Need read on kirjutatud ühe väikese kiriku juures, mille kõrval rändurite öömaja. Oleme ära joonud ühe 67 eurosendise veini ja istume jalad väikes basseinis ilusa hoovi peal. Muideks, vein oli päris hea. Lugejatele äriidee - väidetavalt hakkab alkoholi aktsiis tuhandekrooniste veinipartiide korral... Peame meiegi plaani koju sadakond pudelit saata.
Vesi, mis loodetavasti püha, jookseb me vigaste ja vaevatud jalgade peale. Loodame imet, et homme jalad vabad villidest ja sellest jubedast haavandist mu pöia küljel.
Viimased kaks ööd oleme sattunud täiesti rahuldavatesse öömajadesse. Ei norskavaid naisi ja ülimadalad hinnad. Siinsamas peab öömaja üks saksa mees. Ei ole just halvim töökoht. Hakka või hispaania keelt õppima ja järgmisse kenasse kirikusse oma öömaja üles panema.
Tänane päev tuli pikk. Tee lookles mägede vahel ja lootus, et saame suurema ronimiseta päeva õhtusse kestis viimaste kilmeetriteni. Just siis, kui käidud pea 30km ja otsustatud et järgmisse külla peatuma jääme - keeras tee ühtäki üles. Ja terava nurga all tee muudkui ronis ja ronis. Vapralt, aga kindlalt saime oma valutavad kehad siia ööbimiskohta toimetatud.
Tallinnast sai meil kaasa võetud kalapüügikomplekt. Ühes tee-äärses jões märkasime üht kala ja siirdusimegi siis kala püüdma. Justnimelt kala - sest peale ühe isendi me midagi tuvastada ei suutnud. Jõgi oli muidugi ümbritsetud mingite ogaliste taimedega millest läbi ründamisel meil siiani pooled kehaosad okkaid täis. Aga läbi me ründasime. Siis selgus tõsasi, et söödaks kaasa võetud pirukas ei suutnud end õngekonksu külge kleepuda. Ja et kala oli vahepeal ära ujund... Aga siiski üritasime. Ja mina püüdsin samal ajal jõepõhjast miskit läikivat jublakat kätte saada, mis siiski mu orgiga torkimisele mutta mattumisega reageeris. Lõpuks märja jala ja määrdunud pükstega ja okkaid tihedalt täis tõdesime, et kalapüük polnud meie kõige ratsionaalsem otsus.
No comments:
Post a Comment