Hesse kirjeldab oma raamatus ööliblikat, kes suudab ainsa läheduses viibiva emase üles leida ka kilomeetrite tagant. Imeline võime mis liblikal välja kujunenud, et leida seda oma elus kõige olulisem
Ühtäkki tunnen olevat selle ööliblika vastand. Aastaid olen endale kinnitanud, et võin emotsioonideta süüa mistahes toitu, teha mistahes tööd ja ennast selle juures tähele panemata. Ma ei märka emase ööliblika sõnatut kutset ka siis, kui ta mind puudutaks. Ma olen teinud ise valiku mitte kuulda, mitte näha mitte tunda. Tapnud sellega oma oskused märgata endale vajalike asju. Kas ööliblika sensorid on minul nüüd täiesti vait jäänud? Või on veel lootust? Ehk on nüüd käes märkamisaeg?
No comments:
Post a Comment