Rootsi 2021

Suur Koroonaviirus on enda alla võtnud kogu maailma reisimise ja peatanud lennukid ja laevad. Peatunud olekus on olnud ka minu reisipäevikud. Kui nüüd aus olla ja kõik südamelt ära rääkida - sai pandeemia ajal küll tehtud üks väiksem reis Lätti-Leetu ja sutsakas Soome. Reisid olid lühikesed ja vaimu päeviku kirjutamiseks peale ei tulnud. 

Nüüd siis hakkasid Tallinki laevad taas Rootsi liikuma. Rootsi - see on riik, kes laseb lapsed enda riiki ilma kiusamata ja ka vanematel piisab kui esimesest vaktsiinisüstist paar nädalat möödas. Meil küll kuur läbitud, aga teiste riikide jaoks valgeks inimeseks saamisest siiski veel nädalake puudu. 

Seekord ei ole meil tegemist otseselt puhkusereisiga. Puhkusereis peaks olema puhkus millestki - aeg millal töölt eemale saada. Aga seekordse reisi alguseks olen ma juba veidi üle kahe kuu töötu olnud - ka ülejäänud seltskond on ilma suurema koduvälise tegevuseta. Koolist on puhkus ja ega koroonaajal ka lasteaeda ülemäära tihti pole satutud. Seega reis ise on lihtsalt senise oleku jätk, mida puhkusereisiks enam nimetada ei saa. Et siis lihtsalt sõit Rootsi. Ja kaasas on meil siis kogu tavaline argipäev - auto on täis tavaari ja ka kõik alaliselt kooselavad kaaskondlased on pardal (olgu olgu - paar merisiga jäid ikka koju). Sellega muidugi seostub enne reisi näoraamatus nähtud nali, kus üks iti vend ütleb kolleegile, et sa ei teagi misasi on hard drive... Või, et mina ei tea, mis on "Hard Drive"? Ma olen koos perega autoga puhkusel käinud .. Ma tean väga hästi misasi "Hard Drive" on...  vastab teine. Kui raskeks meie sõit kujuneb ja kaua me vastu peame - eks me näe. Tagasisõidu pileteid meil veel pole. Ühelt poolt on suur optimism ja unistus mitmenädalasest ringisõitmisest. Teiselt poolt varateismelise arusaamatus, miks üldse peaks kusagil mujal kui paaris poes käima. Ja pealegi kõik väljaspool hotelli asub ju Interneti levialast väljas ... 

Reis algas siis Tallinki laevalt. Piirikontroll lihtsalt küsis, et mis dokumendid meil on soovimata neisse üleliia süveneda. Rootsi poolel ei kontrollinud keegi miskit. Ja laevas endas Koroonat ei olnud.. Või vähemalt kõik tegutsesid nii, nagu poleks seda haigust kunagi olemas olnud. Peale Lotte ja Bruno maskide ei viidanud midagi pandeemia levikule. Tantsupõrand oli paksult täis rahvast. Õllejärjekorrad olid üüratud. Lauad baaris tihedalt - nagu ikka Rootsi laeval on olnud. Etteruttavalt võib öelda, et ka Rootsis endas tundub elu suures osas samuti igapäevane olevat. Vaid Vapianos paluti lauda vahetada, kui me teistele liiga lähedale istusime - aga ka see tegevus polnud just üleliia järjekindel, kuna üsna varsti mingi teine seltskond meie seljataga istet võttis ja nii jäigi. Ja mõnedes poodides on kehtestatud piirangud et mitu kodanikku võib sisse astuda. Ja üldse tundub, et kõige rohkem on koroonaga pihta saanud lõbustuspargid. Sinna peab kohti ette broneerima ja veebilehekülgedelt saab lugeda, et pooled atraktsioonid puhta suletud. Kõik muu elu Rootsis tundub käivat mööda tavapäraseid radu... 

Stockholm

Kui ma nii kümme aastat tagasi üle nädala Stockholmis komandeeringus käisin, olid hotelli hinnad uskumatud - võisid olla üle 200 EUR öö ühe inimese majutamise eest. Nüüd on ka hotelli hindades tunda koroonat - tegime möönduse asukoha suhtes ja asusime elama Stockholmi äärelinna 150 EUR eest neljale kaheks ööks. Meie hotelli ümbruskond ei meenutanud muidugi Rootsit vaid oli vaade ühele rahvusvahelisele ja ilma rahvusliku kultuuriidentiteedita linnale. Ei saa muidugi öelda, et me seal ennast vähem turvalisemana oleksime tundnud ja vähemalt söögikohtade hinnatase tundus olevat Eestile lähedasem kui kesklinnas. 

Pidev ja lõputu puhkus teeb inimesed laisaks. Nii muutubki Stockholmi kultuuri nautimine pea võimatuks. Koos hilise ärkamise, hommikusöögi ja lihtsalt logelemisega ei suuda me hotellist väljuda enne keskpäeva - ja seda Rootsi aja järgi, mis meie kodusega võrreldes niigi tunnikese laiskuse suunas nihkes. Kui arvestada, et siin riigis enamus kultuuriasutusi pärast normaalset tööaega kinni pannakse - ja meil tunnike linna minemiseks kulub ja siis on juba kõht tühi... ja sobiva toidukoha otsimine veel tunnike võtab ja siis veel tunnike söömist - on selge, et kultuuri tarbimine on meie jaoks üsna võimatu. Piirdume meie kahe Stockholmi päeva jooksul vaid paari olulisema maja välisilme piilumisega ja tammume niisama sihitult mööda põhjamaade pealinna ringi. Ka 5-aastane suudab ilma suuremate probleemidega need ca 15km päevas kaasa kõmpida. Piilume kaugelt lõbustusparki, millele sissepääsu reserveerimine oleks pidanud toimuma varem, vaatame hiigelkõrgeid ameerikaraudteid ja kettkiikesid, kuhu kellelgi meist poleks olnud soovi sõitma minna ja üks osa meist tunneb rõõmu kokkuhoitud paarisajast eurost. 

Ahjaa, see pidev molutamine tähendab seda, et kodust kaasa võetud "Rootsi raamat" sai reisi teisel päeval läbi. Jonas Jonassoni "Mõrtsuk Anders ja sõbrad". Jäin veidi hiljaks raamatu valikuga ja lihtsam oli võtta kodunt riiulist Rootsi kirjaniku raamat, mis veel lugemata. Jannsoni esimene teos - "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" - oli humoorikalt kirjutatud ja nagu sõõm värsket õhku ajaviitekirjanduses. Andresi raamat jätkab sama rida. Võib isegi öelda et veidi piinliku täpsusega sama rida. Kuidagi väga kitsaks on Jonsson oma kirjandusliku žanri keeranud: "ajaviiteromaanid, kus kohtlane seltskond miljonitega Rootsimaal ringi rändab". Aga kui raamatuid loetakse, ostetakse ja ka tõlgitakse - siis ehk puudubki vajadus žanri piiride nihutamiseks. Ma küll ise kolmanda sellise raamatu jätaks juba lugemata. 

Vaadates kuningalossi ees olevad Karl XIV ausammast tekkis võimalus süveneda Rootsi Kuningakoja tegemistesse. Eks igal rahval ole õigus oma teed ise paika panna, aga nii kõrvaltvaatajana jääb see kuninga roll Rootsi ühiskonnas ikkagi üsna arusaamatu mulje. Dünastia, mille alusepanijaks hoopis Prantslasest Napoleoni marssal, kes Napoleoni sisuliselt reetis.. Miks selliseid tegelasi nagu kuningad üldse tänapäeval vaja on? Kas ei piisaks tugevast käepigistusest, tänukirjast ja üheotsapiletist Pariisi kogu kuningaperekonnale? Aga jah, nagu ma ütlesin juba - eks nad ise teavad paremini, ei ole minu asi neid õpetada. 

Siljan järv

Nii umbes neli tundi sõitu Stockholmist asub Siljan järv. Pidi olema suuruselt Rootsi neljas. Ja rahvast on siin palju - eriti karavanidega. Esimene kämping kuhu me jõudsime oli pehmelt öeldes rahvarohke. Võimalus panna tuhandete inimeste keskele rohuplatsile üks telk püsti ei kutsunud ja leidsime kusagil kõrval asuva järve ääres kõrvalisema mökki, kus oma öö ära puhata. 

Silja järv on ka koduks ühele paljudest jõuluvanadest pargis, mille ingliskeelne nimi on "SantaWorld". Nimi, mis eriti ei vasta sellele mis seal tegelikult näha saab. Rootsikeeles on maa nimi Tomteland, mille otsetõlke juures google mulle appi ei tahtnud tulla. Aga tegelikkuses on see Tomteland üsna meie Lottemaaga sarnane asutus, kus Lotte tegelaste asemel toimetavad haldjad, päkapikud, draakonid, trollid ja mingid Rootsi omad metsakollid. Boonusena saab ühes majas ka jõuluvana näha. Pidevalt on toimumas rootsikeelsed teatrietendused ja lisaks saab veidi hüpata ja turnida. Ka kõhu saab täis, kui soovi on. Lastele kindlasti meeldib, kuigi etenduste sisust miskit aru ei saa. Aga laule ja tantse on ikka tore vaadata. Jõuluvanale saab ka kirjad kohe otse üle anda - ei pea postisüsteemile lootma jääma.

Suusakuurordis

Suuski meil kaasas ei ole. Aga Rootsi selles kandis, Säleni ümbruses, on suusakuurordis soodsaimad majutusvõimalused. Suur maja kuhu mahuks 7 inimest 65-72 EUR öö. Suuskadest poleks siin ka suuremat tolku olnud - temperatuur on 25 kraadi ringis ja lumega on siin suviselt problemaatiline. Aga matkarajad on olemas - hakkavad kohe meie maja tagant ja viivad meid läbi kidura mägede looduse. Kui ma peaks siia järgmine kord tulema, siis võtan siia veidi parmude ja sääskede vastseid kaasa. Kuidagi kole probleemivaba on siin matkamine, võiks öelda lausa et üksik. Keegi eriti ei hammusta, keegi ei pinise.. Vaid õhtul paar kohalikku sääsepoissi tulevad tülitama ja väidetavalt oli paar parmu ka olnud - mina ei näinud. Matkamiseks ideaalne paik - Södra Kungsleden  340km matkarada just siit alguse (või lõpu - sõltub kust poolt liikuma hakata) saab. Seekord jääb see rada ilmselt matkamata. Meile piisab ühest kümnekilomeetrisest ringist, mille ka kõige pisem vapralt ja nurisemata kaasa teeb. 

Götheburg

Ei jõudnudki polaarpäeva. Polaarpäev oli planeeritult üks võimalikke reisi sihtpunkte. Auto suund pöördus lõunasse ja tekitas lootuse jõuda hoopis Taani Legolandi. Götheburg on sel teel järgmine peatus. Linn kuhu sai tehtud viimane tööreis enne koroonat. Juba siis sai mõeldud, et peab siia lastega tagasi tulema ja Lisebergi lõbustuspargi minema. Aga koroona ei luba - järgmised piletid parki on võimalik osta alles augustiks. Ega midagi - peab laevale siirduma ja otsima tee Legolandi. Vähemalt siiani on internetist jäänud mulje, et seal meid oodatakse. 

Göteborg võtab meid vastu hotellitoas, kus on küll aken, aga see avaneb otse pimedasse sisejalgpallihalli. Kartus, et keegi seal hommikul külvates palli taga ajama hakkab õnneks ei reliseeru. Aga põnevad on need hotellid, kui otsid odavamast otsast. Götheburgi päev sai peaasjalikult veedetud lähedal asuvatel saartel. Autovabadena on neid saari reklaamitud. Väikese reservatsiooniga on see ka tõsi. Motoriseeritud neljarattalised on seal küll olemas - aga oma olemuselt on nad pigem neljarattalised mopeedid. Rahuliku ajaveetmise kohana ja jalutamise paigana väga tore koht kuhu minna. Parkimine oli üksjagu segadust tekitav aga lahendatav. Sadama ääres olevad parkimiskohad olid vaid kohalikele, aga see info väga segaselt esitletud. Otsige kaugemalt. 5 EUR eest on võimalik päevaks probleemideta parkida 15 minutilise jalutuskäigu kaugusele sadamast. Või veel parem - minge kohale trammiga - sama ühistranspordi pilet viib teid ka kivisaartele, kust ka vajadusel kõhutäie saab. Üsna keskmiste Rootsi hindadega.

Mõned väiksemad saared on tühjad. Mõned kvalifitseeruvad vaid veest välja ulatuvad kiviks. Kasutamata maa, mis sobiks ilusti uue isikliku kuningriigi rajamiseks. Printsess on nõus printsessiks hakkama ja alustab sobivaima saare välja valimist. 

Vaikselt käivad mõtted ka selles suunas, kuidas koju saab. Ühe uitmõttena tekkib idee kojusõiduks läbi Leedu. Veidi hirmutab mõte, et laeva piletid Klaipedasse üle kahe korra kallimad kui Eestisse. Aga ehk kompenseerib odavam Baltikumi elu? Vaadates Klaipeda ja Palanga ööbimise hindu entusiasm raugeb ja Rootsi ja Taani ei tundugi enam maailma kõige kallimad kohad, kuhu perega reisida. Praegu siis ikkagi Taani edasi, eks hiljem näe kuidas koju tagasi.

Rootsimaast

Paar lühikest mõtet ka Rootsimaast ja Rootsi iseärasustest. Et kui peksid sattuma bensiinijaama kohvi ostma, siis tea, et L ei tähenda "Large" nagu enamuses maailmas. Vaid ikka "Lilla" - väike. Kui veab laseb bensiinijaama töötaja sul teise väikse portsu juurde lasta ja saad kaks väikest ühe suure hinnaga.

Ja majade värvimiseks on rootslastel vaid üks tumepunane värv ette nähtud. Ja nii igal pool. Mõnes üksikus kohas vaid on rebelid, kes muid värve kasutavad. Ühes külas olid  mõned majad lausa kollased. Teiselpool teed aga ikka need Rootsi punased. Tõenäoliselt ongi see erinev nägemus maja värvivalikust peamiseks Rootsis üha jõudu koguvate gängisõdade põhjuseks...

Legoland

Järjekorrad, kõrged hinnad ja .... laste rõõm. Nurisemata seistakse järjekordades ja kui viimaks autosse jõuame, siis väiksem kukub hetkega... Et siis järgmisel hommikul taas oma parimas vormis olla. 

Rahvast on palju - koroona ei ole väga ridu hõrendanud. Sissepääsuks on täiskasvanule vajalik vaktsineerimissertifikaat. Või siis on vajalik vähemasti mingi paber, mis sertifikaadile sarnaneb. Kui taanlastele pole just QR koodi lugeja ajju sisse ehitatud. Igatahes vaadatakse paberit vaid silmadega.

Taani Piiriületus toimus probleemideta. Koroonasertifikaate uuriti veidi põhjalikumalt, kui Eestis. Pagansikusse vaadati sisse. Relvade ja gaasi kohta küsiti. Aga muidu läks kõik sujuvalt. Mis nii sujuvalt ei läinud oli Interneti kasutus Götheburgi ja Taani vahelise praami peal. Telia oli kasutuse lihtsalt ära keeranud. Elisal kõik toimis... kuni sõnumini, mis teatas, et Interneti on kasutatud juba 70% ulatuses kehtestatud rahalisest limiidist. Kodus vaatab kuidas ja kas me suudame Elisat veenda, et nii ilma küsimata ei ole ilus hakata rahvalt raha ära võtma.

Legolandi läheduses Hotellid on üsna kallid. Ja vähemalt meile tundus, et mõistlik on broneerita hotell ka kohe Legolandi piletitega. Telgiga oleks odavamalt saanud, aga tiheasustusega kämpingu pilt on nii tugevalt veel silme ees, et otsustasime hotelli kasuks. Ööbisime Veljes - vähem kui poole tunni sõidu kaugusel Legolandist. 

Taani hindadest - mulle tuli väikse üllatusega, et Taani on Sveitsi ja Singapuri järel keskmiselt netopalgalt kolmas riik maailmas. Seega ka üsna kõrge hinnatasemega - kõrgemaga kui Rootsis. Vaid õlu muutus odavamaks ja tavapoest ostes ka kangemaks.  Rootsis lubati tavapoes müüa vaid max veidi üle 3% õlut. 

Bogdan ja Serafim

Teine, kadunud Afanasjevi poolt kirjutatud, kaasavõetud raamat on kaalukam nii sisult kui ka mahult. Enne lõppeb reis kui raamat - aga vaid viimane lõputseen jääb veel lugemiseks kodus. Paneb mõtlema palju tänapäeva noored veel teavad ja mäletavad Nõukogude ajast. Nad ei suuda seda ilmselt enam üldse mõista ja ei oska ka näha kui "nõukogud" immitsevad tagasi. Taas tulevad inimesed kes teavad kuidas on õige ja vastu hakkavad vaid veidi kohtlased. Taas piisab kohtuotsuste tegemiseks kolmeliikmelisest seltskonnast.

Vanausulised raamatus kaotavad usu ja jäävad teejuhtideta. Keegi enam ei ütle kas külla minnes peab ikka oma kruusi kaasa võtma või uutel aegadel pole sellest lugu. Segane on ka patu definitsioon. Nii ka meil tänapäeval õpetaja kantslist ei hüüa välja tõde ja igaüks peab religioonide rägastikust ise oma patumenüü kokku panema. Valida on küll hulk valmis komplekte veganipatt, homopatt, vaktsiinipatt .. jne jne. Raskeks teeb selle välise ettekirjutuste puudumine. Valikud tuleb teha ise. See on liiga keeruline inimesele.. Lihtsam on läheneda lähimale pühamehele. Kui vaid tänapäeva pühameestr õpetused nii piiratud ei oleks. Saab vastuse kas vaktsineerida või mitte ja mida ja kui palju süüa. Aga suur osa elulisi küsimusi jääb katmata. Vaja leida uued pühakud, kes auke katavad.

Ja me defineerinud oma teadmiste kohaselt oma patu registri. Liigsöömine on patt. Alkoholi mitte joomine on patt. Kurjaks saamine on midagi, mis sind ennast lõhustab - on patt. Ja olemegi jõudnud pidevasse patukahetsuse ringi. Või on patukahetsus ise ka patt? Ehk piisab vaid patu märkamisest, et õndsaks saada? 

Köping

Ja nii me sõidame - lapsed märkamas vanemate öeldus vandesõnu ja peavad arvestust lunastusindulgentside üle - iga vandesõna = 1 EUR. Üksjagu raha on lapsed juba teeninud.. 

Nyköping, Norrköping, Linköping, Jönköping. Kusagilt leidsin, et Köping peaks vana-rootsi keeles turgu tähendama. Kui keegi peaks mind südasuvel Jonköpingi lähedusse mäe nõlvale vaatega järvele paigutama ja küsima, et kus me oleme - pakuks ma ilmselt mingit vahemere riiki. Veidi võib läbi käia ka Tai mõte. Külma Rootsit ei oskaks pakkuda. Ebapõhjamaine järv ja ebapõhjamised vaated.

Köpingeid ühendab see, et suvisel Laupäeval puuduvad neis vabad majutuskohad. Ka suure summa eest ei leia miskit. Korraks ilmuvad bookingusse paar tuba Linköpingis, aga hetk hiljem me ka neist ilma. Aeg hiline - telgid on siiani olnud lahtipakkimata, aga varustus on vähemalt kaasas. No aga kus sa ronid öösel pimedas võõras riigis telkima? Esialgne plaan näeb, ette Stockholmi lähedusse välja põrutada - sealt ikka miski voodi leiab. Aga silma jääb see kuusealune magaja märk kiirtee ääres. Ja lähemal vaatlusel ei osutugi see peamiselt karavanidele mõeldud peatuskoht ka telgi panekuks liiga ebamugavaks. Tagantjärgi võib öelda, et autod mürisesid pidevalt kõrva ääres - samamoodi nagu Kopenhaageni Hostelis, täispuhutav madrats oli veidi mugavam kui hostelis ja mustus meie ümber oli vähemasti meie enda tekitatud. Uni ei tulnud ikka - samamoodi nagu hostelis. Et siis - kui kõik on sama tuksis - siis milleks maksta rohkem? Hommikul ärgates värske õhk annab taas plusspunktid telkimisele.