Motelli köök, kuhu kogunenud Kutaisi linna päeva pidama kohalikud mehed. Minu wifi parooli küsimine päädis sellega, et ka mina istun siin mehepoegade keskel ja lasen hea maitsta vorstil, saial, juustul. Ja ees mul klaas veini, mida vaikselt libistan. Klaas hakkab juba tühjaks saama, kui taipan, et miskit valesti... Teised pole sõõmugi võtt. Keegi kurjaks ei saa ja klaas saab uuesti täis. Järgneb toost ja veiniklaas läheb põhjani. Teine toost läheb juba rahu nimel. "Me ei taha sõda" tõdevad mägede pojad. Põhjani.. Seejärel tänan viisakalt ja läen tuppa ära.
Üllatavalt paljud kohalikud on käinud, kas Eestis või vähemasti Lätis-Leedus. Nad küsivad, et kuidas meil läheb - ja vastad kontekti vaadates, et meil läheb väga hästi. Nad teavad ja õnnitlevad. Siis avad Delfi ja sealt tundub, et peaaegu et ei lähegi. Kõik kukub kohe kokku ja taevas vajub ka alla... Vähem vingumist palun kodused. Iga grusiin teab, et meil läheb hästi ja tegelt ka läheb.
Foto:Cristi Sikora
Otsake Canyon mõnikümmend kilomeetrit Kutaisist. Ilus vaade ja võimalus seista canyoni kohal vaateplatvormil. Kõiksugune liiklus käib siin marshutkadega - minibussidega. Aga kaugemad ja harvem külastatavamad kohad võivad just kellaajaliselt mitte nii hästi sobida - siis takso on kindlaks võimaluseks. Et sõita taksoga soodsalt, on hea omada sõpru, kellega takso raha jagada. Pooljuhuslikult leidsimegi ühe Poola-Kataloonia paari, kes meiega liitusid ja kellega üheskoos terve päev sai õhtusse saadud.
No comments:
Post a Comment