Apuulia 2017

Reisid käivad nüüd selle järgi, millal lastel koolivaheaeg. Sellise suuruse grupiga pole ammu reisil käinud - ehk siis äkki kunagi väga ammu kusagil Peterburgis. Nüüd siis kuuene reisiseltskond.. Mitu erinevat vanuseklassi alates ühest aastast kuni minu vanuseni. Miks Apuulia? Kuna valikuvõimalused on suhteliselt piiratud, kui hakata reisi otsima paar nädalat enne puhkust. Teen reklaami: www.azair.eu annab võimaldab ilusasti otsida mõistliku ilmaga reise ja odavam neist oli Riiast Apuuliasse. Ei tundunud kõige hullem valik.

Ja siis teele. Kui teha plaan, et kui kuuest hommikul Riiga sõitma hakata peaks jääma piisavalt palju aega, et vahepeal jalga sirutada ja nutvat last rahustada ja poole kaheks jõuda lennujaama. Nagu paljude projektide planeerimisel saab täpseks vaid väga kindlalt paigal olev lõpptähtaeg. Startida suutsime kell kaheksa ja muude toimetuste raames jõudsime täpselt viis minutit enne õiget aega õigesse kohta lennule pääsemise sappa. Ja seda suhteliselt zenilt .. peaaegu ilma paanikata. Ja kõik, ka poolhaige laps, pidasid ilusasti ilma suurema jonnita vastu.

Et miks pannakse väikelapsega vanemad istuma akna alla.. See sai meile üsna valusalt ja siiski õnneks ka äärmiselt õnnelikult väga otseselt selgeks, kui üks üsna ebaviisakas läti mees otsustas kohvrit kukutama hakata. Õnneks oli seekord kukkumise sihtpunktiks last imetava ema pea ja vahejuhtum piirdus vaid väikse muhuga. Aga poleks olnud seda pead last varjamas... Ehk kõigile lugejatele õpetuseks: Hoidke oma väiksed lapsed lennuki vahekäikudest võimalikult kaugel. Seal on ohtlik. Lisaks kukkuvatele kohvritele ka veel vahekäikudes sõitvad riiulid jms. tavaar..

Ja autorent.. Kui ka sellest mööda ja korralikult mööda saadud, siis on suuremad reisi alguse ebaõnnevõimalused möödas. Täiesti arusaamatu matemaatiline maailm on Itaalia firma Maggiore lähenemine kindlustustele. Katoliiklikus maailmas ilmselgelt loevad tunded rohkem kui matemaatika.. Kõigepealt tuuakse sulle Fiat Scuda asemel - mis ikka üpris suur minibuss tundub olevat - Citroen 4 Picasso.. Kus lapsed pead kusagile pagansikusse toppima. Ja siis nagu ikka maksab autotooli rent Nädala eest 75 EUR-i. Üüratu summa.. Ja siis omavastutus 1300EUR-t. Ja varguse korral 2500 EUR. Aga siis pakutakse, et 100 EUR-i eest saab damage omavastutuse nulli ja seal sees lapsetool tasuta. No ok .. 25 EUR-i ennast muredest lahtiostmiseks. Tundub kuidagi isegi liiga odav - teeme ära. Ja siis 200 EUR-i eest lubatakse nullida ka varguse korral omavastutus. Nojahh .. võib tunduda aus deal.. kaks korda suurem omavastutus ja kaks korda suurem raha .. Aga no kuulge iga 13 renditud auto varastatakse? või nagu misasja? Kuidas jõutakse selliste summadeni.. Puhas petmine? Või siiski .. Et kui ei maksa - siis äkki lähebki auto lihtsalt oma teed? No ikkagi Maffia koduriik. Mul veel seitse päeva teada saada, kuidas sellega lood. Aga sellist kindlustust võtta nigu kuidagi ei soovinud ...

Polignano a Mare

Väike armas linnake - umbes täpselt teiselpool Aadria merd Dubrovnikust. Imekitsad armsad tänavad. Väike rannariba keset linna müüride vahel.. Isegi avatud kätega mehe kuju (ma pole tegelikult skulptuuridest kunagi eriti aru saanud) mõjub kuidagi avatult ja hästi. Kokkupuude lõuna Itaalia kultuuri ja maitsetega. Maitsed - need on siiani olnud suhteliselt kuidagi ilma mingi teravuseta.. Kuidagi veidi natuke tühjad. Umbes nagu soola oleks puudu.. Aga see pole päris õige kirjeldus. Ja saia. Igal võimalikul kujul saia. Pizza, pasta, ja lihtsalt sai. Kuigi hommikul hommikusöögiks paari pirukat leida ei olegi nii kerge, kui oleks osanud arvata. Vaid hoopis jäätis.. Kümneid jäätise baare, hommikul väga vara juba lahti. Ja tundub, et ka Itaalia naisterahvad on siin veidi rohkem liivakella kujuga, kui põhja Euroopas. Ilmselt tänu sellele jäätisele ja saiale. Ja kui ma ütlen liivakell .. Siis ikka selliste korralikumate liivahoidlatega.

Ja teeninduskultuur.. Ma ei tea, kas see on üldine, aga vähemas ühes kohalike pirukate puhvetis ületas see kõik, mida ma siiani kogenud. Suhteliselt jõrm härrasmees rääkimas Itaaliakeelsete käeviibutuste saatel 15 minutit sõbraga leti ees kurat teab millest; ja näljaste klientide saba seda pingsalt pealt vaatamas. Mingi moment oli juba naljakas.. Kui juba kolmandat korda oleks peaaegu et jutt lõpuni jõudnud ja nägemist öeldud .. Ja siis tuli veel üks teema .. Ja veelkord.. Ja veelkord ... Saab ka nii.. Tundub, et siin ei arvutata aega ja kasumit... Taustal paari pirukat tegi kolm inimest .. Ma ei tea kuidas nii on võimalik kasumlikult äri ajada. Aga ilmselt katoliiklikilkus maailmas on teised ideed ja eesmärgid. 

Aga kord Itaalias tundub majas olevat. Kõik dokumendid pannakse igal pool ausalt ja kindlalt kirja. Poest ei lasta minema ilma et oleks ostutšhekki kaasa võtt ja igal pool on väga korralikult paigal prügi sorteerimine koos erinevate ämbritega. Maffiat kohanud pole. Veel..? 

Püha Maarja Linn

Santa Maria di Leuca. Ega me tegelikult linnas käinudki. Lihtsalt otsisime taas ühe maailma lõpu. Selle Itaalia saapa kontsa ja vaateplatvormi seal. Ja vaatasime alla linna. Kuni pimeduseni...

Taranto

Vana Kartaago linn. Päike väljas ja linna lähedal ilusad inimtühjad liivarannad. Ja nälg.. Kui sa kella poole kolmeks lõunat ei söö - oled ilma. Nagu ka Hispaanias. Terves linnas pole keegi nõus midagi süüa andma. Ja nii loivab pahur seltskond mööda Taranto linna kitsaid vanalinna tänavaid silmis nälja helk ja tuju allapoole nulli. Ei huvita kedagi selle linna ajalugu või majad; vaid korraks tekkib mõte, et kuidas need inimesed siin vanalinnas pimeduses elavad.. 

Ei aita ka kaubanduskeskus, kus müüdavad pizzad näljaseimatele ebasöödavad näivad. Kõik tegevused muutuvad pahura reisiseltskonnaga keeruliseks - raske valida ööbimist, kui oled sellega lootusetult hiljaks jäänud.  Taranto jäi tegelikult vaatamata. Nii positiivselt vaatamata. Kõhu saime täis hoopis hiljem ühes Alberobello Michelini tärniga restoranis.

Alberobello

Trullid ja kaubandus. Trullid on sellised kivist ümmargused vaid sellele piirkonnale iseloomulikud vanad ja tagasihoidlikud talupojahooned. Ilus.  Mis muud selle linna kohta öelda. Päevaks mõneks tunniks täituvad tänavad ja keskväljak turuga, kus müüakse jalanõusid, riideid jne .. Ja siis pool tundi sõitu ja veel suur auk - Grotte di Castellana. Pikk kolmekilomeetrine jalutuskäik maa-all. Põnev, ilus. Aga veidi ehk liiga pikk.

Konservatiivsusest ja liberaalsusest

Vihmastest reisipäevadest kulus ikka suur osa kaubanduskeskustes ringi loivates ja lapse järgi joostes. See annab aega mõelda omi mõtteid. Dr Martensi saapad lettide vahel keset toidupoodi. Üldse mitte soodushinnaga. Miks? Meenub Tallinna ehituspoest nähtud 1200 EUR jalgratas. Et nigu mismõttes - lähen küprokit ja/või juustu ostma ja ostan emotsiooniostuna kalli jalgratta või korralikud saapad. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Saapaid vaadates tekkis hoopis mõte, et need on saapad, mida üks korralik konservatiiv peaks kandma. Kõige traditsioonilisemad Dr. Martensi saapad. Sellised mille ehitust ja väljanägemist aastakümneid pole muudetud. Ja milleks muuta - ilm väljas sama.. Vastupidavus testitud ja garanteeritud. 

Ja siis need lootusetud liberaalid seal H&M-i poes "kiirmoodi" ostmas. Iga päev uued ja erinevad hilbud. Ja homme ei mäletata tänaseid katkiseid õmbluseid ja korratakse järjest vanu vigu. Leitakse uusi ja unustatud moode, et neid siis hiljem taas ära visata ja neist loobuda. 

Ja siis need edasiviivad liberaalid - kes vaatavad, mis maailmas toimub ja püüavad parandada juba toimivaid lahendusi ja välja visata neid vanu traditsioone, mida muutunud oludes pole vaja kaasas kanda. Kõik toimivad a head lahendused ja traditsioonid on nende poolt loodud ja konservatiivide poolt üle võetud. Ka Dr.Martensi saapad olid kunagi uued ja esimesed. 

Eesti poliitika tundub praeguses seisus sisaldamas peaasjalikult konservatiive, kes panevad kõrbes kalosse jalga (kuna vanavanaisad tegid seda siis kui siin veel soo oli) ja neidsamu H&M-i liberaale. Kindlasti on ka teisi.. Aga nende ideed on igavad ja ei saa tähelepanu..  Suur hulk poliitikalähedasi inimesi istub õhtuti tualettruumis ja haudub välja uusi ideid, millega täita ajalehekülgi ja valimisprogramme. Lugemiseks, arusaamiseks, mõistmiseks - selleks aega ei ole. Iga idee, mis kostub tualetis mõistlikuna, on teretulnud. Pole vaja süveneda sellesse, kuidas mujal olnud, miks on asjad praegu nii nagu nad on. Või vähemasti vaadata, mida ütlevad asja kohta juba olemasolevad plaanid ja arengukavad. See on igav ja nõuab tööd. Niisama ideede haudumine on toredam. Ja kes ikka süveneda jõuab ..

Lecce

Ei teagi veel kas linna nimi on lekke või letse või kuidagi kolmandat moodi. Aga igatahes siin me nüüd oleme. Lubati vihma ja vihma me saime.. Seega vanalinna külastus selliseks lühikeseks jäi. Nüüd oleme oma peatuspaigas ja kuivame. Meie koduks on ridaelamu. Suur, täies varustuses. Hinnaga veidi alla 140 EUR kaks ööd. Pole paha ... See saapa kand tundub olevat üldse veidi soodsam oma hinnastuse poolest. Aga nüüd õhtu lubab tormi ja homme taas vihma .. Et siis taas vihmapühad. On aega postitada esimesed blogikirjed.

Ma ei tea, kas asi on vihmas, mis väljaspool turismihooaega muudab siinse vanalinna tänavad tühjaks. Või on see midagi muud. Aga Lecce linn tundub nagu seisma jäänud. Nagu ajaloo talletusena. Polignano a Mare vanalinn oli nagu osa elust. Elavast linnast. Siin aga nagu vanad majad, mida aupaklikult külastatakse. Justkui väärikale vanaisale aegajalt külla tullakse. Turismigrupid, giidid.. Meenutab Bukaresti. Just oma esmaspäevases üksinduses. Aga ka seal oli vihma. Võib-olla just vihm on see, mis jätab linnadest mulje kui surnud linnadest.  

Emmaeus

Alessandro Baricco "Emmaeus" on seekord see Itaalia raamat mis kaasas. Küll põhjapoolsemast Itaaliast rääkiv. Kuid siiski Katoliiklikust noorusest ja täiskasvanuks saamisest. Või et, kes sai täiskasvanuks ja kes mitte.. Ja katoliiklikus vales elamisest ja lapsepõlvest katoliiklus kahepalgelisuses ja suureks saamisest. Eestis just parasjagu käimas presidendi poolt algatatud diskussioon - et kas ikka Nõukogude ajal oli võimalik õnnelik lapsepõlv. Et kui kõik ümberringi elasid kommunistlikus vales - kas sai siis õnn olla lõplik. Minul ei olnud. Kuigi ma paljusid asju tol ajal ei mõistnud. Ei mõistnud, miks osad mu klassivendadest ei soovinud hakata pioneeriks. Ei mõistnud, miks osad klassivendadest ei olnud Nõukogude Liidu koondise poolt jalgpalli MM-l. Neist teemadest ei räägitud. Muidugi ei osanud ma midagi muud peale piinlikkusetunde tunda ka siis, kui purjus isa tõusis seltskonnas ja üle laua karjus et Deutchland, deutchland über alles .. Keegi ei seletanud neid seiku lahti. Samas see kõik oli. Oli nagu mingi paralleelreaalsus. 

Raamat mida lugesin jutustab loo katoliiklikus vales elamisest. Kus preestrid räägivad jumalasõnast ja samas näpivad poisse. Kus süütust hoitakse abieluni, kuid kõik käivad litsides jne.. jne.. Elu vales. Ja sellest kuidas saadakse suureks ja mõistetakse, et elatakse vales. 

Ja kuidas on lood meie ajaga? Kes on meil punaparunid ja meie preestrid - need kes sunnivad meid elama variserlikku elu ja rikuvad laste lapsepõlve. Ajakirjanud? Kes uudisejanus on valmis looma oma moraalikoodekseid, millede alusel inimesi risti lüüa. Ja ühiskond sööb nende rumalaid ideaale. Lööb risti, mõistab hukka .. Ja lugejad noogutavad ja parastavad kaasa. Seostamata ennast nende väljamõeldud moraalikoodeksitega.. Ja minnes pärast edasi purjuspeaga sõitma ja naisi ahistama...

Bari

Lõpp-punkt. Linn, mis meenutab oma ruuduliste tänavatega Ameerika suurlinnu. Taas vanalinn oma kiviste ja kitsaste tänavatega. Suured kirikud. Ja keskpäeval suletud poed ja söögikohad. Vaid üks Hiinalaste pood on lahti, kust saab paarikümne Euro eest ühe reisikohvri. Et selgub, et vahepeal on juurde ostetud rohkem kui 30kg eest kraami - et ka see lisa kohver tundub väikseks jäävat. Veidikese pakkimisega suudame nii asjade kui inimestega end lennukisse pakkida. Autot ära ei varastatud. Lennukile jõudsime. Öine sõit Riiast koju - ja õnnelikult pärale. Reisi Lõpp

Linnu teine lend

Külm kevad. Ja lennuk mis viib meid taas suvve. Olimegi kauaks jäänud. Tunnen oma süüd selle külma kevade pärast. Just nüüd, kui minek, jõudis ka soe kevad kodumaale. Liiga hilja see aasta.. Miski kümme päeva varem oleks pidanud. Oleks ka kirsid ehk Eestis õigel ajal õitsema puhkenud.

Kertu paistis ka minekut ootavat. Koduhoov talle selgelt liiga väikeseks on jäänud ja kange kihk kõrvaltänavasse autosid vaatama.. Ei jõudnud teda enam ka jõuga kinni hoida.. Ja seepärast siis nüüd veel kaugemale.. Külm on...Kertul ka ilmselt. Lennujaama radiaatorist oli tal igal juhul kindel veendumus, et see peab olema maksimumi peale keeratud.

Türgi lennujaam tundub olevat just paraja suurusega mänguväljak, kus saab teha selliseid paraja pikkusega ja põnevaid rännakuid. Ja leida uusi sõpru. Ühele üheaastasele on see Türgis maailma kõige lihtsam ülesanne. Kõik on lapsega suheldes väga vahetud. Lennukis ükski tädi ei suutnud last näppimata mööda minna. Ainult lennujaamaametnikud - vat neil ei liigu näos ükski lihas, kui kena blond neiu nende oma valitud muusika saatel väikese tantsushow korraldab....

Rumeenia ootab.

Seitse Vaprat

Teate ju seda ühe Jaapanlase filmi kus seitse palgasõdurit kaitsevad küla pahade eest. Ja millest üks ameeriklane kunagi uusversiooni tegi. Ja millest üks teine ameeriklane veel mõned aastad tagasi veel uuema versiooni tegi. Ühesõnaga film, mida ma lennukis teel Türki vaatasin. Kodus sai just lõpetatud raamat, kus Hiina sõjakunsti strateegiaid käsitleti. Vot selle filmi strateegia - see on täpselt vastupidine neile Hiina strateegiatele. Keskendumine lahingule, mitte eesmärgile. Heroiline lahendus koos ellujääjate (ja surnute) ülistamisega - kuigi mitusada inimest surma ja kaitstav linn sisuliselt sõelapõhjaks sai. Ehk oleks võinud lahingut pidada nii, et lahingut ei olekski toimunud? Ära kasutades olukorda ja vastase nõrkusi. Pidada lahingut lahingut pidamata. Hakata pidama lahingut, kui võit juba ammu otsustatud. No aga siis ei oleks muidugi ka heroilist juttu suuri sangareid.

Ja siin kohal tahaks tervitada neid sõdureid, kes kulisside taga lahinguteta sõda peavad ja kunagi kangelase aupaistet ei saa.

Rumeenia Autorent

Uhh. See on keeruline. Tundub, et ma ka nüüd seda korra läbi teinuna, ei suuda lugejale ühtki mõistlikku soovitust anda, et kuidas ja mida teha. Rendi hinnad algavad paarist eurost päev.. Ja Internet täis ka kirjeldusi, kuidas need paarieuromehed sulle pideval kotti pähe üritavad tõmmata. Tegelikult ei leia vist üldse ühtegi autorendifirmat, mille kohta keegi pole kusagile väga kurja arvustust kirjutanud. Lõpuks lõin käega ja läksin rahvusvaheliste firmade juurde. Nüüd on meil üks üsna sportlik, suur ja peaaegu uus Opel. Hind 9 päeva eest veidi peale 200 Eurot. Ei õnnestunud esialgne plaan, et Rumeenias peaks Daciaga kindlasti sõitma ..

Aga ka suurtel firmadel on lepingutes omad peenikese kirjaga kirjutatud read. Ja infot kindlustuse ja deposiitide kohta jagavad nad väga peidetult (kuni see deposiit maha võetakse). Nüüd siis sõidame ja palvetame, et auto ühte tükki jääks ..

Ja et kas keegi seletab ära, et kui rentida 30 000 EUR-ne auto, siis selle nädala rent on nii 150 EUR. Ja kui rentida 100 EURone (no tegelikult oleks selle järelturuväärtus nii 5 Eurot kui sedagi) turvatool, siis selle rent on 35 EUR. Kuidagi väga ebaproportsionaalne tundub.

Otsides Õhutrammi

Rumeenia kolmas päev ja eesmärk jõuda mäkke. siin Sinaias üksi olles oleks mul juba kott seljas ja mäeotsas paistva risti poole teel. Aga ajad teised; nii et sõidame ringi ja otsime mägede trammi, mis meid kõrgemale viiks. Busteni oma ei toimi - korraline remont enne hooaega. Sinaia omad toimivad - aga kahjuks vaid poole mäe peale. Vaade on. Restoran, kus hinnad eesti päevaprae tasemel - olemas. Sööme kõhud täis ja taas alla. Kohalikud toidud siinkandis sisaldavad väga ohtral määral liha. Niiet lausa raske on. Ohverdame Dracula lossi Musta Mere kasuks ja edasi Bukaresti poole teele..

Bukarest

Minu eelarvamuses on Rumeenia see Euroopa liidu vaesem liikmesriik. Riik, mis ei peaks üldse ehk liidu liige olema - kuna liiga mahajäänud ja vaene. See mida ma näen tembeldab selle eelarvamuse müüdiks. Väljast näeb riik välja nagu riik ikka. Majad, inimesed sees. Autod ja väga palju neid. Bukarest ise on vaata et igav. Kõik on nagu olemas, aga nigu hing jääb puudu. Vanalinnas pole raekoja platsi sarnast väljakut. Võibolla see iseloomustabki seda linna. Et selline õhuruum oleks nagu puudu. Seda tunnet võimendavad kõikjal neljas reas parkivad autod. Ehk siis hea näide mida toob kaasa tasuta parkimine suurlinnas - täielik kaos. Meil vedas. saime üsna kogemata ära pargitud otse hotelli ette.

Autosid on palju, kohaselt Euroopa liidu suuruselt kuuendale linnale (Pärast Londoni lahkumist viies). See kusjuures ikka üllatus minu jaoks. London, Berliin, Madriid, Rooma, Pariis ja siis kohe Bukarest.. Rumeenia on suur riik. Praegu veel vaevleb post-kommunistlikes probleemides, aga vana Rooma riigi järglasena ta tähtsus Euroopas juba lähikümnenditel kindlasti kasvab.

Taas Mustal Merel

Nüüd siis teisel pool merd Gruusiast vaadatuna. Aga Nagu ka Varssavi tundub ka Must Meri meid alati tervitavat lausvihmaga. Ka siin Mamaias pole veel hooaeg alanud ja kogu kuurort tundub selline väljasurnud ja inimtühi. Mis muidugi ei keela hilisõhtuni olematule publikule kõvahäälselt rannas Kreeka rahvusviise mängimast. Just selline muusika kõlab mu praeguse heietuse taustaks.

Kertule meeldib. No mitte küll kõik - aga nii üleüldiselt tundub, et väga meeldib. Ainult et süüa ei meeldi ja autoga sõita ei meeldi. Ja pärast kõike uut ja põnevat, ja kogu seda tähelepanu, mida kõik möödujad pakuvad sinisilmsele neiule - Magama minna ka ei meeldi. See väsitab.. väga .. Muidugi rohkem Kertu ema, kui mind. Mina korgin minibaarist paar õlut või ühe-eurose veini lahti - ja saan hakkama. Enamuste murede juures ma ema eriti aidata ei saa. Ei aktsepteerita mind siis kui juba nutt lahti.. Vaid magama panna, kui ema näha pole - ma veel mõnikord suudan.

Koju jäi ka hulk rahvast. Kui kassid ära - siis õpivad hiired, kuidas täiskasvanuks saada. Kuidas omavahel hakkama saada. Kuidas vastutada, kui pole kedagi kes vastutuse võtaks...

Mahmudia

Koerte küla. Siin kämpingu õue peal jälgib iga me sammu kolm sõbralikku, aga samas ka üsna näljast koera. Sadamas oli meid tervitama tulnud lausa üheksa koera.

Sõit siia oli üle ühe Doonau mitmest harust, mis Musta merre välja jõuavad. Seal päris Musta mere rannikul on linnad, kuhu saabki vaid paadiga. Omamoodi muust maailmast lõigatud saared. Kertu pärast välistasime võimalused väikeste paatidega Doonau deltat uudistama minna ja suure paadiga kaks korda neli tundi tundus ka liigse piinamisena. Valisime vähima. Selle küla siin, kuhu küll tavaliselt ilmselt laevaga ei tulda.  Vaid meie pärast pidi ka seekord paat oma peatuse tegema. Kes teab - ehk saatus kunagi tagasi toob ja võimaldab jõuda ka päris mere äärde.

Kaubanduskeskus..

.. Lõhnaainete pood. Turvamees märkab Kertut ja läheb täiesti pöördesse. Mis teda nii erutab jääb arusaamatuks. Lihtsalt väikest last peaks siin poes ikka tihedamini näha saama, et seda eriliseks vaatamisväärtuseks pidada... On need Kertu sinised silmad või valge pea? Igatahes kutsub ta elevalt ka müüjannasid imelooma vaatama. Kertu suhtus sellesse tähelepanusse reserveeritult. Veidi ehmunult võttis vastu ta neid põselepatsutusi.

Amara

Kusagil poole tee peal Tulceast Bukaresti paikneb Amara järv. Turistidele ilmselt üsna tundmatu pärl. Ja eks ka meie jõudsime siia just tänu Kertule, kelle autosõidu tahtmised ei luba päevas rohkem kui paari tunnist sõitu - nii et vajasime öömaja koos millegai millega päev veeta - just seal, nende kahe punkti vahepeal. Tripadvisorist antud vähesed hinnangud Amara kohta olid tegelikult ka üsna huvi pakkuvad. Eriti mis olid tegelikult laitvad kommentaarid koha kohta, kus aeg viimased kolmkümmend aastat seisma jäänud on. Päris otseselt sellist nõugukogudeaegset kuurortit me eest ei leidnud. Kergelt maajäetud tunne - seda küll. Ilus ja veidi metsa kasvanud inimtühi suur park. Ujumiskohad, kus ilmselt kunagi tuhanded - nüüd vaid enamasti mõned külapoisid ujumas käivad.  Aga ka uued uhke villa mida ehitati. Ilus ja rahulik hotell. Väga palju linde. Ja see vaade hotelli terrassilt: Seal kust restoran lõppeb - avaneb pidevalt uuenev maastikumaal koos elavate lindude, koerte, lammaste ja kalameestega. Kuna välisturiste pole seal vist kunagi käinud - on inglise keele oskus kohalikel puudulik, aga samas hinnad on rumeeniapärased - hommikusöögiga hotellituba täiesti kobedas hotellis järve kaldal: 27EUR. Õtusöök õlledega kahele restoranis (selliste valgete linadega restoranis) - veidi üle 10 EUR. Ma üldiselt ei mõista kuidas on võimalik söögikohas pakkuda pudelit õlust alla eurose hinnaga - aga ju siis saab.

Nuputasime, et millest selline üksindus ja ära unustamine? Et paari tunni sõidu kaugusel linn kus üle kahe miljoni inimese. Hüpotees, mille suutsime välja mõelda - et pärast kiirtee valmimist Musta Mere äärde, kuhu Bukarestist ka nüüd suurusjärk paari tunni tee, kaotas Amara oma läheduse võlu. Aga kui sattute sinna kanti - vaadake koht ikka üle.. Kui rahu olete otsimas. 

Tagasi Bukarest

 Ja jälle sajab. Suurt muret sellest pole - soe ja katusega Bukaresti veekeskus ootab. Bukaresti termid - kõigile midagi - lastele torud, suurtele palmid ja kokteilid. Soovikorral ka protseduurid.. Rahulik viis päeva veeta. Kui keegi sinna minna soovib - siis teadku, et plätud on kohustuslikud ja kohapeal osta 10 EUR tükk. Või siis -võiböelda, et lätud koti põhjas.. Keegi ei oleks hiljem kontrollinud. Aga igatahes on meil nüüd kummalgi uhiuued plätud. Kertu sai ilma hakkama.

Vihmasele ilmale kohane - on ka teine pool päevast veeta kaubanduskeskuses. Ja nii ongi Rummenia reis pea lõppemas. Auto tagasi anda, magama ja lennukile.

Taas Instabul

Kaks aastat on möödunud kui siin viimati olin. Ja see linn on ikka elavam ja nagu kuidagi tegelik - võrreldes Bukarestide autorohkuse ja väikese rahuliku vanalinnaga - on kõik siin ikka suur ja elav. Aeg linnaga taas tutvuda pole pikk - üks poolik päev lendude vahel. Aga Kertu naudib siin täiega ingli staatust. Siniste silmadega blondiin on kõigi lemmik. Siin ei piirduta vaid näppimisega vaid Kertu on ka fotode staar. Mitmed soovivad pilti. Ja koos Kertuga saaks ka kõhu tasuta täis - apelsinid, pulgakommid, ja isegi tükike jäätist - kõik leiavad sinisilmale hea sõna ja tükikese tähelepanu. Sõbralik ja avatud linn.

Ja must mees mere ääres suveniiri kaupluses. Kertu vaatab hirmunult. "Where Are You From?". Estonia peale saab must mees isegi aru, et väiksel tüdrukul ilmselt elus esimene kord nii lähedalt musta meest näha :) Kiirelt põgenedes polnud aega emmet otsida - sobis seekord ka issi turvaline rüpp.

Rumeeniast

Reis läbi - peaks nüüd ilmselt ka mõned kokkuvõtted tegema. Et siis Rumeenia. Et kas tasub külastada? Meile tundus, et 10 päeva jäi väheks. Suurest riigist vaid väikse jupi suutsime läbida. Ja oli mida vaadata - Meri, Loodus, Külad, Mäed. Kõik on olemas. Tahtmine tagasi tulla - siis kui saab mägedesse veidike ronima. Siis kui see kuulus tee mägede vahel on täiesti lahti ja aega sinna sõitma minna. Kui saab Doonau deltas mereäärde välja sõita. Dracula loss, mis jäi vaatamata - see ehk enam niiväga ei kutsugi. Aga veel - jäi enamus riigist nägemata. Ilmselt ka vaesemad piirkonnad...

Aga kindlasti tasub tulla. Piisavalt lähedal, piisavalt soodne, piisavalt turvaline, piisavalt huvitav.

Rumeenia raamatutest

Üks peatükk veel reisipäevikust puudu. See, kus loetud raamatutest räägitakse. Lihtsalt reisil lapsega on raamatute lugemiseks oluliselt väheb aega ja kaasavõetud raamatud saavad läbi hulka hiljem. Et siis Rumeenia kirjandus. Reisil kaasas Rumeenia meeleolu loomas kaks Rumeenia ramatut. 'Curtea-Veche kuningad' Rumeenia 20 sajandi parimaks teoseks peetud raamat. Teine Norman Manea "Igavene Ärasõit" - Juudi rumeennia kirjaniku raamat oma eluloost. Või noh.. Midagi ta nagu kirjutas. Kui nüüd nende kahe raamatu põhjal anda hinnang kogu rumeenia kirjandusele .. - siis üsna sisutihe joigumine, mille lugemine on raske nagu metsatöö. Seosetud laused, miljonid ebaolulised tegelased, arusaamamtu hälin. Ja jutu sisu - kui seda on - siis peab selle ilmselt ise juurde mõtlema. Mul niipalju fantaasiat pole... et siis Rumeeniasse sõites on siiski vähemalt kohalikud raamatud turvalisem koju jätta ja pühenduda loodusele..