Indoneesia 2013

Sügise eest varju. Oktoobris veel jätkama seda suve, mis Eestimaal pooleli jäi. Koguma mõtteid ja avastama veel avastamata olevaid tarkusi. Reisisihiks Bali, Sumatra ja kui aega üle peaks jääma, siis ehk veel miskit. Ränd alaku.

Inimesed

Üks tütarlaps lennukis minu kõrvalistmel. 12 tundi ühist lendu. Ja vilksamisi pilgud tema tabletile annavad mõista, et ta eestlane. Ja et ta mõistis kogu meie pikka ja sügavat dialoogi. Tütarlaps täitis pikalt Singapuri pabereid.. järelikult jääb ilmselt Singapuri. Ja kogu selle lennureisi jooksul sai vahetatud vaid kaks sõna - siis kui talle oma tekki maast korjates peaaegu kohvi oleks sülle valanud. Ja siis magamiste vahele oodatud hetke, et kudagi loomulikult tema täelepanu pälvida ja küsida mõni süütu küsimus: "et kuhu sõidad", või miskit sellist. Aga ei tekkinud sellist momenti ja jäi üks kasutamata võimalus tutvuda ühe ilmselt toreda inimesega. Kuulda mis tema maailmas uuemat ja kuhu ja miks reisitakse. Tegelikult ei teagi ju, kas ta väga suhtlemisaldis oleks olnud ... Aga ikkagi jäi see mingi mõtetu hirmu, juhuse puuduse ja valehäbi taha, et vahetada paar lausetki.

India mees kusagil singapuri lennujaamas. Istub meist järgmise pingi peale, kuigi vabu pinke lennujaamas maa ja ilm.. Teretab. Jälgib kuidas me kaarte mängime ja ühtäkki toob meile kummalegi paar kommi. Ja istub kohale tagasi. Me täname ja jätkame mängu. Veidi aja pärast kõnetab ta meid ja küsib kust me pärit (näe temal pole meie tülitamisel mingit hirmu). Suhtleme veidi India ja Eesti teemadel - Eestist ei tea ta miskit ja on teel kuhugi Austraalia kanti. Ta keel on raskesti arusaadav.. Ja igaljuhul teatab ta korduvalt kui rõõmus ta on, et meiega tuttavaks sai.

Väiksed lapsed öisel Kuta tänaval raputavad puu otsast õisi alla. Kell juba üks öösel. Paik tundub üsna kõle ja inimtühi. Mõni üksik baar, mõned 24h poed. Ja siis need tüdrukud kõik ümber meie - terve parv. Püüavad meile mingit käsitööd üpris agresiivselt pähe määrida. Me ei soovi, aga neist lahti saamiseks nagu polegi vahendeid. Kiirendan ja saan neist kaugemale. Reisikaaslane jääb endiselt tüdrukutemassi keskele. Kiirem pööre ja ühtäkki on märkmik maas keset öist tänavat. Koti lukk on lahti ja mingi väike käsi on sealt asju käinud tirimas. Tekkib seisak - mis edasi? Kuriteolt ollakse tabatud, kahju jäi olemata... Vaikselt tüdrukud taanduvad ja lahkuvad. Said aru, et asi võib kiskuda tõsisemaks. Taanduvad taas puu ümber omi mänge mängima.

Hommikul on Kuta tänavad oluliselt elavamad. kusagilt on ilmunud sajad söögikohad ja poed ning tuhanded turistid. Öö ei näita selle linna tegelikku palet. Kuid siiski ka päevavalges tundub Kuta üpris hingetu koht paljude inimestega. Taas tuttav tükike Kadakaturgu, kus miljon müügiputkat ja iga tegelane üritab sulle neid ühesuguseid asju omal moel maha parseldada. Kõht täis, välja puhatud. Egas muud kui taksoga tunnike sõitu Ubudisse. Bali kultuuri pealinna.

Ubudi loomad


.. on pealetükkivamad, kui müügimehed. Muidugi kohalikke müügimehi Egiptusega ei anna võrrelda. Kõik saavad ilusasti "tänan ei!"-st aru ja seda tuleb öelda vaid paaril korral saja meetri kohta. Loomadega nii lihtsalt ei lähe. Mõte, et läheks ahvide metsa raamatut lugema, kukub selgelt läbi. Leiad ilusa koha kus maha istuda ja juba on su juures tegelane, kes on väga huvitatud sellest, mis sul kotis on. Ta istub su kõrvale ja hakkab igasuguse valehäbita su kotti lahti nööpima. "Siin ei ole banaani" ühmad talle - suled koti ja põgened. Raha eest saad lasta endale ahvi pähe panna ja pilti teha, aga samas jääb mulje, et kõik ahvid on seda nõus tegema ka ilma mingi rahata oma lõbuks..

 Ja ega kohalikud kassid viisakamad pole. Kohalikus kõrtsus parti süües, selgub et pardil oli oma elu ajal imselt hulganisti sõpru olnud. Nüüd piirab mind vähemasti kolm kassi. Kõik üsna näljaste nägudega. Ja ega see part ka just ületoidetud ei ole ... peamine, mis tast süüa on krõmpsuvad luud ja kuivanud nahk. Aga see vist ongi selle toidu eripära... Kassidele ma aga meeldin ja nad siblivad lootusrikkalt kogu söögitoimingu aja minu ümber. Lähipäevadel on oht elevante kohata. Kui nad on sama pealetükkivad, siis pole kindel et päevik enam jätkub...

Activities in Ubud

Lonley Planeti järgi sai hakatud siis kohalikke vaatamisväärsusi üle käima. Ahvide mets, kohalik muuseum, ja massaaz (kuidas kurat seda sõna kirjutatakse). Et võtta midagi, mida naljalt Eestist ei saa, läks käiku nelja käe massaaz. Kaks tütarlast poolteist tundi tegelesid aktiivselt minuga ja selle eest sooviti nii umbes 10 eurot. Et siis paljud asjad on kordi odavamad kui Eestis. Õlu aga kurask on hoopis kallim - 25 vana eesti krooni (nendes on kõige litsam arvestada - kaotad hindadel kolm nulli tagant ja saad krooni hinna). Õnneks on baaris üsna sama hind - niiet, et päris joomata nad ei jää...

Ja seejärel jõuab järjekord joogani. Ja niisiis elu esimene jooga tund. Eks oli ikka hirm ka sees... Eelnevalt sai kolm tundi mööda autoteid trööbatud ja mingit elevandi auku otsitud, mis osutus suht pisikeseks ja mõttetuks koopaks. Ja siis läks kiireks tagasitulekuga.. Seda kurjalooma jooga kohta ei suutnud kuidagi leida. Kord seal käinuna ei pidanuks see ju teab mis keeruline ülesanne olema. Neli korda õigest tee otsast mööda panna oli suhteliselt inetu. Küsimusele, kas selle traavimise peale veelkord dushi all oleks pidanud ära käima, sain kiirelt vastuse : poleks olnud mingit mõtet. Higi voolas ojadena ja pooled poosid selgelt mulle üle jõu käisid. Aga vähemalt märk kirjas - tehtud. Kodumaale tulles võin ilmselt jooga tunde andma hakata - ikkagi välismaal õppinud mees.

Raskused

Hea reisipäevik. Pean sulle kurtma oma erilistest raskustest mis selle reisiga kaasnevad. Mu reisikaaslane keelas ära kõik kahemõttelised ja allapoole vööd naljad :( Ja üldse ähvardas ta minust viisaka inimese teha. Kohalikele pidi viisakus meeldima... Mis must nii küll saab ...

Lonley Planeti lapsed

Uued trükid Lonely Planetist on muutunud. Ei ole enam ööbimispaikade esirinnas eriti odavaid urkaid, kus minimaalse raha eest ennast välja magada. Pigem alustatakse kõrg- ja keskklassi ööbimistega ja see päris madalam ots on täiesti ära lõigatud. Reisivad Hipid, kes veel elektroonilise seadme asemel raamatut armastavad on vanemaks saanud. Kogunud rasva luude peale ja seega on mingil määral muutunud ka raamatu sihtgrupp. Hipidest on saanud hipsterid, kes küll ostavad kortereid kalamajja, otsivad seda midagi mis oleks "teistmoodi", aga on eemal juurte juurest. Müüvad ennast raha eest ja tahavad selle raha eest ka ilu ja mugavusi. Ei piisa enam akndeta toas lebavast vahtkummimatist vaid tahaks ka palmi, basseini, sooja vett. Kasvan minagi koos raamatuga. Ja eks ole maailm muutunud. Pea igas hotellis on wifi. Pea igal reisijal kaasas seadmed, millega seda tarbida. Ajad kus taskus Lonley Planet ja filmiga fotoaparaat on vist jäädavalt möödas. Vähemalt riikides, mis pole päriselt muust maailmast eraldatud. Ka minu seljakotis on neli seadet, millega on võimalus ühendada internetiga ja neli seadet, millega pilti teha. Ja üsna suure osa koti mahust võtavad enda alla erinevad juhtmed ja laadijad.

Fernet Branca

Me elud on liiga lihtsad, et neid viitsiks inimestele seletada. Ja nii sai teel Canggusse välja mõeldud legend, et kes me oleme, kus tutvusime ja miks elame - et end teistele huvitavamaks muuta. Tõsiselt keeruline lugu kummalise kohtumisega Santiago de Compostela tänavatel koos kassipoegade, purunenud suhetega ja raisatud miljonitega. Südamlik lugu, mis peaks meist tegema iga seltskonna staarliikmed ja panema silmanurgast pisara voolama ka raudmehel. Kas see legend jääbki meile lihtsalt naljakaks mõttemänguks, või tõesti julgeme seda kusagil kellegi peal katsetada - eks seda näitab aeg. 

Singapuri lennujaamast kaasa haaratud pudel Fernenco Brancot ootas siiani oma aega. Järgmisse lennukisse seda keeruline vedada ja kott tahab kergemaks saada. Õhtujutud said põhjalikud ja pudel tühjaks joodud aegumatute geniaalsete mõtete saatel. Tsiteeritud sai nii olemasolevaid suurmehi kui ka laiema üldsuse poolt avastamamata geeniuseid. Õhtu puändiks tekkis otsus saata mind 10 päevasele meditatsioonile Java saarele. Vajaks see mõne päevalist puhkuse venitamist + tugevat sisemist distsipliini selle kõige läbi elamisel. Mõtte teostamine vajab seel seedimist ... Aga ka hommikul ei tundunud see maailma kõigist teedest mitte just kõige võimatum. Meeltesse on jäänud kummitama lause, nähtud ilmselt mingi tobeda turistidele mõeldud jupstüki pealt: "nothing will change if you change nothing".

Canggu


Üksikult seisvad lainelauad. Punased lipud rannas. Mõni nukker iluspoiss lainelaud käevangus nukralt mööda lõputut ja üsna inimtühja randa kõndimas. Vaid paar tegelast siiski üritavad kuhugi välja jõuda. Aga lained hoivad täna merd omale ja lennutavad üritajad juba pärast kümmekonda meetrit lainetes sumamist uuesti kalda poole tagasi. Meenub üks vana film Keanu Reevesi ja Patrick Swayze-ga hullumeelsetest surfaritest - "Point Brake". Täna ja siin neid pole. Lained kutsuvad endaga mängima, aga rauast mehed on kusagil mujal. Need kes jäänud on - neile on veel mingi osa hirmust ja tervest mõistusest säilinud. Või siis puuduvad lihtsalt oskused end suurte laineteni välja murda.

Teel olemise valu

Kaks päeva seiklemist Balilt Sumatrale. Kaks lennureisi, lennujaamade kius. Ja siis hunnikus valesid otsuseid. Kui sa sattud esimest korda võõrasse linna, siis sa võid olla läbi töötanud kogu interneti informatsiooni, teinud endale selgeks kõik alternatiivid ja otsustatnud parimad variandid - üllatab sind hetke olukord ja tegelikkus ikka ja alati. Keeruline reis Medanist Lake Tobale.

Ja nii leiadki end mitte taksoga sihtpunkti poole sõitmas, vaid sihitult lonkimas Medani pimedatel tänavatel. Hotelli otsimas, erinevate transpordisektori töötajatega suhtlemas. Ja lõpuks - ikka surume ennast sellest läbi ja jõuame bussile - 4 tundi sõitu sihiga Parapat.

Ja Ethel kõneles

Ja Ethel kõneles: Reisimise, muusika, kirjanduse ja kunsti roll on pakkuda inimesele lohutust tema hingetühjuses, mis on sinna saanud peaauhinnast ilmajäämise tõttu. Peaauhind on muidugi mõista armastus. See võib olla nii armastus teise inimese kui merereiside kui ka kaunite kunstide vastu, peaasi, et oleks selline armastus, mis suudab täita hinge täieliku rahulduse astmeni. Kui inimesel aga pole hinge täitvat armastust, tuleb hing teisiti täita. Loodus tühja kohta ei salli. Kunstid ja reisid võivad seega olla nii lõppeesmärgi kui lohutusainese rollis. Enamikel puhkudel on tegu siiski lohutusainesega. Lohutuse all tuleb silmas pidada laiemat tähendust, mis kajastub ingliskeelses mõistes comfort tähistades nii lohutust, mugavust kui turvatsooni. Kui aga juhtub, et inimesel pole ei armastust ega asenda selle puudumist ka loomelised ja silmaringi avardavad komfordid, on viimseks lohutusauhinnaks, selle sõna üheses tähenduses, raha.

Siis küsisin Ethelilt, aga mis saab kui on vaid hirm ja Ethel vastas: Hirm ongi tühjus, hirm on armastuse puudumine. Vaid armastus saab võita ära hirmu. Aga lohutusainesed võivad selle kinni katta, et elada ei oleks hirmus ja kui lohutusainesest tulenev hingetäide enam komfortsust ei taga, on viimane õlekõrs raha, mis lohutusainestega võrreldes on oluliselt nõrgem turvalisuse pakkuja.

Aga kui raha ka ei ole, algab ringkäik otsast peale. Inimliku ellujäämisinstinktiga ja kui ellujäämine on tagatud, siis unistuste ja tahtmistega. Siit kõik algabki.

Danau Toba



Teen veidi reisikorraldaja tööd ja pakun välja reisipaketi kahele:

Lennukipiletid Singpuri, kui piisavalt vara osta: 2x600EUR
Lennukipiletid Singapur Medan: 2x30EUR
Taksoga lennujaamast Parapati: 80EUR edasi-tagasi (kui seiklusjanu on saab ka bussidega ja üle poole odavamalt. Ja kui leida suurem seltskond, kellega taksot jagada - siis muidugi veel soodsam. Kauplemisruumi peaks siin veel ka veidi olema).
Laevaga Tuk-Tukile: 2x0,75EUR
Ööbimine kohaliku arhitektuuriga majas otse järve kaldal võimalusega suhelda seljakotiränduritega igalt poolt maailmast. Maja kõigi hädavajalike mugavustega (isegi sooja vett oli mõnedel päevadel) Libertase külalistemajas: 28 EUR (kahe nädala hind).
Hommiku ja õhtusöök: ca 40 EUR (kahe nädala hind),

Suurel määral siis: 1400 EURi all inclusive pakett kahele. Ja Egiptus jääb sellele reisile tugevalt alla. Sõit veidi pikem, aga uued sõbrad, vähese külastavusega ja just sind ootavad restoranid, sõbralikud inimesed ja rahu mida pakutakse on seda väärt. Pakett on inimesele, kes seda rahu hindab ja ei otsi ülerahvatstatud peopaiku või ei oota reisilt mingit oma ekstreemkogemust.

Muidugi puudub paketis alkohol. Selle huvilistel muidugi kohapeal olemise kulud oluliselt tõusevad. Võib muidugi ka kaaluda alkoholi asendamist seentega, mis siin täiesti legaalsed, aga kulude kokuhoidu ei tule siitki.

Ja erilise lisana seekord - puruks lõigatud interneti kaabel. Kogu saarel ei töödanud Internet. Ehk oleks sellele saarele sobivam, kui see nii ka jääks.

Väike eelarvearvutus näitab, et siia võib jääda ka lihtsalt elama ja nautida seda vaikset olemist 365 päeva aastas. Siin on näha mitmeid valge nahaga vanemaid härrasmehi oma kohapealt võetud naistega vanaduspõlve veetmas... Mulle pole see siiski veel väljapääs.

Pealkirjata


Ma olen üksinduse kehastus. Sulle öeldakse seda ja see ei olegi kurb. Sa tunned, et Toba järve sügavad veed ütlevad seda sama. Sind ei ole - ja see kõik on tegelikult positiivne.

Salajane jälgija, sõdur, stalker. Kes vaatab, et asjad kulgeks oma loomulikke radu. Jälgides kurja ja ebaloomulikku. Silmad saatmas, et sa ära ei eksiks. Sa tunned neid silmi. Sa ei usalda.. Sa otsid hoopis rohkem tuge. Füüsilist. Sa tead, et need sõdurisilmad jälgivad varsti kusagil mujal ja kedagi teist. See pole usaldusväärne. See ongi tühjus.
Ta astub tuppa. Segadus.. Mida rääkida, öelda. Ja sõdurit pole - taas jäetakse sind üksi. Taas on kõik vaid sinu otsutada. Sa ei taha ja valid turvalise tee. Silmad jäävad sind saatma....

Igal asjal on siin maailmas oma koht. Ja kõik sobitub mustrisse. Alati. Harmooniata olemist ei ole. Harmoonia  on muster.

Praht

Üks, vist isegi ainus asi, mis mind siin Indoneesias häirib, on kõikjal vedelev praht. Kõik taara, mis kätte jääb visatakse maha sinnasamasse, kus ta parasjagu tühjaks sai ja kedagi seda koristama ei tule. Praht ääristab teeääri ja ka majutusasutustes on tihtipeale vana prügi vedelemas keset muruplatsi. Kohalikud tundub, et lihtsalt suudavad sellest mööda vaadata.

Väidetavalt on selle põhjuseks moodsa kapitalismi siia toodud muutused, millega kohalik ühiskond veel harjunud pole. Kui toitu söödi näppudega banaanikoortest ja peale joodi kookosemahla pähklitest, siis kõik mis õuepeale visati muutus seal väetiseks ja kõdunes. Plasttopsid ja kilekotid pole aga toonud endaga kaasa käitumise muutust. Seda prahi mittemärkamist ei oska ma siiski lõpuni mõista. Aga eks sedagi tule vaadata, kui selle kultuuri üht omapära.

Aga ju siispeab siin ikka hull olema, kui see isegi mind häirima hakkab...

Pulmad

Siin saarel leiab mitmeid vanu valgeid mehi, kes endale kohaliku naise võtnud. Üks Taani härrasmees on täna üksi koju jäetud. Naine läks pulma ja Taanlane tutvustas meile sõbralikult kohalikke naisevõtuga kaasnevaid kohustusi. Selgus, et naisevõtt siin saarel maksab umbes 2000 EUR-i . Summa lepivad emad omavahel kokku kaubeldes. Rasedus on piisav põhus saada hinnaalandust. Seda palju Taanlane oma naise eest maksis - me ei küsinud.

Taani härrasmees oli üksi kodus ja oma kohvikus meile süüa pakkuda ei saanud. Kovi ja tee - seda küll. Lisaks veel tükike omatehtud saia. Ja lõpuks ei tahtnud ta selle kõige eest rahagi. "Tulge tagasi, kui naine kodus". Kahjuks sekord ei jõudnudki sinna tagasi...

Aga ühed teised pulmad tulid küll meile kohe nina alla. Teed tuk-tuk poolesaarel pandi kinni ja pidu võis alata. Rõõmsat pulmamuusikat kohe pea naabri juurest hommikul kella kaheni. Nii saime meiegi pulmadest osa ja tükike magamatust pealekauba.

Toba järve kohtumised


Inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed tõid mulle tagasi ebakindluse mu ingliskeele oskuse pärast. Mõnd pikemat lauset välja öeldes tunned, kuidas vestluspartner on loobnud sind kuulamast, kuna ta lihtsalt ei saa aru. Võtadki siis sisse pigem kuulaja kui rääkija positsiooni. Kaks Hollandi tüdrukut tegid mu meele taas rõõmsaks ja jutu lahti. Nemad saavad aru mu vigasest hääldusest ja suudavad mõista. Tervitusi neile Utrehti. Samasse linna, kus enne Filipiinide reisi Hollandis sai korra läbi põigatud.

Aga inimesi Toba järve ääres on värvikaid. Lühike ja kiire lugu ühest Kanada poisist ja Maroko juurtega Ameerika tüdrukust. Nad reisisid üksi ja kohtusid meie öömajas juhuslikult ja otse meie silme all. Mõlemad väga avatud suhtlemisega ja ülipositiivsed inimesed. Üheskoos läksime tegime väiksed joogid ja ühtäkki oli selge, et kõik ülejäänud muutusid üleliigseteks. Edasi kolisid nad juba üheskoos paremasse hotelli ja otsustasid neile veel järele jäänud kuid Aasias üheskoos veeta. Ahjaa.. Poiss oli ajaloo tudeng ja spetsialiseerunud NLiidu ajaloole ja seal toimunud sündmuste uurimisele. Andsin lubaduse teda vajadusel aidata, kui tal peaks soovi olema. Ehk kuulen tast veel, kui ta oma Magistritööd kirjutama hakkab ...

Peter Austraaliast


Peter on 64 aastat vana ja värvika eluga mees. Ungari põgenike laps Ameerikast, kes läbi saatuse keerdkäikude jõudnud elama Austraaliasse. Mees kes pidanud oma elus 20 ametit ja nüüd kusagil Austraalia väikelinnasennast lõbustab ennast sõprade ja kanepiga ning ilmselt mõteb elatud aastatele ja kulutab coca-cola aktsiatelt teenitud tulusid. Tulud pole küll üleliia suured, sest mugavusi ta ei otsi. Elab siin Indoneesias oma 35 kroonises toas, särk seljas pahempidi pööratud, augud särgis kinni nõelutud ja silmnähtavalt naudib meie seltskonda.

Peteril on elus olnud palju naisi ja ta ise väidab, et kõik on ise lahkunud ta juurest. Ja mõned neist on jätnud kustumatu mälestuse. Tüdruk, kes nägi välja nagu Greta Garbo, kelle juures ta ülikool ajal nädalavahetstes külas käis, läbi hääletades distantsi, mis võrdub teekonnaga mitmekordselt ümber maakera. Inglismaal tuttavaks saadud armastus, kelle päras ta Austaaliasse sattus ja kellega ta nende kolme aasta jooksul kordagi ei tülisenud. Ja need suhted millest ta räägib on neljakümne aasta tagused. Praegustest naistest teab ta vaid, et üle 50 aastased - nemad soovivad vaid punuda pesa.

Mees, kes teab rääkida palju erinevate meelemürkde mõjust ja keda pahandab, et kõik ümberkaudsed valged noored siin saarel suitsu tõmbavad.



Me veetsime üheskoos Peteriga koos suure osa oma Toba järve kuuest päevast. Otsisime üheskoos matkaradu mäe tippudesse, mängisime malet ja kiusasime teisi turiste oma mõtete ja küsimustega. Kohati muuutus tema pidev kohalolek ka veidi väsitavaks. Aga ei, mitte liialt. Meist said head sõbrad, kes teavad üksteise saatustest ja mõtetest üsna palju.

Vulkaan





Äratus kell seitse. Ilm ei tõota head. Vihm just lõppenud ja sihtmärgiks olevat vulkaani pole näha. Aga siin väikeses linnas pole muud teha - vaatamisväärsusteks kaks vulkaani. Üks neist mõned kuud tagasi pursanud ja nüüd paari päeva eest oli endast taas elumärki andnud. Sinna minek keelatud ja valik seega lihtne: Gunung Sibayak. Lihtsam ja kergem mägi. Aga ka seal mäel oli inimesi surma saanud.  Ega füüsiliselt polnudki see teab mis pingutus, aga vihm oli rajad libedaks teinud ja korduvalt leidsin ennast peaaegu kukkumast või käisingi ümber. Õnneks mitte neis kohtades, kus kukkumisele oleks mõnikümmend meetrit vabalangemist järgnenud. Tänud kahelele Prantsuse poisile, kes mind õige teeotsa peale juhatasid ja kellega üheskoos sai allatulekuks valitud veidi raskem rada, mille lõpus aga väävli järgi lõhnavad soojavee basseinid. Jumalik.


Kas on elu pärast surma?


Traditsiooniline heietus raamatutest. Ka seekord hakkavad täiesti suvaliselt kaasavõetud raamatud moodustama ühist mustrit. Seekord on mustri keskmes surm ja ellujäänute uue elu alustamine. Susan Hilli "Kevadkirkal aastaajal" vaatleb seda ühe indiviidi seisukohast lähtuvalt, "Trifiidide päev" võtab ette juba kogu ühiskona surma ja ellujäämise võimalused. Mõlemad raamatud lõppevad seal, kus surm lõppeb ja elu peaks uuesti algama. Kas ka tegelikult algab ja jääb kestma - jääb lahtiseks. Mis saab elust pärast surma? Sellele küsimusele otsib vastust ka Ristikivi om Hingede öös. Üks kummaline raamat, mida lugedes käib silme eest läbi nagu mingi sürrealistlik film. Kõike ei mõista, aga surma hingust on tunda. Või kui nüüd päris aus olla, siis ei saanud suurt miskit aru... Aju otsis seoseid igapäevase reaalsusega, aga neid minu jaoks ei leidunud. Raamatu lõpuks oli igatahes surnu kirstust kadunud ja lahtiseks jäi, kas surma üldse oligi kogu raamatus.

Ahjaa - esimene raamat oli ka kriminull, kus oli surma ja otsiti mõrvarit. Ja peale surma oleks oletatav surnu peaaegu et pääsenud... Eluga ta pääseski - aga napilt. Läks tee ilmselt vangla suunas. Seda kes kui mitu aastat oma kuritööde eest saab ja kas üldse kriminaal romaanid tihtipeale ei kajasta. Nii et siingi jäi veel võimalus advokaadi abil puhtalt pääsemiseks.

10 päeva mediteerimist, ehk siis mitte midagi tegemist, ootab mind kohe-varsti ees. Seegi omamoodi surm. Ja küsimus "kas on elu pärast surma" saab vastuse pärast pikki lennureise koju. "Gulagi arhipelag" ja Fristeri "Müts" - kodus vahetult enne reisi lugemisel olnud raamatud annavad piisava teadmise müüride taga veedetud päevadest ja uskumuse, et kui on vaja - siis on see võimalik. Elada mitte 10 päeva vaid 10 aastat tingimustes, mille kõrval mu 10 päevane retk on luksushotell. Kui läheb raskeks, siis mõtlen kõigi maailma vangilaagrite peale ja palun jõudu seal hukkunute vaimudelt. Ja mõtlen ka nende peale, kes lihtsalt oma elu-usuga sellest kõigest välja tulid. Veel paar päeva on alguseni jäänud...

Mowgli

Tingel tangel tungel - kära täis on dzungel. Seitse tundi bussis viibimist ja kannikate valu ja sutsti - dzunglis. Ahvide, elevantide ja tiigrite keskel. Teejuhiks noor poiss, keda kutsutakse Mowgliks.


Mowgli elab metsas. Kunagi oli tal siin oma maja kusagil puude otsas - nüüd juhatab ta turiste. Nagu ta ise ütleb, võib ta teha mida iganes. Juhtida elevante, saata turiste läbi dzungli, juhatada auto sisekummiga inimesi alla jõge... Lapseohtu Indoneeslane, kelle ema on kusagil kaugel Malaisias ja isa suri, kui ta veel vaid seitsmene . Isa surm tõi kaasa suitsetamise. Muster jookseb kokku - isa suri nagu raamatus "Kevadkirkal Aastaajal" - puu alla jäädes. Aga nüüd on kogukond andnud talle võimaluse ökoturismi juhendajana. Koos vennaga nad saadavad turiste. Ja teenitud raha (mis pole ka lääne standarditele vastavalt mitte just väga odav- tund aega elevandisõitu 650 kooni näkku) jagatakse ühiselt ära elevandikasvatajate, giidide ja küla kogukonna vahel. Selle eest hoitakse korras teid (sinna küll eriti palju ei jätku ... Isegi Tallinna teed ikka hulka siledamad) ja muid kommunikatsioone. Nii nagu maailm peaks toimima. Ja mina siis siin see rahakott, kes selle kõik kinni maksab.

Aga selliseid kapitalismivastaseid kokkuleppeid on ka mujal. Näiteks Toba järve ääres ei õnnestunud kusagil kaubelda rolleri hinda madalamaks - ja hiljem kusagilt lugedes selgus, et miinimimum hind on paika pandud. Kelle poolt ja kuidas - seda ei saanud päris hästi aru. Aga ilmselt see nii mõnelgi juhul võtab pingeid maha ja garanteerib osalejatele piisava sissetuleku. Ei mõtle veel päris täpselt välja, kuidas seda maailma korraldusse tervikuna sisse saada, aga ilmselt mingi võimalus selleks ju peab olema.  Majandusteooriad vajavad veel parandamist.

Mowgli aga elab oma vaba dzungli elu. Ei lase ennast värvata erinevate kompaniide poolt. Teatab meile jätkuvalt, et don't worry be happy, laulab ja mängib kitarri ja armastab muusikat. Ja ei võta naist ega tee lapsi. Vabadus.. Aga samas teeb ta ettepaneku rollid ära vahetada. Ta on vamis tulema Eestisse arvutitega mässama ja jätma mind siia dzunglisse turiste teenima. Kas peaks pakutu vastu võtma? Seekord jäi tehing ära. Ma pole kindel, kuidas töökaaslased suhtuksid, kui minu skeptilise ja pessimistliku maailmaga harjunud tooli peal istuks korraga elurõõmust pakatav tumedanahaline optimistlik noorsand. Shokk oleks ilmselt liiga võimas, et seda oma töökaaslastele soovida.



Ja seekord siin sügaval dzunglis võtame endale täieõigusliku turisti staatuse. Läbime kõik pakutavad atraktsioonid: peseme elevente, ratsutame elevantide seljas, sõidame auto sisekummiga jõge mööda alla, sööme kõhud täis kose jalamil, käime mööda dzunglit matkamas.

Ainus mis hinge piinab, on Mowgli ilmselge  ja ilmselt ka õigustatud soov meilt oma tegevuse toetuseks natuke raha kätte saada, lisaks kõigile neile atraktsioonidele, mida ta meile neil päevil lahkesti siin pakkunud on. Tegemist pole suurte summadega ja ka mitte olulise probleemiga, and mind endiselt rõhub saamatus selliste olukordaega toimetulekuks. Kui palju oleks viisakas, ega ma talle liiga ei tee.. jne. Pea täidetud hirmudega, mis tegelikult on täiesti ebaolulised. Kindlasti ei vaeva nende üle pead Mowgli, kes elurõõmsalt meid ühest kohast teise tuuritab.

Imed

Inimesed ootavad imesid. Iga kord kui põike tõuseb, on ootus uueks imeks. Mingiks sündmuseks, mis muudab kõik praegu olemasoleva teiseks ja edasi saaks elada täis rahus ja valgustuses. Nagu lotovõit - ükspäev ei midagi ja siis äkki rahapakid pangaluugist ojadena voolamas. Inimene ei kaota unistust, et keegi kusagilt väljast muudaks elu - ja muudaks nii, et oleks tuntav. Et kohe saaks aru - kõik on tänasest hommikust saadik teistpidi.

Lähed palverännakule ja loodad, et maailm ja sina muutuvad. Lähed mediteerid kümme päeva ja lootus on sama. Tegelikult on need vaid mosaiigikillud, mida koguda ja suur pilt muutub migis sinule mõistmatus suunas, aga vaikselt ...