elama variserlikku elu ja rikuvad laste lapsepõlve. Ajakirjanud? Kes uudisejanus on valmis looma oma moraalikoodekseid, millede alusel inimesi risti lüüa. Ja ühiskond sööb nende rumalaid ideaale. Lööb risti, mõistab hukka .. Ja lugejad noogutavad ja parastavad kaasa. Seostamata ennast nende väljamõeldud moraalikoodeksitega.. Ja minnes pärast edasi purjuspeaga sõitma ja naisi ahistama...

Bari

Lõpp-punkt. Linn, mis meenutab oma ruuduliste tänavatega Ameerika suurlinnu. Taas vanalinn oma kiviste ja kitsaste tänavatega. Suured kirikud. Ja keskpäeval suletud poed ja söögikohad. Vaid üks Hiinalaste pood on lahti, kust saab paarikümne Euro eest ühe reisikohvri. Et selgub, et vahepeal on juurde ostetud rohkem kui 30kg eest kraami - et ka see lisa kohver tundub väikseks jäävat. Veidikese pakkimisega suudame nii asjade kui inimestega end lennukisse pakkida. Autot ära ei varastatud. Lennukile jõudsime. Öine sõit Riiast koju - ja õnnelikult pärale. Reisi Lõpp