Kümme päeva vaikust on läbi. Pole enam neid nimetuid silmad maas liikuvaid vaime, kes vaevatult järjekordsele neljatunnisele meditatsioonile loivavad. See kõik on möödanik. Sain arvuti kätte ja tekkis võimalus värskeid mälestusi kirja panna, enne kui kõik see hapuks läeb.
Tagantjärgi võib öelda, et täpselt ühesugune päevakava, ei ühtegi tilka juurde imbuvat infot, muutis need kümme päeva veetilkade sarnaseks. Samas, igal päeval eraldi sai kogetud eraldi ja isemoodi raskust. Mõnikord ka rõõme. Meditatsioonide ajal, kus 100% meditatsioonile ei suutnud või ei tahtnud pühenduda ning meditatsioonide vahelisel ajal sai valmis mõeldud enda jaoks mitmedki tõed. Välja mõeldud uusi mõtteid ja tegevusi töö teemadel, mõeldud edasi kuidas peaks arenema mõni kirjatükk, välja mõeldud veel üks uus erakond Eesti jaoks, proovitud meenutana laule ja luuletusi. Kõik selleks, et täita tühjust mis vaid täidetud laulvate islamiusuliste, mööduvate mootorrataste ja äikesetormidega - ei mingit muud infomüra.
Algus raske. Sajakilone põhjmaa mees ei suuda kuidagi 10 tundi päevas põrandal istuda. Ei aita ka padjad - lahenduseks tool. Nagu vigane lind istun toolil saali taganurgas ja teised mu jalge-ees põrandal. Vaid üks, hiljem kaks tütarlast kasutava sama kergendust. Ja siis keegi vanake, kes räägib jubeda india aksendiga inglise keelt, seinad mis kumavad sellest vastu ja minu nõrk kuulamisoskus. Küll nõuab nuputamist, mis järgmine ülesanne ja kas kõigest õigesti aru sain. Nii tagasilöökide, kui ka oma ahhaa elamustega kursuse lõpuni. Ja elamusi oli - kümne päeva peale küll mitte nii väga palju. Aga nii mõnelgi korral sai tuntud sellise teismelise poisi elevust, kes esimest korda näeb televiisoris naisterahvast lahti riietumas. See on siis see tõde - ja nüüd edasi kogu järgnev elu selle tundega.. See on põnev. Aga nagu ka paljad naised muutuvad elamused üsna kiirsti rutiiniks (eriti, kui nendega 10 tundi päevas tegeleda). Ja teist korda sama värelust tundes on see juba tavaline - teadaolev. Ah siis selle rutiiniga peab need 10 päeva lõpuni ajama? Jah peab - rutiini oli hulga rohkem kui elamusi. Tühja nühkimist - mõnikorda ka vales suunas - mõnikord lausa risti vastu. Seda kõike oli kindlasti rohkem kui elamusi.
Samas on põnev, mida kõike saab pidada rutiiniks. Paned silmad kinni ja paari hingetõmbe järel hakkad oma kehalt mingeid punkte otsima. Ja need on seal olemas ja mitte õrnalt - vaid sa võid mõnda mõttega (mitte lihastega) vajutama panna nii, et valus on. Aga toimivad vaid siis kui panna silmad kinni. Meditatsioonist välja astudes neid pole - eksiteerib teistmoodi tegelikkus, mis siin mägede keskel on liiga normaalne, et lisaks rutiinile on lausa igav ja üksluine.
Aga see ei olnud seente söömine, kus otsitakse elamusi ja midagi ilusat. See oli töö alateadvusega - jah töö, töö, töö. See oligi eesmärk. Pean tunnistama, et viimase päeva lõpuks, kus meditatsioonide ajal pea ikka endiselt väga paks - hakkan vaikselt aru saama, mida selle kõigega öelda taheti. Ega seda jah paljalt jutuga suurt selgeks ei tee... Aga ära ma seda meelte puhastamist ja tehnikat lõpuni ei õppinud. Oli palju möödapanekuid ja vahepeal ka natuke vedamist. Aga kes teab, ehk kodus diivanil jõuan tõele lähedamale. Ja kes teab, äki kunagi elus veel teinegi kord see kursus läbi käia... Aeg annab arutust.
Eesti mees ei küsi. Kui tundub, et kõigest aru ei saa, kui tundub et kusagil nagu on mingi asi teistmoodi - ikka ise. Proovida välja tulla - katsetada keha reaktsioone erinevatele liigutustele. Tegeleda mingite muude seoste loomisega. Ja siis viimase täis päeva õhtul lähed nukralt õpetaja juurde ja kurdad, et mul on kiiver peas. Et kusagil nagu olid miskid energiad ... ja õpetaja ei vasta mitte midagi muud, kui samad sõnad, mida sa sada korda varem oled kuulnud. Ja siis sa mõistad - oma lollust, oma mängu lusti, oma mõistmatust. Tahtmatult ja täpselt õpetatu loogikale vastavat olin viimased pool päeva tegelenud tugevalt juurde tekitamisega tundmustele, mis vajasid kaotamist. Ka filosoofilises mõttes oli see karm ja väga vajalik õppetund. Võib küll jah veidi kahju tunda, et tühja ja selgena oleks ilusam lõpetada üheksas päev. Aga täna ja homme veel mõned tunnid aega mediteerida - ehk suudan lahkuda tühja peaga. Ja kui ei suuda - ju siis nii ongi. Õppetunni mõõdik: kas suudan kahetsemisest loobuda ja võtta maailma sellisena nagu ta on.
Aga mediteerimine ise - täielikult erinev mu senisest arusaamast. Sellest, et mu raamatutest mõistetud arusaamisel on mingi viga sees sain ma aru juba korra Eestis kogedes esimest korda meditatsiooni ajal miskit, mida seletada ei osanud. Minu mõttes oli meditatsioon trippimine täielikus mõttevaikuses. Nagu hea uni tühjuses kus pooleldi ärkvel - sellisena olid raamatud mulle pildi voolinud ja seda tunnet ma aastaid otsinud. Nüüd selgus, et mõttevaikust pole - võid olla seal samas meditatiivses seisus ja samal ajal muude tegevuste kõrval mõelda poliitilisele olukorrale Eestis. Seega ka väga selgelt piiri - meditatsioon - reaalsus on väga rakse tõmmata. Ei tekku mngit "auku" kukkumist piiri ületades. Ja ka mingit üle mõistuse rahu ja õnne seal seisus pole. Tegelikult ongi see veel veidi segane, kas ja kuidas see toimib siis, kui tagasi on televiisorid, arvutid, raamatud, alkohol, tööstress...
Äratus kell 4:00. Aga, kui päevad suletud keskkonnas vaikselt kulgevad ja igapäev ühtemoodi, pole varane ärkamine mingiks probleemiks. Söök kaks korda päevas 6:30 ja 11:00. Taimetoit, tihtipeale veidi maitsetu. Lisaks kella viie tee kõrvale kaks banaani. Tundub vähe? Nälg on väikseim asi, mis sind nende nelja päeva jooksul ennast häirituna laseb tunda. Ei pane tähele...
Kas soovitan? Annan vastuse mõne kuu pärast. Praegu veel liiga vara seda kõike mõista. Kes ise järgi tahab proovida - keskused on olemas ka Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal - kui selle asja pärast nii kaugele, kui Indoneesia sõita ei jõua.
