Seekord reisipäevikut ei tulnud. Piirdun vaid selle ühe lühikese sissekandega. Reis ise oli samuti vaid nädalane perereis, mis suuri mõtteid või seiklusi endaga kaasa ei toonud. Tegu ikkagi tsiviliseeritud Euroopa riigiga.
Malta - üks tihedama asustusega riike maailmas. Tihe, kuna on nii väike. Väikesed teed; vasakpoolne liiklus; vanad väiksed linnad; kitsad, kohati olematuks kaduvad kõnniteed, kus lapsevankriga midagi teha ei ole. Riik, kus Google-t kasutades võib jõuda läbimatute teedeni. Riik, kus pea iga inimene valdab vähemalt kolme keelt - Malta, Inglise ja Itaalia.
Reis algas umbes sellest punktist kus eelmine oli lõppenud. Justkui Korfu Lennujaama närvilisus oli taas ellu ärganud ja taassündinud minus Tallinna Lennujaamas. Ei olnud põnevat ärevust reisi algusest.. puhkusest.. Liiga palju tööd tuli seekord reisile kaasa; Veidi vägivaldne tundus see reisi algus. Aga kõik oli olemas ja valmis. Ootas uus riik, oli olemas esimese öö peatuskoht ja kaasas minu tüdrukud, kelle reisirõõmu minu mõnetine pahurus röövida ei suutnud.
Kohale jõudsime öösel. Kõige väiksem meist - nüüd juba kahe ja poolene - ei näidanud mingit uinumise märki, vaid nõudis välja pittu minemist. Veidi aja pärast oli ta nõus leppima ka ujumisega.. Kuna kellegi teisel sellist kesköise ujumise soovi polnud, algas meie puhkus ühes hiidvanas Malta maja kergelt kopituselõhnalises vannitoas öise vanniga. Sellest piisas ja uni tuli...
Edasised päevad sai ringi sõidetud Gozo ja seejärel Malta saarel. Armsad rannalinnad, suured lossid ja kindluslinnad, katakombid... Taas vaid üks päev selle reisi ajal oli tormine ja vihmane. Torm algas just kui olime jõudnud kohta kus "Azuuri Aken" kunagi olnud oli. Kuulus Malta vaatamisväärsus, mis mõned aastad enne meie kohalejõudmist oli kokku kukkunud. Minu soov kasvõi üksi ja vihma trotsides selle jäänused ära näha ei kandnud vilja... Tuul oli liiga tugev ja vihm liiga terav, et autost väljudes mere poole vaadatagi.
Hooaeg oli saarel juba ammu möödas. Ilmselt see ja Ryanairi otselend oli põhjuseks, miks suur osa saarele jäänud turistidest moodustasid Eestlased. 200 Eestlast (Nii palju Ryanairi lennuki peale hinnanguliselt mahtus) korraga väikese Malta saare peale on piisavalt palju, et neid pea igal sammul kohata. Niiviisi leidimegi ka endale uued sõbrad Malta mänguväljakult - Ühe väikese Eesti tüdruku koos oma vanematega.
Ja raamatud. Ma ei suutnud leida ühtki Malta kirjaniku Eestikeelset raamatut. Nii sai kaasa võetud paar sünnipäevakingiks saadut. Nagu ikka moodustasid loetud raamatut terviku, mida täiendasid ka mõned reisil pikkadel pimedatel õhtutel vaadatud filmid. Terviku raskest elust. Tegelikult kõik need filmid ja raamatud rääkisid sellest, kuidas inimesed ise valivad tee, et oma elu keeruliseks elada. Minu Nepaal - raamat kus üks Eesti Naisterahvas põgenes enda probleemide ja iseenda eest Nepaali - riiki kust meie vaatest on elu raske ja normaalne elu pea võimatu. Jack Londoni lühijuttude raamat kirjeldas peaasjalikult kullaotsijaid, kes läksid külma Põhja kulda kaevama. Põgenedes, rikkuse ootusest, seiklusjanust - kõigil oma põhjus. Ja leidsid eest külmunud maa, kus samuti meie vaatest võimatu elada. Vaadatud filmides läks mees maailma reisima ja ennast ja õnne otsima; Teises filmis usu nimel Jaapanisse päästma seda millesse usuti. Mitte kõik nende lugude tegelased ei jõudnud koju tagasi ... Mõned külmusid tugevas pakases .. Mõned jäid vangi Jaapanisse või tapeti seal.. Aga kõik kes läksid - läksid vabatahtlikult ja tehes oma valikud ise. Ja paljud kohanesid uute oludega ...
Ma veel pean veidi järele mõtlema, mida need lood nii üheskoos mulle öelda tahtsid...
Nüüd tagasi tööle ja peab need Töö asjad taas järjepeale saama ..