Emajõgi - Ostrova

"Professoril on palju jõudu ja sügavad teadmised. Kuid ka väikestel inimestel on palju jõudu ja sügavad teadmised. Ole metsas väga ettevaatlik . Metsas on tähtsad asjad ja väikesed inimesed on kaa metsas. Et väikesed inimesed sulle liiga teha ei saaks, pead sa üles leidma selle, mida neil pole. Ainult siis õnnestub sul metsast turvaliselt läbi minna."Punk´n´roll - Ostrova - Shamaani laager -???

Tsitaat 1Q84 raamatu esimese osa lõpust. Ma ei tea, kes on need väikesed inimesed ja kas ja miks peab neid metsas kartma. Ma tean, kes on väikesed inimesed linnades ja ka palju põhjuseid nende kartmiseks...  Aga lähen, otsin ja uurin. Raamatu teine osa tuleb alles pärast reisi - ehk selleks ajaks on mul vastused käes.

Nagu kaks aastat tagasi Hispaania palverännak, algas seegi palve(?)rännak Tartust. Pungi festivalilt. Velijkie Luki andis hoo sisse ja nüüd ühe juulikuu pühapäeva keskpäeval seisan ma Emajõe ääres ja olen valmis jätkama siit jala. Esimeseks eesmärgiks jõuda reedeks Ostrova külla fstivalile ja järgmiseks teisipäevaks shamaanilaagrisse. Kuhu täpselt - ega ma ausat üeldes päris täpselt enam ei teagi.

Saab üle Emajõe küll. Pole siin vaja ei põit ega õlekõrt. Praam viskab ära.. "Kas on ikka teised jalanõud kaasas? Ühtedega küll Ähijärveni ei jõua" ähvardab paadimees. Ja teatab, et paari tunni pärast kohe siinsamas Koit Toome laulma hakkab ja lubab mulle seal ka hulgaliselt noori külaneidusid. Ma arvan, et kuna ma Koiduga samas majas elan - käin parem mõni teine päev naabrimehe juurest läbi ja lasen paar laulu laulda. Mis omaküla meest ikka siin kaugel mail kuulata. Ja se konterdipaik tuleb mulle üsna kiiresti vastu. Keskit veel kohal pole, aga sildil saab lugeda, et üritus vanadekodu territooriumil. Polnud see parvepoiss ka teab mis esimeses nooruses .. Ja keda tema noorteks tüdrukutest peab.. Igaks juhuks kiirendasin sammu.. Siia paigale jäämine võib endaga ettearvestamata energiakulusi kaasa tuua.

Esimese tunni jooksul suutsin nii umbes kaks korda ära eksida... Vist .. Kui tekkis mõte esmese peatuse jäärele ja koti seljas viskasin - kerkis mu silme ette ootamatult tareke. Siin ma nüüd siis istun ja kirjutan neid ridu.. Kas eksinud või mitte - pole aimugi. Silte pole ... Inimesi pole näinud ammu.. mõni jälg.. needki ainult looma...

Matk

Matka selgelt kõige paemad kohad on tuulised kohad. Tuul on ainus, mis suudab natukenegi tagasi hoida kärbeste ja parmude rünnakut. Ja õhtul tulevad lisaks sääsed. Ilmselt peab ikka oma mehelikkuse ära unustama ja üritama mingit kaitset nende vastu välja mõelda. Mingi moment küll otsustad oma tahtejõdu treenida ja nende tegutsemist mitte segada. Las söövad raisad. Ja mõtled välja teooria, et küll loodus teab, mis sulle hea on.. Kui neid kurjalooma parme siin nii palju on.. Äkki siis on mul nende mürki millegi jaoks organismil vaja. Aitab vähki ära hoida või miskit. Või vähemasti hoiab madalal kolesterooli taset. Aga jah - las söövad raisad .. Kaua tahtejõud vastu ei pidanud...

Niiet Ahjale jõudes kiirelt makaronid keema kõht täis ja telki ära. Sääskede eest peitu. Väsimus ja ebamugavus hoidsid kaua üleval ..

Aga ikka kohtab siin raja peal inimesi. No muidugi on neid, kes rahulikult oma külas elavad. Ja jalgrattureid. Üks parv kihutas mööda juba eile päeval ja üks üksik naisterahvas tervitas mu hommikus toimetusi. Päris üksi ma siin selle raja peal seega pole.

Väikelinna Idüll

Ahja baar.. Keskpäev on käes. Kohalikud sellid söövad lõunat. Telefonikõne. Ilmselt helistab ühe külameehe naine. Külamees ise on tark mees - seljas "EFA International Schooli särk". Jutust tundub bravuurikust, mis ilmselt saanud ka sel varasel tunnil jõudu vägijookidest (a no mis ma ikka siin õiendan - endal ka juba Aleksander janukustutamiseks ees).

"Mis kurat, sina lähed seenele. Endal kõik juurviljad tegemata.. Kui lähed siis tead, et tagasiteed ei ole...". Naine saab ilmselt koslepi niiehknaa.. Kas läheb seenele või mitte ... Väikelinnade idüll..

Aga muidukäib jutt jalgpalli ümber. Kõik olid Saksamaa poolt. Muud faktid vahelduvad.. Kes võitis keda 7:1 ja mis minutil löödi eila värav... Kõik sassis nigu körtpärtli särk..

Lõpetuseks selge teadmine, et nüüd kõht täis ja enam ei viitsi tööle minna .... Aga mehed tõusevad ja lähevad... Puuriita panema.. Üks vanaldane härrasmees jääb küll mu imemasinat vaatama ja teatab, et ta neist arvutitest miskit taipa. Ta pensionär ja ainus millest ta veel miskit jagab on viina hind. Surume kätt - ja läinud nad ongi

Teine päev

Kui Hispaanias päevane kilometraaz alla 30 ei kukkunud, siis Eestis on kõik teistmoodi. Ei teagi, kas üksinda rännates oled laisem või on küsimus seljakoti raskuses, aga kui kell sai seitse - avastasin ennast kõigest 13km kaugusel hommikusest stardist. Peamine probleem oli Ahja. Sealne söögikoht.. Sealt suure hoo, hea tuju ja täis kõhuga kilomeeter valesse suunda.. Ja siis Ahja järv. Kaetud õhukese õlikirmega ja vesi veripunase värvusega. Higi ja kuivand veri, mis eilsest sääseja parmu tapatalgutest kehale oli hüübinud sai maha pestud. Osad lapsed, kes samal ajal vees sulistasid olid seal miskil põhjusel täis riietuses.

Aga parme täna vähem, kui eile... Tea kas neil on esmaspäeviti vaba päev või hommikune vihm neile liiga tegi.

Tänapäeva telefonid on liiga kavalad. Kusagil teel Kiidjärvele märkasin ma äkki, et pole ammu ühtegi rajamärki näinud. Ja siis ilusasti nelja tee ristil ja ei ühtki viidet, kuhu edasi. Eksinud. Telefon sisse - googlemaps ette ja ... Telefon pakub erinevaid huvitavaid asukohti, mis päris kindlasti tõega ei kattu. Ronin keset lagendikku kännule suunan telefoni kõrgustesse - seisan seal nigu totakas ja ikka ei midagi.. Geps kurinahk väljas. Ja telefon üritab oma intelligentsuset mulle mingit jama ajada. Täpselt nagu osad inimesed, kes kunagi ei julge öelda, et neil pole aimu ka millest jutt - ja ajavad siis mingit segast mulli ja eksitavad seltsimehi..

Lugemisel täna oli üks Hesse lühijutt tüübist, kes raha varastas ja siis sellega jalga lasi. Sellest inspireerituna ka mina pool päeva pättustega tegelenud. Kõigepealt ronisin torni otsa, kuhu ronimine keelatud oli. Minu 100 kilo pidas torn igatahes vastu. Ja nüüd istun siin Ahja jõe ääres ja legendis oli kirjas, et siin tuld teha ja telkida ei tohi. Ma küll üritan nüüd juriidiliselt korrektseks jääda. Toidu tegin priimusega ja ilmateade lubas kuiva ööd - niiet ka ööbimise üritan seekord telgita... Hesse jutt lõppes peakangelase suurte süümepiinade ja enesetapuga. Loodan siiski, et ma pääsen siit lihtsamalt ... Igatahes esimese karistuse ma oma kriminaalse tegutsemise eest juba sain. Taevaskota toodi mulle kooki ja külma õlut... Aga selgus, et minu ja taevaskoja vahel mittu pikka kilomeetrit ja öö juba käes. Seekord siis õlledeta öö.

Hommikul selgus, et kõik ei läinud siiski plaanitult. Ei ei.. Sellisid süümepiinu, mis enesetapuni oleks ärgitanud - ei tekkinud. Hoopis suur sääseparv leidis mu üles ja sain siis harjutada hämaras telgi ülespanekut..Oli ebamugav...

Hirm ja ebameeldivused

Kas üksi metsas hirmus ei ole? See kuulub ilmselt juba korduma kippuvate küsimuste rubriiki. Üksi metsas telgis - iga hääl moondub kellegi liikumiseks ja päris kindlasti keegi ka kusagil liigub. Oma ihuliikmed vastu telgi krabisevat riiet ja kostub nagu oleks keegi just astunud telgist mööda ja hakkab kohe kohe vaiasid maast tirima. Aga tegelikult ei ole hirmus. Hääled, telgi umbsus, väsimus, ebatasane küljealune - kõik see tekitab tunde, et magama jääda pea võimatu. Väsimus ei luba ka keskendunult raamatut lugeda ja uni saabub alles kahe paiku. Aga see pole hirm. Kui mõistusega võtta - ega siin suurt kedagi midagi karta pole. Pole ammu lugenud uudist, et hunt või karu täiskasvanud mehe maha oleks murdnud. Vanasti ju hunti kardeti.. Kas tänapäeva hundid on puust ja ei julge enam inimese ligi tikkuda? Või on muud kergemat ja maitsvamat saaki niivõrd külluses, et sellist jama lihtsalt ei viitsita süüa..? Kes teab. Aga suurimateks hirmudeks peakski olme just need ohud, mis elu võtavad - surmahirm. Aga, mis on surmahirm ... puhas ahnus elada kauem, kui sulle tegelikult aastaid on antud... Ei, hirmu ei ole..

Küll aga on ebameeldivusi. Suurimaks neist hommikune asjade pakkimine. Õhtul on kõik asjad visatud kus juhtub.. kõik tuleb telgist välja kraamida.. Telk kokku. Ruumi on nagu ikka - vähem, kui asju. Suur sahkendamine. Kõige selle keskel ühe hommikusöögi tegemine on kõige väiksem mure. Kõik kokku see hommikune uimane sagimine ikka oma paar tundi võtab .. Liiga palju sai toitu kaasa .. kõikide konservide ja pakkidega jändamine viskab üle. Peaks rohkem sööma, oleks vähem muret.

Ikkagi tundub see matk olevat suures osas töö.. Hambad ristis nagu eluski surud üksinda järgmist kümmet kilomeetrit lõpu poole. Palju sa märgata viitsid? Palju üldse sellist märgata on, mida teepealt endaga kaasa korjata? Tundub veidi nagu töö. Ainult, et kindel siht on ees - tööl ja elus see siht nagu puudu. Surud samamoodi üksi, aga kuhu see kõik välja peaks jõudma, sa ei tea... Naljakas, et kui oleks siht - Kui oleks elus siht jõuda Ostrovasse.. Ei jätkaks ma ju ometi jala. Elus kasutaks eesmärgini jõudmiseks lihtsamaid võimalusi - otsiks bussi, rongi, hääletaks ... ja oleks paari tunni pärast kohal... Ja siis jälle sihitu...

Kirjutatud Mammaste spordikeskuses. Sajab äikesevihma. Vihma lõpu ootuses... Veidi aega tagasi jõudis mulle kook ja tee ja kommid. Ning lõpuks sain ka veevarud täiendatud. Suured tänud Põlvamaa haldjatele, kes teelise eest hoolt kannavad..

Alla-andmisest ja regionaalpoliitikast

Rändurite kaitseingel oli täna minu poolt. Mammastest Põlvasse pidas sadu - ja äikesetorm tuli alles siis, kui Põlva kohvikus turvaliselt katuseall istusin. Pean tunnistama, et rajameister oli Mammaste ja Põlva vahel tugevasti viilinud. Igatahes suunda, kuspoole Mammastest Põlva jääb, pidin otsima GPS-i abil.

Vihm näitab küll vaibumise märke, aga siiski ei jõuaks enam kaugele. Otsustan teha seekord litsamalt ja minna hotelli. Kas alla-andmine? Sõltub, mis eesmärgiks pidada - mul ei olnud eesmärgiks end matkaga maksimaalselt kurnata, vaid pigem ikka rahulikult mõtteid koguda. Pean tunnistama, et halvasti magatud ööd on väsitanud ka aju. Hotellituppa.. ja sealt ma enam ei liigu.. Juba järgmise päeva keskpäev.. kui ma neid ridu siin kirjutan.

Aga veidi regionalpoliitikast. Pole see nii mahajäetud kant miskit. Pealiskiht on väga kena. Kõik asulad, kust läbi kõnnitud näevad välja vägagi ilusti klanitud. Nagu olekski elavad ja elujõulised. Ajakirjanduses vohav kriitika ja väljasuremine siit välja ei paista. Ka hinnatase on sisuliselt võrdne Tallinna omaga. Praad põlvas 8.- Eurot, hotell 50... Ma ütleks, et Ida-Euroopa üks kallemaid väikelinnu.

Aga raske on siin ilmselt regionaalpoliitikat ajada. Noor, kes ei taha siit välja suuremasse mailma(Tartu - Tallinn - Stockholm - Brüssel - New York), on ilmselt ka kohaliku arengu huvides üsna lootusetu tegelane. Suudab ainult kodus korda hoida ja keelata naist seenele minna... Ainus lootus, et mingi osa neist noortest, kes lähevad kunagi ka tagasi tulevad. Aga tulevad vähesed.. Seega, et siin see elu jätkuks, tuleb lapsi teha palju. Et tagasitulijatest jätkuks elu edendamiseks...

Segased mõtted

Igasugu segased mõtted tulevad pähe, kui kõndida niiviisi mööda pikka teed...

Et huvitav, mida mõtleb tour de france viiendat tundi peagrupi tagaotsas loksuv rattur.. Kas ei tekki tal seal mingitki geniaalset mõttesähvatust tänu millele ta järgmisel päeval enam starti ei jõuagi.. Ei mäleta, et keegi sel põhjusel oleks tuuri pooleli jätnud. Ei jäta mingagi, kuigi kilomeetreid päeva kohta niipalju vähem on tulnud, et Värskast läbi ei jõua. Siit Meenikunno soost suund otse Piusa poole.

Veel segaseid mõtteid, mis tekkivad, kui päike kuumutab ja vett vähe. Selline mõte, et kui üks kuri nõid puudele sinivalged märgid peale teeks - saaks ta kõik minusugused rändurid otse oma hüti juurde juhatada - õhtusöök lihtsalt käes. Korra juba tunduski et minuga midagi sellist toimumas. Mööda teed kõndides äkki maja teepeal ees. Kiri ka, et õues koer. Mõtlesin - ju siis ma kusagilt jälle mööda pandud. Läen veel sadakond meetrit tagasi - ei, kõik märgid näitavad, et õige suund. Otsustasin siis, et mis seal ikka, panin silmad kinni ja sammusin otse nõia koopasse. Koer haukus, aga ei hammustanud. Perenaine ütles tere, aga ei kippunud mind sisse soolama. Vedas vist. Ja tee läkski läbi inimese õue - et veel põnevam oleks - suunasid märgid sealt õuest mind otse mingisse tihedasse võsasse, kus tee otsa sai... Seda et valge inimese kombel tuleb üle õuel asuva silla minna - selle peale kohe ei julenud tulla. Aga tundub, et elama jäin.

Veel üks mõte, mis tekkis - võiks vaadata, kui palju siis teenib juhutöödega. Igas külas on teadeteahvel ja ikka kutsutakse kedagi puid laduma, või ostetakse kokku marju. Peaks ise proovima - või paluma "Suvesangaritel" selle peale mõelda.. äkki teenib niipalju, et ei pea tagasi linna enam minemagi...

Aga inimesi kohtab harva. Ilmselt olen ma ka ise piisavalt asotsiaalne ja suhtlema väga ei kipu. Vaid üks külamees tervitab poe juures ja kusagil metsatee peal jõuab auto mulle järele jääb seisma ja juht teatab et ta on kohalik. Mehe olek on selline hägune ja ilmselt ta päris sellises seisus, mis autot lubaks juhtida, ei ole. Teatab siis, et tal homma sünnipäev kaa. Soovin õnne ja kadunud ta oligi. Ja Paidra järve ääres - seal jah olid kaa inimesed. Sai poole ööni mõnusat 90-ndate diskomuusikat kuulatud...

Ühest väga vanast loost

Hesse läbi ja nüüd sattus minu e-lugerist näppu ühe joogi ümberjutustustus sellest ühest vanast tuntud loost, kus üks tegelane üritab rahvale tarkust tuua ja ta seepärast ristile lüükse. Eks neid evangeeliume on üsna mitu ja leitakse üha juurde - nüüd siis veel üks ja müstitsismi võtmes. Lugesin ja mõtlesin kaasa. Mind vana janust rännumeest muidugi kõige lähedamalt puudutas just see veest veini tegemise lugu. Tõlgendan nüüd kergelt jutu kirja pannud joogi tõlgendust ja kogu see suur pilt saab selgeks hoopis teise nurga alt.

Ühesõnaga. Lugu selline. Oli suur pulmapidu plaanis. Täiesti juhuslikult ka Jeesus samas kandis oli rahvale omi trikke tegemas ja kuna tegu oli ikkagi sugulasega ilmus ka Jeesus sinna pulma. Söödi joodi ja äkki sai vein otsa. Veini otsasaamine pulmas - see on üks äraütlemata alandav värk sealkandis.. Ja siis peoperemeestel nutt lahti. Jeesus seepeale leidis paar vaati vett, mille ta siis kibekiiresti veiniks muutis ja peo päästis. See vee veiniks muutmine pidi olema selline oskus, millega indias (kus Kristus eelnevalt õppimas käis) praktiliselt iga rinnalaps ka hakkama saaks. Juudamaal peeti seda mingil põhjuseks aga suureks imeks. Vot selline oli siis see lugu...

Lihtne lugu eksole. Aga kui nüüd ikkagi minna detailidesse ja teha analüüs. Paar küsimust: Kuidas sai ikkagi olla nii, et pulmapeol vein otsa sai? Teadsid ju ka peoperemehed, et suur häbi sellega pidi nende peale langema, kui nii juhtub ja pidanuks nad ju olema selleks ettevalmistunud. Ilmselt toimus seal pulmas miskit ebaharilikku, mis veini hulga oluliselt kiiremini kahanema pani... Ja teine küsimus: seal Indias need maagid igasugu trikke oskavad. Ma kujutan ette, et ka kõige tühisema triki õppimiseks isegi üliandekal tegelasel, kelleks Jeesus kahtlemata oli, paar päevakest ikka kulus. Miks pidi Jeesus kulutama oma kallist aega just selle triki omandamiseks, miks ei õppinud ta näiteks vaibaga lendama... või hoopis dzinni pudelisse toppima? Taipate kuhu ma sihin? Jeesus oli seal pulma kandis juhuslikult - seega tema liitumine pulmalistega oli üllatus. Ja üllatus oligi meil ju täpselt valemist puudus.. Kuhu kadus vein, ah? Kas mitte selle maagi kurku, kes oma janu kustutamiseks juba eelnevalt igasugu trikke selgeks õppinud? Ja kui sul isegi on oskus vett veiniks muuta - ega sa sellega siis niisama õuepeale laiama ei lähe. Kujuta ette neid joodikute horde pärast kümmet su ukse taga teenet palumas.. neid mõtetuid joomaorgiaid, kuhu sind seepeale kutsutaks... Selliseid asju tehakse ikka vaikselt ja salaja oma köögis. Teed pudeli ja maitsed. Või siis äärmisel juhul lööd korgi peale ja viid sõbrale kingiks, ise valetades, et poest ostsid. Miks pidi aga Jeesus selle oskusega nii avalikult välja tulema? Kuna ta ise jõigi kogu selle kuradima veini ära ja kallid sugulased said ta peale pahaseks. Kuidagi ta pidi ju kogu selle kahju heastama.

Kas tõesti oli kuulus pühamees joodik? Otsime veel edasi uuest testamendist. Oli paasapüha (jälle nagu näete püha... Asi võibolla polnudki nii hull, kui normees vaid pulmas ja pühadel võttis...) suur õpetaja kolistas mööda kirikuid ja märkas, et seal tegeletakse kaubandusega - hakkas märatsema. Panete tähele - seesama püha mees, kes käskis teise põse ette keerata kui kakluseks läheb. Seesama mees, kes oli aastaid idamaa maagidelt õpetust otsinud. Õpetust, mille osa on alati olnud enese valitsemine ja teadmine, et kurjaga ahnuse vastu ei saa. Seesama pühamees, kes piltidel ka tänapäeval on rahu kehastus - hakkas laamendama. Võibolla evangeeliumi kirjutajad liialdasid.. võibolla ta vaid korraks kukkus laudadesse... Aga igatahes - oli nagu oli - selliseid tüüpe, kes avalikus kohas ärplema hakkavad ja/või lettidesse kukuvad, ma olen oma elus näinud küll. Pea eranditult kõik on olnud üsnagi korralikus joobes...

Ja kas ei muutu see lugu üldse kogu uue testamendi keskseks teemaks? Miks ikkagi kristus risti löödi? Sellepärast, et ta tahtis olla juutide kunigas? Kui meil siin iga mees, kes tahab Ansip olla, risti löödaks - saaks puud enne otsa. Või et ta ajas mingid esoteerilist juttu ja lollitas inimesi? Kui nii, peaks meil peale igat nõidade saadet üks suur ühistapp toimuma. Ei aeta selliste pisipattude eest inimesi risti otsa. Selleks peab ikka mingi suure jamaga hakkama saama. Al Caponet mäletate? Ajas inimesi surma ja tõi vajadusel tagasi, aga kinni läks maksupettuse eest.. Ja kas sai ka tollel hallil ajal üks valitsus kannatada, et mitu vaati head vett veiniks muudeti ja ei ühtki aktsiisikopikat riigikassasse. See on patt riigi suhtes ja see on mida tuleb karistada seaduse täie rangusega...

Ja mis on kogu selle loo moraal: Ka joodik võib olla pühamees. Ja kui sa oskad veest veini teha - tee seda vaikselt ja salaja... Veelkord - ära viska pärleid sigade ette.

Tundub, et piibli eri osade ümberkirjutamine reisiblogis on saanud traditsiooniks. Veel mõnikümmend reisi ja ma saan väljaanda oma - rxnduri evangeeliumi.

Aga seal raamatus oli mõtteid, kuhu suunda mu oma isiklik maailm on hakanud kalduma. Et midagi on tänapäeva religioonidega valesti. Ilmselt mul kaugemale kristlusest, ja ehk ka puhtalt lutherlusest, pole õigus vaadata ja kritiseerida. Liiga kaugel ja tundmatud need mulle. Aga see tunne, et kunagi on seal olemas olnud midagi suuremat ja olulisemat - selle fassaadi taga peidus - see tunne on mul olnud ammu. Ja seda sama räägib ka suur joog oma raamatus, sellele samale vihjavad vabamüürlastest kirjutatud raamatud, millele olen peale sattunud. Pärleid ei saa visata sigade ette ja kõik ei ole valmis vastu võtma õpetuse sügavat sisu. Aga kas Rooma paavst veel omab mingitki teadmist neist vanadest unustatud salajastest dogmadest - või on ka tema vaid veel üks tühja fasaadi elemente? Kui kusagil hoitakse veel elus vanu ja iidseid tarkusi - siis ilmselt mitte enam kristliku kiriku seinte vahel. Kui Templirüütlitel olid olemas vihjed vanade tarkuste kohta - siis ilmselt ei ole need saladused kunagi jõudnud Eesti Vabamüürlaste kohtumispaikade keldritesse... Aga keegi kusagil ehk endiselt mõistab.. Keegi saab aru piibli salasõnumitest. Keegi ehk teab, mis oli Kristuse tegelik sõnum maailmale... Keegi veel ehk mõistab seaduspärasusi, mis on füüsika seaduste taga... Ma pean seda veidi oma teoloogist sõpradega arutama...

Unenägu

Ka siin Piusal ei tulnud õiget und... Ei teagi, milles viga. Telgis? Homme proovin teist telki, kui see kordub - peab aja uurima. Kui mitte - peab uue telgi muretsema. Nina on telgis kinni - mul pole aasta aega nina kinni olnud. Telgist väljas värske õhu käes ka mitte. Aga telgis läheb hingamine raskeks ja palavus ja jahedus kordamööda teevad une äärmiselt rahutuks. Ja sealt ka painajad...

Täna nägin unes, et ma olin läinud jälle Rohelise Erakonna Üldkoosolekule. Üldkoosolek toimus kusagil Nõmmel. Sisse astudes tuli mulle meelde, et ma sealt kolm aastat tagasi välja astusin. Otsustasin siis võimalikult nähtamatuks jääda ja taha pinki istuda. Seal ootas mind ees mu vana koolivend ja kunagine pikaaegne sõber (kel küll päiselus rohelistega midagi pistmist polnud). Ja siis algas - Valdur Lahtvee tuli lavale ja esimese asjana põrutas oma kõuehäälega, et see siin pole erakonna välistele tegelastele. Oli ta siis juba mind märganud. Tegin et tulema sain. Keegi vist korraldas hääletuse kaa, et kas ma võin jääda - jäin selgelt kaotajaks...

Selle unenäo peale viimased kilomeetrid Ostrova poole möödusid meenutades vanu erakonna aegu. Mõeldes, et kui sellest kunagi raamat kirjutada - võibolla isegi kahasse kellegagi, kes oli tesiselpool rindejoont ... Et kas see võiks pakkuda kellegile huvi. Kas keegi suudaks sealt välja lugeda omad õpetussõnad, mida kogu seal erakonnas toimuv farss andis. Või saakski kirja vaid hulk peidetud dogmasid .. Salatarkusi mis mõistevad vaid neile, kes selle tee ühes läbi käisid. Ja teistele oleks see veel vaid üks lugu ebaõnnestumisest...

Neid mõtteid heietades jõudsingi Obinitsasse, kus selgus ka üks erakonnalise unenäo võimalik põhjus. Erakonna roosilistel kuudel.. Kord kunagi neli aastat tagasi - olime siinsamas Setumaal loomas Rohelise Erakonna Võrumaa piirkonda. Siinsamas Obinitsas, veel enne lahkumist, vaatasime valmivat kunsti ja käsitöö maja... See maja on vahepeal arenenud. Palju uusi pilte. Merka ja veel tüdrukuid käsitöötamas . Kusagil üks Setu neiu diivanil tukkumas. Pulga Jaan maki pealt laulmas. Selline soe maja ühele rännulisele. Evar ei mäletanud mind enam .. Rääkisin talle oma unenäo ära.. Lubas temagi õhtul pittu tulla. Ja minagi pärast lühikest peatust taas edasi.

Ja nüüd kohal... Kell kolm ja peo ettevalmistused käivad täie hooga...

Naljakas. Peoplatsi peal sain just ilusasti kokku veel ühe erakonna tegelasega.. Just sealt teiseltpoolt rindejoont. Mõtlesin temapeale üksjagu neid viimaseid kilomeetreid tammudes. Mõtte jõud tõi ta kohale? Või mõtlesin, kuna ta oli tulemas? Mis on põhjus, mis tagajärg? Mis on juhus ja mis on märk?

Pidu läbi

Tore festival see Ostrova festival. Müts maha ja kiitus korraldajale. Selle imetoreda muusika ja veel eriliselt selle ukumatult hea sauna eest, kus väsind rändaja sai endale kogutud higi ja vere taas maha pesta. Elagu Ostrova.

Viimane etapp - šamaani tee algkursus

Reis, mida see reisipäevik katab lõppeb siis viimase etapiga - šamaani tee algkursus. Puhkusenädal kestab veel ja tööle tagasi pöörduma ei pea. Aga see juba kõik teine jutt ja ei mahu selle reisipäeviku tervikusse.

Need readki on kirjutatud Folgi värava taga Tegelaste toa terassi peal. Miks alles nüüd? - šamaanilaagri lõpu ringis andsin ma ausa vastuse- ma pean seda kõike veel natuke analüüsima, et saada aru, kas see minu maailma mahub. Pean tunnistama, et need paar möödunud päeva on aidanud selle laagri maailma ja minu maailma üksteisele lähemale tuua. Esialgsed vaated ja järeldused ei pruugi olla kõige puhtamad.

Esialgne tunnetus sellest kõigest käis vastu sellele, mida ma olin õppinud meditatsioonist. Maailma jõud peitub selle maailma lihtsuses. Aga siiski liiglihtne tundus see šamaani tee, mida Mikk Sarv presenteeris. Pikali, käed tasku ja rännakule. Ilma pikema sissejuhatuseta. Aga ettevalmistus? aga meditatiivne seisund? Kohe rooli ja minema.. Liiga lihtsalt ja käsu peale tulid ka kõigil osalejatel need lood kohumisest nii all kui pealilmas igasugu tegelastega. Kõik see tundus toimuvat mitte just eriti sügavates kihtides - vaid seal kusagil teadvuse kihtides — alateadvust vaid ehk kergelt puudutades. Liiga eneseabiraamatu vastuste sarnased olid ka vastused, mida saadi. Soovmõtlemine? Ma ei tea. Eks iga osaleja teab ise oma kogemust ja nägemust, et kuidas jõuti sinna kuhu jõuti. Mul omal nii lihtsalt asjad ei kulgenud. Väike trotslik meel mu sees keelas endale igasugu loomi ettekujutamast ja otsisin kontakti oma alteadvuse sfääridega. Need peaasjalikult olid mõtted, mis kursuselt lahkudes olid .. Et kontakt seni õpituga puudus.

Aga... Hiljem analüüsides ja mõeldes... Alljärgnev ei pretendeeri mingile tõele, ega ka tegelikult ei ole see katse seletada šamaanluse toimemehhanisme. See on lihtsalt üks hüpotees, mis võimaldab toimunul suhestuda mul siiani väljakujunenud maailma mudeliga. Kindlasti see edasistel reisidel muutub.. Kindlasti täieneb..

Need šamaani rännakud toimuvad pikali.. Mis tundus mulle vastoluna meditatsiooni maailmaga seoseid otsides. Aga ilmselt otsitaksegi sidet erinevate seisunitega. Meditatsioon lamades asendis lõppeb liiga lihtsalt unega. Meditatiivne seisund on miski, mis vajab õppimist. Aga selili unenägudesse minemine õppimist ei vaja - see on meil selge juba imikuna. Ka unenägude mailm on meile kõigile tuttav. Ja tõepoolest kohtuda unenäos oma alteadvusega - pole ju eriti keeruline. Trumm taustal ei ole mitte abivägi meditatiivsesse seisundisse jõudmiseks.. Vaid heli, mis sind unes reaalsusega endiselt kontaktis laseb hoida. Võimaldab mäletada .. ja mingil määral juhtida unenägu. Ja mingid pildid tulevad - kellel rännak, kellel pildid. Ilmselt sõltub see paljudest aspektidest. Mul seekord vaid pildid - aga oma unenägudele mõeldes olen kindel, et rännak - selline järjestikuline liikumine - pole kaugeltki midagi võimatut. Nüüd muidugi küsimus, et kas see, mis juhtub unenäos - seal trummi abiga ärkveloleku piiril - kas see on kuidagi tähenduslikum või lihtsamini seletatav, kui tavalised unenäod.Konkreetsed küsimused, lühike periood, see kõik võiks ju seda lihtsustada. Ma ei tea, kuidas sellega on. Fakt on see, et pärast neid rännakuid juhtus korra päris maailmas midagi väga kummalist, mis võis olla ka muidugi kokkusattumus. Pluss paar nägemust - mis võb olla reaalsusega kuidagi suhestatud. Eks aeg anna arutust, kas on tegemist juhustega või hargneb siit mingi teine - täiesti esoteeriline tee...

Igatahes siin Viljandis - siin päris maailmas tehtud rännak - viis mind vanade raamaute leti juure, kus kutsus mind paar raamatut. Vaatame, mis on nende sisu ja kuhu viivad need rännakud edasi. Kas ühe naisterahva poolt mulle kaasa-antud bengaali Tiiger väeloomana annab mulle jõudu edasi minna. Või lähen ma tõesti kusagile Indiasse seda tiigrit otsima ja küsima, mis tal öelda on.

Maailm on kummaline ja täis kummalisi pöördeid. Kohtumiseni järgmistes lugudes....