Eilses kirjtükis väljendatud lootus et saame magatud ilma suurema jamata ei täitunud. Ka seekord oli tuba täis viiehäälset norskamist ja sinna vahele ka erinevaid hispaaniakeelseid hüüdeid. Sõbra väitel oli sinna vahele ka miskit eestikeelset tulnud, aga ju tal pole öösiti piisavat keeletaju :P.
Ja hommik nagu ikka - äratus; juba enne kuut hakkavad telefonid häält tegema. Arvatavasti on need varased telefonid üks põhjus, miks aeg-ajalt tee ääres erinevatele palveränduritele püstitatud riste on.
Ja veidi tervisest. Reis ei ole kulgenud valutult. Hetkel suudan oma kehal leida kuus erinevat valukollet kus El Camino on oma töö teinud. Lisaks on ninaalla tekkinud ohatis ja nina on päiksekäes poolenisti ära kuivanud. Et siis, kõige hullemat häda teeb jalgevahe, mis mul ikka märjaks saades kipub lagunema. Üle teipimine hoiab ta niivõrd-kuivõrd töökorras, aga sellega seotud riskid ikkagi on kõrged. Paremal jalal on toss hõõrunud veripunaseks üsna suure ala. See vast kõige hullem välja näeb. Proovime teipidega teda rahustada. Käimist ei sega, aga pidev kärna ärritamine tekitab kõhedust. Väiksemad asjad: vaikselt juba paranemas vill mis soki külge jäänud kivikesest tekkis. Aga ilmselt jääme elama.
No comments:
Post a Comment