Kas üksi metsas hirmus ei ole? See kuulub ilmselt juba korduma kippuvate küsimuste rubriiki. Üksi metsas telgis - iga hääl moondub kellegi liikumiseks ja päris kindlasti keegi ka kusagil liigub. Oma ihuliikmed vastu telgi krabisevat riiet ja kostub nagu oleks keegi just astunud telgist mööda ja hakkab kohe kohe vaiasid maast tirima. Aga tegelikult ei ole hirmus. Hääled, telgi umbsus, väsimus, ebatasane küljealune - kõik see tekitab tunde, et magama jääda pea võimatu. Väsimus ei luba ka keskendunult raamatut lugeda ja uni saabub alles kahe paiku. Aga see pole hirm. Kui mõistusega võtta - ega siin suurt kedagi midagi karta pole. Pole ammu lugenud uudist, et hunt või karu täiskasvanud mehe maha oleks murdnud. Vanasti ju hunti kardeti.. Kas tänapäeva hundid on puust ja ei julge enam inimese ligi tikkuda? Või on muud kergemat ja maitsvamat saaki niivõrd külluses, et sellist jama lihtsalt ei viitsita süüa..? Kes teab. Aga suurimateks hirmudeks peakski olme just need ohud, mis elu võtavad - surmahirm. Aga, mis on surmahirm ... puhas ahnus elada kauem, kui sulle tegelikult aastaid on antud... Ei, hirmu ei ole..
Küll aga on ebameeldivusi. Suurimaks neist hommikune asjade pakkimine. Õhtul on kõik asjad visatud kus juhtub.. kõik tuleb telgist välja kraamida.. Telk kokku. Ruumi on nagu ikka - vähem, kui asju. Suur sahkendamine. Kõige selle keskel ühe hommikusöögi tegemine on kõige väiksem mure. Kõik kokku see hommikune uimane sagimine ikka oma paar tundi võtab .. Liiga palju sai toitu kaasa .. kõikide konservide ja pakkidega jändamine viskab üle. Peaks rohkem sööma, oleks vähem muret.
Ikkagi tundub see matk olevat suures osas töö.. Hambad ristis nagu eluski surud üksinda järgmist kümmet kilomeetrit lõpu poole. Palju sa märgata viitsid? Palju üldse sellist märgata on, mida teepealt endaga kaasa korjata? Tundub veidi nagu töö. Ainult, et kindel siht on ees - tööl ja elus see siht nagu puudu. Surud samamoodi üksi, aga kuhu see kõik välja peaks jõudma, sa ei tea... Naljakas, et kui oleks siht - Kui oleks elus siht jõuda Ostrovasse.. Ei jätkaks ma ju ometi jala. Elus kasutaks eesmärgini jõudmiseks lihtsamaid võimalusi - otsiks bussi, rongi, hääletaks ... ja oleks paari tunni pärast kohal... Ja siis jälle sihitu...
Kirjutatud Mammaste spordikeskuses. Sajab äikesevihma. Vihma lõpu ootuses... Veidi aega tagasi jõudis mulle kook ja tee ja kommid. Ning lõpuks sain ka veevarud täiendatud. Suured tänud Põlvamaa haldjatele, kes teelise eest hoolt kannavad..
No comments:
Post a Comment