Ma olen üksinduse kehastus. Sulle öeldakse seda ja see ei olegi kurb. Sa tunned, et Toba järve sügavad veed ütlevad seda sama. Sind ei ole - ja see kõik on tegelikult positiivne.
Salajane jälgija, sõdur, stalker. Kes vaatab, et asjad kulgeks oma loomulikke radu. Jälgides kurja ja ebaloomulikku. Silmad saatmas, et sa ära ei eksiks. Sa tunned neid silmi. Sa ei usalda.. Sa otsid hoopis rohkem tuge. Füüsilist. Sa tead, et need sõdurisilmad jälgivad varsti kusagil mujal ja kedagi teist. See pole usaldusväärne. See ongi tühjus.
Ta astub tuppa. Segadus.. Mida rääkida, öelda. Ja sõdurit pole - taas jäetakse sind üksi. Taas on kõik vaid sinu otsutada. Sa ei taha ja valid turvalise tee. Silmad jäävad sind saatma....
Igal asjal on siin maailmas oma koht. Ja kõik sobitub mustrisse. Alati. Harmooniata olemist ei ole. Harmoonia on muster.
No comments:
Post a Comment