Santiago de Compostela ehk lihtsalt Tee

Pole kunagi pidanud ennast inimeseks kes raamatutest tsitaate välja kirjutab. Seekord luban endale ühe erandi ühest Hesse raamatust:

"kehvade luuletuste lugemine on üsna lühiajaline nauding seda ei saa pikaks venitada. Aga milleks lugeda. Kas igaüks ise ei saa kirjutada halbu luuletusi. Tehkem seda ja me näeme et halbade luuletuste kirjutamine on veel hoopis õnnestavam kui kõige kaunimate lugemine."

Hesse on oma õnnistuse andnud ja see mis järgneb on üks halb luuletus kahe rännumehe teest valgustuse poole. Või siis, ehk vaid üks lõik sellest teest. Tee ise muudkui jätkub.

Algus

Ryanair, nagu tuleb välja, pole üldse nii hull nagu pilt mis juttude järgi maalitud. Kujutasin

ette imepisikesi pingivahesid, inimesi nagu lasnamäe bussis kanade ja eeslitega, ebameeldivaid teenindajaid. Ühesõnaga hirmus. Tegelikult, nagu selgus, on tegemist lihvitud protsessiga, kus ilma igasuguste kellade ja viledeta saad lihtsalt ja kiirsti punktist a punkti b. No võibola mitte päris punkti b vaid mingi mõnisada kilomeetrit eemale. Aga kohale saab.

Lisatud märkus paar päeva hiljem: magamiseks peaksid nad seal lennukis küll midagi mugavamat

pakkuma. Nüüd vaikselt hakkab juba natuke kaela pöörata saama. Öö uni ka siiani sellest häiritud on olnud.

Madrid

Linn, kus lõbutüdrukud sul peatänaval käest kinni võtavad ja endaga kaasa kutsuvad - See on see esimene mulje Madriidist öisele saabujale. Tüdrukud, kelledest mõne vanus kuidagi 18 ei taha välja anda. Meist jäid nad jah seekord proovimata.

 



Ja peale keskööd kõhutäite leidmine - raske. McDonalds tõepoolest lahti ja pakub ainsa käegakatsutava kohana väsinud ränduritele toitu. 

Esimene hotell kohe sealsamas, kus tüdrukud jahtimas, tekitas hiljem muidugi mõtteid hotelli tegeliku otstarbe kohta. Ja sellest, mis lõbu see tuba kõike näinud on. Aga meile jäi me uni...

Ja Madrid - see suurte majadega linn kus käib vilgas ehitustegevus. Kus linnast välja viivad lennuki istmetega bussid - see on siis riigi pealinn mida Eesti oma miljarditega toetama hakkab :). Ja teed neil linnade vahel ka kuramustel kaheksarajalised. Ebaõiglane on elu ja maailm, kui jutuks tulevad miljardid.

Ööliblikatest

Hesse kirjeldab oma raamatus ööliblikat, kes suudab ainsa läheduses viibiva emase üles leida ka kilomeetrite tagant. Imeline võime mis liblikal välja kujunenud, et leida seda oma elus kõige olulisem

Ühtäkki tunnen olevat selle ööliblika vastand. Aastaid olen endale kinnitanud, et võin emotsioonideta süüa mistahes toitu, teha mistahes tööd ja ennast selle juures tähele panemata. Ma ei märka emase ööliblika sõnatut kutset ka siis, kui ta mind puudutaks. Ma olen teinud ise valiku mitte kuulda, mitte näha mitte tunda. Tapnud sellega oma oskused märgata endale vajalike asju. Kas ööliblika sensorid on minul nüüd täiesti vait jäänud? Või on veel lootust? Ehk on nüüd käes märkamisaeg?

Konna otsimas Salamancas

Legendid meil aitavad elada. Lonley Planet rääkis meile legendi ülikooli hoone fassaadil paiknevast konnast, mis hästi peidetud ja mille leidjale saab osaks aasta jooksul abielu, kui soovitakse; või siis saab inimene lihtsalt õnnelikuks. Või oli see meie üsna vaba interpretatsioon sellest legendist. Igatahes õnne jaoks pidi selle reptiloidi ilma kõrvalise abita leidma. Õnne oli hädasti tarvis ja seetõttu me sõit Leoni ka seda linna läbis. Lisaks lubas tark raamat meile maailma ilusamat linna ja Hispaania ilusamat keskväljakut.

 Linn ise oli kuidagi ääretult ebasõbralik. Teenindajatele me kohe kuidagi ei meeldinud. Kuuldes

küsimuse esimest poolt joosti ruttu sellega tegelema ja kedagi nagu ei huvitanud kas meil veel lisaks soove. Tundsime end tõsiselt mitteteretulnuna. Aga linn ise ei olnud kole aga ka mitte silmipimestavalt eriline. Külm ja kivine keskväljak tekitas igatsuse Peruu rõõmsate ja lilleliste "plaza di bolivaride" järele. Kui see siin Hispaania ilusaim, siis teiste linnade keskväljakud lükkame kiirelt programmist välja.

Ja konn. Hoone fassaad oli täis sigri migri igasuguseid elukaid. Mõned inimkujud ja igasugu muud stuffi. Otsimine ei kandnud vilja. Proovisime iga detaili lahti mõtestada, proovisime näha figuuridest moodustuvat suuremat pilti, aga eimiskit. Veidi nõutust ja interneti abil ja piiludes postkaarte konna kujutusega  - suutsime ta siis endiselt palju vaeva nähes ühe luukere peast leida. Selline pisike ja pea võimatu märgata. Õnne ei leidnud, vaid veidike pettumust. Aga igatahes, legendis polnud mainitud sanktsioone mitteleidjatele. Seega jäid alles nii lootused õnneks kui ka abieluks.

 Samas õnne jaoks oli linnas kohti, kust oluliselt vähema vaevaga sai konni leida. Ehk ka õnne.

Kohtumine Saatanaga

Rännaku vaimseks teemaks kipub kujunema asjade mitmetahulisus ja saatana tasakaalustav roll selles. Kuidagi kummalise kokkusattumisena on kaasa juhtunud raamatute seas Hesse Demian, mis räägib otsaga jumaliku olemuse mitmest poolusest ja jumalatest kelles ka saatan sisaldub. Ja kaasas on samuti sõrmuste isanda lugu kirjutatud morodori vaatekohast.  Ajalugu kirjutavad võitjad ja igal medail on kaks poolt ja käsulaudedel on tagaküljed. Kas tasub siis endas peituvat saatanat maha suruda - ta sellest ei sure. Tasakaal ja leppimine nii saatana kui jumalaga, see on oluline.

Bussiga reisi alguspunkti sõites sain ühtäki selgeks, et kõk mu probleemid on kinni julguse puuduses. Kahtlemine sisaldab endast hirmu. Hirmu, et keegi ei mõista - et keegi vaatab viltu - et keegi, keda ma võibolla isegi ei tunne ega tunda ei taha, saab mõjutatud. Hoolimine kaasinimestest, see on ju ometi jumalik. Kuid et elada rahus ja sõlmida rahu iseendaga peab kõigepealt sõlmima rahu saatanaga. Leppima, et tema teod on osa sellest maailmast, et teda järgides on võimaik saavutada rahu hinges. Tasakaal ei tähenda veel kurjust.

Coelho Maagi päevik on järgmine raamat. ka seal on saatanal oma kuri roll. Nüüd seda enda jaoks uue nurga alt vaadates ehk suudan ka sealt hoopis miskit muud välja lugeda. Midagi, mida Coelho pole sinna kirja pannud. Coelho, kes sõber jumalga aga kes saatanat peab üdini pahaks  ja tema õptus seega ilus aga raskesti järgitav, kuna ei sisalda endas inimese täit olemust. Jääb vaid moraal ja jutlus kirikukantslist.

(Lisatud päevikusse hiljem, kui Coelho "Maagi päevi"k taas loetud): Kui Coelho raamat nüüd teist korda läbi loetud, siis sain aru et tema vagadus ja usk jumalasse pole siiski väga traditsionaalne. Saatana roll ja lepped temaga olid raamatus väga sees. Et siis juhi saatanat ja ära lase temal juhtida. Kasuta teda ja tema vaimsust ja jõudu. Kui halvasti ma mäletasin ja mõistsin Coelhot. Coelho Maagi päeviku üks osa on seesama jutt, mis üleval. Sellest samast Saatana ja Jumala tasakaalust.

Esimesed päevad Teel

Esimene päev seljataga. Neid ridu kirjutades juba ka teine. Istun palverädurite öömaja köögis, kus käib vilgas askeldamine ja rahvas teeb süüa. Öörahuni on jäänud 40 minutit. Esimesed paar päeva on olnud füüsiliselt rasked. Samas on üsna raske ka hakkama saada selle osa päevaga, mis järgneb ränakule. Maksimaalsselt suudab inimene teel olla ehk kuus tundi. Koos puhkepausidega ehk kaheksa (Autori hilisem märkus: ka kolmteist pole üldse võimatu, jääb see eelnev ja järgnev hala ära). Kui ärgatud ja teele asutud kell seitse, siis rännak lõppeb hiljemalt viieks. Ja mis edasi? Hispaania on selline kummaline riik, et isegi süüa on enne kaheksat keeruline saada. Juua, seda küll. Aga õhtusöök tuleb hiljem. Ja nii me täna vaatlesimegi linna keskväljakul asuvaid restorane, kus keegi ei söönud. Näljasena, kuna hommikusöök möödus 10 paiku..

No vahepeal sai ka veidi teed ääristavatest maisipõldudest lisa haaratud. Peame tunnistama, et hommikul väga maisi raksu minna ei julenud. Kõikjal ümberringi oli kuulda hommikuse linnujahi püssilaske ja me polnud kindlad jahimeeste omandiinstinkti tugevuses ja ka mitte selles, kas rändurid laskjate jaoks just nii väga loetud on.. Veidi maiustamist siis vaid pealeõunat, mil olukord tundus olevat maha rahunenud.

Teisel päeval hakkab tekkima juba ka äratundmist ja sõbralikku suhtlust teiste teelistega. Veel mitte otsest, veidi kompamist vaid. Siin paistab olevat viisakas komme iga mööduvat rändajat omaltpoolt tervitada. Meie jaoks "ola" tundus valedele jälgedele juhtivat meie keeleoskuse kohta ja ka "hellow" ei tundunud ka nagu kohane. seega otsustasin tere ja tervist kasuks. Siiani on kõik tundunud minust aru saavat.

Lisaks kummaliselt hilisele söömaajale tundub kohalike olevat ka kummalisi arvutuskombeid. Toidu eest taheti ühtäkki 10 eurot rohkem kui arvutus näitas. Jätkus sõbralik ja pikk dialoog kohaliku baarmani ja Eesti ränduri vahel teemal, kuhu kadusid eurod. Baarmanil tundus olevat mõjuvaid põhjuseid, mida ta ka aktiivselt omas keeles esitas. Pärast 10 minutilist kummalist dialoogi kahes eri keeles jäi peale ikka maarahva matemaatika ja lahkusme ilma suurema tülita. Arusamist segaduse põhjustest ei saabunud.

Norskavad naised ja pikad mäed

Kes ütles, et mehed naistest rohkem norskavad? Meie teine öömaja oli keset linna. Kuidagi ei teagi kas oma tähelepanematuse või juhuse tõttu oli seekordseks öömajaks tuba, kus peale meie veel kümmekond õrnema soo esindajat. Kahjuks kõik meist üksjagu vanemad. Te ei kujuta ette milliseid hääli see seltskond öö jooksul suutis genereerida. Eri sagedusalas norsked, oigamine, vahele veidike hispaaniakeelset sonimist. Ja enne kuute nagu üks mees kõik üles ja teele. No me saime veel seepeale rahulikult tunnikese lisaks tukkuda.

Eelmise päeva raske ja väsitav lõpp ja eespool paistvad mäed panid meile päevaks üsna madalad ootused. Kartsime, et piirdume vaid 19-kmga. Kui aga see maa läbitud selgus, et päev alles poole peal ja jõudu veel kõvasti. Ja siis saigi edasipandud... Ja siis veel edasi.

Kui homikul oli ümberringi näha palju teisi matkajaid, siis päeva edenedes olime rajal käijatest vaid meie. Selgus ka põhjus - mingi hetk päikesepoolne käsi tõmbus tumepunaseks, sääremarjadel tegi päike põrguvalu ja kaelale, mis puffist välja jäi - sinna tekkis tumepunane triip. Ja ühtäkki kogu selle kõrvetava päikese käes ei olnud meil enam aimu kaugel on järgmine öömaja. Esimest korda raja läbimise jooksul tekkis vajadus täiendava info või kaardi järele. Ainus teadmine oli lähimast suurest linnast, aga sinna jõudmiseks oleks pidanud meie päevateekonna pikuseks ca 50 km olema.  Mingil hetkel mäest üles-alla turnides me selle võimalusega ka arvestamam hakkasime. Ja siis me ühe oru põhjas nägime seda linna. Kaugel oru põhjas ja tuumajaamaga. Vähemasti sihtmärk oli silme ees.

Ja siis kõige lootusemal momendil tuli nurga tagant välja hotell. Hindade poolest kindlasti mitte raja kõige odavam. Aga tuba andis pika puuga kõigile neljatärni hotellidele Euroopas, kus on au viibida olnud. Ja õhtusöök oli kindlasti üks paremaid, mida ma kunagi söönud. Kui satute El Acebo külla siis on see esimene hotell paremat kätt. Kui rahakott kannatab siis väga soovitan.

Kloostris

Need read on kirjutatud ühe väikese kiriku juures, mille kõrval rändurite öömaja. Oleme ära joonud ühe 67 eurosendise veini ja istume jalad väikes basseinis ilusa hoovi peal. Muideks, vein oli päris hea. Lugejatele äriidee - väidetavalt hakkab alkoholi aktsiis tuhandekrooniste veinipartiide korral... Peame meiegi plaani koju sadakond pudelit saata.

Vesi, mis loodetavasti püha, jookseb me vigaste ja vaevatud jalgade peale. Loodame imet, et homme jalad vabad villidest ja sellest jubedast haavandist mu pöia küljel.

Viimased kaks ööd oleme sattunud täiesti rahuldavatesse öömajadesse. Ei norskavaid naisi ja ülimadalad hinnad. Siinsamas peab öömaja üks saksa mees. Ei ole just halvim töökoht. Hakka või hispaania keelt õppima ja järgmisse kenasse kirikusse oma öömaja üles panema.

Tänane päev tuli pikk. Tee lookles mägede vahel ja lootus, et saame suurema ronimiseta päeva õhtusse kestis viimaste kilmeetriteni. Just siis, kui käidud pea 30km ja otsustatud et järgmisse külla peatuma jääme - keeras tee ühtäki üles. Ja terava nurga all tee muudkui ronis ja ronis. Vapralt, aga kindlalt saime oma valutavad kehad siia ööbimiskohta toimetatud.

Tallinnast sai meil kaasa võetud kalapüügikomplekt. Ühes tee-äärses jões märkasime üht kala ja siirdusimegi siis kala püüdma. Justnimelt kala - sest peale ühe isendi me midagi tuvastada ei suutnud. Jõgi oli muidugi ümbritsetud mingite ogaliste taimedega millest läbi ründamisel meil siiani pooled kehaosad okkaid täis. Aga läbi me ründasime. Siis selgus tõsasi, et söödaks kaasa võetud pirukas ei suutnud end õngekonksu külge kleepuda. Ja et kala oli vahepeal ära ujund... Aga siiski üritasime. Ja mina püüdsin samal ajal jõepõhjast miskit läikivat jublakat kätte saada, mis siiski mu orgiga torkimisele mutta mattumisega reageeris. Lõpuks märja jala ja määrdunud pükstega ja okkaid tihedalt täis tõdesime, et kalapüük polnud meie kõige ratsionaalsem otsus.

Hädad ja haigused

Eilses kirjtükis väljendatud lootus et saame magatud ilma suurema jamata ei täitunud. Ka seekord oli tuba täis viiehäälset norskamist ja sinna vahele ka erinevaid hispaaniakeelseid hüüdeid. Sõbra väitel oli sinna vahele ka miskit eestikeelset tulnud, aga ju tal pole öösiti piisavat keeletaju :P.

 Ja hommik nagu ikka - äratus; juba enne kuut hakkavad telefonid häält tegema. Arvatavasti on need varased telefonid üks põhjus, miks aeg-ajalt tee ääres erinevatele palveränduritele püstitatud riste on.

Ja veidi tervisest. Reis ei ole kulgenud valutult. Hetkel suudan oma kehal leida kuus erinevat valukollet kus El Camino on oma töö teinud. Lisaks on ninaalla tekkinud ohatis ja nina on päiksekäes poolenisti ära kuivanud. Et siis, kõige hullemat häda teeb jalgevahe, mis mul ikka märjaks saades kipub lagunema. Üle teipimine hoiab ta niivõrd-kuivõrd töökorras, aga sellega seotud riskid ikkagi on kõrged. Paremal jalal on toss hõõrunud veripunaseks üsna suure ala. See vast kõige hullem välja näeb. Proovime teipidega teda rahustada. Käimist ei sega, aga pidev kärna ärritamine tekitab kõhedust. Väiksemad asjad: vaikselt juba paranemas vill mis soki külge jäänud kivikesest tekkis. Aga ilmselt jääme elama.

Inimesed teel

Pole teel suutnud suhelda just paljude inimestega. Edukaks suhtluseks läheks vaja kohalikku keelt. Maailm läbi selle avarduks tunduvalt. Oleme kohanud üht hispaanlast, kes aitas meil toitu tellida ja kelle tee algas hulka hiljem, kui meil ja jutt temaga jäi ka lühikeseks. Lisaks paar saksa poissi kes panid imeks meie paksu varustust kuuma päikese käes. Ja hoiatasid meid nahavähi eest. Ühel neist oli kunagi olnud eesti tüdruksõber; kunagi ammu ja küll vaid mõned kuud. Pärast pikka mõtlemist mõtles ta välja ka nime. Siinkohal saadan siis ka tervitused Hannoveri Jaanikale, kelle vanuseks ca 36aastat ja kelle juuksevärv on punane.

Ja siis üks 66 aastane värvika eluga saksa mees (kah pildil), kes juba sel aastal teel juba üle kümne korra olnud. Vend oli rajal kolme euroste kummikingadega ja suutis päevaga katta vajadusel üle 50km seljas 12 kilo kaaluv kott. Tüüp elas Hispaanias ja aitas pidada ühte palverändurite öömaja. Vot seline näeb välja tõsine camino fänn.. koos inglise saksa ja hispania keele okusega on ta sellel rajal tõelise suhtlemise fanaatikuna. Ja tänud talle meile kingitud kõrvatroppide eest.

Mõttekrambid

Viimaste päevade pikad matkad on lõhkunud jalad ja vaimu. Mõtted muutuvad lihtsamaks ja laulusõnad millega teed lühemaks saada ei tule enam meelde. Jalgade väsimus annab ka tunda. Seega jõud millega edasi liigume sai omale selge nime "zombi power". Maised varud on otsas. Aga tuju suurt sellest ei lange.

Veel inimestest

Tõelised Camino fännid (Tiina Sepa - Peregrina päeviku autor ja see sakslasest sell kes iga aasta kümneid kordi tee ette võtab) - on suhtlust vajavad ja suhtlust nautivad inimesed. Nad naudivad seda rahvaste paablit ja erinevaid inimesi. Camino läbi nende silmade on palju avatuid ja suhtlemisalteid inimesi. Camino mida meie nägime oli erinev. Palju endasse tõmbunud ja eelkõige enesega tegelevaid tüüpe. Ja kogu selle kamba sees ka piisavalt avatuid. Ainult .. mulle tundub, selleks et olla paadunud fänn ja tunda suhtlusest tõelist kaifi, on selgeks eelduseks hispaania keele oskus. Liiga väheks jääb ikkagi inglise keelt kõnelejate arv, et seda laial rindel nautida. Peab tunnistama, et Tallinnas Valli baaris on tutvumine kasvõi austraallasega tunduvalt lihtsam. Ilmselt Tiina Sepa pole Valli baaris käinud. Kui edasises elus kunagi mingi juhuse tõttu kohtuma peaksime - kutsun ta kindlasti sinna.

Galiitsia teed ja kaalumured

Galiitsia tuleb mele nüüdseks meelde iga kord, kui tunneme sõnniku või silo haisu. Kõik külad täis haivaid lehmi. Me enda pea hakkab üha tühjenema. Naljad muutuvad lamedaks ja arutelud lähevad harvemaks.

 Santiago läheneb. Tugevalt longates, aga siiski.

Toitumine Caminol on kummaline. Siin saaks hästi alla võtta, kui see eraldi eesmärgiks seada. Soojus võtab söögiisu ja kui sai, mida siin ohtrates kogustes pakutakse, alles jätta - on pind loodud. Muidugi on üks ahvatlus, mis meil ole lubanud kõhnumise teed minna. Kolmekäigulised mõistliku hinnaga ja suures osas maitsvad õhtusöögid. Lisaks ebamõistlikule koguselele on probleemiks ka nende serveerimise aeg. Seitsmest kaheksani. Niiet see toidulaadung jõuab kehasse just vahetult enne magamaminekut. Väike lootus siiski on, et kodus kaalu peale minnes juurde võetud pole (Koju jõudes selgus, et kaal oli nelja kilo võrra vähenenud - võin kaalujälgijatele soovituse alla kirjutada.)

Viimased päevad

Vastupidiselt ootustele oli tee taristu sihtmärgile lähenedes muutunud oluliselt lünklikumaks. Eelviimasel päeval öömajade kaarti vaadates tekkis hirm, et kui tahta normaalset päeva teha, võib öömajadega probleeme tula. Ja nii oligi. Lootus, et eks midagi ikka leiame, siin kohe üldse ei kehtinud. Ja siis vantsisime. 33km peal hakkasime otsima öömaja ja kilomeetreid kogunes... Ega jah - ikka ühtteist ikka märkasime. Aga ei hakka ju teelt 600 m eemal olevasse öömajasse minema. Pigem kasutada oma piiratud ressursse tee lühendamisele. Ja siis me jälle läksime. Mingi aeg lülitus sisse taas see kurikuulus "zombi power" ja silmad hägused, aeglase rütmiga üha edasi. Ja endiselt valivad - ei sobnud meile üks annetustel põhinev öömaja, põlgasime ära teelt kõrvale jääva pansioni... Ilmselt paarist magalast, mis meie info juures pidid eksisteerima, lasime lihtsalt mööda. Oli see siis halb märgistus või meie nürinenud mõistus.

Lõpuks siiski - esimesest öömajast, kuhu sisse astusime visati meid välja.. Kõik on täis. Ja anti ka lootust, et ega enne meil enne kolme kilomeetrit midagi vaba leida pole. Siiski, 100m hiljem õnnestus meil saada kaks viimast voodikohta. Seda küll klausligla, et kui mõni invaliid veel öösel võsast peaks tulema, siis kupatatakse meid põrandale. Seda üritas meile selgeks teha hispaaniakeelne majapidaja, niiet jääb võimalus, et ta meile ka midagi muud üritas selgeks teha.

Kilomeetreid tuli sel päeval siis lõpuks kokku 46. Kohale jõudsime veidi enne üheksat ja start oli olnud 7.20. Peab tunnistama, et tõelise poweri selleks pingutuseks andsid lõunapausil joodud kaks õlut. Meie ööbimiskoha suureks puuduseks oli, et kilomeetri raadiuses ei olnud ühtki söögikohta. See öö läksime magama näljastena ja teest valutavate jalgadega. Ja ka lootus, et hommikusöögigi vähemasti ruttu hommikul kätte saame, ei teostunud. Esimese söögikohani, mis oli nii täis, et me ära ei mahtunud - sinna oli nii 10 km ja veel paar km edasi kuni me kõhule lõpuks halastati.

See piirkond pidi olema Hispaania üks vaesemaid. Ja see vaesus ka üheks põhjuseks, et Santiago tee uuele elule äratati kohaikku majandust turgutama. Aga mida siin turgutada, kui mõistust pole. Pikalt teel olnud kaks magamata ja näljast turisti, kes oleks valmis voodi ja toidu eest suuri summasi ära andma, aga kedagi pole võtmas. Imbetsillid rsk.

Santiago ise oli kunis vanaaegne linn. Kiriku leidsime väikeste kõhklustega ilusasti üles ja siis oligi kõik. Väsinud ja ehk ka veidi emotsioonitu. Igatahes tehtud. Oli väsitav ja mõnus 10 päeva. Mingi kirst kirikus leitud, mingi järjekord meist seismata jäänud. Kõht paksult mereande täis. Pudel kohalikku likööri ära maitstud. Ja võime pidulikult selle seikluse lõppenuks lugeda.

Vihmapüha ja Porto

Püha Jakobus oli meid säästnud. Lonley planeti järgi pidi Galiitsias olema keskmiselt viis vihmast päeva augusti kuu jooksul. Meie saime vaid päikest ja paar pilvist päeva. Vaid ühel ööl oli kuulda vimasabinat ja hommikul näha märga teed. Järgmine hommik peale Santiagosse saabumist näitas aga kohaliku ilmavana teist palet. Päev oli sompus ja tuli nii keskmise tugevusega vihma. Meil õnnestus endal rendiauto soetada millega siis Finisterrasse sõitsime - see siis koht kus lõpeb hispaanialaste jaoks maailm. Ja samas lõppeb ka palverännaku pikendatud versioon neile, kes mereäärde välja kõndida jõuavad.

Maailmalõpp oli paksus paksus udus. Väljas jahe ja taevast tuli vett. Äärmiselt vastik oli olla. Ja lugesime selle esimesel katsel ebaõnnestunud ürituseks.

Mis meil viga - me autosse ja edasi. Aga mida pidid tundma need seljakottidega teelised, kes sadu kilomeetreid käinud ja kohale jõudes ootas neid pea eimiski. Kaastunne.

 Leidsime hommikusöögikoha ja kui kõht täis oli vihm ajutiselt lakanud ning maailmalõpp taas ootas meid. Seekord õnnestus meil oma vanad trussikud põlema panna - rituaal mis sümboliseerib oma vanast minast vabanemist (need ei pidanud olema just trussikud, aga mingi riietusese, mis Caminol seljas olnud). Uus mina on sündinud ja edasi Portosse. Vihmas ja tuules.

Portos tegutsedes tabas meid üks algoritmiline vaidlus. Selge oli, et vaja oli leida parkimiskoht ja öömaja. Aga kummast alustada? Eriarvamus oli just selles kumb on oma olemuset keerulisem. Kuna mul oli Portugalis parkimisega kogemusi ja rool oli ikkagi minu käes, sai valitud esimene vaba parkimiskoht kesklinnas ja sinna pidama jäädud. Ja seekord just see algoritm toimis. Vaid mõnikümmend meetrit eemal oli hostel. Paar nädalat Caminol oli meile õpetanud öömajades ühisruume mitte kartma. Ja ka seekord tuli tuba jagada päris kireva seltskonnaga. Õnneks keegi ei norsanud. Vähemalt mitte kõvemini, kui tänaval pidutsevate noorte tekitatud müra.

Ja Camino tuli meile järele ka Portugali. Meiega ühes toas ööbis poolakas, kes Portugali lõunatipust oli kuu tagasi alustanud oma Caminot. Ilma ametlikult tähistamata rajata, magades tihtipale lageda taeva all. Seda küll senikaua kuni esimst scorpionit oma kehal kohtas. Aga see oli tõsine palverändur. Üksi ja mööda oma isklikku teed tunnustatud sihtmärgi suunas. Ja miks - kuna oli ühel päeval saanud jumalalt sõnumi, et ta peab teele minema. Jättis maha oma töökoha ja elu ning veedab nüüd poolteist kuud Portugali ja Hispaania teedel. Müts maha tema ees - meie olime ikkagi tema kõrval poolpeeretajad.

Lõpp?

Camino teest on möödunud nüüd mõned päevad, mida oleme veetnud autoga mööda Hispaania teid tiirutades. Ja nüüd lennukis. Kummaline, et selle reisi lõpp ei tundu olevat konkreetne. On tunne, et tee jätkub. Muutub ümbruskond ja inimesed kellega kohtud, kaaslased kelle kõrval magad. Aga ikkagi on ju see seesama tee. Igal tänavanurgal ootavad sind märgid, mis suunavad sind edasi. Näiteks kusagil saksamaal, kui vaja lennujaama jõuda hüüab sind saksa mees ja pakub tasuta küüti - ka see on ju taas kollane nool. Sa enam ei ütle et ei - ma saan hakkama. Võtad julgelt elult, mis tal pakkuda on. Tee ja märgid jätkuvad. Vaid kilomeetripostid, mis näitavad palju on jäänud lõpuni on tee-äärest puudu. Aga ehk nagu Caminolgi tekkivad postid siis, kui käsil viimased 100 kilomeetrit.

Mõned kuud tagasi ühel koolitusel soovitati lõdvestumiseks mõelda kohale ja paigale, kus sa viimati olid ennast tundnud hästi ja kujutada end seal olevaks. Ei suutnud midagi sellist väga ülevat ette kujutada. Nüüd suudan - kujutan ette ennas Hispaaniasse sealsete maisipõldude ja päevalillede vahel külast külla katkiste jalgadega tammumas. Päike paistab, keha valutab ja mul pole muud muret, kui et minna edasi. Ei kostu küll hästi, aga siiski on tore olla neil väljadel. Minnes mõttes sinna muutuvad ka kohalikud probleemid mitte nii olulisteks. Tee on oma tükikese võimust andnud.

Pilte Teest

Coelho "Maagi päevik" rääkis palju olulisest eesmärgist: Puhtast armastusest - Agapest. Ja tõepoolest me leidsime sel reisil pärast palverännakut selle Agape. Seda küll kohviku näol ühes Hispaania linnas.

Meie maasikasööjad on poisikesed. Sealsed nälkjad on ikka üksjagu suuremad... Seda ka kahjud, mida näljad põllumajandusele tekitavad. Kas sellisele tegelasele peaks peale astuma? Või oleks see sekkumine Hispaania siseasjadesse - looduse ja põllumeeste vahelistesse tülidesse?

Lisaks ratastele ja jala oli veel üks võimalus seda teed läbida - Hobused. Neid oli kül vähe, aga ikkagi olid nad olemas. Ja kusagilt need hobused süüa ja magada said ...

Kui ikka ühel momendil jõud otsa saab ... Siis teeäärne taksoreklaam aitab. Meil jäi see muidugi  kasutamata. Nii nõrgaks ennast ikka ei pidanud.

Tegelikult pole vaja Caminole kaasa vaja võtta mitte midagi. Võib vabalt minna käed taskus. Vajadusel särgi, mütsi ja ka aluspüksid võib vabalt kusagilt põõsast leida.

Ja kuidas saab tänapäeval üldse midagi Internetis korda saada, kui puudub kassipilt. Kõikide kassisõprade rõõmuks lisan ka selle (võib vabalt faceboogis shäärida).