Sügise eest varju. Oktoobris veel jätkama seda suve, mis Eestimaal pooleli jäi. Koguma mõtteid ja avastama veel avastamata olevaid tarkusi. Reisisihiks Bali, Sumatra ja kui aega üle peaks jääma, siis ehk veel miskit. Ränd alaku.
Inimesed
Üks tütarlaps lennukis minu kõrvalistmel. 12 tundi ühist lendu. Ja vilksamisi pilgud tema tabletile annavad mõista, et ta eestlane. Ja et ta mõistis kogu meie pikka ja sügavat dialoogi. Tütarlaps täitis pikalt Singapuri pabereid.. järelikult jääb ilmselt Singapuri. Ja kogu selle lennureisi jooksul sai vahetatud vaid kaks sõna - siis kui talle oma tekki maast korjates peaaegu kohvi oleks sülle valanud. Ja siis magamiste vahele oodatud hetke, et kudagi loomulikult tema täelepanu pälvida ja küsida mõni süütu küsimus: "et kuhu sõidad", või miskit sellist. Aga ei tekkinud sellist momenti ja jäi üks kasutamata võimalus tutvuda ühe ilmselt toreda inimesega. Kuulda mis tema maailmas uuemat ja kuhu ja miks reisitakse. Tegelikult ei teagi ju, kas ta väga suhtlemisaldis oleks olnud ... Aga ikkagi jäi see mingi mõtetu hirmu, juhuse puuduse ja valehäbi taha, et vahetada paar lausetki.
India mees kusagil singapuri lennujaamas. Istub meist järgmise pingi peale, kuigi vabu pinke lennujaamas maa ja ilm.. Teretab. Jälgib kuidas me kaarte mängime ja ühtäkki toob meile kummalegi paar kommi. Ja istub kohale tagasi. Me täname ja jätkame mängu. Veidi aja pärast kõnetab ta meid ja küsib kust me pärit (näe temal pole meie tülitamisel mingit hirmu). Suhtleme veidi India ja Eesti teemadel - Eestist ei tea ta miskit ja on teel kuhugi Austraalia kanti. Ta keel on raskesti arusaadav.. Ja igaljuhul teatab ta korduvalt kui rõõmus ta on, et meiega tuttavaks sai.
Väiksed lapsed öisel Kuta tänaval raputavad puu otsast õisi alla. Kell juba üks öösel. Paik tundub üsna kõle ja inimtühi. Mõni üksik baar, mõned 24h poed. Ja siis need tüdrukud kõik ümber meie - terve parv. Püüavad meile mingit käsitööd üpris agresiivselt pähe määrida. Me ei soovi, aga neist lahti saamiseks nagu polegi vahendeid. Kiirendan ja saan neist kaugemale. Reisikaaslane jääb endiselt tüdrukutemassi keskele. Kiirem pööre ja ühtäkki on märkmik maas keset öist tänavat. Koti lukk on lahti ja mingi väike käsi on sealt asju käinud tirimas. Tekkib seisak - mis edasi? Kuriteolt ollakse tabatud, kahju jäi olemata... Vaikselt tüdrukud taanduvad ja lahkuvad. Said aru, et asi võib kiskuda tõsisemaks. Taanduvad taas puu ümber omi mänge mängima.
Hommikul on Kuta tänavad oluliselt elavamad. kusagilt on ilmunud sajad söögikohad ja poed ning tuhanded turistid. Öö ei näita selle linna tegelikku palet. Kuid siiski ka päevavalges tundub Kuta üpris hingetu koht paljude inimestega. Taas tuttav tükike Kadakaturgu, kus miljon müügiputkat ja iga tegelane üritab sulle neid ühesuguseid asju omal moel maha parseldada. Kõht täis, välja puhatud. Egas muud kui taksoga tunnike sõitu Ubudisse. Bali kultuuri pealinna.
Ubudi loomad
.. on pealetükkivamad, kui müügimehed. Muidugi kohalikke müügimehi Egiptusega ei anna võrrelda. Kõik saavad ilusasti "tänan ei!"-st aru ja seda tuleb öelda vaid paaril korral saja meetri kohta. Loomadega nii lihtsalt ei lähe. Mõte, et läheks ahvide metsa raamatut lugema, kukub selgelt läbi. Leiad ilusa koha kus maha istuda ja juba on su juures tegelane, kes on väga huvitatud sellest, mis sul kotis on. Ta istub su kõrvale ja hakkab igasuguse valehäbita su kotti lahti nööpima. "Siin ei ole banaani" ühmad talle - suled koti ja põgened. Raha eest saad lasta endale ahvi pähe panna ja pilti teha, aga samas jääb mulje, et kõik ahvid on seda nõus tegema ka ilma mingi rahata oma lõbuks..
Ja ega kohalikud kassid viisakamad pole. Kohalikus kõrtsus parti süües, selgub et pardil oli oma elu ajal imselt hulganisti sõpru olnud. Nüüd piirab mind vähemasti kolm kassi. Kõik üsna näljaste nägudega. Ja ega see part ka just ületoidetud ei ole ... peamine, mis tast süüa on krõmpsuvad luud ja kuivanud nahk. Aga see vist ongi selle toidu eripära... Kassidele ma aga meeldin ja nad siblivad lootusrikkalt kogu söögitoimingu aja minu ümber. Lähipäevadel on oht elevante kohata. Kui nad on sama pealetükkivad, siis pole kindel et päevik enam jätkub...
Activities in Ubud
Lonley Planeti järgi sai hakatud siis kohalikke vaatamisväärsusi üle käima. Ahvide mets, kohalik muuseum, ja massaaz (kuidas kurat seda sõna kirjutatakse). Et võtta midagi, mida naljalt Eestist ei saa, läks käiku nelja käe massaaz. Kaks tütarlast poolteist tundi tegelesid aktiivselt minuga ja selle eest sooviti nii umbes 10 eurot. Et siis paljud asjad on kordi odavamad kui Eestis. Õlu aga kurask on hoopis kallim - 25 vana eesti krooni (nendes on kõige litsam arvestada - kaotad hindadel kolm nulli tagant ja saad krooni hinna). Õnneks on baaris üsna sama hind - niiet, et päris joomata nad ei jää...
Ja seejärel jõuab järjekord joogani. Ja niisiis elu esimene jooga tund. Eks oli ikka hirm ka sees... Eelnevalt sai kolm tundi mööda autoteid trööbatud ja mingit elevandi auku otsitud, mis osutus suht pisikeseks ja mõttetuks koopaks. Ja siis läks kiireks tagasitulekuga.. Seda kurjalooma jooga kohta ei suutnud kuidagi leida. Kord seal käinuna ei pidanuks see ju teab mis keeruline ülesanne olema. Neli korda õigest tee otsast mööda panna oli suhteliselt inetu. Küsimusele, kas selle traavimise peale veelkord dushi all oleks pidanud ära käima, sain kiirelt vastuse : poleks olnud mingit mõtet. Higi voolas ojadena ja pooled poosid selgelt mulle üle jõu käisid. Aga vähemalt märk kirjas - tehtud. Kodumaale tulles võin ilmselt jooga tunde andma hakata - ikkagi välismaal õppinud mees.
Raskused
Hea reisipäevik. Pean sulle kurtma oma erilistest raskustest mis selle reisiga kaasnevad. Mu reisikaaslane keelas ära kõik kahemõttelised ja allapoole vööd naljad :( Ja üldse ähvardas ta minust viisaka inimese teha. Kohalikele pidi viisakus meeldima... Mis must nii küll saab ...
Lonley Planeti lapsed
Uued trükid Lonely Planetist on muutunud. Ei ole enam ööbimispaikade esirinnas eriti odavaid urkaid, kus minimaalse raha eest ennast välja magada. Pigem alustatakse kõrg- ja keskklassi ööbimistega ja see päris madalam ots on täiesti ära lõigatud. Reisivad Hipid, kes veel elektroonilise seadme asemel raamatut armastavad on vanemaks saanud. Kogunud rasva luude peale ja seega on mingil määral muutunud ka raamatu sihtgrupp. Hipidest on saanud hipsterid, kes küll ostavad kortereid kalamajja, otsivad seda midagi mis oleks "teistmoodi", aga on eemal juurte juurest. Müüvad ennast raha eest ja tahavad selle raha eest ka ilu ja mugavusi. Ei piisa enam akndeta toas lebavast vahtkummimatist vaid tahaks ka palmi, basseini, sooja vett. Kasvan minagi koos raamatuga.
Ja eks ole maailm muutunud. Pea igas hotellis on wifi. Pea igal reisijal kaasas seadmed, millega seda tarbida. Ajad kus taskus Lonley Planet ja filmiga fotoaparaat on vist jäädavalt möödas. Vähemalt riikides, mis pole päriselt muust maailmast eraldatud. Ka minu seljakotis on neli seadet, millega on võimalus ühendada internetiga ja neli seadet, millega pilti teha. Ja üsna suure osa koti mahust võtavad enda alla erinevad juhtmed ja laadijad.
Fernet Branca
Me elud on liiga lihtsad, et neid viitsiks inimestele seletada. Ja nii sai teel Canggusse välja mõeldud legend, et kes me oleme, kus tutvusime ja miks elame - et end teistele huvitavamaks muuta. Tõsiselt keeruline lugu kummalise kohtumisega Santiago de Compostela tänavatel koos kassipoegade, purunenud suhetega ja raisatud miljonitega. Südamlik lugu, mis peaks meist tegema iga seltskonna staarliikmed ja panema silmanurgast pisara voolama ka raudmehel. Kas see legend jääbki meile lihtsalt naljakaks mõttemänguks, või tõesti julgeme seda kusagil kellegi peal katsetada - eks seda näitab aeg.
Singapuri lennujaamast kaasa haaratud pudel Fernenco Brancot ootas siiani oma aega. Järgmisse lennukisse seda keeruline vedada ja kott tahab kergemaks saada. Õhtujutud said põhjalikud ja pudel tühjaks joodud aegumatute geniaalsete mõtete saatel. Tsiteeritud sai nii olemasolevaid suurmehi kui ka laiema üldsuse poolt avastamamata geeniuseid. Õhtu puändiks tekkis otsus saata mind 10 päevasele meditatsioonile Java saarele. Vajaks see mõne päevalist puhkuse venitamist + tugevat sisemist distsipliini selle kõige läbi elamisel. Mõtte teostamine vajab seel seedimist ... Aga ka hommikul ei tundunud see maailma kõigist teedest mitte just kõige võimatum. Meeltesse on jäänud kummitama lause, nähtud ilmselt mingi tobeda turistidele mõeldud jupstüki pealt: "nothing will change if you change nothing".
Canggu
Üksikult seisvad lainelauad. Punased lipud rannas. Mõni nukker iluspoiss lainelaud käevangus nukralt mööda lõputut ja üsna inimtühja randa kõndimas. Vaid paar tegelast siiski üritavad kuhugi välja jõuda. Aga lained hoivad täna merd omale ja lennutavad üritajad juba pärast kümmekonda meetrit lainetes sumamist uuesti kalda poole tagasi.
Meenub üks vana film Keanu Reevesi ja Patrick Swayze-ga hullumeelsetest surfaritest - "Point Brake". Täna ja siin neid pole. Lained kutsuvad endaga mängima, aga rauast mehed on kusagil mujal. Need kes jäänud on - neile on veel mingi osa hirmust ja tervest mõistusest säilinud. Või siis puuduvad lihtsalt oskused end suurte laineteni välja murda.
Teel olemise valu
Kaks päeva seiklemist Balilt Sumatrale. Kaks lennureisi, lennujaamade kius. Ja siis hunnikus valesid otsuseid. Kui sa sattud esimest korda võõrasse linna, siis sa võid olla läbi töötanud kogu interneti informatsiooni, teinud endale selgeks kõik alternatiivid ja otsustatnud parimad variandid - üllatab sind hetke olukord ja tegelikkus ikka ja alati. Keeruline reis Medanist Lake Tobale.
Ja nii leiadki end mitte taksoga sihtpunkti poole sõitmas, vaid sihitult lonkimas Medani pimedatel tänavatel. Hotelli otsimas, erinevate transpordisektori töötajatega suhtlemas. Ja lõpuks - ikka surume ennast sellest läbi ja jõuame bussile - 4 tundi sõitu sihiga Parapat.
Ja Ethel kõneles
Ja Ethel kõneles: Reisimise, muusika, kirjanduse ja kunsti roll on pakkuda inimesele lohutust tema hingetühjuses, mis on sinna saanud peaauhinnast ilmajäämise tõttu. Peaauhind on muidugi mõista armastus. See võib olla nii armastus teise inimese kui merereiside kui ka kaunite kunstide vastu, peaasi, et oleks selline armastus, mis suudab täita hinge täieliku rahulduse astmeni. Kui inimesel aga pole hinge täitvat armastust, tuleb hing teisiti täita. Loodus tühja kohta ei salli. Kunstid ja reisid võivad seega olla nii lõppeesmärgi kui lohutusainese rollis. Enamikel puhkudel on tegu siiski lohutusainesega. Lohutuse all tuleb silmas pidada laiemat tähendust, mis kajastub ingliskeelses mõistes comfort tähistades nii lohutust, mugavust kui turvatsooni. Kui aga juhtub, et inimesel pole ei armastust ega asenda selle puudumist ka loomelised ja silmaringi avardavad komfordid, on viimseks lohutusauhinnaks, selle sõna üheses tähenduses, raha.
Siis küsisin Ethelilt, aga mis saab kui on vaid hirm ja Ethel vastas: Hirm ongi tühjus, hirm on armastuse puudumine. Vaid armastus saab võita ära hirmu. Aga lohutusainesed võivad selle kinni katta, et elada ei oleks hirmus ja kui lohutusainesest tulenev hingetäide enam komfortsust ei taga, on viimane õlekõrs raha, mis lohutusainestega võrreldes on oluliselt nõrgem turvalisuse pakkuja.
Aga kui raha ka ei ole, algab ringkäik otsast peale. Inimliku ellujäämisinstinktiga ja kui ellujäämine on tagatud, siis unistuste ja tahtmistega. Siit kõik algabki.
Danau Toba
Teen veidi reisikorraldaja tööd ja pakun välja reisipaketi kahele:
Lennukipiletid Singpuri, kui piisavalt vara osta: 2x600EUR
Lennukipiletid Singapur Medan: 2x30EUR
Taksoga lennujaamast Parapati: 80EUR edasi-tagasi (kui seiklusjanu on saab ka bussidega ja üle poole odavamalt. Ja kui leida suurem seltskond, kellega taksot jagada - siis muidugi veel soodsam. Kauplemisruumi peaks siin veel ka veidi olema).
Laevaga Tuk-Tukile: 2x0,75EUR
Ööbimine kohaliku arhitektuuriga majas otse järve kaldal võimalusega suhelda seljakotiränduritega igalt poolt maailmast. Maja kõigi hädavajalike mugavustega (isegi sooja vett oli mõnedel päevadel) Libertase külalistemajas: 28 EUR (kahe nädala hind).
Hommiku ja õhtusöök: ca 40 EUR (kahe nädala hind),
Suurel määral siis: 1400 EURi all inclusive pakett kahele. Ja Egiptus jääb sellele reisile tugevalt alla. Sõit veidi pikem, aga uued sõbrad, vähese külastavusega ja just sind ootavad restoranid, sõbralikud inimesed ja rahu mida pakutakse on seda väärt. Pakett on inimesele, kes seda rahu hindab ja ei otsi ülerahvatstatud peopaiku või ei oota reisilt mingit oma ekstreemkogemust.
Muidugi puudub paketis alkohol. Selle huvilistel muidugi kohapeal olemise kulud oluliselt tõusevad. Võib muidugi ka kaaluda alkoholi asendamist seentega, mis siin täiesti legaalsed, aga kulude kokuhoidu ei tule siitki.
Ja erilise lisana seekord - puruks lõigatud interneti kaabel. Kogu saarel ei töödanud Internet. Ehk oleks sellele saarele sobivam, kui see nii ka jääks.
Väike eelarvearvutus näitab, et siia võib jääda ka lihtsalt elama ja nautida seda vaikset olemist 365 päeva aastas. Siin on näha mitmeid valge nahaga vanemaid härrasmehi oma kohapealt võetud naistega vanaduspõlve veetmas... Mulle pole see siiski veel väljapääs.
Pealkirjata
Ma olen üksinduse kehastus. Sulle öeldakse seda ja see ei olegi kurb. Sa tunned, et Toba järve sügavad veed ütlevad seda sama. Sind ei ole - ja see kõik on tegelikult positiivne.
Salajane jälgija, sõdur, stalker. Kes vaatab, et asjad kulgeks oma loomulikke radu. Jälgides kurja ja ebaloomulikku. Silmad saatmas, et sa ära ei eksiks. Sa tunned neid silmi. Sa ei usalda.. Sa otsid hoopis rohkem tuge. Füüsilist. Sa tead, et need sõdurisilmad jälgivad varsti kusagil mujal ja kedagi teist. See pole usaldusväärne. See ongi tühjus.
Ta astub tuppa. Segadus.. Mida rääkida, öelda. Ja sõdurit pole - taas jäetakse sind üksi. Taas on kõik vaid sinu otsutada. Sa ei taha ja valid turvalise tee. Silmad jäävad sind saatma....
Igal asjal on siin maailmas oma koht. Ja kõik sobitub mustrisse. Alati. Harmooniata olemist ei ole. Harmoonia on muster.
Praht
Üks, vist isegi ainus asi, mis mind siin Indoneesias häirib, on kõikjal vedelev praht. Kõik taara, mis kätte jääb visatakse maha sinnasamasse, kus ta parasjagu tühjaks sai ja kedagi seda koristama ei tule. Praht ääristab teeääri ja ka majutusasutustes on tihtipeale vana prügi vedelemas keset muruplatsi. Kohalikud tundub, et lihtsalt suudavad sellest mööda vaadata.
Väidetavalt on selle põhjuseks moodsa kapitalismi siia toodud muutused, millega kohalik ühiskond veel harjunud pole. Kui toitu söödi näppudega banaanikoortest ja peale joodi kookosemahla pähklitest, siis kõik mis õuepeale visati muutus seal väetiseks ja kõdunes. Plasttopsid ja kilekotid pole aga toonud endaga kaasa käitumise muutust. Seda prahi mittemärkamist ei oska ma siiski lõpuni mõista. Aga eks sedagi tule vaadata, kui selle kultuuri üht omapära.
Aga ju siispeab siin ikka hull olema, kui see isegi mind häirima hakkab...
Pulmad
Siin saarel leiab mitmeid vanu valgeid mehi, kes endale kohaliku naise võtnud. Üks Taani härrasmees on täna üksi koju jäetud. Naine läks pulma ja Taanlane tutvustas meile sõbralikult kohalikke naisevõtuga kaasnevaid kohustusi. Selgus, et naisevõtt siin saarel maksab umbes 2000 EUR-i . Summa lepivad emad omavahel kokku kaubeldes. Rasedus on piisav põhus saada hinnaalandust. Seda palju Taanlane oma naise eest maksis - me ei küsinud.
Taani härrasmees oli üksi kodus ja oma kohvikus meile süüa pakkuda ei saanud. Kovi ja tee - seda küll. Lisaks veel tükike omatehtud saia. Ja lõpuks ei tahtnud ta selle kõige eest rahagi. "Tulge tagasi, kui naine kodus". Kahjuks sekord ei jõudnudki sinna tagasi...
Aga ühed teised pulmad tulid küll meile kohe nina alla. Teed tuk-tuk poolesaarel pandi kinni ja pidu võis alata. Rõõmsat pulmamuusikat kohe pea naabri juurest hommikul kella kaheni. Nii saime meiegi pulmadest osa ja tükike magamatust pealekauba.
Toba järve kohtumised
Inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed tõid mulle tagasi ebakindluse mu ingliskeele oskuse pärast. Mõnd pikemat lauset välja öeldes tunned, kuidas vestluspartner on loobnud sind kuulamast, kuna ta lihtsalt ei saa aru. Võtadki siis sisse pigem kuulaja kui rääkija positsiooni. Kaks Hollandi tüdrukut tegid mu meele taas rõõmsaks ja jutu lahti. Nemad saavad aru mu vigasest hääldusest ja suudavad mõista. Tervitusi neile Utrehti. Samasse linna, kus enne Filipiinide reisi Hollandis sai korra läbi põigatud.
Aga inimesi Toba järve ääres on värvikaid. Lühike ja kiire lugu ühest Kanada poisist ja Maroko juurtega Ameerika tüdrukust. Nad reisisid üksi ja kohtusid meie öömajas juhuslikult ja otse meie silme all. Mõlemad väga avatud suhtlemisega ja ülipositiivsed inimesed. Üheskoos läksime tegime väiksed joogid ja ühtäkki oli selge, et kõik ülejäänud muutusid üleliigseteks. Edasi kolisid nad juba üheskoos paremasse hotelli ja otsustasid neile veel järele jäänud kuid Aasias üheskoos veeta. Ahjaa.. Poiss oli ajaloo tudeng ja spetsialiseerunud NLiidu ajaloole ja seal toimunud sündmuste uurimisele. Andsin lubaduse teda vajadusel aidata, kui tal peaks soovi olema. Ehk kuulen tast veel, kui ta oma Magistritööd kirjutama hakkab ...
Peter Austraaliast
Peter on 64 aastat vana ja värvika eluga mees. Ungari põgenike laps Ameerikast, kes läbi saatuse keerdkäikude jõudnud elama Austraaliasse. Mees kes pidanud oma elus 20 ametit ja nüüd kusagil Austraalia väikelinnasennast lõbustab ennast sõprade ja kanepiga ning ilmselt mõteb elatud aastatele ja kulutab coca-cola aktsiatelt teenitud tulusid. Tulud pole küll üleliia suured, sest mugavusi ta ei otsi. Elab siin Indoneesias oma 35 kroonises toas, särk seljas pahempidi pööratud, augud särgis kinni nõelutud ja silmnähtavalt naudib meie seltskonda.
Peteril on elus olnud palju naisi ja ta ise väidab, et kõik on ise lahkunud ta juurest. Ja mõned neist on jätnud kustumatu mälestuse. Tüdruk, kes nägi välja nagu Greta Garbo, kelle juures ta ülikool ajal nädalavahetstes külas käis, läbi hääletades distantsi, mis võrdub teekonnaga mitmekordselt ümber maakera. Inglismaal tuttavaks saadud armastus, kelle päras ta Austaaliasse sattus ja kellega ta nende kolme aasta jooksul kordagi ei tülisenud. Ja need suhted millest ta räägib on neljakümne aasta tagused. Praegustest naistest teab ta vaid, et üle 50 aastased - nemad soovivad vaid punuda pesa.
Mees, kes teab rääkida palju erinevate meelemürkde mõjust ja keda pahandab, et kõik ümberkaudsed valged noored siin saarel suitsu tõmbavad.
Me veetsime üheskoos Peteriga koos suure osa oma Toba järve kuuest päevast. Otsisime üheskoos matkaradu mäe tippudesse, mängisime malet ja kiusasime teisi turiste oma mõtete ja küsimustega. Kohati muuutus tema pidev kohalolek ka veidi väsitavaks. Aga ei, mitte liialt. Meist said head sõbrad, kes teavad üksteise saatustest ja mõtetest üsna palju.
Vulkaan
Äratus kell seitse. Ilm ei tõota head. Vihm just lõppenud ja sihtmärgiks olevat vulkaani pole näha. Aga siin väikeses linnas pole muud teha - vaatamisväärsusteks kaks vulkaani. Üks neist mõned kuud tagasi pursanud ja nüüd paari päeva eest oli endast taas elumärki andnud. Sinna minek keelatud ja valik seega lihtne: Gunung Sibayak. Lihtsam ja kergem mägi. Aga ka seal mäel oli inimesi surma saanud. Ega füüsiliselt polnudki see teab mis pingutus, aga vihm oli rajad libedaks teinud ja korduvalt leidsin ennast peaaegu kukkumast või käisingi ümber. Õnneks mitte neis kohtades, kus kukkumisele oleks mõnikümmend meetrit vabalangemist järgnenud. Tänud kahelele Prantsuse poisile, kes mind õige teeotsa peale juhatasid ja kellega üheskoos sai allatulekuks valitud veidi raskem rada, mille lõpus aga väävli järgi lõhnavad soojavee basseinid. Jumalik.
Kas on elu pärast surma?
Ahjaa - esimene raamat oli ka kriminull, kus oli surma ja otsiti mõrvarit. Ja peale surma oleks oletatav surnu peaaegu et pääsenud... Eluga ta pääseski - aga napilt. Läks tee ilmselt vangla suunas. Seda kes kui mitu aastat oma kuritööde eest saab ja kas üldse kriminaal romaanid tihtipeale ei kajasta. Nii et siingi jäi veel võimalus advokaadi abil puhtalt pääsemiseks.
10 päeva mediteerimist, ehk siis mitte midagi tegemist, ootab mind kohe-varsti ees. Seegi omamoodi surm. Ja küsimus "kas on elu pärast surma" saab vastuse pärast pikki lennureise koju. "Gulagi arhipelag" ja Fristeri "Müts" - kodus vahetult enne reisi lugemisel olnud raamatud annavad piisava teadmise müüride taga veedetud päevadest ja uskumuse, et kui on vaja - siis on see võimalik. Elada mitte 10 päeva vaid 10 aastat tingimustes, mille kõrval mu 10 päevane retk on luksushotell. Kui läheb raskeks, siis mõtlen kõigi maailma vangilaagrite peale ja palun jõudu seal hukkunute vaimudelt. Ja mõtlen ka nende peale, kes lihtsalt oma elu-usuga sellest kõigest välja tulid. Veel paar päeva on alguseni jäänud...
Mowgli
Tingel tangel tungel - kära täis on dzungel. Seitse tundi bussis viibimist ja kannikate valu ja sutsti - dzunglis. Ahvide, elevantide ja tiigrite keskel. Teejuhiks noor poiss, keda kutsutakse Mowgliks.
Mowgli elab metsas. Kunagi oli tal siin oma maja kusagil puude otsas - nüüd juhatab ta turiste. Nagu ta ise ütleb, võib ta teha mida iganes. Juhtida elevante, saata turiste läbi dzungli, juhatada auto sisekummiga inimesi alla jõge... Lapseohtu Indoneeslane, kelle ema on kusagil kaugel Malaisias ja isa suri, kui ta veel vaid seitsmene . Isa surm tõi kaasa suitsetamise. Muster jookseb kokku - isa suri nagu raamatus "Kevadkirkal Aastaajal" - puu alla jäädes. Aga nüüd on kogukond andnud talle võimaluse ökoturismi juhendajana. Koos vennaga nad saadavad turiste. Ja teenitud raha (mis pole ka lääne standarditele vastavalt mitte just väga odav- tund aega elevandisõitu 650 kooni näkku) jagatakse ühiselt ära elevandikasvatajate, giidide ja küla kogukonna vahel. Selle eest hoitakse korras teid (sinna küll eriti palju ei jätku ... Isegi Tallinna teed ikka hulka siledamad) ja muid kommunikatsioone. Nii nagu maailm peaks toimima. Ja mina siis siin see rahakott, kes selle kõik kinni maksab.
Aga selliseid kapitalismivastaseid kokkuleppeid on ka mujal. Näiteks Toba järve ääres ei õnnestunud kusagil kaubelda rolleri hinda madalamaks - ja hiljem kusagilt lugedes selgus, et miinimimum hind on paika pandud. Kelle poolt ja kuidas - seda ei saanud päris hästi aru. Aga ilmselt see nii mõnelgi juhul võtab pingeid maha ja garanteerib osalejatele piisava sissetuleku. Ei mõtle veel päris täpselt välja, kuidas seda maailma korraldusse tervikuna sisse saada, aga ilmselt mingi võimalus selleks ju peab olema. Majandusteooriad vajavad veel parandamist.
Mowgli aga elab oma vaba dzungli elu. Ei lase ennast värvata erinevate kompaniide poolt. Teatab meile jätkuvalt, et don't worry be happy, laulab ja mängib kitarri ja armastab muusikat. Ja ei võta naist ega tee lapsi. Vabadus.. Aga samas teeb ta ettepaneku rollid ära vahetada. Ta on vamis tulema Eestisse arvutitega mässama ja jätma mind siia dzunglisse turiste teenima. Kas peaks pakutu vastu võtma? Seekord jäi tehing ära. Ma pole kindel, kuidas töökaaslased suhtuksid, kui minu skeptilise ja pessimistliku maailmaga harjunud tooli peal istuks korraga elurõõmust pakatav tumedanahaline optimistlik noorsand. Shokk oleks ilmselt liiga võimas, et seda oma töökaaslastele soovida.
Ja seekord siin sügaval dzunglis võtame endale täieõigusliku turisti staatuse. Läbime kõik pakutavad atraktsioonid: peseme elevente, ratsutame elevantide seljas, sõidame auto sisekummiga jõge mööda alla, sööme kõhud täis kose jalamil, käime mööda dzunglit matkamas.
Ainus mis hinge piinab, on Mowgli ilmselge ja ilmselt ka õigustatud soov meilt oma tegevuse toetuseks natuke raha kätte saada, lisaks kõigile neile atraktsioonidele, mida ta meile neil päevil lahkesti siin pakkunud on. Tegemist pole suurte summadega ja ka mitte olulise probleemiga, and mind endiselt rõhub saamatus selliste olukordaega toimetulekuks. Kui palju oleks viisakas, ega ma talle liiga ei tee.. jne. Pea täidetud hirmudega, mis tegelikult on täiesti ebaolulised. Kindlasti ei vaeva nende üle pead Mowgli, kes elurõõmsalt meid ühest kohast teise tuuritab.
Imed
Inimesed ootavad imesid. Iga kord kui põike tõuseb, on ootus uueks imeks. Mingiks sündmuseks, mis muudab kõik praegu olemasoleva teiseks ja edasi saaks elada täis rahus ja valgustuses. Nagu lotovõit - ükspäev ei midagi ja siis äkki rahapakid pangaluugist ojadena voolamas. Inimene ei kaota unistust, et keegi kusagilt väljast muudaks elu - ja muudaks nii, et oleks tuntav. Et kohe saaks aru - kõik on tänasest hommikust saadik teistpidi.
Lähed palverännakule ja loodad, et maailm ja sina muutuvad. Lähed mediteerid kümme päeva ja lootus on sama. Tegelikult on need vaid mosaiigikillud, mida koguda ja suur pilt muutub migis sinule mõistmatus suunas, aga vaikselt ...
Lahkumine Dzunglist
Kurb on lahkuda siit elevantide juurest. Kuigi peab tunistama, et peale lühikese dzungli rännaku, mille kõrghetkeks oli nabani ulatuva kiire vooluga jõe ületamine, midagi enam teha täna ei osanud. Uusi inimesi juurde tulemas vähe ja enamus neist tunduvad olema üsna sellised "hallid turistid". Need kes kodunt tugitoolist endale kõik reisid ära broneerinud ja kellel pole eriti vaadet kuhugile kõrvale. Pole põnevat elu ega lõbusaid jutte. Võibolla teen neile veidike liiga, aga turistide seast siit jah endale palju sõpru ei leidnud. Mowgli jääb siia naerma oma nakatavat naeru ja otsima kliente, kellele miskit pakkuda. Meie lahkume. Buss väljub kell viis hommikul. Kuidas me leiame öösel pimedas silla ja kuidas bussi on veel praeguseks hetkeks lahtine. Peame hakkama saama - muud võimalust ei ole. Homne päev kulub asjaajamisteks koledas Medani linnas ja sellega saab see reis, või vähemasti see osa reisist, mida me veetsime Etheliga üheskoos, läbi. Ethel suundub oma teed alustama uut elu ja mina suundun tundmatusse, kohtuma iseendaga.
Öösel tuli vihma. Pildid sellest, kuidas selle paduvihmaga peab läbi dzungli bussi peale rühkima, ei lasknud magada. Kas Mowgli tuleb meid saatma? Hirmud olid asjatud - Mowgli tuli. Vihm oli lõppenud, läbi pilvede kumas täiskuu ja kõikjal oli jäänud põlema tulesid. Lihtne varahommikune jalutuskäik.
Püha Brigitta on ennast ilmutanud
Piibli pühakirjale on Sumerite ajast tänapäeva jõudmisel osaks saanud oluline vääritimõismine, mis on põhjustanud viletsust ja kaost tuhandete aastate jooksul. Üks arusaamatus on muutnud miljonite inimeste maailma mõistmist ja keeranud asjad täielikult peapeale. Paar lõiku piiblist nagu nad tegelikult peaksid olema:
Ja madu tuli ja ahvatles Eevat maitsma hea ja kurja tundmise puu vilja "annab parema kaifi, kui seened seal lehmakoogi peal" lubas madu. "Saad maailmast paremini aru ja tõused jumalast kõrgemale". Ja Eeva proovis puu vilja ja leidis selle hea olevat ning raske droogi mõju all jagas maailma kaheks - heaks ja kurjaks. Pakkus ka Aadmale, kes korraliku abielumehena naise soovi kuulas ja ka tema sai tundma vilja jõudu ja leidis et see hea on. Kui jumal märkas, mis oli sündinud oli ta nõutu. Eedeni aias valites suur segadus. Inimesed, tema kunsti suurim saavutus nägid teda kahestununa. Nagid temas Jehoovat ja Saatanat. Aadam nüpeldas hunti, kuna oma vaimusilmas nägi ta jänese söömist hundist tuleneva kurjusena. "See ei saa nii kesta" otsustas jumal ja saatis Aadama ja Eeva maa peale kadunud mõistust otsima. "Paradiisi aia väravad on teile taas avatud, kui mõistate jälle maailma terviklikkust. Laamendage seal all palju tahate, kui liiga kuumaks teil seal möll läheb, lasen Teile aeg-ajalt jahutusvett kaela."
Ja muidugi muudab see muutunud vaatenurk ka suure osa järgnevast piibli peatükkidest üsna mõttetuks.
Hesse oma "Demianis" jõudis kahenäolise jumala juurde. Ühtäkki ei olnud headus jumalik ja kurjus kuratlik - nad mahtusid samasse jumalasse. Aga jumalal oli ikkagi kaks nägu. Stepihundis Hesse mõistis oma viga. Vale arusaama, mis oli teda pikalt elus saatnud. Ta oli küll tõstnud saatana ja jumala ühele pulgale - aga jätnud neie siiski vaid kaks nägu. Jumala ja Saatana polaarsus oli asendunud hundi ja inimese omaga. Olukord oli muutunud hullemaks kui enne - headuse ja kurjuse telg oli asendunud millegagi, millel kaks otsa, aga kus positsioneerida ennast võimatu. Kui seisad teel, kus mõlemas otsas ootab sind miski, aga alati midagi elus väga vajalikku jääb teise otsa - kuidas olla või liikuda? Lahendus on loobuda bipolaarsusest. Jäävad figuurid - miljon erinevat jumala nägu, mis on kõik olemas ja millele ei saa anda hinnagut. Maailm avaneb äkki kahesunalisest mõtettusest miljonisse eri suunda, kus kõik teed on teistega võrdsed.
Aga kui pole enam head ja kurja, kus siis on armastus? Just Hea ja kurja välistamine teeb tegelikult armastuse võimalikuks. Kas saab armastada kurja? Kui jumal on hea ja saatan kuri - saab armastada vaid jumalat. Armastada teist inimest tähendab teha temast jumal - anda kõigile tema omadustele headuse varjund ja jumaldada teda. Ja kui ükskord paljastub midagi, mis headusena pole võimalik tõlgendada - vajub kokku kogu jumalikkus ja ka armastus.
Veel hullem nendega, kes usuvad head ja kurja ning samas armastavad, ehk siis jumaldavad, iseennast. Nende kaitse peab olema tugev. Nad ei saa endale lubada eksimist. Eksimine lükkaks nad jumala troonilt otse kurjusesse ja selle vältimiseks on sellistes inimestel välja töötatud uskumatu kaitsesüsteem. Ainus vahend, mis võimaldab nende kaitsest läbi murda on unustamine. Kui nad on selgelt eksinud, peab neil inimestel jääma võimalus pöörduda tõe juurde tagasi oma ego kahjustamata. Nagu märkamatult, aga kunagi hiljem, nad loobuvad oma eksiarvamustest ja pöörduvad tõe teele - läbi unustamise. Ja häda neile, kes neile seda meelemuutust ette heidab. Nad pole seal kunagi olnud ja arvaja on kõigest valesti aru saanud.
Toba järve ääres kordas Peter pidevalt mõttet "everybody is always right". Tundus, et ta oli selle teadmise üsna äsja ära tabanud ja oli oma mõttest vaimustatud. Seletasin talle, et kusagil kaugel Eestis on üks poeet välja andnud sama pealkirjaga luulekogu "Kõigil on alati õigus" ja juhtumisi on tegemist mu lemmikluuletajaga. Lubasin tõlkida mõned luuletused ja talle saata. Paar luulerida Mait Vaigult, mis pikal mediteerimisperioodil pidevalt meelel tiksusid ja mille sisu ma polnud kunagi varem eriliselt tähenduslikuks pidanud:
Ei head ei kurja kahe hingetõmbe vahel
sinna maailm lahedasti mahub ....
Kas ma oskan loobuda heast ja kurjast? Kas paradiisiuks on nüüd mulle avatud? Ei mitte - sain tunda vaid natuke nurgast selle "tõe" lõhna. Tõest loobumiseks tuleb väidetavalt istuda mitte kümme päeva vaid natuke rohkem - no nii mõned elud. Et saada buddhaks, saada valgustatud ja et Eedeni aia väravad taas avaneksid
Kümnes päev
Kümme päeva vaikust on läbi. Pole enam neid nimetuid silmad maas liikuvaid vaime, kes vaevatult järjekordsele neljatunnisele meditatsioonile loivavad. See kõik on möödanik. Sain arvuti kätte ja tekkis võimalus värskeid mälestusi kirja panna, enne kui kõik see hapuks läeb.
Tagantjärgi võib öelda, et täpselt ühesugune päevakava, ei ühtegi tilka juurde imbuvat infot, muutis need kümme päeva veetilkade sarnaseks. Samas, igal päeval eraldi sai kogetud eraldi ja isemoodi raskust. Mõnikord ka rõõme. Meditatsioonide ajal, kus 100% meditatsioonile ei suutnud või ei tahtnud pühenduda ning meditatsioonide vahelisel ajal sai valmis mõeldud enda jaoks mitmedki tõed. Välja mõeldud uusi mõtteid ja tegevusi töö teemadel, mõeldud edasi kuidas peaks arenema mõni kirjatükk, välja mõeldud veel üks uus erakond Eesti jaoks, proovitud meenutana laule ja luuletusi. Kõik selleks, et täita tühjust mis vaid täidetud laulvate islamiusuliste, mööduvate mootorrataste ja äikesetormidega - ei mingit muud infomüra.
Algus raske. Sajakilone põhjmaa mees ei suuda kuidagi 10 tundi päevas põrandal istuda. Ei aita ka padjad - lahenduseks tool. Nagu vigane lind istun toolil saali taganurgas ja teised mu jalge-ees põrandal. Vaid üks, hiljem kaks tütarlast kasutava sama kergendust. Ja siis keegi vanake, kes räägib jubeda india aksendiga inglise keelt, seinad mis kumavad sellest vastu ja minu nõrk kuulamisoskus. Küll nõuab nuputamist, mis järgmine ülesanne ja kas kõigest õigesti aru sain. Nii tagasilöökide, kui ka oma ahhaa elamustega kursuse lõpuni. Ja elamusi oli - kümne päeva peale küll mitte nii väga palju. Aga nii mõnelgi korral sai tuntud sellise teismelise poisi elevust, kes esimest korda näeb televiisoris naisterahvast lahti riietumas. See on siis see tõde - ja nüüd edasi kogu järgnev elu selle tundega.. See on põnev. Aga nagu ka paljad naised muutuvad elamused üsna kiirsti rutiiniks (eriti, kui nendega 10 tundi päevas tegeleda). Ja teist korda sama värelust tundes on see juba tavaline - teadaolev. Ah siis selle rutiiniga peab need 10 päeva lõpuni ajama? Jah peab - rutiini oli hulga rohkem kui elamusi. Tühja nühkimist - mõnikorda ka vales suunas - mõnikord lausa risti vastu. Seda kõike oli kindlasti rohkem kui elamusi.
Samas on põnev, mida kõike saab pidada rutiiniks. Paned silmad kinni ja paari hingetõmbe järel hakkad oma kehalt mingeid punkte otsima. Ja need on seal olemas ja mitte õrnalt - vaid sa võid mõnda mõttega (mitte lihastega) vajutama panna nii, et valus on. Aga toimivad vaid siis kui panna silmad kinni. Meditatsioonist välja astudes neid pole - eksiteerib teistmoodi tegelikkus, mis siin mägede keskel on liiga normaalne, et lisaks rutiinile on lausa igav ja üksluine.
Aga see ei olnud seente söömine, kus otsitakse elamusi ja midagi ilusat. See oli töö alateadvusega - jah töö, töö, töö. See oligi eesmärk. Pean tunnistama, et viimase päeva lõpuks, kus meditatsioonide ajal pea ikka endiselt väga paks - hakkan vaikselt aru saama, mida selle kõigega öelda taheti. Ega seda jah paljalt jutuga suurt selgeks ei tee... Aga ära ma seda meelte puhastamist ja tehnikat lõpuni ei õppinud. Oli palju möödapanekuid ja vahepeal ka natuke vedamist. Aga kes teab, ehk kodus diivanil jõuan tõele lähedamale. Ja kes teab, äki kunagi elus veel teinegi kord see kursus läbi käia... Aeg annab arutust.
Eesti mees ei küsi. Kui tundub, et kõigest aru ei saa, kui tundub et kusagil nagu on mingi asi teistmoodi - ikka ise. Proovida välja tulla - katsetada keha reaktsioone erinevatele liigutustele. Tegeleda mingite muude seoste loomisega. Ja siis viimase täis päeva õhtul lähed nukralt õpetaja juurde ja kurdad, et mul on kiiver peas. Et kusagil nagu olid miskid energiad ... ja õpetaja ei vasta mitte midagi muud, kui samad sõnad, mida sa sada korda varem oled kuulnud. Ja siis sa mõistad - oma lollust, oma mängu lusti, oma mõistmatust. Tahtmatult ja täpselt õpetatu loogikale vastavat olin viimased pool päeva tegelenud tugevalt juurde tekitamisega tundmustele, mis vajasid kaotamist. Ka filosoofilises mõttes oli see karm ja väga vajalik õppetund. Võib küll jah veidi kahju tunda, et tühja ja selgena oleks ilusam lõpetada üheksas päev. Aga täna ja homme veel mõned tunnid aega mediteerida - ehk suudan lahkuda tühja peaga. Ja kui ei suuda - ju siis nii ongi. Õppetunni mõõdik: kas suudan kahetsemisest loobuda ja võtta maailma sellisena nagu ta on.
Aga mediteerimine ise - täielikult erinev mu senisest arusaamast. Sellest, et mu raamatutest mõistetud arusaamisel on mingi viga sees sain ma aru juba korra Eestis kogedes esimest korda meditatsiooni ajal miskit, mida seletada ei osanud. Minu mõttes oli meditatsioon trippimine täielikus mõttevaikuses. Nagu hea uni tühjuses kus pooleldi ärkvel - sellisena olid raamatud mulle pildi voolinud ja seda tunnet ma aastaid otsinud. Nüüd selgus, et mõttevaikust pole - võid olla seal samas meditatiivses seisus ja samal ajal muude tegevuste kõrval mõelda poliitilisele olukorrale Eestis. Seega ka väga selgelt piiri - meditatsioon - reaalsus on väga rakse tõmmata. Ei tekku mngit "auku" kukkumist piiri ületades. Ja ka mingit üle mõistuse rahu ja õnne seal seisus pole. Tegelikult ongi see veel veidi segane, kas ja kuidas see toimib siis, kui tagasi on televiisorid, arvutid, raamatud, alkohol, tööstress...
Äratus kell 4:00. Aga, kui päevad suletud keskkonnas vaikselt kulgevad ja igapäev ühtemoodi, pole varane ärkamine mingiks probleemiks. Söök kaks korda päevas 6:30 ja 11:00. Taimetoit, tihtipeale veidi maitsetu. Lisaks kella viie tee kõrvale kaks banaani. Tundub vähe? Nälg on väikseim asi, mis sind nende nelja päeva jooksul ennast häirituna laseb tunda. Ei pane tähele...
Kas soovitan? Annan vastuse mõne kuu pärast. Praegu veel liiga vara seda kõike mõista. Kes ise järgi tahab proovida - keskused on olemas ka Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal - kui selle asja pärast nii kaugele, kui Indoneesia sõita ei jõua.
Munk Singapuris
Kodutee.. Esimene asi, mis Singapuris ühele kaua kinnises kohanud pühamehele silma hakkab on tütarlaste napp riietus. Meil Indoneesias sellist kõlvatust ei lubataks. Asi polegi moslemi kultuuris - ka kristlaste ja metslaste keskel niipalju paljast nahka polnud kusagil näha. Kui, siis rannas ja turistide poolt. Pean tunnistama, et mitmes Indoneesia paigas ma ei suuda tagantjärgi meenutada, kas seal ühtegi nooremapoolset naisterahvast oli...
Jalutuskäik linnas. Vaja veeta terve päev linnas, mille kohta suurem asi arvamus puudub. Siis meenus et keegi kunagi rääkis mingist laevast majade kohal. Veidi pilvelõhkujate vahel piilumist ja sealt ta paistis. Maja ees leidsin teistsuguse pühakoja. Selle, kuhu saab tuua oma andameid ahnuse altarile. Selle kõige eest oli meie õpetaja meid hoiatanud. Pea tugevat kindlust täis, et ega teised usuvoolud mind mõjutada ei suuda - astusin julgelt uksest sisse, et oma usk proovile panna. See polnud mingi nukker äärelinna sünagoog, kus rahvas üksteise seljas palvet peab ega mingi küla pisike puukirik. Tegemist oli ikka tõsiselt sakraalse ehitusega, kus igale kotile oli eraldatud nii palju pinda, et Indoneesias selle peal kaks perekonda võiks elada ja kogu vajamineva riisi ka seal ära kasvatada.
Ja mida teeb üks korralik munk kasiinos, mis nagu selle pühakoja vundamendina ahnuse usku üleval hoiab. Mis muud, kui et paneb oma usku proovile: Kas on võimalik panna automaati raha ja oodata tulemust ilma, et tekkiks väikegi hasart... Ilma,et sa päriselt ei hakkaks mõtlema, et äkki ma ikkagi seekord võidan... Peab tunnistama, et päriselt see veel ei õnnestunud.. Veel on vaja sadu tunde istuda ja endaga sõbraks saada enne kui sellest kõigest täielikult üle olla. Töötame.. Järjepidevalt..
Kaasavõetud paberraamatud on otsas. Jäänd elektroonilised - ja sealt kohe ka võtta temmatiline raamat mungast, kes müüs oma Ferrari. Veel üks vaatenurk vanadele india elupõhimõtetele. Paljus sarnased selle kloostri õpetusega, kust ma just tulemas. Aga tundub, et neid eri vaatenurkadega kadunud õpetusi Indiast on lõpmatul hulgal. Põhisõnum on aga selge: tasakaal on peamine, muretsemine on saatanast, vihastamine on saatanast, täna ja praegu on kõige olulisem. Olgu need Ferraridega mungad, Vipassana gurud või tantristlikud õpetajad - põhitõed on samad. Ja päris kindlasti on iga õpetaja meelest just täpselt tema tee pea et ainuõige kohale jõudmiseks. Aga kui sa tahad olla pühendanud õpetaja, siis sa ei saa endale lubada pidada oma õpetust mitte-ainuõigeks. Siin kohas ongi selle Vipassana medittatsiooni mõtte vastolu. Jälgi, aga ära reageeri kehtib kõigele muule peale tehnikale endale - seda sa pead mitte jälgima vaid see on see ainus ja õige reageeimise koht. Ja suur guru, kes palub ahnusest/uhkusest loobuda, usub ennast olevat 2500 aastat välja kuulutatud õpetajana, kes viib tehnika laia maailma tagasi. Aga, mis mul selle vastu saab olla. Jälgin.. Mõtlen.. ja püüan mitte reageerida ning võtta kõike sellisena nagu nad on, mitte nagu nad näivad - nagu kõlas õpetus.
Nüüd kõik on purgikärbsed
Ja pikk tagasitee alga. Pealkiri on vaba tõlge eesti keelde tekstist loetud lennuki pealt: "Now everybody can fly". Ja kärbsena nüüd siis tagasi Eestimaa poole. Läbi raskuste lennujaamas... Kõigepealt uus mõte anda seekord oma seljakott pagassisse tähendas oluliselt suuremat kulutust, kui ootasin. Pagasi hinnad lennujaamast ostes oluliselt kõrgemad, kui Internetist - ja nii palju sularaha mul polnud arvestustes. Euro kurss, mida pakuti oli röövellik. Ja siis vutt vutt pangaautomaadi juurde raha välja kaevama. Siis etskae - 200 000 kohalikku ühikut veel rahakotis - poolvägisi sudan selle lennujaamas tüha-tähja peale ära kulutada. Ja ei meenugi, et mul veel üks eksperiment läbimata. Et nii arvutuse mõttes passikontrollis kontrollida, kas 4.oktoober - 3.november on rohkem kui 30 päeva - ehk, mis viisas kirjas. Selgus, et passiametnike matemaatika on kindel. Ja trahv 200 000 tuli tasuda. Ma oleks mõttes tulist kurja vandund, siunanud maailma kõiki kaitseingleid ja jumalaid, aga õnnis Vipassana meditatsioon hoidis veel tundeid kontrolli all.. Ja taas suund pangaautomaadi poole ja tagasi. Mulle tunub, et need 200 000 ühikut jäid passimetniku lauale ja mingit tsekki ma nende eest ei saanud ... Lennukis jõudis lõpule ka aknast välja hüppava saja-aastase raamat. Ja lõppes ta muidugi riigis, mis läbi selle raamatu maailma korruptsiooni keskuseks nimetatud - Indoneesias Bali randadel. PS. eeldus, et saja aastane lõpus kuidagi ikka sureb ei pidanud paika. See raamat ei olnud surmast. Vaid elust, mida tuleb võtta Dhamma rütmis - mitte liialt süvenedes ja hädad lahenevad nigu iseenesest. S.t hädasi ei olegi.. Vaid korra süvenes peategelane sündmustesse emotsionaalselt ... Ja kohe lasi ta oma maja õhku. Et siis - kui lugejal jäi segaseks, millest minu meditatsioon rääkis, siis lugegu seda raamatut - just sellest. Kuidas rõõmsalt kõik vastu võtta, mida elu pakub ja üleliia süvenemata.
Inglise keele kui sellisega oli täna kokkupuuteid veel lisaks. Tundub, et siin on kombks, et lastele koolides antakse inglise keele tunnis kodutöö tüüdata turiste küsimustega nende reiside ja päritolu kohta. Täna botaanikaaias sattusin siis mina ohvriks. Üllatusena teadis üks küsitlejates ka seda, kus asub Eesti - seda küll tänu sellele, et ta isa töötas Soome saatkonnas. Aga pean tunnistama, et minuga intervjuust nad küll suurt ei õppinud - nende inglise keel oli ilmselget parem kui minul. Nojahh .. Eks nad said siis tunnis lindistustust analüüsida ja arutleda, milliseid vigu teevad turistid keelt rääkides.
Indoneesia Pilte
Stiilinäide stiilsest kokteilist.
Lapsi oli palju. Ja motorollereid oli palju. Rolleriga sõit õpiti selgeks umbes samaaegselt käimisega.
Meie kodu Danau Toba ääres.
Dzungel ümbritsemas vulkaani.
Vant.
Sumatra peamisi ekspordiartikleid - õlipalmi viljad, millest saab siis ilmselt palmiõli.
Rippsild üle laia jõe.
Sabast kinni hoides ei eksi sa iialgi teelt...
Pärast dzunglis käiku tuleb jala küljest eemaldada kaanid. Tulemus on veritsev jalg.
Stiilinäide rollerimehest Singapuris
Valged lapsed Singapuris
Singapuri toidutänav
Filipiinid 2013
Väike reisikiri Filipiinidelt. Miks minna - sõber kutsus. See ilmselt piisav, et sõita kolmeks nädalaks teisele poole maakera ja minna tutvuma riigiga, millest tõtt öelda ma mitte midagi ei tea. Aga pikk tee ootab ja ma pean lahkuma ...
South China Airlines
Laevaga Soome, õhtuks Hollandi. Ega see terve lisapäev reisimist end ikka päris ära ei tasu. Järgmine kord proovin mingi otsesema ruudi leida. Igatahes saan nüüd öelda et olen sõitunud Tallinnast Utrehti jazzi kuulama...
Seekord küll lennuki ees hirmu polnud. Aga kindlalt oli tegemist kõige mugavama pika lennureisiga, mis siiani üle elada tulnud. Piisavad pingivahed, isiklik telekas kust mitukümmend filmi valikut ja lõpetuseks veel väike võimlemisprogramm lennureisiks lõdvestumiseks. Soovitan soojalt. Ilmselt on kodumaine elu ja võibolla ka vanus omadega niikaugele jõudnud et 12 tundi lennukis tundub juba sellise mõnusa aja maha võtmisena.
Hiina lennujaamu saab soovitada siiski vaid ainult tervelt reisijatele. Lennujaamas oli kuri käsk võtta peast mütsid ja turbanid ning nii möödaminnes mõõdeti kaugelt inimeste temperatuuri. Mida tähendab garantiin sellisel puhul jäi õnneks seekord teadmata. Suur huvi selliste teadmiste omandamise vastu ka puudus.
Amserdami lennujaamas viimast õlu juues oli sõbra siiras uskumus, et tegemist kalleima õllega järgmiste nädalate jooksul. Kahjuks oli tegu selge eksimusega. Tulevastele ränduritele soovitus, kui on tegemist ka transiitriigiga, tehke ikka raha vahetus kurss selgeks. Lihtsalt lenujaamas maha istuda, väikest sakuskat süüa ja õlut peale rüübata võib muidu lõppeda üsna lihtsalt 20 eurose arvega. Kurssi ei tea, kaardimakset väidetavalt pole ja Euro sobib küll... Müüja ütleb kursi.... Kui palju ma pügada sain hinnakirjast selgub, kui järgmine kord kohta jõuan, kus kursse kontrollida. Aga igaljuhul on selle Hiina lennujaamal olemas varjukülg - kallid hinnad. Muidu on ta mõnusalt väike, kiire ja kodune. Hirm et kahe tunnise lennukite vahega võib kitsaks minna oli põhjendamtu. Nüüd istun siin seda kahte tundi parajaks.
Esmamulje
Esimene mulje Manilast ja Filipiinidelt on ei midgi eriliselt ülevat. Rahvast ehk vähem kui kartsin, liiklust veidi vähem hull kui kartsin, poed lääne kaupa täis nagu kartsin. Oma nägu suuresti puudub. Euroopa suurinn pole kindlasti mitte. Takso sõiduks oli siiski kauplemispsühholoogi abi vaja. (sama tee Lennujaamast kesklinna oli võimalik sõita üle kolmekordse hinnavahega).
Teisel päeval reisil olles tundus et seekordne reisikiri tuleb üsna lühike: Rumm maksab poes paar eurot ja sellele järgneb lühike kirjeldus sellest kuidas lennuk tagasi sõidab...
Burocay
Reisimine Filipiinidel tundub olevat midagi, mis palju kannatust nõuab. Me teekond Boracay saarele on kestnud juba pea kümme tundi (Autori märkus: ohh kui noored ja rohelised me olime .. Viriseda selle tühise kümne tunni pärast...). Lennuki hilinemine, täielikult seosetu sebimine sadamas .. Aeglased teed.. nüüd istume laevas ja ootame millal liikuma hakatakse.
Mis sünnib Burocail see ka jääb Burocayle - umbes nii oli Burocay mastikiri. Sagimist täis turistilinnake sadade hotellide ja söögikohtadega. Lõbuelu meka koos tuhandete turistidega. Sellest, mis seal toimus ja millest räägiti seda paber (ega ka arvutiekraan) ei kannata. Võib vaid öelda, et lihtne ja sirgjooneline. Võib ka öelda et madalad oli mõtted mis seal kohatud ja jutud mis räägitud.
Paradiisisaar
Stepihundi ulg
Pikkadel laevareisidel sai taas kätte võetud Stepihundi raamat. Ja üsna palju vähem, kui kunagi kümme aastat tagasi seda raamatut lugedes, tunnen endas ära seda Stepihunti. Juba on minus hunnitu hulk Hermeliinet oma lõputute ööde ja piiramatute pidudega. Olen tundnud pidude jumalikkust ja mõtete naeruväärsust. Palju üle-elatud, aga veel mitte lõpuni naljast aru saadud. Nüüd on vaid vaja armuda ja ongi aeg siseneda sinna, kus sissepääs ainult hulludele - Mr. Pablo maagilisse teatrisse.
Just selle koha peal, kus arglik Harry Haller ei julge tantsima võtta noort tüdrukut.. Kui mitu korda olen ma niimodi seisnud julgemata tantsima võtta, julgemata kõnetada võõrast.. Just selle koha peal otsustasin et räägin paar sõna juttu praamil enda taga istuvate kahe Rootsi neiuga. Et endale kinnitada - ma enam ei karda. Kartsin ikka, aga paar sõna juttu sai aetud. Ja edasi tulid juba ise inimesed mu juurde. Lihtsamalt. See juudi poiss Roxases, kes juba kümme kuud Aasia teid sammub ja kes rääkis et siin Mindoras kusagil mägedes elavad veel arglikud metsinimesed. Siis see sakslane San Joses, kes seal juba kümmekond aastat elab ja elul ennast kanda laseb. Elades võõras kultuuris võõraste inimeste keskel. Ilmselt tal siis kodus maailm veelgi võõram oli.. Ja kogu see seltskond siin saarel, kes pimeduse saabudes ümber laua koguneb ja kohalikku rummi rüüpab ning lugusi mailmast räägib. Rootsist, Inglismaalt, Iirimaalt, Prantsusmaalt, Hollandist. Palju lugusid...
Katki
Lakun haavu
Elekter tuleb kell kaks
Uus erakond
Inno ja Irja võitlus
Raamat ei väärinud Eestisse tagasi toomist ja jäi ühe Manila Backbackerite raamaturiiuli kaunistuseks. Kes teab, ehk avastab selle kunagi sealt riiulist keegi...
Filipiinide Pilte
Manila Backpackerite hotell. Reedene barbeque õhtu. Võtad oma toidu kaasa ja kohalikud küpsetavad sulle selle. JA seekord oli külalistele varuks toodud ka üks korralik siga.
Ostad bussi peale janu kustutuseks fantat. Pudel on hinnas ja seda sulle kaasa ei anta - jook kallatakse kilekottidesse, kõrs sisse ja öeldakse head teed.
Teedel on mitu otstarvet. Ideaalne koht oma maisi kuivatamiseks. Autod mahuvad mööda ja ega seda liiklust ka just üleliia ei ole.
Vesipühvlid tundsid ennast kõikjal mõnusalt.
Loodusvaateid EL Nino-t ümbritsevatelt saartelt.
Kuidas saada palmi otsast kätte kookoseid. Selleks on vaja üht ülekaalulist valget turisti, kes lihtsalt palmi maha istub ...
Traditsiooniline juuksuriskäik
Kohalik gurmee.. Puu-ussid. Nägid välja nagu kausitäis usse. Ja maitsesid ... nagu kausitäis usse ...
Subscribe to:
Posts (Atom)