Kodutee.. Esimene asi, mis Singapuris ühele kaua kinnises kohanud pühamehele silma hakkab on tütarlaste napp riietus. Meil Indoneesias sellist kõlvatust ei lubataks. Asi polegi moslemi kultuuris - ka kristlaste ja metslaste keskel niipalju paljast nahka polnud kusagil näha. Kui, siis rannas ja turistide poolt. Pean tunnistama, et mitmes Indoneesia paigas ma ei suuda tagantjärgi meenutada, kas seal ühtegi nooremapoolset naisterahvast oli...
Jalutuskäik linnas. Vaja veeta terve päev linnas, mille kohta suurem asi arvamus puudub. Siis meenus et keegi kunagi rääkis mingist laevast majade kohal. Veidi pilvelõhkujate vahel piilumist ja sealt ta paistis. Maja ees leidsin teistsuguse pühakoja. Selle, kuhu saab tuua oma andameid ahnuse altarile. Selle kõige eest oli meie õpetaja meid hoiatanud. Pea tugevat kindlust täis, et ega teised usuvoolud mind mõjutada ei suuda - astusin julgelt uksest sisse, et oma usk proovile panna. See polnud mingi nukker äärelinna sünagoog, kus rahvas üksteise seljas palvet peab ega mingi küla pisike puukirik. Tegemist oli ikka tõsiselt sakraalse ehitusega, kus igale kotile oli eraldatud nii palju pinda, et Indoneesias selle peal kaks perekonda võiks elada ja kogu vajamineva riisi ka seal ära kasvatada.
Ja mida teeb üks korralik munk kasiinos, mis nagu selle pühakoja vundamendina ahnuse usku üleval hoiab. Mis muud, kui et paneb oma usku proovile: Kas on võimalik panna automaati raha ja oodata tulemust ilma, et tekkiks väikegi hasart... Ilma,et sa päriselt ei hakkaks mõtlema, et äkki ma ikkagi seekord võidan... Peab tunnistama, et päriselt see veel ei õnnestunud.. Veel on vaja sadu tunde istuda ja endaga sõbraks saada enne kui sellest kõigest täielikult üle olla. Töötame.. Järjepidevalt..
Kaasavõetud paberraamatud on otsas. Jäänd elektroonilised - ja sealt kohe ka võtta temmatiline raamat mungast, kes müüs oma Ferrari. Veel üks vaatenurk vanadele india elupõhimõtetele. Paljus sarnased selle kloostri õpetusega, kust ma just tulemas. Aga tundub, et neid eri vaatenurkadega kadunud õpetusi Indiast on lõpmatul hulgal. Põhisõnum on aga selge: tasakaal on peamine, muretsemine on saatanast, vihastamine on saatanast, täna ja praegu on kõige olulisem. Olgu need Ferraridega mungad, Vipassana gurud või tantristlikud õpetajad - põhitõed on samad. Ja päris kindlasti on iga õpetaja meelest just täpselt tema tee pea et ainuõige kohale jõudmiseks. Aga kui sa tahad olla pühendanud õpetaja, siis sa ei saa endale lubada pidada oma õpetust mitte-ainuõigeks. Siin kohas ongi selle Vipassana medittatsiooni mõtte vastolu. Jälgi, aga ära reageeri kehtib kõigele muule peale tehnikale endale - seda sa pead mitte jälgima vaid see on see ainus ja õige reageeimise koht. Ja suur guru, kes palub ahnusest/uhkusest loobuda, usub ennast olevat 2500 aastat välja kuulutatud õpetajana, kes viib tehnika laia maailma tagasi. Aga, mis mul selle vastu saab olla. Jälgin.. Mõtlen.. ja püüan mitte reageerida ning võtta kõike sellisena nagu nad on, mitte nagu nad näivad - nagu kõlas õpetus.
No comments:
Post a Comment