Ja reis Gruusiasse algab sealt, kus Vietnami reis lõppes. Jah, just täna sai allkirjastatud töölepingu lõpetamine. Ja nüüd siis lennukis teel lillelise töötuelu poole otse Gruusiasse, kus kuuldavasti jõudeelu osatakse hinnata.
Hullumeelne päev. Ikka on nii, et kõik asjad saavad valmis õigel ajal ja ei minutitki varem. Ja nüüd siis täna oli just see päev, kus kõik valmis said. Diivan sai valmis, mis tellitud juba kuu tagasi, uus fotoaparaat sai valmis, vana pad ei saand valmis, aga ära tuli ikka tuua, kuna garantiisse seda ei võetud... Aga jah ikkagi kõik just täna. Selsamusel päeval, kus veel viimased üleandmised tööl.. Vaja sööta ja joota ravast, lõpetada leping... Ja nagu ikka- ei lähe ükski asi nii sujuvalt nagu peaks... Diivanitoojad jäävad hiljaks, e-poe müüjad müüvad kraami, mis pealtnäha kahtlane ja neil puudub kaardimakse... Just täna on tehnikajumal minu vastu. Mind aastaid teeninud hiinast ostetud telefon ei võta enam pilti ette... Vana telefon tööandjale... Poodi uut ostma.. Nokia, windows. Ja just siis kui tuleb meelde, et lennuki pardapassid jäid väljatrükkimata ja nüüd juba endise töökoha juures, kuhu siisepääsu sul enam ei ole... Vot just siis hakkab see kuradi värdjas windows omale uuendusi installima. Installib ja installib, rattad ekraanil keerlevad.. 20 minutit istun nigu toru ja ei saa helistada. Ja gruusia raha ka Davidis ei ole... Ühesõnaga palju pisiasju, mis mõtte keerdu ajavad ja palju erinevaid ettevõtteid kelledel ideaalse toimimisega probleeme. Lisaks veel see idiootne air baltic, kes ei suuda oma veebi sellisena teha et minsugune juhm süvenemshäiretega ja arvutikauge inime suudaks osta pagasipileti mõlemasse suunda. Ja nõuab ulme summasid kui kaks korralikku turisti kõrvuti istmetel istuda tahavad..
Aga on kokkuvõttes ei midagi katastroofilist. Siiani on vee teadmine, et kõik vajalik kaasas. Enamus asju isegi töötab (v.a.mu padi klaver - nii ma trükingi neid tähti nigu siil, lenovo ekraanile). Mis segadus koju maha jäi... Selle peale ei mõtle... Ja eks see olegi nüüd kellegi teise probleem....
Maa vägi
Foto:Cristi Sikora
Mtsketa
Foto: Cristi Sikora
Toit Gruusias on toitev. Ka viiest hinkaalist lõunaks jätkub, et käia ära mäeotsas ning hoida täis kõhtu järgmise lõunani. Muidugi pudel veini aitab ikka veidike kaasa vastupidavusele. Kõik, mis söödav, on rammus ja rasvane.
Poed on siin kummalised. Paljudes müügil vaid mõned üksikud esemed. Ja mis veel kummalisem - on poode kus ei müüda veine. Veinikultus pole siin nii suur, kui olid mu eelarvamused. Veinihinnad kõvasti kõrgemad kui Hispaanias ja õlu on siin ikkagi samuti täiesti aktsepteeritav jook.
Gori
Esmapilk linnale masendav. Üks trööstitumaid linnu maamuna peal. Koledad ja lagunevad nõukaaegsed majad. Ja hallus ja kuidagi vähe lootust paistis selle linna tänavatel. Hiljem veidi harjus ja päikesepaiste paneb ka hallid toonid kirkamalt paistma.
Mereb korjas meid tänavalt üles ja aitas hotelli otsida. Mereb oli üks keskealine sõbralik onu. Lubas meid veel sõidutada... Andis oma numbri, palus helistada. Et kui keegi veel kunagi satub Gorisse - võin sõbraliku inimese numbrit jagada. Me seekord, kahjuks, ei kasutanud pakutud abivalmidust.
Tööga tundub grusiinidel olema veel minuni lõpuni mõistmata suhe. Kõige uhkemad majad Gruusias on politseinikel. Neid ka tänavapildis palju ja nähtaval. Kedagi nad siiani seganud ei ole...Turismiinfos, kus päeval kümmekond turisti läbi käib, on tegelasi viis. Nad küll ei tea, kas linnast mingit rongi kuhugi läheb või mitte... Aga paistab, et oma päeva suudavad nad seal ilusasti õhtule saata. Ja nüüd siin Gori kohvikus - neli tüdrukut ajavad leti ümber juttu. Keegi loodetavasti teeb meile tagaruumis süüa. Ja ainsad külastajad oleme meie...
Taksosõit rongijaama maksab euro. Taksojuht räägib meile linna raskest saatusest ja suurest paberivabrikust, mis enam ei tööta. Tööd linnas pole. Nüüd tundub, et ehk ikka oleks pidanud ennast koobastesse laskma viia taksoga. See 10 eurot oleks ilmselt olnud ühe pere päevateenistus.
Mis te arvate, kaua läheb, enne kui Gruusia Eestile järele jõuab? Küsib noormees Givi Gori raudteejaama perroonil. Raske on sellisele küsimusele vastust anda. Kuhusuunas Gruusia praegu liigub? Edasi? Või siiski mitte? Givi arvab, et mitte päris õiges suunas..
Mida arvaksid Eestlased näiteks Viktor Kingisepast, kui temast oleks saanud Venemaa juht? Kas oleks ka praegu veel Kuressares ausammas ja mälestus temast kui suurest Eestlasest? Gori, Stalini sünnilinn, otsustas mõne aasta eest, et kuju Stalini nime kandval peatänaval on kindlasti vajalik. Stalini muuseum on täis pilte ja esemeid, aga ei anna hinnanguid, ja jätab rääkimata lood vangilaagritest ja hukkunutest. Milline on ajalugu Gori inimeste peas?
Unenäod
Mõistus pole veel lahti rebinud töö mõtetest. Unenäod lähvad tagasi tööle. Elioni koosolek, kus kohal umbes sada inimest... Proovisin neid ka tegelikult unes üle lugeda... Jutt ei millestki ja vahepalana esitavad Elioni töötjad taidluskavasid...
Ja töö viimane päev... Palju asju kottidesse pakkida, mida koju kaasa võtta.. Tõsised jutuajamised... Ja nüüd järgmine öö nägin, et ma polnudki viitsinud ära minna. Palka enam ei makstud aga mina töllerdasin ikka veel kontoris ringi. Üht teist oli siiski juba muutunud. Töövestlusi peeti voodis (ikka mehed omavahel ja täiesti siivsalt) ja kohviautomaat asendati mingi porgandimahla masinaga.
Pea nädal möödas, aga unenäod tööst veel ei kao..
Oh Freud tule appi mõistma, mis nende unenägude taga..
Ja töö viimane päev... Palju asju kottidesse pakkida, mida koju kaasa võtta.. Tõsised jutuajamised... Ja nüüd järgmine öö nägin, et ma polnudki viitsinud ära minna. Palka enam ei makstud aga mina töllerdasin ikka veel kontoris ringi. Üht teist oli siiski juba muutunud. Töövestlusi peeti voodis (ikka mehed omavahel ja täiesti siivsalt) ja kohviautomaat asendati mingi porgandimahla masinaga.
Pea nädal möödas, aga unenäod tööst veel ei kao..
Oh Freud tule appi mõistma, mis nende unenägude taga..
Borjom
Vee linn. Ja vee pärast sai sealt ka jalga lastud. Vee pärast, mida taevast meie pihta saadeti.
Linn ise üsna armas. Öömaja oli küll senini kõige kummalisem. Kuidagi keeruliste käikude tagajärjel sattusime ühe korteri magamistuppa. Magamistoal oli küll ees uus ja tugev uks. Hiljem tuba uurides selgus aga et seinavaibad katavad auke seinas - nii et näiteks köögiga oli meil üsna otse ühendus. Eriti heliliselt.
Lisaks elamisele oli võimalik Borjomist saada ka põneva restoraniteeninduse osaliseks. Tea kas solvuti, kui me nende inglise keelse menüü üle naersime või oligi seal nii kombeks... Aga raha küsiti meilt miskipärast ette. Ja toidud vaat et kisti käest, kui vaagen tühjemaks hakkas saama. Muidu oldi sõbralikud edasi...
Borjomi suurimateks imedeks on üks tore park (milleks me küll esialgu pidasime üht väsinud roheala, aga hiljem edasi minnes leidime õige paiga) ja Borjomist mõned kilomeetrid eemal paiknevad matkarajad. Mägedes pidi mõnes kohas olema lund veel üle põlve ja võimalik oli ka ööseks mägimajja magama jääda. Raja alguse vaatasime üle, plaani tegime.... Aga vihm järgmisel hommikul tõmbas matkale kriipsu peale. Läbimärjana matkaonnis ööbimine - seda me siia otsima ei tulnud...
Akhalsikhe
"Enne Saakashvilit oli elu palju hullem. Igal sammul pidid politseinikule andamit maksma. Ja need kiriku papid... Ma usun jumalat küll, aga kirikus ei käi. Vaata neid usuvendasid. Nad räägivad paastumisest ja kasinusest -- ise lähevad õgivad tagatoas kõhud paksuks." Nii rääkis meile siin kohalik armeenlane. Ja tõepoolest oli teid, kus sai sõita ja pühamehi kes sõitsid suurte Mercedestega. Ta rääkis veel palju. Poliitikast ja muust. Aga mu venekeeleoskus ei võimaldanud palju rohkem taibata. Üks paarike Moskvast ja Leedu poiss oli palju tänuväärmsemad kuulajad.
Armeenlane koos oma tütrega olid meie võõrustajateks ja autojuhiks Akhlaskihes - linnakeses keset mägesid kloostreid ja losse. Kuulsam neist mägilinn Vardzia. Hotell, kus ööbime näeb üsna viisakas välja. Siiski omaniku teade, et see eelmine aasta valmis sai - ei anna kohalikust ehituskvaliteedist küll julgustavat pilti - seintes augud, kraanikausi äravool roostes, sooja ja külmavee kraanid vahetatud... Aga noh mis sa ikka kurdad. Tegelt viisakas koht.
Just siin linnas sai siis ka juba reisidel kohustuslik juukselõikus ettevõetud.
Foto:Cristi Sikora
Armeenlane koos oma tütrega olid meie võõrustajateks ja autojuhiks Akhlaskihes - linnakeses keset mägesid kloostreid ja losse. Kuulsam neist mägilinn Vardzia. Hotell, kus ööbime näeb üsna viisakas välja. Siiski omaniku teade, et see eelmine aasta valmis sai - ei anna kohalikust ehituskvaliteedist küll julgustavat pilti - seintes augud, kraanikausi äravool roostes, sooja ja külmavee kraanid vahetatud... Aga noh mis sa ikka kurdad. Tegelt viisakas koht.
Just siin linnas sai siis ka juba reisidel kohustuslik juukselõikus ettevõetud.
Foto:Cristi Sikora
Kutaisi
Motelli köök, kuhu kogunenud Kutaisi linna päeva pidama kohalikud mehed. Minu wifi parooli küsimine päädis sellega, et ka mina istun siin mehepoegade keskel ja lasen hea maitsta vorstil, saial, juustul. Ja ees mul klaas veini, mida vaikselt libistan. Klaas hakkab juba tühjaks saama, kui taipan, et miskit valesti... Teised pole sõõmugi võtt. Keegi kurjaks ei saa ja klaas saab uuesti täis. Järgneb toost ja veiniklaas läheb põhjani. Teine toost läheb juba rahu nimel. "Me ei taha sõda" tõdevad mägede pojad. Põhjani.. Seejärel tänan viisakalt ja läen tuppa ära.
Üllatavalt paljud kohalikud on käinud, kas Eestis või vähemasti Lätis-Leedus. Nad küsivad, et kuidas meil läheb - ja vastad kontekti vaadates, et meil läheb väga hästi. Nad teavad ja õnnitlevad. Siis avad Delfi ja sealt tundub, et peaaegu et ei lähegi. Kõik kukub kohe kokku ja taevas vajub ka alla... Vähem vingumist palun kodused. Iga grusiin teab, et meil läheb hästi ja tegelt ka läheb.
Foto:Cristi Sikora
Otsake Canyon mõnikümmend kilomeetrit Kutaisist. Ilus vaade ja võimalus seista canyoni kohal vaateplatvormil. Kõiksugune liiklus käib siin marshutkadega - minibussidega. Aga kaugemad ja harvem külastatavamad kohad võivad just kellaajaliselt mitte nii hästi sobida - siis takso on kindlaks võimaluseks. Et sõita taksoga soodsalt, on hea omada sõpru, kellega takso raha jagada. Pooljuhuslikult leidsimegi ühe Poola-Kataloonia paari, kes meiega liitusid ja kellega üheskoos terve päev sai õhtusse saadud.
Batumi
Foto:Cristi Sikora
Sajab.. Juba teist päeva ja koos ilmaga läheb alla ka meeleolu. Batumi tundub olevatki veidi teiste võngetega. Juba esimesed kogemused olid seotud vihaga. Inimesed Batumis on närvilisemad.
Astume bussist maha - ja seal nad on - taksojuhid. Valmis pakkuma sõitu ja hotelle. "Ne nada" on mu kindel ja närviline vastus. Ma olen neid tüüpe kohanud kõigis maailma nurkades. Ehk saabki neilt soodsa sõidu ja mõistliku hotelli.. Ei tea, aga minu esimene reaktsioon on eemale... Kusagile sinna, kus saab rahulikult mõelda, kusagile, kus sa pole emotsionaalse surve all midagi otsustada ja midagi teha. Kõigi eelnevate reiside kogemus on teinud mind ettevaatlikuks... Mu reisikaaslasel aga eelnevad negatiivsed kogemused puuduvad. Sõbralikult suhtleb ta kõige visama taksojuhiga, kes mu nenada peale ei heitunud ja meile järgnes. Ja istumegi taksosse.. Teiste taksojuhtide sõimu saatel.. "Enne oli nenada ja nüüd..."
Ka külalistemajas tekkib taksjuhi ja majaperenaise vahel sõnelus. Ilmselt oli taksojuht liiga odavalt lubanud öömaja... Või suhtlevadki kohalikud karjumiskeeles. Igatahes maksime 5lari lisatasu linade ja käterätikut eest ja selgus, et ka taksojuht oma osa tahab ja ka seda tuli madalamaks kaubelda.. Kokkuvõttes sai hind küll madalam, kui netist ostes, aga annuse paha maitset saime suhu.
Edasi palju vihma ja märjad riided. Kaks kurba kuju lonkimas üksinduses mööda Batumi ranna-alleed. Masedav ilm toob kaasa ka kurvemad olekud ja valusamad mõtted.
David
Foto: Cristi Sikora
Poisid püüavad kala mingi naljaka ridva otsas paikneva võrguga. "Nad pole veel midagi saanud. Vesi veel külm. Aga vanasti, kui veel dünamiidiga lubati..." räägib meile David. Oleme jalutanud pikalt. Kõigepealt Batumi botaanikaaeda ja siis botaanika aias ja nüüd jõudnud jõekese kaldale, et veidi rahus raamatut lugeda. Kõigepealt kala püüdvad poisid andsid märku, et jõe ääres Gruusia mehepojad kutsuvad meid endi juurde. Me naeratame, aga ei lähe. Purjus mehed jõe ääres? - kahtlane. Aga siis on nad ise meie juures. David oma sõbraga. Sõber vene keelt ei räägi, aga tahab ikka kangesti sõber olla. Ja siis ta kutsubki meid endile külla. "Ei naine ei arva sest miskit halba. Tulge jooge tass kohvi". Ja me läheme. Majja, mis väljast näeb umbes selline, et Aseri kortermajast oleks Pae tänava pommimees üle käinud. Korter ise on korralikum. Liitume kohaliku seltskonnaga - naisi lapsi oli juba enne meid külas mitmeid.
"Elu on halvemaks minemas ja valitsus on süüdi" teab David. Nõukogude aega 27 aastane mees küll hästi ei mäleta, aga vanemad on talle rääkinud, et tol ajal aeti sellised jõe ääres niisama sitsivad mehed vägisi tööle. Nüüd pole aga tööd kuskil. Ei - kuskil ikka on. Piiritaga Türgis. Ja ka Ukrainas on David mitu kuud töötanud. Davidi sõber olla saanud viieaastase Türgi keelu - viisarezhiimi rikkumise eest. David aga ei taha kodunt kaugele eemale minna. Naine tal olnud pool aastat ja ei taha ju oma noore naise juurest kuudeks eemale.
"Meie gruusialased oleme need õiged Kaukaaslased" teatab uhkusega David. Armeenlased, aserid, tsetseenid... Mis kaukaaslased ka nemad. Kaukasuse mäed ju kõik meie juures" on David uhke oma mägirahva päritolu üle.
Davidi sõber kutsus meid veel linna õhtusöögile. Seekord loobusime - veidi kohmetu oleks olnud üheskoos umbkeelse gruusialasega õhtustada. Jätsime Davidi koos oma sõbraga sinna kust nad meid leidsid - jõe kaldale...
Raul
Raul on ärimees. Toob Iraanist läbi Türgi Santehnikat Gruusiasse. Me kohtusime temaga Batumi tänaval, kui napilt jõudsime uurima hakata kas läheb veel marshutkasi raudteejaama öörongile. "Ärge kartke ja istuge peale" ja sõit algas. "Ma pean hommikul niikuinii Tiblisisse minema - tulge minuga", aga meil juba piletid ostetud. Ja siis otsustab Raul ise koos meiega ja rongiga Tbilisi tulla. Rauli jutt on omamoodi sõbralik ja energiline. Grusiinlaste sõbralikkus on omamoodi - sellega ei kaasne naeratust. See on selline asjalik sõbralikkus. " Perekond on oluline. Meil siin kuritegevust peaaegu ei ole. Teate miks? Kui teil inimene töötuks jääb - mis ta teeb? Läheb vargile. Aga meil perekond aitab. " Raul näitab uhkusega oma 15 aastase poja pilti. Poeg oskab nii vene, kui inglise keelt. Ta ise suudab veel türgi keeles ennast arusaadavaks teha. "Kui Tallinna tulen - teete teie välja. Siin teen mina" ütleb Raul ja ostab mulle Tbilisi raudteejaama lähedalt urkabaarist hommikul kella seitsmese õlle. "Tulen Tallinna. Naist kaasa ei võta - kes see puid metsa viib. Ja Teie tulge siia tagasi, kui on soe. Ma näitan kuida Gruusias tegelikult elatakse."
Nii lõppes meie reis Musta mere äärde. Ka viimasel päeval ei tulnud ilmateate poolt lubatud sooja ja päikest. No paariks tunniks peaaegu - niiet saime ikka päevitamise inimtühjal rannal ära proovitud.
Nii lõppes meie reis Musta mere äärde. Ka viimasel päeval ei tulnud ilmateate poolt lubatud sooja ja päikest. No paariks tunniks peaaegu - niiet saime ikka päevitamise inimtühjal rannal ära proovitud.
Euroopa päev
Sai Internetist uuritud, kas Gruusia on ikka Euroopa või ikkagi Aasia. Eks siin kohapeal olles ka selline piiripealne värk tundub. Ei aidanud meid ka sõber Internet. Et kaukasuse mäed Musta mere ja Kaspia mere vahel peaks piiriks olema - et siis rohkem nigu Aasia?
Aga Euroopa päev Tbilisis toimus. Euroopa riikide saatkondade telgid püsti, lauldakse laulde ja Kreeka tüdrukud tantsivad tantse kah takkapihta. Ja kodust musta leiba saab nii Eesti, kui ka Läti telgist. Isegi meie kinobuss ennast kohale ajanud. Nii et ikkagi Euroopa?
Euroopa päeva lõpetuseks otsustasime külastada tõeliselt Eroopalikku kaubanduskeskust. Kus nagu selgus olid Euroopa kaup ja Euroopa hinnad. Tükike päris Euroopat, siin maailmajagude piiril.
Aga Euroopa päev Tbilisis toimus. Euroopa riikide saatkondade telgid püsti, lauldakse laulde ja Kreeka tüdrukud tantsivad tantse kah takkapihta. Ja kodust musta leiba saab nii Eesti, kui ka Läti telgist. Isegi meie kinobuss ennast kohale ajanud. Nii et ikkagi Euroopa?
Euroopa päeva lõpetuseks otsustasime külastada tõeliselt Eroopalikku kaubanduskeskust. Kus nagu selgus olid Euroopa kaup ja Euroopa hinnad. Tükike päris Euroopat, siin maailmajagude piiril.
Stepandsminda
Kes nõukaajal elanud inimestest ei mäletaks suitsu Kazbek ja selle pakil ilutsevat samanimelist mäge. Vot just seesama mägi peaks meid meie külalistemaja aknast vastu vaatama.. Aga ei vaata - pilved taevas varjutavad selle lumise tipu. Siin linnas Vene piiri ja mäe lähedal on rahulik elu. Jahedust peletab koridoris gaasiahi - gaas pidi siin kohalikele mai keskpaigani tasuta olema - vat siis regionaalpoliitika...
Kazbeki mägi pilvedes on meil matka sihtpunktina seekord ilmselt liiast. Rahuldume madalamate tippudega. Käe saab ikka lumesse, ja matka jätkub, kuniks ilma. Ja siis külmus. Jääkülmad vihmapiisad tugeva tuulega näkku ründamas. Kiiresti mäest alla ja sooja toa poole. Järgmisel hommikul mattus Lumme juba terve Stepandsminda. Taas talv. Minema siit.... See pidi olema üle 20 aasta esimene kord, kui mais lund sajab... Ja taksojuht on kindel, et järgmised kaks päeva Stepandsmindasse igasugune transport puudub. Teed ääristavad Venemaa poole suunduvad veoautod - lume sulamist ootavad nemadki.
Gruusiast
Hinnad on siin veidi teiste proportsioonidega, kui kodus.
Ööbimine odavas öömajas 25-60 Lari kahe peale (10-25) eurot. Üldjuhul võib kohapealt saada veidi parema hinna kui Internetist broneerides. Korralik kõhutäis jääb nii umbes 30 Lari kanti kahekesi (mida aeg edasi seda rohkem kohalike oludega harjume. Hommikusöögi saab ka kümnega ja korraliku õhtusöögi 20-ga, kui tead kust otsida). Söögiga on siin nii, et toitude hinad on lähedasemad, kui portsude suurused. Sama raha ja sama nimetusega võid sa saada paar lihatükki ja ka suure varda liha, mida täismees vaevaga endale sisse suudab ajada. 8 Lari eest võid saada hatsapuri, mida kolmele palju, või väikese kausi lihapuljongiga, kus täpselt kolm pisikest lihatükki. Teenindus siin riigis ei hiilga tihtipeale oma sõbralikkusega. "Keep smiling" on gruusiinile võõras.
Toidust veel - rasvane toit üheskoos mulliveega ajab tavapärasest rohkem krooksuma... Sellega peab arvestama süües Gruusia toite.
Kohalikud söövad palju. Korduvalt nägime, kui no nii nelja-viie mägedepoja peale toodi õllekõrvale kõigepealt üks suur hatshapuri. Siis kaks ülisuurt vaagnatäit hinkalisid. Siis veel üks hatsapuri. Tsükkel ilmselt jätkus, aga meil üldjuhul selleks ajaks juba kõhud täis. Ja tõepoolest - Gruusia toit on just see, mida kohalikud söövad. Alati ja igalpool. Toidu nimetused väga palju ei varieeru ja kohta, kust sa hinkaalisi, hatsapurit või ostrit ei saa - peaaegu ei eksisteeri. Söögikohtades tuleb arvestada, et kui taldrik tühi, siis pea hetkega see ka sinu eest kaob.. Või isegi mõni hetk varem.
Korralikku kohvi igalt poolt ei saa. Saab lahustuvat. Paljudes kohtades ka türgi kohvi. Piima kohvi peale üldjuhul ei ole
Veel hindadest. Kaks tundi bussisõitu 5Lari. Samapalju ka juuksur koos habemeajamisega.
Tundub, et kohalikud välismaalasi väga palju pügada ei ürita (kuigi kuulda on ka, et vahest juhtub. Ise pole siiani väga kohanud). Hinnad, mida taksojuhid küsivad on mõistlikud. Samas mitmes kohas on ka kauplemisruumi. Paar korda on öömaja eest õnnestunud hinda alla saada, kui on veidi kõrge tundunud. Korra sai makstud ka rohkem, kui küsitud - Käsi ei tõuse taksosõidu, küll lühikese, eest kahte lari (alla ühe euro) maksma...
Paljud eelarvamused/stereotüübid mis Gruusiast mu pähe tekitatud on ka tegelikult olemas, aga veidi väiksemas mahus. Rahvas on rahulikum, kui arvasin. Seda "atkuda ja snaju" liigutust ikka vahest näeb, ja vahest tuleb ka mõni lõbusas tujus mees ja annab sulle põsele musi - aga üldiselt on siin rahvas pigem vaoshoitud.
Helmed saaksid siin riigis südari.. Mehed kohtumisel musitavad ja noored mehed ringi käies üksteisel käe alt kinni hoiavad. Ja ikka leiab kedagi, kes lihtsalt huvist küsib, et kuidas läeb ja kust olete. Isegi koerad on turistide vastu sõbralikud - ilmuvad eitea kust ja saadavad sind pikalt sinu teel. Kuniks muidugi keegi kusagil tänava teises otsas suure vorstikotiga ei jaluta.
Teed on siin auklikud, mägised ja tihtipeale täis erinevaid loomi - lehmad, lambad, hobused. Ka üsna suurtel maanteedel võib neid kohata.
Ööbimine odavas öömajas 25-60 Lari kahe peale (10-25) eurot. Üldjuhul võib kohapealt saada veidi parema hinna kui Internetist broneerides. Korralik kõhutäis jääb nii umbes 30 Lari kanti kahekesi (mida aeg edasi seda rohkem kohalike oludega harjume. Hommikusöögi saab ka kümnega ja korraliku õhtusöögi 20-ga, kui tead kust otsida). Söögiga on siin nii, et toitude hinad on lähedasemad, kui portsude suurused. Sama raha ja sama nimetusega võid sa saada paar lihatükki ja ka suure varda liha, mida täismees vaevaga endale sisse suudab ajada. 8 Lari eest võid saada hatsapuri, mida kolmele palju, või väikese kausi lihapuljongiga, kus täpselt kolm pisikest lihatükki. Teenindus siin riigis ei hiilga tihtipeale oma sõbralikkusega. "Keep smiling" on gruusiinile võõras.
Toidust veel - rasvane toit üheskoos mulliveega ajab tavapärasest rohkem krooksuma... Sellega peab arvestama süües Gruusia toite.
Kohalikud söövad palju. Korduvalt nägime, kui no nii nelja-viie mägedepoja peale toodi õllekõrvale kõigepealt üks suur hatshapuri. Siis kaks ülisuurt vaagnatäit hinkalisid. Siis veel üks hatsapuri. Tsükkel ilmselt jätkus, aga meil üldjuhul selleks ajaks juba kõhud täis. Ja tõepoolest - Gruusia toit on just see, mida kohalikud söövad. Alati ja igalpool. Toidu nimetused väga palju ei varieeru ja kohta, kust sa hinkaalisi, hatsapurit või ostrit ei saa - peaaegu ei eksisteeri. Söögikohtades tuleb arvestada, et kui taldrik tühi, siis pea hetkega see ka sinu eest kaob.. Või isegi mõni hetk varem.
Korralikku kohvi igalt poolt ei saa. Saab lahustuvat. Paljudes kohtades ka türgi kohvi. Piima kohvi peale üldjuhul ei ole
Veel hindadest. Kaks tundi bussisõitu 5Lari. Samapalju ka juuksur koos habemeajamisega.
Tundub, et kohalikud välismaalasi väga palju pügada ei ürita (kuigi kuulda on ka, et vahest juhtub. Ise pole siiani väga kohanud). Hinnad, mida taksojuhid küsivad on mõistlikud. Samas mitmes kohas on ka kauplemisruumi. Paar korda on öömaja eest õnnestunud hinda alla saada, kui on veidi kõrge tundunud. Korra sai makstud ka rohkem, kui küsitud - Käsi ei tõuse taksosõidu, küll lühikese, eest kahte lari (alla ühe euro) maksma...
Paljud eelarvamused/stereotüübid mis Gruusiast mu pähe tekitatud on ka tegelikult olemas, aga veidi väiksemas mahus. Rahvas on rahulikum, kui arvasin. Seda "atkuda ja snaju" liigutust ikka vahest näeb, ja vahest tuleb ka mõni lõbusas tujus mees ja annab sulle põsele musi - aga üldiselt on siin rahvas pigem vaoshoitud.
Helmed saaksid siin riigis südari.. Mehed kohtumisel musitavad ja noored mehed ringi käies üksteisel käe alt kinni hoiavad. Ja ikka leiab kedagi, kes lihtsalt huvist küsib, et kuidas läeb ja kust olete. Isegi koerad on turistide vastu sõbralikud - ilmuvad eitea kust ja saadavad sind pikalt sinu teel. Kuniks muidugi keegi kusagil tänava teises otsas suure vorstikotiga ei jaluta.
Teed on siin auklikud, mägised ja tihtipeale täis erinevaid loomi - lehmad, lambad, hobused. Ka üsna suurtel maanteedel võib neid kohata.
Üksi
Viimased päevad on möödunud otsides vihmases Tbilisist rõõmu ja tegevust. Nüüd on mu kaaslane sõitnud koju ja edasine reis jätkub üksi. Tänu vihmale on Tbilisi minu jaoks üks rohkem läbi uuritud linnu maailmas. Koos nüüd selle üksiku päevaga siin kokku oldud pea kuus päeva. Niiet aeg lahkuda. Kuulmiseni Türgist.
Igaviku seadus
Aasia riikides on tee jumalani keerulisem. Ei ole nii, et astud küla keskel kõrtsust välja ja kiriku uksest sisse. Siin maailmajaos kõik suuremad pühamud ikka mäe otsas. Tee sinna raske ja jõuab vahepeal välja higistada nii alkoholi kui kurjad mõtted. Gruusia kirikutes pole ka istmeridu - niiet pead püstiseistes kuulama, mida jumalal sul läbi vahendajate öelda on.
Gruusialased on ka oma kuulsaimad surnud mäkke vedanud - Pantheon selle pühamu nimeks. Kes siia täpselt maetud - ei tea. Pole siina viitsinud Gruusia tähestikku ära õppida :(. Aga plaan on just siin lõpuni lugeda kaasavõetud Gruusia Kirjaniku Nodar Dumbadze raamat "Igaviku Seadus". Lenini preemia saanud kirjanik ja puha. Raamatu peategelane, kirjanik, kahtleb raamatus, kas teda ikka siia Pantheoni maetakse. Dumbadze ise jõudis siia - küll alles 25 aastat pärast surma, kui ta ümber maeti.
Raamat ise räägib infarkti üleelanud meestest, keda külastavad haiglavoodi ääres vaid need, kes nendelt miskit tahavad. Raamat ise teeb mulle nõukogude aja veelgi keerukamaks mõista, kui varemalt. Kirjutada raamat kirjanikust, kelle vanemad trotskistidena tapeti. Raamat lokkavast korruptsioonist. Raamat sellest, kuidas kirjanik küsimusele, et miks sa kommunistlikku parteisse astuda soovib - vastab ausalt "et seal oleks rohkem ausaid inimesi". Lisaks täiesti võrdsel alustel diskusioon kahe religiooni - kommunistlikku ja kristliku - erinevustest ja sarnasustest. Ja seda kõike ei pärjanud, mitte tsensori tähelepanu - vaid hoopis kirjanikule antud Lenini preemia. Kuidagi tundub, et oli ka nõuka ajal idealiste, kes uskusid, et süsteem on võimeline muutuma. Et inimene on võimeline muutuma ja loobuma ahnusest ja omakasust. Kõrvuti vendade Stugartskite ja Jack Londoniga tahaks ma anda ka Dumbadzele üle lootusetu optimismi ja südameheaduse preemia.
Ps. Tripadvisor arvas, et Pantheon kusagil keset linna. Microsoft suunas mind Pantheoni otsima Rooma. Google õnneks teab kõike.
Gruusialased on ka oma kuulsaimad surnud mäkke vedanud - Pantheon selle pühamu nimeks. Kes siia täpselt maetud - ei tea. Pole siina viitsinud Gruusia tähestikku ära õppida :(. Aga plaan on just siin lõpuni lugeda kaasavõetud Gruusia Kirjaniku Nodar Dumbadze raamat "Igaviku Seadus". Lenini preemia saanud kirjanik ja puha. Raamatu peategelane, kirjanik, kahtleb raamatus, kas teda ikka siia Pantheoni maetakse. Dumbadze ise jõudis siia - küll alles 25 aastat pärast surma, kui ta ümber maeti.
Raamat ise räägib infarkti üleelanud meestest, keda külastavad haiglavoodi ääres vaid need, kes nendelt miskit tahavad. Raamat ise teeb mulle nõukogude aja veelgi keerukamaks mõista, kui varemalt. Kirjutada raamat kirjanikust, kelle vanemad trotskistidena tapeti. Raamat lokkavast korruptsioonist. Raamat sellest, kuidas kirjanik küsimusele, et miks sa kommunistlikku parteisse astuda soovib - vastab ausalt "et seal oleks rohkem ausaid inimesi". Lisaks täiesti võrdsel alustel diskusioon kahe religiooni - kommunistlikku ja kristliku - erinevustest ja sarnasustest. Ja seda kõike ei pärjanud, mitte tsensori tähelepanu - vaid hoopis kirjanikule antud Lenini preemia. Kuidagi tundub, et oli ka nõuka ajal idealiste, kes uskusid, et süsteem on võimeline muutuma. Et inimene on võimeline muutuma ja loobuma ahnusest ja omakasust. Kõrvuti vendade Stugartskite ja Jack Londoniga tahaks ma anda ka Dumbadzele üle lootusetu optimismi ja südameheaduse preemia.
Ps. Tripadvisor arvas, et Pantheon kusagil keset linna. Microsoft suunas mind Pantheoni otsima Rooma. Google õnneks teab kõike.
Trabzon
Vana Bütsantsi linn. Kirikud täis pilte, mis räägivad lugusi Jeesusest. Aga nüüd tuleb siit kirikukõrvalt valjuhääldist moslemi joigu. Kirik on kautusel mosheena - ja nii viimased 600 aastat. Ja ka vein ei voola siin ojadena nagu piibli lugudes. Meestel ees teeklaasid ja kange tee asendab õlut. Aga see ei sega neil pühapäeva pärastlõunal linna keskväljakul tantsu valla päästa. Üks mees mängib pilli, teine laulab ja kannab kõlareid ja rivi erinevas vanuses meesterahvaid laseb sünkroonis jalgadel käia - üsna keeruline tantsusamm, õllega läheks sassi. Teega mitte.
Just siinsamas kiriku õuel jõuan raamatuga "Mikael Hakim" sinna kohta, kus elu päästmiseks peategelane kolmenäolise valejumala ja ikoonide kummardamisse uskumise ainsa ja üksiku jumala ja tema prohveti vastu vahetab.
"See on kas ilmutus või märk minule, sest suurimad alatused, patud ja kuriteod, mida olen kõigil kristlikel maadel korda saatnud, on alguse saanud liigsest veini nautimisest." Arvas usku vahetades Antti seal raamatus. Ma ise vist veel mõtlen nende vahetuste peale...
Türgi. Booking.com st pole enam kasu. Hinnad seal kõrged - Hotelle tänaval palju ja sisse astudes bookingust oluliselt odavama hinna saab. Väidetavalt saab ka tingida. Hotellis ei proovinud... Aga kui kotti ostes kauplema üritasin hakata tuli hinna 35 asemel 25 peale viimise proovimisel müüja poolt lihtne ei - ja ei miskit edasi. Mis Türgi see on kui isegi ei proovi kaubelda. Lahkusin ja ostsin mõnest poest edasi koti hoopis 75-ga ja kauplemata. Igaljuhul huvitav Eestlase kauplemistaktika.
Pool linna ongi nagu suur kaubamaja. Aga just tahaks öelda kaubamaja mitte kadaka turg. Kaup ilusasti poodides. Müüjad rahulikud ja kaubavalik suur. Täiesti tore koht shoppamiseks.
Ja täna on siis reisi esimene päev, kus kannataks lühikeste pükstega välja minna. Päike paistab ja 20 kraadi sooja. Aga ei lähe. Niigi tunneb iga vastutulija mus turisti ära. Lühikeste pükstega oleks ma siin linnas ilmselt ainsana. Kui mitte kogu Türgis, kui suvitusrannad välja arvata. Pole kombeks.
Türgi on suur. Mitte ainult kaardilt, millelt Türgi teine ots ikka veel väga kaugel tundub. Türgi suurust näitab ka, et hotellis televiisoris on 300 kanalit. Ja pea kõik tõepoolest näitavad miskit. Ja enamuses räägitakse mulle tundmatut keelt - ilmselt enamuses Türgi keelt.
Ja Türgi sõjavägi on valvel. Suured sildid teepeal, et territooriumile siseneda rangelt keelatud. Pildi tegemine sildist viib mind türgikeelsesse keskustellu Türgi sõjaväelasega. Käsi õnnekseiväänata ja sõjaväelane väga kuri ei ole. Kustutan pildi ja lähen edasi. Ei olnud nii väärt pilt, et taastamisele aega raisata.
Just siinsamas kiriku õuel jõuan raamatuga "Mikael Hakim" sinna kohta, kus elu päästmiseks peategelane kolmenäolise valejumala ja ikoonide kummardamisse uskumise ainsa ja üksiku jumala ja tema prohveti vastu vahetab.
"See on kas ilmutus või märk minule, sest suurimad alatused, patud ja kuriteod, mida olen kõigil kristlikel maadel korda saatnud, on alguse saanud liigsest veini nautimisest." Arvas usku vahetades Antti seal raamatus. Ma ise vist veel mõtlen nende vahetuste peale...
Türgi. Booking.com st pole enam kasu. Hinnad seal kõrged - Hotelle tänaval palju ja sisse astudes bookingust oluliselt odavama hinna saab. Väidetavalt saab ka tingida. Hotellis ei proovinud... Aga kui kotti ostes kauplema üritasin hakata tuli hinna 35 asemel 25 peale viimise proovimisel müüja poolt lihtne ei - ja ei miskit edasi. Mis Türgi see on kui isegi ei proovi kaubelda. Lahkusin ja ostsin mõnest poest edasi koti hoopis 75-ga ja kauplemata. Igaljuhul huvitav Eestlase kauplemistaktika.
Pool linna ongi nagu suur kaubamaja. Aga just tahaks öelda kaubamaja mitte kadaka turg. Kaup ilusasti poodides. Müüjad rahulikud ja kaubavalik suur. Täiesti tore koht shoppamiseks.
Ja täna on siis reisi esimene päev, kus kannataks lühikeste pükstega välja minna. Päike paistab ja 20 kraadi sooja. Aga ei lähe. Niigi tunneb iga vastutulija mus turisti ära. Lühikeste pükstega oleks ma siin linnas ilmselt ainsana. Kui mitte kogu Türgis, kui suvitusrannad välja arvata. Pole kombeks.
Türgi on suur. Mitte ainult kaardilt, millelt Türgi teine ots ikka veel väga kaugel tundub. Türgi suurust näitab ka, et hotellis televiisoris on 300 kanalit. Ja pea kõik tõepoolest näitavad miskit. Ja enamuses räägitakse mulle tundmatut keelt - ilmselt enamuses Türgi keelt.
Ja Türgi sõjavägi on valvel. Suured sildid teepeal, et territooriumile siseneda rangelt keelatud. Pildi tegemine sildist viib mind türgikeelsesse keskustellu Türgi sõjaväelasega. Käsi õnnekseiväänata ja sõjaväelane väga kuri ei ole. Kustutan pildi ja lähen edasi. Ei olnud nii väärt pilt, et taastamisele aega raisata.
Armastusest
Jah tõepoolest. Minusugune vaga mees käib mööda Türgi linnade tänavaid ja mõtleb, ei millestki muust, kui armastusest. Indoneesias käies õppisin, et asju tuleb võtta sellisena nagu nad on. Aga kuhu siis jääb armastus? Süsteemiinsenerina püstitan sellest vaatenurgast kolm võimalikku teoreemi, millest vaid üks saab olla tõestatav:
1. Kui võtta asju sellisena nagu nad on siis ei olegi armastust. Armastus on alternatiivne võimalus asju vaadata. Et siis vaatad asja nagu ta on - või vaatad armastusega, vihaga, ahnusega.
2. Armastus on midagi reaalset eksisteerivat. Et kui vaatad kõiki maailma asju sellistena nagu nad on - siis mõnest neist näedki puhast armastust kiirgavat.
3. Tegelikult maailm koosnebki ainult armastusest. Kui vaatad otse asjade olemuse sisse - siis seal sees ongi ainult armastus. Nagu füüsikud tänapäeval näevad kõike koosnemas lainetest. Äkki need lained ongi armastus? Või on Higgsi Boson tegelt armastus?
Igatahes tegeleme edasi teoreemidele tõestuste leidmisega ja õige väljavalikuga.
Kodumaa kutsub
Hommikul tuli kutse kodumaalt. Sõda käib ja palgasõdureid vajatakse kodus. Enam pole küsimust, kas minna koju ringiga või suure ringiga. Tuleb võtta lennuk ja kiiresti taas sõtta. Paar päeva vaid kauplesin veel rahu.
Mõtted segavad keskendumast lossidele ja koobastele. Käin neis ringi nagu zombi ja mõtlen mõtteid, mis edasi. Vaesest palverändurist saab taas keskklassi liige.
Aga neist käikudest ka paari sõnaga. Vana rändajana oleks ju pidanud teadma, et kui reis lossini ja tagasi maksab 30 ja pea terve päev ringi rallimist 40, siis midagi pole päris nii kui paistab. Egiptuse tasuta linnatuurid ja Hiina müüri vaatamine oleks pidanud meeles olema. Aga mis seal ikka, ega need paar poodi ja söögikohta kurja ei teinud. Kõhu sai täis ja ilusat loodust oma mõtete kõrvale...
Samsun
Samsuni saabudes võttis mind vastu Gloria Tibi. Ei, ei -Mitte keegi vana tuttav vanalinnast.. Hotelli nimi oli selline. Kell kolm öösel linna jõudes otsustasin voodi kasuks.
Samsun on see linn kust kõik alguse sai, kus Atatürk alustas Türgi vabastamist ja vabariigi loomist. Tema laev millega ta sõitis on nüüd nullist üles ehitatud ja rahvale vaatamiseks pandud. Atatürk ise on kangesti Mart Sandri nägu? Reinkarnatsioon; või Vanaisa?
Ega siin linnas peale ilusa mereääre ja türgikeelsete muuseumite miskit teha nigu polegi. Oleks, aga Türgi vajab aega. Nii suur on see riik. Ka kuust oleks siin ilmselt väheks jäänud kui riiki mõnusalt üle vaadata.
Eelarvamustest. Iga eestlane on kindel, et Türgis kõik joovad Türgi kohvi ja kõigil inimestel on Saksa kebabiputkatest tuntud kurjad näod ees. Tegelikult joovad kõik teed ja vähemasti siinkandis on inimstel üldse mitte tigedad näod ja just siin Samsunis on enamus inimesi selliste nägudega, et pea või Eestlaseks. Vaid mõnedel tütarlastel peas olevad rätid annavad vihjet Islami riigi suunas.
Gruusias olid pea kõik turistid Eda-Euroopast. Siin neis Türgi piirkondades on enamus välisturiste islamimaadest. Saudi-Araabiast näiteks. Ikka on mõnikord näha ka naisi kellel vaid silmad välja paistavad. Sellised seljakotivendi Euroopast pole siin veel kedagi kohanud.
Kuidas reisida Türgis bussiga
Et kui keegi peaks kunagi teadma tahta - siis lühidalt. Otsid kusagilt kesklinnast lähima bussifirma kontori. Mind tõi Metro Gruusiast Türki ja ka edaspidi jäin sellele firmale kindlaks, aga ilmselt teistega käivad asjad üsna samamoodi. Sealt müüakse sulle pilet ja no nii tunnike enne bussi väljumist pead kohal olema - ja minibuss viib sind kesklinnast bussijaama suure bussi peale. Bussides on igal ühel televiisor, kust näed ilusasti mõnda türgikeelset telekanalit. Lisaks pakutakse jooke. Üldjuhul saab ka järgmisest linnast "service" bussiga bussijaamast kesklinna - aga see küll siiani mu suhtlemisoskusele üle jõu käinud. Hinnad:viietunnine sõit ca 30 raha. Samsunist Istanbuli 70 (jaga kolmega saad eurod).
Mida veel bussisõitude kohta öelda võib - et ilmselt kõige lühem Türgiga seotud transpordi ots tuleb mul lennukiga koju saamine. Kaugused on suhtelised...
Istanbul
Kahe maailma piir. Restoranides on menüüs taas õlu. Tänaval käivad sust mööda mehed, kes sosistavad marijuna ja hashish. Patud muutuvad avalikuks koos Euroopa turistidega. Ja juba siin püüab su kõrv kinni nii paar korda päevas Eestikeelset juttu.
Lõpmatu linn. Võid sõita tunnike mööda merd ja imetleda linna, mis ulatub silmapiirini. Linn kus Tripadvisoris on üle 11000 restorani. Paljud küll topelt ja paljusid enam ei eksteeri. Aga siiski on veel palju rohkem neod mida kirjas ei ole. Ja poode on enamgi veel. Müük on agressiivne, aga kaugel tõsiselt häirivast. Kerjuseid kohtab tihti nagu ka teistes Türgi linnades ja nagu ka Gruusias. Lõpmata suured mosheed. Kõike on siin maailmade piiri peal ja ka igas hinnaklassis.
Seekord jäi see piiripealne linn ka reisi lõpp-punktiks. Kokkuvõte jääb kirja panemata. Ehk veidi liiga järsult lõppes see reis. Tagasi odavatest hotellidest turvalisse keskklassi ellu...
Subscribe to:
Posts (Atom)