Legendid meil aitavad elada. Lonley Planet rääkis meile legendi ülikooli hoone fassaadil paiknevast konnast, mis hästi peidetud ja mille leidjale saab osaks aasta jooksul abielu, kui soovitakse; või siis saab inimene lihtsalt õnnelikuks. Või oli see meie üsna vaba interpretatsioon sellest legendist. Igatahes õnne jaoks pidi selle reptiloidi ilma kõrvalise abita leidma. Õnne oli hädasti tarvis ja seetõttu me sõit Leoni ka seda linna läbis. Lisaks lubas tark raamat meile maailma ilusamat linna ja Hispaania ilusamat keskväljakut.
Linn ise oli kuidagi ääretult ebasõbralik. Teenindajatele me kohe kuidagi ei meeldinud. Kuuldes
küsimuse esimest poolt joosti ruttu sellega tegelema ja kedagi nagu ei huvitanud kas meil veel lisaks soove. Tundsime end tõsiselt mitteteretulnuna. Aga linn ise ei olnud kole aga ka mitte silmipimestavalt eriline. Külm ja kivine keskväljak tekitas igatsuse Peruu rõõmsate ja lilleliste "plaza di bolivaride" järele. Kui see siin Hispaania ilusaim, siis teiste linnade keskväljakud lükkame kiirelt programmist välja.
Ja konn. Hoone fassaad oli täis sigri migri igasuguseid elukaid. Mõned inimkujud ja igasugu muud stuffi. Otsimine ei kandnud vilja. Proovisime iga detaili lahti mõtestada, proovisime näha figuuridest moodustuvat suuremat pilti, aga eimiskit. Veidi nõutust ja interneti abil ja piiludes postkaarte konna kujutusega - suutsime ta siis endiselt palju vaeva nähes ühe luukere peast leida. Selline pisike ja pea võimatu märgata. Õnne ei leidnud, vaid veidike pettumust. Aga igatahes, legendis polnud mainitud sanktsioone mitteleidjatele. Seega jäid alles nii lootused õnneks kui ka abieluks.
Samas õnne jaoks oli linnas kohti, kust oluliselt vähema vaevaga sai konni leida. Ehk ka õnne.
No comments:
Post a Comment