Ja pikk tagasitee alga. Pealkiri on vaba tõlge eesti keelde tekstist loetud lennuki pealt: "Now everybody can fly". Ja kärbsena nüüd siis tagasi Eestimaa poole. Läbi raskuste lennujaamas... Kõigepealt uus mõte anda seekord oma seljakott pagassisse tähendas oluliselt suuremat kulutust, kui ootasin. Pagasi hinnad lennujaamast ostes oluliselt kõrgemad, kui Internetist - ja nii palju sularaha mul polnud arvestustes. Euro kurss, mida pakuti oli röövellik. Ja siis vutt vutt pangaautomaadi juurde raha välja kaevama. Siis etskae - 200 000 kohalikku ühikut veel rahakotis - poolvägisi sudan selle lennujaamas tüha-tähja peale ära kulutada. Ja ei meenugi, et mul veel üks eksperiment läbimata. Et nii arvutuse mõttes passikontrollis kontrollida, kas 4.oktoober - 3.november on rohkem kui 30 päeva - ehk, mis viisas kirjas. Selgus, et passiametnike matemaatika on kindel. Ja trahv 200 000 tuli tasuda. Ma oleks mõttes tulist kurja vandund, siunanud maailma kõiki kaitseingleid ja jumalaid, aga õnnis Vipassana meditatsioon hoidis veel tundeid kontrolli all.. Ja taas suund pangaautomaadi poole ja tagasi. Mulle tunub, et need 200 000 ühikut jäid passimetniku lauale ja mingit tsekki ma nende eest ei saanud ... Lennukis jõudis lõpule ka aknast välja hüppava saja-aastase raamat. Ja lõppes ta muidugi riigis, mis läbi selle raamatu maailma korruptsiooni keskuseks nimetatud - Indoneesias Bali randadel. PS. eeldus, et saja aastane lõpus kuidagi ikka sureb ei pidanud paika. See raamat ei olnud surmast. Vaid elust, mida tuleb võtta Dhamma rütmis - mitte liialt süvenedes ja hädad lahenevad nigu iseenesest. S.t hädasi ei olegi.. Vaid korra süvenes peategelane sündmustesse emotsionaalselt ... Ja kohe lasi ta oma maja õhku. Et siis - kui lugejal jäi segaseks, millest minu meditatsioon rääkis, siis lugegu seda raamatut - just sellest. Kuidas rõõmsalt kõik vastu võtta, mida elu pakub ja üleliia süvenemata.
Inglise keele kui sellisega oli täna kokkupuuteid veel lisaks. Tundub, et siin on kombks, et lastele koolides antakse inglise keele tunnis kodutöö tüüdata turiste küsimustega nende reiside ja päritolu kohta. Täna botaanikaaias sattusin siis mina ohvriks. Üllatusena teadis üks küsitlejates ka seda, kus asub Eesti - seda küll tänu sellele, et ta isa töötas Soome saatkonnas. Aga pean tunnistama, et minuga intervjuust nad küll suurt ei õppinud - nende inglise keel oli ilmselget parem kui minul. Nojahh .. Eks nad said siis tunnis lindistustust analüüsida ja arutleda, milliseid vigu teevad turistid keelt rääkides.
No comments:
Post a Comment