Raul

Raul on ärimees. Toob Iraanist läbi Türgi Santehnikat Gruusiasse. Me kohtusime temaga Batumi tänaval, kui napilt jõudsime uurima hakata kas läheb veel marshutkasi raudteejaama öörongile. "Ärge kartke ja istuge peale" ja sõit algas. "Ma pean hommikul niikuinii Tiblisisse minema - tulge minuga", aga meil juba piletid ostetud. Ja siis otsustab Raul ise koos meiega ja rongiga Tbilisi tulla. Rauli jutt on omamoodi sõbralik ja energiline. Grusiinlaste sõbralikkus on omamoodi - sellega ei kaasne naeratust. See on selline asjalik sõbralikkus. " Perekond on oluline. Meil siin kuritegevust peaaegu ei ole. Teate miks? Kui teil inimene töötuks jääb - mis ta teeb? Läheb vargile. Aga meil perekond aitab. " Raul näitab uhkusega oma 15 aastase poja pilti. Poeg oskab nii vene, kui inglise keelt. Ta ise suudab veel türgi keeles ennast arusaadavaks teha. "Kui Tallinna tulen - teete teie välja. Siin teen mina" ütleb Raul ja ostab mulle Tbilisi raudteejaama lähedalt urkabaarist hommikul kella seitsmese õlle. "Tulen Tallinna. Naist kaasa ei võta - kes see puid metsa viib. Ja Teie tulge siia tagasi, kui on soe. Ma näitan kuida Gruusias tegelikult elatakse."

Nii lõppes meie reis Musta mere äärde. Ka viimasel päeval ei tulnud ilmateate poolt lubatud sooja ja päikest. No paariks tunniks peaaegu - niiet saime ikka päevitamise inimtühjal rannal ära proovitud.