Püha Jakobus oli meid säästnud. Lonley planeti järgi pidi Galiitsias olema keskmiselt viis vihmast päeva augusti kuu jooksul. Meie saime vaid päikest ja paar pilvist päeva. Vaid ühel ööl oli kuulda vimasabinat ja hommikul näha märga teed. Järgmine hommik peale Santiagosse saabumist näitas aga kohaliku ilmavana teist palet. Päev oli sompus ja tuli nii keskmise tugevusega vihma. Meil õnnestus endal rendiauto soetada millega siis Finisterrasse sõitsime - see siis koht kus lõpeb hispaanialaste jaoks maailm. Ja samas lõppeb ka palverännaku pikendatud versioon neile, kes mereäärde välja kõndida jõuavad.
Maailmalõpp oli paksus paksus udus. Väljas jahe ja taevast tuli vett. Äärmiselt vastik oli olla. Ja lugesime selle esimesel katsel ebaõnnestunud ürituseks.
Mis meil viga - me autosse ja edasi. Aga mida pidid tundma need seljakottidega teelised, kes sadu kilomeetreid käinud ja kohale jõudes ootas neid pea eimiski. Kaastunne.
Leidsime hommikusöögikoha ja kui kõht täis oli vihm ajutiselt lakanud ning maailmalõpp taas ootas meid. Seekord õnnestus meil oma vanad trussikud põlema panna - rituaal mis sümboliseerib oma vanast minast vabanemist (need ei pidanud olema just trussikud, aga mingi riietusese, mis Caminol seljas olnud). Uus mina on sündinud ja edasi Portosse. Vihmas ja tuules.
Portos tegutsedes tabas meid üks algoritmiline vaidlus. Selge oli, et vaja oli leida parkimiskoht ja öömaja. Aga kummast alustada? Eriarvamus oli just selles kumb on oma olemuset keerulisem. Kuna mul oli Portugalis parkimisega kogemusi ja rool oli ikkagi minu käes, sai valitud esimene vaba parkimiskoht kesklinnas ja sinna pidama jäädud. Ja seekord just see algoritm toimis. Vaid mõnikümmend meetrit eemal oli hostel. Paar nädalat Caminol oli meile õpetanud öömajades ühisruume mitte kartma. Ja ka seekord tuli tuba jagada päris kireva seltskonnaga. Õnneks keegi ei norsanud. Vähemalt mitte kõvemini, kui tänaval pidutsevate noorte tekitatud müra.
Ja Camino tuli meile järele ka Portugali. Meiega ühes toas ööbis poolakas, kes Portugali lõunatipust oli kuu tagasi alustanud oma Caminot. Ilma ametlikult tähistamata rajata, magades tihtipale lageda taeva all. Seda küll senikaua kuni esimst scorpionit oma kehal kohtas. Aga see oli tõsine palverändur. Üksi ja mööda oma isklikku teed tunnustatud sihtmärgi suunas. Ja miks - kuna oli ühel päeval saanud jumalalt sõnumi, et ta peab teele minema. Jättis maha oma töökoha ja elu ning veedab nüüd poolteist kuud Portugali ja Hispaania teedel. Müts maha tema ees - meie olime ikkagi tema kõrval poolpeeretajad.
No comments:
Post a Comment