California 2006

I would rather be ashes than dust!

I would rather be a superb meteor,
every atom of me in magnificent glow,
than a sleepy and permanent planet.
The proper function of man is to live,
not to exist. I shall not waste my
days in trying to prolong them.
I shall use my time.

Jack London

Algus

Ühel ilusal ja kuumal suvel otsustasid kaks Eestimaa meest oma suvest terve kuu kulutada maailma kuumimas kohas – Californias. Miks just seal?  Lihtsalt -  kuna Uus-Meremaal on lihtsalt suveti kole külm.  Ja mõeldud tehtud. Kuna reisi ajal oli mu lahutamatuks kaaslaseks mobiiltelefon, mis võimaldas reisipäevikut pidada, on tagajärjeks see üllitis siin - ehk otsemuljeid reisilt. 

Alustame algusest. Ja alguseks on nagu tavaliselt reisidel ikka Tallinna Lennujaam. Lennusihiks siis Frankfurt ja sealt edasi suund San Francisco peale. Ega reisist Tallinnast - Frankfurti pole suurt midagi rääkida. Imeline Ameerika algab ikka sealt, kus algab USA lennukite turvakontroll. Kuna lennuki maandumise ja järgmise stardi vahe oli meile antud napp tund - siis nn. turvameetmed tekitasid meis kerge kartuse, et ega äki ei jõuagi. Kõigepealt üks järjekord, kus sind ikka korralikult läbi katsuti - kuni kingade eemaldamiseni. Hea oli, et nad seda praktikat tagasisõidul ei rakendanud, kus me sokivarud kolmadal ringil ... Seejärel, oh üllatus, järgmine üliaeglaselt liikuv järjekord, kus passi küsiti. Kummaline oli, et mõnedel seal ülilihtsalt kulges, kuid meid keegi otseteedele ei suunanud. Jõudes lõpuks leti ette tekitas suure probleemi see, et meil puudus igasugune arusaam, kus me Ameerikas paiknema hakkame. Pärast mõingast vaidlemist sel teemal, kus tädi meist täiesti paanikasse sattus ja miskit enam teha ei osanud - võtsime me lahti Lonley Planety ja lasime sealt esimese motelli aadressi maha kirjutada. See rahustas tädi maha. Aga iseenesest on kole, kui on olemas maailmas reegleid, mis elavad oma elu. Ilmselt ei mäleta keegi, miks selline küsimus ankeedis sees on ja ilmselt puudub ka igasugune plaan, kuidas seda infot kasutada.

Samal ajal, kui meid passikontrollis ahistati,  möödus meist araablane koos oma nelja pealaest jalatallani musta ürpi riietatud naisterahvaga. Arusaamatuks jääb, kuidas toimis passikontroll, kui naisterahvastest vaid paar sentimeetrit silmade ümbert näha oli. Samuti ei usu ma sellesse, et neid väga põhjalikult läbi katsuti. Maailm on ebõiglane ja businessklass annab eeliseid...

Lennureis kulges valutult. Kummaline oli muidugi, et meid üksteisest eraldati. Meie vahele sattus üks paar väikese lapsega, kes muidugi suutis nii ennast kui ka poolt meie reisiseltskonnast täis lagastada. Mina pääsesin... Ja ameerika passikontroll polnud enam pooltki nii hirmus, kui enne lennukile sisenemist. Läks sujuvalt, kuigi tollis ei suudetud möista, kuidas keegi nii väikse kotiga nagu meil kaasas oli, kuuks ajaks Ameerikasse tahab tulla. Õnneks kotide sisusse nad siiski süübima ei hakanud.

Esimene Ameerika elamus tuli muidug kust mujalt, kui wc-st. Lennujaama wc pott nägi välja ultra moodne ja täisautomaatne. Aga algoritmi, millal täpselt ta vett tõmbab, me selgitada ei suutnud. Nii jäidki Eesti turistidest paberid ja vist ka midagi muud kurvalt lennujaama peldikusse hulpima...

San Francisco...

Lugesime targast raamatust et California majanduse suurus oleks maailmas neljas, kui ta oleks eraldi riik. Kahjuks San Francisco tänavatelt seda rikkust näha ei ole. Graffitiga kaunistatud tänavatel hulgaliselt kodutuid. Olematu sotsiaalpoliitika ja tundub et ka olematu psühhiaatriline abi, kui vaadata siinseid kodanikke, kellest osa päise päeva ajal suudavad ajaviiteks vaid võreseina süüdimatult taguda. Aga filmidest nähtud mägised tänavad on naljakalt tuttavad ja tramm, mis mäkke söidab huvitav vaadata.

Selgus, et meie Lonely Planet on kolm aastat vana ja selle järgi toidukohti ja hotelle leida  keeruline. Hotellid vahepeal arenenud ja kallimad ja söögikohad hoopis kadunud. Nii ööbimisimegi esimese öö oluliselt kallimas hotellis kui esialgu arvestatud. Kuid samas oli olemas nii dush, kui televiisor. Ja teadmiseks kõigile Ameerikasse tulijatele - kõigile hindadele lisatakse siin mingi kummaline lisamaks - mille suurus on iga kord erinev aga jääb sinna kusagile 10% kanti.

Ja suvalised õlid San Francisco tänavatel mängivad malet paremini kui 24 tundi magamata Eestimaa malelõvid. Sinna läksid siis meie kolm dollarit. Ja järgmised kuus läksid investeeringuna mittetöötavasse toitemuundurisse ühes nurgapoes. 

 Kellaajad olid meil peale pikka lennureisi täiesti sassis ja kobisime juba kell kaheksa magama., loobudes isegi kutsest Alicega koos teisipäeva minna pühitsema ja teadmisega, et ühelgi meie San Francisco kontaktidest meie jaoks lähimal kahel päeval aega pole. Selgituseks: Alice on üks Eestimaa neiu kes San Franciscos ajutiselt oma elupäevi mööda saadab. Ette-ruttates tuleb tõdeda, et vaatamata hulgale katsetele teda seal kohata jäigi meil see inimene nägemata.  

Uus hommik. Esimene hommik Ameerikas. Hommikusöögiks moosisai ehk nn. "continental breakfast". Huvitav mida kaalujälgijad sellise hommikusöögi kohta ütlevad. Ja siis autot otsima, et sellest linnast pääseda. Väikeste otsimistega jõuame ühe autorentijani, kes meile vägisi võimalikult suurt autot pakub - väikese kauplemisega on meil nn. keskklass - Chrisler Cebring koos kõikvõimalike kindlustusega olemas(nagu hiljem selgus ka suht pehmete amortidega ja väga kummalise automaatkastiga). Ehk siis auto kolmeks päevaks ja hind sisaldas hulganisti koolirahasi. Järgmine kord proovime interneti broneeringut ja võtame selle kindlustuse teema ka ette - et kas ikka on vaja päris kõike kindlustada.

 Autosõit San Franciscos on huvitav. Siin saab aru miks autokoolis kunagi mäepealt liikuma hakkamisele niipalju rõhku pandi ja ka sellest, miks automaatkäigukast Ameerikas hea on. Mäed siin linnas on tõsiselt järsud. Tekkis mõte, et enne auto tagastamist peaks möne filmidest õpitud autohüppe sooritama :) Ameerika liikluskorraldus üldse on eestlasele harjumatu. Liiklusmärkide asemel on siin tahvlid kus kõik puust ja punaseks tehakse. Kiiruspiiranguteks pole mingit keelumärki vaid tabloo, et siin on lubatud maksimaalne kiirus ... miili tunnis. Ja nii paistab olevat kõikide märkidega. Ilma inglise keeleta jääks siin liikluses täiesti hätta. Ja muidugi tekitas meile probleeme ka kohalikud ristmikud, kus kõigil liiklejatel stop joon ees oli. Alguses sattusime väga hätta - hiljem mõistsime et siin esimese õigus kehtib - kes jöudis enne, sellel on õigus liikuda. Võibolla isegi loogiline, kuid harjumatu

Linnast välja sõit otse loomulikult üle kuulsa Golden Gate silla. Ja teatavasti selle ületamine 5 taala peaks maksma minema. Siiani veel teadmata kas õnneks vöi kahjuks ei suutnud me nii kiirelt süsteemi ära tabada ja suutsime igalt poolt ilma rahata läbi sõita. Jääb vaid oodata autorendi firma arvamust sellest asjast hiljem, kui neile mingi kahjunõue peaks jõudma.

 Ja kuhu suund? Täiesti juhuslikult avan ma Lonely Planeti koha pealt, kus kirjeldatud Jack Londoni rancho varemed ja kirjaniku matmiskoht. Ja siis oli mul selge - sinna peab minema. Jack London on ju kõigi tänapäeva seiklejate vaimseks isaks. Tema elu ja tema raamatud on need, mis on seiklejaid terve sajandi oma kodudest välja ajanud. Kui üldse on kohta kuhu seiklejad vöiksid korraldada palverännakuid - siis miks mitte Jack Londoni hauale. See mees oskas elada ja elada mitte lihtsalt olemise vaid pigem tõelise elamise mõittes. Tema järjekindlus väärib austust. Ta ehitas aastaid purjekat läbi suurte raskuste ja kõigi uskumatute kiuste ta sai selle valmis ja startis ümbermaailmareisile, mis küll kahjuks pooleli jäi. Aga ma olen kindel, et kui talle veidi rohkem elupäevi oleks antud - oleks ta ehitanud uue purjeka ja oma unistuse löpuni viinud. Ja selle rantso siin Sonoma Valleys keset Californiat, mis paar nädalat enne sisse kolimist maha põles, oleks ta ka kindlasti üles ehitanud. Ja uhkema kui varem. Jack teadis, mida tähendab tegelikult elada. Ja ka muidugi seda, mis raskusi see endaga kaasa toob. Endiselt on teadmata, kas kirjaniku surma põhjustanud morfiumi üledoos oli juhuslik või tahtlik. Tema Hundimaja on ikka endiselt varemetes ja ootab vaid üksikuid külastajaid, kes poolkogemata siia veiniistanduste vahelisse looduslikku paika sattuvad.

Ja edasi Josemiitide pargi poole. Tegelikult küll selle pargi nimi Yosemite National Park. Aga kuna me seda kuidagi inglise keeles välja ei suuda hääldada - jääb pargi nimeks meie jaoks lihtsalt Josemiitide park. Kostub küll nagu mõne usulahu paiknemiskoht, aga mis parata. California teed on vaatamata suurele hulgale viitadele raskesti tabatavad. Nii avastasimegi ühel hetkel et oliime oma sihtmärgist Josemiitidest kogemata järjest ca. 100 miili jagu vastassuunas sõitnud. No mis seal siis ikka - märkasime viita, mis lubas 150 pärast suuri puid näha ja muutsime plaane. Kui ikka võimalik näha maailma suurimat puud ja kuna sama teed ebamugav otse tagasi ka sõita - siis edasi.

Suured Puud

Kilomeetrid möödusid miskipärast väga aeglaselt. Lõpuks taipasime - see pole see riik ja kilomeetrite asemel on ju miilid. Ka see fakt ei kohutanud meid ja jätkasime oma reisi suurte puude suunas. Ööbimise leidsime ühe rahvuspargi lähedal mestas. Parkisime auto ja väsimus ei lubanud isegi pagasnikus oleavid õllesid ära hävitada ning vajusime unne esi-istmetel. Äratus tuli ootamatult ruttu. Saabus taskulambiga naisterahvast pargivalvur, kes meid viisakalt kämpingusse suunas. Allusime vormis naisele ja suundusime juhatatud paika. Juhtus aga selline piinlik lugu, et me sealt kämpingust maksmata jalga lasime hommikul. Pole meie süü, et kellaajad meil veel päris paigas pole ja uni juba kuue ajal kadus. Raha meilt sel ajal kedagi võtmas polnud ja nii jätkasime teed, arutledes mis karistuse sellise käitumise eest võiks saada...

 Varase ärkamise tõttu jõudsime puudeni tunnike liig vara ja kõik parki lubajad veel magasid ja keset teed seisis meil ees autaga möödapääsmatu tõkkepuu. Lahendus oli kiire - seljakott tühjaks - eelmisest õhtust alles jäänud järelejäänud õlled sisse ja 10 km puudeni jala. Igaks juhuks vaatasime väga pealiskaudselt üle ka õpetuse kuidas karudega käituda ja teele. Pärast kümmet kilomeetrit kõndimist suurimate puude läheduses parklas uurisime me seda karude värki juba põhjalikumalt. Nimelt õnnestus meil teel ühte mõmmikut näha. Seda küll vaid hetkeks - aga võime kindlalt kinnitada - see oli karu. Suhteliselt väike, aga ikkagi karu. Õpetusest karude kohta jätsime edaspidiseks igaks juhuks meelde viimase rea - kui karu ikka juba ründab siis "fight agressivly back". Ühes oma järgmistes peatuspaikades saime kinnitust, et ega need karud nii ohtlikud pole miskit. Nimelt paluti seal pigem külastajaid karusi mitte häirida.

 Aga tagasi puude juurde. Olles läbinud kümme kilomeetrit saime teada, et puude nägemiseks oli vaja läbida veel umbes viis. No mis siis ikka, niikaugele juba ronitud ja läksime edasi. Loodus Ccalifornia põhjaosal sarnaeb vägagi Eestile, kui välja jätta need tohutud puud (inglise keeles redwood), mis kaugelt vaadates meenutavad kuuske - ainul all seistes saab aru nende massiivsusest ja tuhande aasta pikkusest ajaloost. See kõige kõige kõrgem puu nägi alt välja nagu paljud teised seal metsas. Latva näha läbi taimestiku polnud võimalik. Aga tuleb tunnistada - kõik need puud olid võimsad ja mäletasid veel indiaanlasi.

Oli üks ühine joon Jack Londoni pargi ja suurte puude juures. Minu esialgne kartus kohata rahvusparkides ummikuid ja järjekordi ei osutunud tõeks. Olid vaid üksikud inimesed, keda kohtasime ja õnneks oli üks seltskond, kes meie jalavaeva vähendas ja meid enamuse tagasiteest autoni sõidutas.

 Ja taas autos ja sihtpunktis taas nn. Josemiidid. Üks tähelepanek tegi meid ärevaks. Teepikkus järgmisse sihtpunki tundus kaardil ca. poolteist korda lühem, kui teeviitade järgi. Varsti selgus ka põhjus. Käänulised teed mägede vahel pikendasid vahemaad märgatavalt ja ka kiirus polnud teab mis suur. Nii oli meil varsti selge, et Josemiitidesse me meile antud autorendiperioodi jooksul ei jõua ja ööbimiskoht tuleb leida hulka varem kui esialgu arvatud. Motellidega me hinnas kokkuleppele ei jõudnud - miskipärast olid nende nõudmised hulka suuremad Lonley Planetis kirjeldatust. Seega võtsime suuna heaga kämpingu poole. Olles sõitnud hulga aega mööda metsateid selgus, et igasuguseid teeviitasi kaugustega siin riigis usaldada ei maksa. Väsinuna kämpingu otsimisest parkisime end metsavahele autosse puhkama. Päris ilma vahejuhtumiteta ei kulgenud ka see öö. Äki keset pilkast pimedust märkasime auto taga tulukest. Jälle pargivaht? Tuluke nagu liikus pimeduses, aga mitte lähemale. Äkitse tuluke nagu pooldus - ja nüüd oli neid kaks. Keset pimedat võõrast metsa tundus selline valgusemäng arusaamatuna ja hirmutavana. Veidi aega vaikides seda jälginuna jõudsime lõpuks täiesti maapealse järelduseni - tegemist oli kusagil kaugel üle lagendiku paistva maanteega, millel liikusid tuledega autod.

Aga öö oli külm. Kuhugile oli kadunud see suurim kuumus, mida me kohata olime soovinud. Korduvalt tuli auto mootor sisse lülitada ja väga kiiresti mutus olemine sama külmaks nagu enne. Kusagil polnud enam märkigi päevasest 30 kraadisest kuumusest. Olime liikunud sisemaale, kus temperatuuri vahed suured.

Ja hommikul nägime lund. Alguses metsavahel mõned siilud ja siis ronides kõrgemale aina rohkem. Selgus, et osa Vulcano rahvuspargist, kuhu me auto meid toonud oli,  oli suletud. Ja seda ilmselt lumeolude tõttu juuni lõpus. Neljameetrine lumesein kummalgi pool teed ja väljas tugevalt üle 20 kraadi sooja. See oli kindlasti väärt seda kümmet dollarit, mida meilt pargi eest küsiti. Ja siis näidati meile vulkaani, mille tegelikuks nägemiseks me umbes 400000 aastat hiljaks olime jäänud. Vulkaan oli kadunud ja asemel lohk mägede vahel ja ainus, mis vulkaani kunagist olemasolu kinnitas, oli skeem mäepeal ja mis meil muud üle jäi kui uskuda. 

 Ja siis tagasi San Franciscos. Kes ütles, et ameeriklased ei vaata jalgpalli. Laupäeva hommik kell kaksteist ja umbes kümne televiisoriga "sports bar" on paksult inimesi täis. Õnneks on üks laud justkui meile jäetud ja et siis Portugal-Brasiilia. Ei läinud kaua, kui olime saanud jutule Erikuga - ühe tüübiga kõrvaltlauast - pool iirlane pool midagi muud. Sõbralik sell, kes meile ruttu mõned õlled välja tegi. Me proovisime samaga vastata ja nii juhtuski, et olime päeval kella kaheks juba päris korralikus joobes keset San Franciscot.

Üritus hotell leida ja seal puhata lõppes ebaõnnestunult. Juba pärast maksmist juhatati meid tuppa kus üks küllalt kitsuke voodi - ja see pidi olema tuba kahele. Loobusime. Ja kuna meie eestlastest tuttavatest selles linnas ükski meist huvitatud ei olnud, sammusime bussijaama, et öise bussiga LA-sse põrutada. Kõndimist oli ikka üksjagu. Aga nägime ikka ära kohalikud tänavapeod rasta rütmidega ja saime üles ronida San Francisco koletustest mägedest..

Los Angeles

LA Dowtowni saabusime kell seitse hommikul ja see elamus tekitas väga negatiivse eelarvamuse LA suhtes. Vaesus ja kodutus. Esimene kord kusagil reisides tekkis mul kerge hirm. Dowtowni äärealad, kus bussijaam paiknes on ikka suht jubedad. Sellest esialgsest eelarvamusest ülesaamine võttis üksjagu aega ja ma pole kindel, et ma sellest täiesti lahti olen saanud. See koht tekitab mus eniselt teatu eelarvamusi kogu Ameerika suhtes. Uskuge mind - karud pole pooltki nii hirmsad, kui sealsed inimesed keset oma räpast elamist tänaval. 

Motell kuhu sattusime tundus olevat veidi sõbralikumas rajoonis ja esmapilgul suht korralik. Lähemal vaatlusel selgus, et meie toas elavad lisaks meile veel miljonid sipelgad, kellele maitseb meie söök ja jook ja kes armastavad ka linade vahel ringi käia. Väidetavasti nad ka hammustasid, mind nad igatahes jätsid  puutumata.

Ja siis randa ja Vaiksesse ookeanisse ujuma. Santa Monica rand - siin pole enam see linn nii muserdav kui esmamulje. Omad vastuolud siin ikkagi on. Piidleme siin juba pikalt ühte neiut, kelle nahk küllalt tumepruun. Aga siiski reedavad rinnahoidja kõrvalt paistvad valged triibud, et tegemist täiesti valge naisterahvaga. Pea modellivälimuse kõrval jääb täiesti arusaamatuks plastmasspudelite kotid, mille najal ta hetkel unne soikunud on. Ilmselt on see naisterahvas selle linna peegeldus: Vastuoluline nagu LA. 

Tänu vanale tuttavale Reedale veetsime me kaks imeilusat päeva LA-s. Tegelikult küll rohkem Orange Counties. LA-st läbisime vaid kohustusliku kava, mis sisaldas Holliwoodi käpa ja jalajälgi ja Beverly Hillsi villasid. Mingit hiilgust ma nendes ei kohanud. Küllap varjutas Downtown minujaoks kogu selle linna ilu, kui seda ilu seal üldse oligi.

 Orange County nägi juba välja nagu LA downtowni peegelpilt. Enamus inimesi oli valge nahvärviga ja elasid oma ameerika unelmat. See võibolla veidi naiivne positivism tuli väga hästi välja just iseseisvuspäeva paraadil. Patriotismi oli lausa ülevoolavalt - ja vähemalt selles linnas oli tunda, et ameerikan Dream on endiselt elus. Iseseisvuspäev oli üleüldine pidupäev - kõik olid rõõmsad ja iseseisvuspäeva kohta siin küsimusi ei esitata. Paraadil keset teisi liiguvad rõõmsalt indiaanlasteks riietatud lapsed ja kellelgi ei tekki pähe küsimust selle riietuse ajaloolises korrektsuses ja sobivuses päevaga. Huvitav, milline on USA isesisvuspäev Briti ajalooõpikute järgi?

 Positiivne on, et Iseseisvuspäev pole siin üksnes joomapüha nagu näiteks Jaanipäev meil kujunemas on. Pigem on see selline rahulik olemine koos hommikuse paraadiga ja õhtuste rannalõkete ja ilutulestikega. Muidugi oli ka erandeid. Ühel tänaval käis pidu täiega - koos politseinikega ja arreteerimistega. Ja ühele väiksele õllepeole sattusime ka meie. Väike  garaazhipidu väga kirju seltskonnaga.

Seal oli üks eesti tüdruk oma Puerto Ricolasest mehega, kes armastas rääkida jutte Alaskast. Üks suurt kasvu neeger, kelle iga lause sisaldas vähemalt kahte roppust ja kelle hääletoon oli nii madal ja aksent küllalt tugev, niiet minu kõrvust läks enamus jutust mööda. Lisaks veel hulk värvikaid tüüpe - ühe korteri naabruskond. Selline lõbus ja veidi harjumatu seltskond.

Kui rääkida eestlastest ameerikas - siis ilmselt me eirasime kõiksugu tõenäsusteooriaid, kohates mööda iseseisvuspäeva paraadi liikudes juhuslikult veel kahte seltskonda, kus eestlased tegevuses.

Mehhiko

Oleme teel Mehhikosse. Bussijaamas kohtasime üht päris mehhiklast, kes on hea suhtleja - isegi nii hea, et jäi meie pärast kogemata oma rongist maha ja liigub nüüd koos meiega bussiga Tijuana suunas. Sõbralik tüüp ja tundub, et omaksupüüdmatu. Kutsus omale külla. Hiljem otsustasime küll küllakutsest loobuda, kuna esmamuljed mehhikost polnud just haaravad. 

 

Tijuana tundub ebasõbralik. Psüühiliselt on raske käia tänavatel, kus iga vastutulev tüüp sulle midagi maha püüab parseldada või kuhugi sööma-jooma kutsub. Arusaadav - piirilinn ja meie ju pesuehtsad "gringod". Hotellis tõdeme, et me ei oska Tijuanas mitte midagi peale hakata. Ja võtamegi seda kui märgi kirja saamist, et tulevikus öelda saaksime "oleme olnud Mehhikos". Homme tagasi Californiat avastama. Aga igatahes - Mehhiko on hindades odav koht, aga iga mees annab endast maksimumi, kuidas sult raha välja pumbata. Nii et tuleb tunnistada - et me siin ühe reisi odavama hotelli, luksuslikuma lõunasöögi ja soodsaima õlle,tequila,absindi,rodeo õhtu saime - aga samas saime ka rohkem pügada kui kusagil iganes siinse reisi jooksul. Homme tagasi Ameerikasse - Ameerikan dreami avastama...

 

 

Tagasi Ameerikas

Reis on tänaseks kestnub juba üle nädala. Ja siis kõigepealt motellidest - need on siin umbes täpselt sellised nagu filmides. Linnades rõdudega ja maal eraldi kuudid. Ja hinnad neist mõnes üsna odavad. Aga nagu on selgunud on odavusel ka oma hind. Tänane odavuse hind on külmkapis elav arvukas prussakate kogukond, täienduseks eelmise motelli sipelgatele.

Tänane päev oli pigem selline linnukeste kirjasaamise päev. Hommikul naasmine Mehhikost - kus saime märgi kirja, et me seal olime. Muide Mehhiko kaudu USA-sse saamine pole pooltki nii hull, kui seda USA lennujaamadest. Kokku võttis passi näitamine koos koti läbivalgustamisega ehk tühise minuti. Ja veel märgi maha saamisest - kunstinäitus ja Andy Warhol. Geniaalne tüüp - pole midagi öelda. Tema ala kunstiväärtuste mõistmiseks mul ehk annet pole, aga tema enda mõistmiseks veidi rohkem. Ehk siis kogu idee nagu mina sellest aru sain: sa paned pildile kuulsuse keda tuntakse - see garanteerib enamuste inimeste huvi pildi vastu. Ja kuna igal neist on sellest inimesest juba olemas oma pilt - on pool tööd tehtud. Muidugi tuleb fotot veidi mudida, et tekkiks mingi lisaväärtus, mida saab kuntsniku arvele panna. Ja siis see rahvale ette käia. Ja efekt on meeletu - kogu see rahvas, kes on pidevalt oma prestiizhi hoidmiseks kunstinäitusi väisanud - näeb ühel hetkel seda, millest ta aru saab. Tal kohe hea meel näha Marilin Monroed või Mikk Jäägrit. Ja ta kannab selle äratundmisrõõmu kuntsniku arvele. Geniaalselt lihtne kunsti marketing.

 

Muidugi oma kuntsti pealiskaudsusega jäi Andy ikka tugevalt alla teistele uuema aja kuntsnikele, kes olid oma San Diego kunstisaali toonud oma rabavaimad zedöövrid nagu rebitud ruuduline paber ja säbrulisele paberile pastakaga joonistatud number kaheksa. Ma kujutasin pikalt oma vaimusilmas ette seda kuntsnikku, kes peale nädalast tööd läks kohalike kuntsnike klubisse ja seletas oma kolleegidele, kuidas talle vaim peale tuli ja ta zedöövri suutis valmistada. Oma lihtsuses ja geniaalsuses ta lihtsalt joonistas paberile pastakaga suure kaheksa...

 

Ja et päev täielik saaks astusime läbi ka san diego loomaaiast. Pidavat olema maailma suurim. Kuid meie, olles kunstinäitusest kurnatud ja hommikune taco ei suutnud ka rohkem kõhtu täis hoida, võisime teha lausa uue maailmarekordi maailma suurima zoo kõige kiiremas külastusajas. Ei olnud meil jõudu ja piisavat proffesionaalset huvi seda kõike näha.

Veidi positiivsemat - küllalt huvitav teadusväljapanek oli seal muuseumikeskuses. Puust ja punaseks oli ettenäidatud mitmed füüsikaseadused valguse, liikumise jne. vallast. Tehnikahuvilistel lastel oli seal palju tegutsemist. Ega omal ka mööda külgi just maha ei jooksnud.

Nüüd veel vahele mõned õpetusönad ameerikas auto rentimiseks. Nagu me juba ennem teadsime on auto enda hind samas suurusjärgus autokindlustuse omaga. Ja Intenetis autot valides tuleb ikka veidi süveneda, mida sa saad. Meie loogika, et võtame kõige suurema, mis on kõige väiksemast dollari pävas kallim - viis meid kokku meie uue reisikaaslase - 3.5 liitrise Dodgega. Paistab, et veidi kallim kindlustus pole ainus, mis me eelarvet hävitab. Paak on juba peale esimese 150 miili läbimist alla poole ja me palvetame, et autol oleks 40 liitrine paak

 

Ameerikast on võimalik leida täis kämpinguvarustus kahele inimesele 80 dollariga. Telk 30, magamiskotid 2X40 taskunoad kolm tk 10, taskulambid 2tk 3 taala. Praegu tuli meelde, et tikke pole. Ja karude vastu pole ka suurt miskit... Eks homme näe kes peale jääb - karud vöi meie..

 

Ja nüüd me oleme nigu päris Ameeriklased. Meil on suur ameerika auto ja me toitume peamiselt burgeritest. Seda viimast kuna oleme kokkuhoiu rezhiimil, et reisi eelarve paika saada. Aga telgis ööbimisest ei tulnud ka seekord miskit välja. Motellide hinnad siin "middle of nowhere" on odavad ja otsustasime valgete linade kasuks. Seekord siis ilma mingite loomadeta ja motellis nomega road 66, mis asus otse loomulikult maanteel numbriga 66.

 

Aga sinna saamine oli nagu filmis. Kõrb, mille temperatuur kusagil üle neljakümne ja tuul nagu tormiga rannas. Ja ainsaks elumärgiks teede ääres sildid, mis keelavad minna söjaväe polügonile.

 

Ja ka siit kõrbest on ameeriklased leidnud oma kunsti. Seda kellegi poolt maapinnale kraabitud kujude näol. Keegi ei oska öelda, kas need mõnekümne meetri pikkused inim- ja loomakujud on joonistatud siia kahekümne või kahetuhande aasta eest. Aga piisav põhjus nendeni nöörid ja postid viia on nad küll. Peale nende kujude valitseb teelt väljaspool tühjus. Mõnelpool üksikud taimed ja mõned üksikud kuuma trotsivad motorratturid. Aga ega selles päevas peale kõrbe ja tee muud eriti polnudki.

 

 

Õhtu läksime veel kohalikku töölisbaari, kus kohalikud inimesed piljardit ja noolemängu mängisid. Meie neile huvi ei pakkunud - niiet ruttu sealt jalga lasime ..

 

Üks tähelepanek veel - siinkandis leiab televiisorist alati vähemalt ühe kanali kus Arnold "governator" Schwarzeneggeri film jookseb.

Suur Auk

Reisipäeviku kirjutamine jätkub Ameerika suurima augu Grand Canyon põhjast. Siia jõudsime eile päeval - ja kui mus oleks raasugi kuntsnikuhinge, siis ma ütleks, et vaade on lummav ja võimas. Mina lihtsa inimesena lihtsalt ei usu mida näen... Tegemist on ühe suure punase auguga. Rafting siin ilmselt kõne alla ei tule, nagu algselt planeeritud, kuna väidetavalt kõik juba aastaks ette välja müüdud. Otsustasime siis niisama ringi kolada. Viimaks läks asja ette ka ostetud telk. Aga vaatamata mattidele on siin kuradi kõva magada. Selg juba üksjagu haige. Aga, et varsti Las Vegas ees, otsustasime veidi trenni teha ja ostsime poest paki kaarte ja alustasime pokkeriga. Mängu tulemus oli näha hommikul, kui seadsime end siia auku ronima. Minu kanda oli topelt magamiskotid ja topelt telgialused ning sõbra roaks jäid veeepudel ja telk - nii lihtsalt oli pokkeri mängu tulemus.

 

Ja siis teele. Eirates pea kõiki soovitusi, mis igal sammul tahvlitel kirjas. Soovitatud oli neli liitrit vett inimese kohta retkele kaasa ja müts ja päikeseprillid ja mitte päeval reisida palavuse tõttu. Aga muidugi - meie võtame seda kui muinasjuttu ameeriklastele ja alustame teed ilma igasuguste peakatete ja prillideta, kohe peale jalgpalli mm-i finaali lõppu, ehk nii umbes veidi peale keskpäeva. Ja lisaks veepudelitele, vanade eestlaste kombekohaselt pudelitesse segatud rumm cocacola ja toonikuga. Kusjuures toonic oli minu viga - mul läksid Bacardi ja Beefeater sassi.

 

Nüüd kui all oleme - võime tunnistada - varustus oli pädev. Kuumust ei olnud vaid veidi vihma. Ja läheneva äikese peletamiseks oli Bacardi täitsa oma koha peal. Äike siiski lõpuks meid kartma hakkas ja me vaid mõnda tugevamat tormihoogu, valguse vaatemängu ja mürinat näha-kuulda saime.

 

 

Kes aga meid sugugi ei kartnud oli kohalik loomariik. Kitsed, oravad, sisalikud. Lasid meid suht lähedale ja ei ilmutanud suuremat aukartust meie ees.

 

Ehk siis 11 km mäest alla laagrisse kulges lõbusalt ja kuna ka all sadas, ei jäänud taas peale telgi pokkeri muud tegevust. Tulemus nagu arvata, mitte kõige meeldivam... Tänu tõenäosusteooria teistpidisele kehtivusele siin augus, tuleb mul death wallys (maailma kuumeim koht) 2,5km auto kõrval joostes läbida. Aga veel enne seda tuleb veel üles jõuda... Loodame et õnnestub...

 

 Saime Canyonist välja ja neid ridu kirjutan juba Las Vegasest. Kanjonist välja jõudmine polnud enam nii lihtne ülesanne kui sinna saamine. Pea-asjalikult süüdistasime me selles muidugi otsa lõppenud rummi... Oleks veel mõni tilk olnud - oleks kõik palju lõbusam paistnud. Nüüd tuli aga ligi 10 miili kanjoni servast üles ronida vaid omal jõul. Ainsaks lohutuseks teepealsed joogipunktid. Ja enam polnud ei pilvi ega karastavat vihma, vaid kõrvetav päike keset taevast. Tuleb tunnistada, et looduse ilule ja pildistamisele ei suutnud sellel rännakul enam rõhku panna. Raske oli see rada - eriti lõpp, kus jalad väsisid ja kanjoni ülemine tipp veel kaunis kõrgel oli. Aga rääkides loodusest - õnnestus meil kohata ühte päris madu. Ning pidevateks saatjateks olid meil oravad. Kes vaatamata suurtele keeldudele loomade söötmise suhtes ilmselt ikkagi suures osas turistide jäänustest end elatasid. Ja ega nad ei oodanud, et pakutaks - nad ise kotti otsima tulid...

 

Välja saades oli väsimus suur ja veel üht ööd telgis veeta - selleks polnud meil enam ei tahtmist ega jõudu. Ja edasi - sihiks Las Vegas. Esialgu plaan siiski ööbida 100 miili enne Vegast mõnes odavas motellis. Ja siis selgus veel üks odava motelli saladus. Olid need prussakad ja sipelgad mis nad olid - inimeste vastu nad ei saa. Meie naabrite kodutüli oli põhjuseks, miks otsustasime kesköö paiku motelli kuludesse kirjutada ja Las Vegasesse ikkagi põrutada. 

Las Vegas

... võltshiilguse lipulaev. Linn täis neoontulesi. Pimedas kaugelt linna nähes ei saanud olla kahtlust - see on Las Vegas. Ilmselt ei ükski teine linn ei hiilga öösiti nii tugevalt. Aga seestpoolt on see hiilgus kuidagi võlts ja veidi väsinud. Tohutud hotellid tohutute kasiinodega. Koos palmide, Eifeli torni ja triumphi kaarega, gondlitega ja laemaalidega. St. Et kõik mis maailmas kuulsat on siin järele tehtud ja üles riputatud ... ja ääristatud kuntsmuruga.

Aga hotellid meenutavad siin veidi seismajäänud aega. Aeg oleks nagu 80-ndatel seiskunud - ja needsamad pruunid majad kõrguvad keset kõrbe oma mingis sõnadega mittekirjeldamatus väsimuses. Ja seda, et siin tegelikult kõrb on, tunneb esimesest hingesõõmust õues. Lämbe ja palav. Väga palav. Eestimaa kuumalaine siinse kõrval poisike. 

Ja kasiinod töötavad täie rauaga. Kuigi nende tuhandete automaatide vahel on vaid üksikud, mis meid huvitavad. Enamuses neist on masinaga töötamisel vaid nupuvajutuse vaev. Üks nupp paneb panuse ja teine paneb rulli keerlema. Nad siin lausa võistlusi korraldavad, kes kõige kiiremini seda va nuppu toksida jõuab. Igatahes esimese päeva lõpuks olen mina pokkeriga plussis. Nii 45 dollariga (hotelli ühe öö hind). Eks näe mida homne toob.  

Õnneks leidsime linna paremaks tundmaõppimisek omale toreda giidi Regina näol, kes oli pooljuhuslikult San Francisco lähistelt meid aitama tulnud. Tänud talle.

 

Teisel päeval Vegases jõudis lõpuks meilegi kohale, et me siia täiesti vale häälestusega olime tulnud. Las Vegases ei ole küsimus selles, kas sa võidad või kaotad. Küsimused on hoopis muus. See on pigem põgenemise koht, kus sa põgened oma elust keerlevate rataste maailma ja vaatad kuidas masinasse pandud raha järjekindlalt sulab. Mitte, et seal võita pole võimalik. Kui sulle vastaseks loll masin, mis on programmeeritud aeglaselt raha võtma - saab  teda teatud tingimustel üle kavaldada. Aga see eeldab masina tundmist. Eks siingi ole masinad nagu Tallinnas - ainult juhusliku arvude generaatori peal nad ei tööta - neil veidi rohkem intelligentsi. Siinsed 25 sendi pokkeriautomaadid näiteks ei lase rahal kasvada üle 1000 ühiku (ehk üle 250 dollari) - testisime ära. Ehk siis neli korda kui duubeldamisega sinnamaani jõuti pakkus masin omalt poolt kaardiks ässa. Väga inetu ja ebainteligentne lahendus suurte rahade mitteväljaandmiseks (sorry nende ees, kes kunagi pole automaadi pokkerit mänginud ja ei saa miskit aru millest siin jutt). Aga nagu ma ütlesin - mõistsime me, et võidus pole siin küsimus. Ja lõpuks tegutsesime nagu teised - vaatasime neoontuledest küllastunud pilkudega automaati ja jälgisime kuidas raha automaadis aeglaselt sulab - ilma isegi ootamata, et võiks võita. Ja miks ka mitte - odav hotell, esile manatud võltsmaailm, väline glamuur - see vajas ju ka meie poolt altarile ohvreid. Ja kui mängida, saad sa selle raha eest alati vähemalt loo, kuidas sa peaaegu oleksid võitnud, või saad veel lastelastele rääkida kuidas sa oma elu esimeses päris ruletilauas suutsid õige numbri ära arvata just sel momendil, kui sõber sinu kolmanda nr.14 pakkumisega kaasa tuli ja panuse omaltpoolt neljakordistas. Need on need asjad mida Vegas suudab ja tahab pakkuda. Rikkust, lootust, võite ja kaotusi tuleb pigem Tallinna kasiinodest otsida. 

 

btw. Gert - su 5 dollarit mängisime maha. Ei võit :)

 

Ja kuulsad Las Vegase õhtused showd. Vaatasime ühe üle. Tuleb tunnistada, et midagi sellist Eestis ei näe. Kui oled tsirkuseakrobaatika, koreograafia ja tantsuetenduse sõber tuleb kindlasti seal ära käia. Juba saal iga hotelli tagaruumides  on võrreldav linnahalliga ja lava on lihtsalt üks suur kraanade ja liftide süsteem, kus profesionaalsed akrobaadid end painutavad venitavad ja alla kukuvad.

Ja kõik see, mida ütlesin Las Vegase väsimuse kohta - võtan ma nüüd, teise päeva lõpul tagasi. On vanemaid ja on uuemaid hotelle. Vast renoveeritud MGM hotell pakkus kõike sedasama, mis teisedki, aga uue aastatuhande glasuuriga. Las Vegase glamuur on endiselt elus ja vaadates ehitustempot - pigem kasvav. Elagu kõik mis hiilgab...

Aga ka Las Vegases on siiski võimalik ka 100% kindel Jackpot välja võtta. Seda küll mitte kasiinodest vaid kaubanduskeskustest. Leidsime meiegi ühe suht üüratu, kus Levi's teksad 20$ maksid ja kõiki Naigi ja Reeboki kaupu kaks kuni viis korda odavamalt, kui Eestist sai muretseda.

 

 

Kangelasteod

Ära sellest linnast suunaga otse Surmaorgu - maailma kuumimasse paika. Juba Las Vegase kuumus on kuivatanud huuled nagu oleks talvisel külmal päeval tuule käes suudelnud. Ja Death Valleys ootas mind ees Grand Canyonis kaotatud  2,5km pikkune jooksumatk. Tegelt see jooks polnudki teab mis hull. Möödasõitvad jaapanlased vaid vaatasid särgita eestimaa meest death valley 40 kraadises kuumuses nagu imelooma. Ja jooks jookstud - siis tagasi põhja poole.

Kummaline oli Lonley Planetist lugeda, et vaevalt mõnisada kilomeetrit eemal maailma kuumimast kohast on vöimalik suusatada. Aastaaegu, millal see vöimalik on polnud kirjas - ja olles juba korra näinud neljameetrist lund pidasime tõenäoliseks, et äki kulutamegi mõned tunnid suusatamisele. See mõte tundus naljakas ja ebatõenäoline kui suusakuurortisse jõudsime ja seal soojust tugevalt üle 20 kraadi oli. Aga suusavarustuse poed olid kõik lahti ja see süvendas meis kahtlust, et äki see ikkagi vöimalik. Aga ei, lumised olid vaid mäetipud ja sinna viivaid suusalifte ega ka mitte teid me ei leidnud. See eest leidsime kaks muud vaatamisväärsust. Esimene neist oli McDonaldsi söögikoht, mis kandis küll Mcdonaldsi kaubamärki, aga söökidest ükski ei meenutanud Mcdonaldsi tooteid. Hommikusöök muna ja pannkookidega oli küllaltki maitsev. (Tõe huvides olgu öeldud, et hiljem selgus, et ei erinenud see McDonalds ei millegi poolest muudest. Ameerikas ei saagi kõigist McDonaldsitest hommikuti Big Mac-i osta). Ja teiseks üllatuseks oli esimene siseveekogu, kus sai ujuda meie matkal. Tegemist oli 2km kõrgusel asuva järvega, mille vesi oli kuradima külm. Ja siis nägi järve kaldal laiuv elusloodus koos kõigi skunkide ja karudega, kuidas eesti mees õpib jääkülma vette, järve kukkunud puult, peakat hüppama. Lihtsalt ei suutnud ma veenda sõitu jätkama ilma, et ma seda kordagi teinud oleks. Katseid kokku läks umbes kümne ringis - kuna mõistus keelas peal esimesena vett puudutamast ja alati oli jalgu lihtsam ette visata.  Lõpuks midagi sinnapoole ikkagi õnnestus. Ja rääkides veel skunkidest - ühte meil õnnestus oma viimase öö laagriplatsil ringi komberdamas näha. Haisu õnneks ei tundnud. 

 

 

Edasi Virginia City-sse, mis pidi olema enamuses mahajäetud kaevanduslinn ja tänapäeval vaid turismiobjekt. Stiilsel metsiku lääne filmidest tuntud peatänaval paiknes hulganisti kasiinosid, mis õhkkonda risustasid. Meil õnnestus tänu mu ootamatult tekkinud kõhuprobleemidele valida üks suvaline saloon, kus pakuti maailma kõige maitsetumat salatit ja pea sama kehva suppi. Aga vähemalt oli seda palju. Ehk siis juba mitmendat korda reisi jooksul tõdesime - ihuhädad pole söögikoha valikul parim argument. 

 

 

WorldFest

Neid ridu  kirjutan ma World Music Festifali kämpingualalt autost, mis on meie tänaseks ööbimiskohaks. Piletid homsele kontserdile on taskus ja paistab, et sellest saab meile selle aastane Viljandi Folk. Siia ööbima sattusime läbi raskuste. Kirjas oli, et kämpingu koht palju raha maksab, nii et me mujale ööbimist otsima läksime. Kahjuks ei suutnud me paari tunnise otsimise jooksul leida ühtegi kämpingut, ega mõistliku hinnaga motelli - tagasi siia kämpnguplatsile, kus meil õnnestus tasuta ennast poolametlikult sisse smuugeldada. Ei soovitatud ainult turvameeste nina alla ilma festivali käepaelata sattuda. Loodame, et õnnestub probleeme vältida.

Selle aasta folk möödus siis mitte Viljandis vaid küllaltki Viljandile sarnaneva linna Gras Valley külje all ja festivali nimeks California World Fest. Võrreldes Viljandiga ehk vähem akadeemiline. Puhta rahvamuusika asemel rohkem sellist maailmamuusika sugemetega omaloomingut. 

Kaks suurimat erinevust kuidas ameeriklased ja eestlased folki kuulavad on: Kõigepealt nad miskipärast ei joo alkoholi. Kogu platsi peale vaid üks õlleputka, kust on võimalik järjekorraga ja kallilt õlut osta. Üks asi, mis siin alati meele rõõmsaks teeb, et kõikjal kust alkoholi ostame, meilt ilusasti dokumenti küsitakse. Tore on taas välja näha noore inimesena. Ja teine erinevus oli selles, et enamus rahvast kontserdit kaasatoodud toolidelt ja istudes jälgis. Mõlemad erinevused tundusid kaduvat viimase esineja ajal, kus enamus toole nagu võluväel kadus ja rahvas meie ümber ei tundunud ka enam päris kaine. Et viimaks ometi tundus, et nagu päris folk.  

Esinejatest ühe parema mulje jättis üks vanamees, kes kutsus kõiki üles ise ja oma muusikat tegema. Nagu nõiaväel õpetas ta suvalise naisterahva viiulit mängima ja suutis ka rannatoolist välja meelitada helisi. Peamine sõnum, mida ta hea esinejana väljendusrikkalt edasi andis oli, et meil kõigil on olemas oma rütmitunne ja omad lood,  mida muusika keelde panna ja teistele rääkida. Ja ei pea sugugi mõtlema kuidas see teistele kostub - see on sinu lugu ja sinu kunst. Ehk siis - no mida ma teile kõigile koguaeg rääkinud olen...

 

 

Teine, minu enda jaoks huvitav lähenemine oli, kuidas kaks eestimaa meest olles sõitnud pea teisele poole maakera, huvituvad kontserdil pigem oma naabritest - Soome-Rootsi bändist, kui et millestki kohalikust või kaugest. Kahjuks põhjamaa naise hääl oli nii võimas ja kostus nii kaugele, et üle kahe laulu tal laulda ei lastud. Pidavat teisi lavasi segama. Eks see oli neil tegelikult juba kolmas esinemine ka festivalil - kahju ainult et meie sellest ilma jäime. 

 

Ja sarnaselt Eestiga - kohtab siingi öösel parkimisplatsil neid samu muusikuid, kes päeval raha eest esinenud - lihtsalt ennast muusika keeles välja elamas. Eri bändide liikmed erinevate riistadega teevad katkematut improvisatsiooni. Kusagilt ilmub veel härramees suure kontrabassiga ja liitub seltskonnaga. Keegi võtab taskust parmupilli ja toob muusikasse värvikust juurde. Kena muusikaline pilt.