Gruusialased on ka oma kuulsaimad surnud mäkke vedanud - Pantheon selle pühamu nimeks. Kes siia täpselt maetud - ei tea. Pole siina viitsinud Gruusia tähestikku ära õppida :(. Aga plaan on just siin lõpuni lugeda kaasavõetud Gruusia Kirjaniku Nodar Dumbadze raamat "Igaviku Seadus". Lenini preemia saanud kirjanik ja puha. Raamatu peategelane, kirjanik, kahtleb raamatus, kas teda ikka siia Pantheoni maetakse. Dumbadze ise jõudis siia - küll alles 25 aastat pärast surma, kui ta ümber maeti.
Raamat ise räägib infarkti üleelanud meestest, keda külastavad haiglavoodi ääres vaid need, kes nendelt miskit tahavad. Raamat ise teeb mulle nõukogude aja veelgi keerukamaks mõista, kui varemalt. Kirjutada raamat kirjanikust, kelle vanemad trotskistidena tapeti. Raamat lokkavast korruptsioonist. Raamat sellest, kuidas kirjanik küsimusele, et miks sa kommunistlikku parteisse astuda soovib - vastab ausalt "et seal oleks rohkem ausaid inimesi". Lisaks täiesti võrdsel alustel diskusioon kahe religiooni - kommunistlikku ja kristliku - erinevustest ja sarnasustest. Ja seda kõike ei pärjanud, mitte tsensori tähelepanu - vaid hoopis kirjanikule antud Lenini preemia. Kuidagi tundub, et oli ka nõuka ajal idealiste, kes uskusid, et süsteem on võimeline muutuma. Et inimene on võimeline muutuma ja loobuma ahnusest ja omakasust. Kõrvuti vendade Stugartskite ja Jack Londoniga tahaks ma anda ka Dumbadzele üle lootusetu optimismi ja südameheaduse preemia.
Ps. Tripadvisor arvas, et Pantheon kusagil keset linna. Microsoft suunas mind Pantheoni otsima Rooma. Google õnneks teab kõike.
No comments:
Post a Comment