See tegelt polnudki reis sellise tavapärase puhkusereisi mõttes. Lihtsalt üks sõit Poola, mõned päevad mediteerimist ja siis tagasi. Ei midagi, millest saaks kirjutada reisipäevikut. Ja jätamegi ka selle kõik sellese ühte artiklisse.
Et siis ammu oli mul plaan Indoneesias alustatuga jätkata ja minna taas Vipassana mediteerimislaagrisse. Kunagi sai endale antud tähtaeg - neli aastat hiljem. Neljast sai viis - aga nüüd siis oli viimane aeg. Uurimine kuhu saab, lennukipiletid, seljakott selga ja Poola.
Kirjad, mis Poola meditatsioonikeskusest saabusid, sisaldasid vastuolulist infot. Ühest lugesin välja, et pesemiseks vaid kraan.. Veidi äratas hirmu ka mõte, et talvel tuleks igaks juhuks oma tekk kaasa võtta.. Aga kui teised elama jäänud - eks minagi hakkama saan. Tegelikult oli kodus kiire.. Selline kahtlus, kas minna, oli sees lõpuni. Aga ju siis ikka tuli minna. Jätta lühikeseks töökoha firmapidu ja leida üles hommikune Poola lennuk.
Lennujaamas hakkasin ennast ette valmistama. Püüdsin end tuua tänasesse ja märgata kõike mida võimalik. Aga ega midagi märgata nagu ei olnudki. Kõik oli paigas. Lennukid lendasid ja ka nii sujuvat autorenti, kust lihtsalt lennujaama kontorist antakse võti ja leiad auto parklast, polegi nagu varem kohanud .. Ainus mis nagu natuke puudutas oli Tallinna Lennujaama WC. Et nigu kaks inimest oli sinna oma tõhusa pommi jätnud ja tekitanud väljalaskmistes lausa väikese ummiku. Jäi tunne nagu oleks Lennart Meri lennujaamas taas Lennart Merit vaja läinud, kes taas viitaks, et WC on riigi esimene visiitkaart, mida külaline meie riigist näeb. Kusagil eemal siiski käsid ka uue tualeti ehitused .. Väike lootus, et vähemalt vahetult pärast selle valmimist, veel enne esimesi külastajaid, näeb taas Tallina lennujaamas ühet puhast WC-d.
Aga et kui juba selline öko-möko mediteerimine, et kuidas siis rendiauto.. No eks veidi piinlik ole.. Oleks ka ilma saanud - Rongide ja bussidega. Aega "Dhamma Pallawa" lähedusse jõudmiseks oleks kulunud tundi neli - ja ühtki eksimisvõimalust Interneti reisiplaneerijad ei pakkunud. Ja siis veel tagasi .. Ja kõige selle juures maksis autorent Varssavi lennujaamas viieks päevaks alla 50 EUR. Nii et ikkagi tundus auto turvalisem valik. Autosse ja esimese asjana kaubanduskeskusesse. Kaks paari susse ja termos (mida ma kodus otsida ei viitsinud) paluti kaasa võtta.. Ma ei suutnud välja mõelda stsenaariumi kuidas oleks võimalik olla olukorras, kus mul kolme päeva elamise jaoks oleks vaja eluliselt kahte paari vahetusjalanõusid ja paar villaseid sokke ei suudaks neid asendada .. Või et mingi eriline vajadus juua pidevalt sooja vett .. Nii et piirdusin vaid tavalise limonaadipudeliga. Šampoon, hambapasta - seda küll ..
Ja siis autosse ja sõitma Turekisse. Poola see kant on Eestiga võrreldes odav. Ja tunda on, et on üsna palju panustatud inimestele töökohtade välja mõtlemisega. Kõigepealt korraldab linnas parkimist inimene, kes sulle tee ääres parkimiseks pileti müüb .. Hind sellel parkimisel on kaugel Tallinna parkimistasudest, nii et tekkib küsimus kas nüüd talvel turistide puudusel on võimalik sel härrasmehel sedaviisi oma palk välja teenida.. Pizza parimas restoranis maksab nii 5 EUR.
Ja siis kohalik linna muuseum keksväljakul. Maja tundub olevat talviselt maha jäetud. Võtan julguse kokku ja avan ukse - see avaneb. Ja tõe poolest on seal linna muuseum. Tasuta. Üsna selgelt on tunda, et ma olen üle nädalate ainus, kes on tulnud siia seda näitust vaatama (taas sotsiaaltöökohad?). Maja pealt leitakse inglise keelt kõnelev persoon, kes abivalmilt mu kõrval seisab, kui ma seintel olevatest poolakeelsetest tekstidest möödun. Ei kipu ta üleliia kõnelema ega seletama et mis, kuidas ja milleks. Õhus on selline piinlik ärevus - proovin mitte võõrustajaid solvata ja käin selle väljapaneku ilusasti lõpule. Keegi Poola kunstnik on teinud kohalikule kirikule värviliste akende plaanid. Need joonistused hõlvad vaat et kolmandiku muuseumist. Joonistused ei ole ilusad .. Ja siis tavapärane: maarahva vokid, taignarullid ja muu pudi padi, mida ka Eestis igas rahvamajanduse muuseumis kõikjal on. Sammun siis aga lõpuni ja kiirelt minema.. Selline veidi piinlik ja kummaline kogemus..
Mis sellest linnast erilisena meelde jääb on linna Rongad. Pärast nägin, et see on omane ka teistele selle kandi linnadele. Tuhanded ja tuhanded rongad üksikus linnapargis mõjus nagu oleks sattunud Hitchkoogi filmi. Ainult oodata, millal nad mind märkavad ja ründavad. Seekord ei rünnanud, aga vaade oli ängistav.
Ja nii nende emotsioonidega ma siis ka kohale jõudsin. Ja see ei olnud väike hipsterite kelder, kus nad oma rituaale läbi viivad. See oli tööstus. 20 mlj. zlotti maksev mediteerimiskeskus koos lihvitud protsessidega, koos üksikkambritega, kus igal oma dušš ja WC. Siin olid mängus suured rahad ja palju, palju inimesi. Seekord siis tugevalt üle saja. Ei olnud 100% täituvus, aga võibolla niiviisi enne jõule oleks seda ka liiga palju oodata olnud.
Kogu üritus hakkas minu jaoks kuidagi halvasti.. Kõigepealt magasin ma maha sissejuhatava loengu. St, et ma küll ärkasin omast arust õigeks ajaks.. aga kui söögiruumi jõudsid olid "tunnid juba alanud". Kõik olid korraga meeste poolel (üldjuhul hoitakse kogu meditatsiooni aja mehed ja naised laagri erinevatel pooltel). Ootasin poolakeelse jutu lõppu ja lootsin mingile Ingliskeelsele kokkuvõttele .. Seda ei tulnud.. Mindi laiali .. Hiljem mõistsin, et see ingliskeelne jutt ilmselt hoopis teisel - naiste poole peal toimus. Tunne oli juba veidi mahajäetu inimese oma.
Meditatsioon algas samuti nagu mu esimesel korral.. Tõsise ebamugavusega istumisel. Oma registreerimisel olin maininud, et mul ilmselt tooli vaja oleks, aga et äkki suudan ka ilma. Nähes mediteerijate taga kahte tooli - oli minu ajus tekkinud loogiline järeldus, et ju siis üks neist minu jaoks. Ei jõudnud kontrollida, kas keegi teine ehk nende peale istunud.. Aga esimesel hommikul eemaldusin endale märatud kohast ja hoidsin tooli ligi .. See sai kesta vaid lühikest aega, kui taipasin, et see tool kohe mitte mulle polnud määratud ja vaikselt, sõnadeta mind uuele kohale kupatati. Ja siis kannatasin. Mida ma siin keskendun, kui mu aju ainus mõte on see, et kas mul on juba piisavalt ebamugav. Et kas peaks vahetama positsiooni.. Valutav selg ja valu muudkui areneb. Valutavad jalad.. Uute meditatsioonipooside leiutamine. Kätega tihedalt ümber põlvede .. Või siis jalad laialt harki ja keha kummardumas nende kohale. Ma pole kusagil kirjanduses ega reaalelus selliseid meditatsiooni poose kohanud.. aga need olid ainsad, mis lubasid mingi mõistliku aja liikumatult olla.. Teadmine, et tool on ikka hädavajalik muudkui süvenes, aga tegemist ju vaikuse laagriga. Kellelt ja kunas seda küsima minna? Aju tegeles rohkem selle murega kui et meditatsiooniga .. Ja lisaks siis ka veel see, et mu üksikkambri tualett oli umbes. Probleem mida lahendada - ja mõistus korjas selle üles ja kandis endaga pidevalt kaasas. Tuli sellest kuidagi lahti saada - muidugi meditatsiooni loogika järgi oleks võinud seda jama ka lihtsalt jälgida ja oodata, et läheb ise minema .. Insener minus, vähemalt sellel teemal, iseeneslikku muutustesse ei uskunud. Ja seega leidsin, et olen piisavalt kõva mees küll, et proovida käed wc-potis ummistust likvideerida.. Kui esimesed katsed tulemust ei andnud, võtsin ka ühe oksa abiks .. Oks ei mahtunud. Tegin pooleks .. ja siis äkki oli see poolik oks ilma mingit kasu tegemata näppude vahelt väljas.. Krt.. Võtsin siis oksa teise poole ja püüdsin ettevaatlikum olla .. aga jälle oli oks näppude vahel kadunud ja minul juba must masendus teadmisest, et ma olen ilmselt kogu selle üsna uue laagri kanalisatsiooni tõsiselt tuksi keeranud.. Mure, mida oli kohe mugav endaga kaasas kanda .. Kuni mõistus võidule sai ja välja mõtlesin, et seal kus kohas on igasugu puhastusvahendid on ka kindlasti üks WC pump ja mure lahenes. Ilmselt need kaks puutükki ka kuidagi läbi mädanemise oma lõpu leiavad ja kohalik ökokatastroof jääb olemata. Julgust kokku võttes suutsin ka ühele kohalikule poolakast korraldajaonule selgeks teha oma tooli vajaduse.. Ja siis olid kõik mured eemaldatud.. Sain viimaks keskenduda sellele mida ma siia tegema olin tulnud. Samas - olin sisuliselt kaotanud pool ajast.
Kui see postitus juba oluliselt WC teemadele pühendatud on - siis jätkan neil piinlikel teemadel. Kongi WC seinal oli kiri, et hoidke vett kokku.. Et miskipärast läheb vett kaks korda rohkem, kui esialgselt planeeritud. Ja ma tean, kuhu vesi läks. Mingil kummalisel põhjusel muutis see laager sisemist ainevahetusprotsessi ja WC-s asjal käimist oli oluliselt rohkem kui tavapäraselt kodus. Kuigi nagu vedelikku vähemal oma-arust sellisel määral endasse juurde ei valanud. Mingi füüsika seaduste moonutamine .. või puhastus vanast saastast - kes teab..
Ka edasi ei läinud just liiga sujuvalt. Mingi moment mõistsin, et eesmärgid, mis mind seekord siia olid toonud, olid tõenäoliselt ekslikud. Et küsimus, mida esitasin, polnud õige. Siis edasi hakkas tunduma, et ei midagi uut. Hakkasin teatud mõttes kahtlema kogu meetodi mõttekuses ja hakkas tunduma, et olin esimese korraga kogu vajaliku info kätte saanud .. Edasine tundus olevat vaid ebavajalik kordus.. Kõvasti tööd ja paigalseisu. Mõtlesin ka nende kohale tundunud poolakate peale. Laagrisse jõudes olin vaadanud nende nägusid - aga ei märganud neis mingit "valgustatust". Teate neid inimesi, kellest kiirgab tasakaal ja rahu ka siis kui sa nendega nõus ei ole .. Need poolakad ei olnud sellised, vaid rohkem nagu suvalised kohalikud jorsid. Et kas nemadki siin lihtsalt mingi inertsi najal ei istu..? Selliste tunnetega jõudsin ma peaaegu meditatsiooni lõpuni. Viimane õhtutee. Juba võis hakata omavahel rääkima. Aga siis tajusin muutust oma ümber. Need algselt mornid inimesed olid muutunud rõõmsamateks, rahulikumateks. Nende silmist ei paistnud välja seda suurt tööd nagu ilmselt minu silmist oleks võinud sel hetkel välja lugeda. Nad olid soojemad ja võib ilmselt öelda, et õnnelikumad. Kusagil ma olin mööda pannud... Ja siis üldse mitte mediteerides hakkasid pinged vähenema. Ma sain pihta millelegi olulisele. Taas suutis meditatsioon mind üllatada öeldes mulle seda, mida ma teadsin niikuinii. Ja mis siia kirja panduna tundub tõsiselt mage ja pateetiline. Ma olin keskendunud tööle ja unustanud rõõmu. Keerates suunurgad oma sisemuses veidi kõrgemale hakkasid kõik pinged hajuma. Tundmine tuli rõhutuse alt välja. Teadmine, et see meditatsioon siin peegeldab ka kogu mu elu, et need vastused ei piirne vaid istumisega siin Poola metsade vahel - vaid need teadmised katavad ära rohkemat. Et ma olen oma elus pühendunud tööle ja unustanud rõõmu, õnne - võibolla ka armastuse. Raske on anda tunnetele nimesid, eriti kui sa mingit väikest tunde nüanssi lihtsalt ära tunned. Õnn, armastus jms. kuuluvad raamatute lehtedele. Päris tunnetele nime andmine on ilmselt üsna võimatu.
Pärast kõige selle taipamist olemine muutus. Ma jõudsin nüüd siin meditatsiooni lõpus kohta, kus arvasin ennast olevat meditatsiooni alguses. Ma lahkusin sealt heas tujus ja naeratus huulil. Küsimus mis mulle jäi oli, et kuidas ja mida ikkagi teised selles Meditatsioonis leiavad. Ilmselt on see midagi väga personaalset. Seega juhendid mida õpetaja saab anda saavad olla väga üldised. Vaadates enda sisse leiad sa enda eksimisi ja võimalusi. Ühisosa kellegi teise eesmärkidega võib olla olemas aga samas võib see olla ka imeväike. Kui tõde pole üks ja õige - siis ilmselt tuleb suhtuda ka teatud äraootamisega ka õpetaja jagatud seisukohtadesse. Kas need on absoluudid? Kas see mida Buddha endas leidis on absoluut? Igal meil on oma tee ja vaja õppida vahet tegema endal ja arvamusest endast.
Edasine tee tagasi Varssavisse läbi lumise Poola. Mõte külastada pühapäevast Poola kirikut põrkus Eesti usuleigusest tulnule ootamatu probleemiga - väikelinna kirikus jumalateenistuse ajal olid täis kõik kohad ja üksinda keset kirikut seista ja poolakeelset jutlust kuulata - polnud ka nagu tahtmist. Nüüd loen Internetist et linnas on alla 3000 elaniku ja ilmselt suurem osa neist oli sel külmal ja ilusal hommikul kirikus. Jäi variant kõndida mööda väikelinna tänavaid ja külastada kohalikku loodusliku kuuma veega veekeskust. Pean tunnistama, et keset Poola üpriski lamedat maad kohata kuumaveeallikaid - see oli üllatus. Soojas vees keset miinuskraade õues vedeleda oli rahu hoidev.
Meditatsioonilt tulles oli tundlikkus põhjas - infrapunasaunas sa tunned sinuni jõudvaid lained ja nende tugevuse muutust, kodus tajud õhksoojuspumba välisosa lained või müra lausa füüsiliselt häirivana. Tundlikkus muidugi möödub. Ja hommik, kus auto käima ei lähe ja sulle poest katkine akulaadija müüakse on koht kus saad, aru et tasakaalu hoidmine endas ei ole alati sugugi veel liiga lihtne.. Veel pikk tee on käia ja palju õppida ja avastada.. Lubasin endale, et kolme aasta pärast jälle...