Kataloonia 2022

Maailm on jälle kõik teistpidi. Viimatisest töötust maailmarändurist on tänaseks saanud taas viks ja viisakas kõrgepalgaline itimees. Üksinda kondamise asemel on seekord taas sihiks basseinid, hotellid, lõubustuspargid - ja muidugi koos kogu perega. Tegelikult oli plaanis reisi algus veel suurema seltskonnaga, aga majandusolukord ja eelkõige tuulerõuged tegid oma töö ja reisi alustame vaid oma tavapärase neljaliikmelise seltskonnaga. Sihiks siis Kataloonia rannad, võibolla natuke ka mäed.

Reis kuni Barcelona lennujaamani kulges peaaegu ilusasti. Tallinna lennuk hilines tunnikese - aga kuna järgmise lennu puhver oli piisav - polnud sellest muret. Swiss Airi lennukid tunduvad Ryanairiga võrreldes luksuslikumad. Mugavamad istmed, vesi, shokolaad, kõige pisemale ka mänguasju. Aga ikka jääb küsimus, et kui palju inimesed on valmis enda inimesena tundmise eest rohkem maksma? Tavaliselt mitte eriti. Eks isegi saab otsitud alati pigeb odavamat kui mugavamat liikumisviisi. 

Tõelised mured hakkasid aga pihta Barcelona lennujaamas ja autorendiga. Mustad pilved hakkasid kogunema alates vautcheri saamisest, mis süüdimatult teavitas, et auto on tellitud 22:45 ja autorendi kontor suletakse 21:00. Kontaktivõtmine rentijatega e-maili ja telefoni teel ebaõnnestusid. Kahtlus, kas me ikka leiame oma auto, oli õhus. Ja nii läkski.. Kontori uksel oli vaid väga keeruline orienteerumismängu juhend kuidas leida parkimisplatsilt autorendifirma kontor. 

Seda järgides jõudsime .. Ei kusagile. Ühel momendil sai mööda parkisimaja juhendi järgi uste ostsimisest villand ja kasutades oma mõistust, mitte juhendit - leidsin otsitu. Muidugi suletuna. Ja siis me olimegi nõutult keskööl lennujaamas võimalusi kaalumas: kas osta esimeseseks ööks kusagil lähedal hotell või leida võimalus sõita Salou'sse, kus hotell juba ootamas. Autorendifirmad üheks päevaks pakkusid oma teenuseid 200 EUR eest. Kusagilt ilmus mingi must taksojuht, kes lubas 180 eest Salousse viia. Mõtlemispausi ajal langes hind 160-ni. Viimaks sai ikka üle vaadatud ka ametlikud takso hinnad - ja kusagil öösel kahe paiku (Eesti aja järgi kolm) olimegi oma hotelli ukse taga 170 EUR vaesemana. 

Hommikul võttis viimaks autorendifirma kõne vastu. Autot ei pakutud. Kästi pöörduda vahendusfirma poole. Kokkuvõtteks sai pöördutud igale poole - Kirjalikult autorendifirmasse, vahendajasse, Wizz airi ja LHV kindlustusse. Ainus kes kiiresti vastas oli LHV kindlustus. Väike lootus veel on, et kogu summat + taksoarvet ei pea kuludesse kirjutama.

Ehk siis reis algas närviliselt. Ka järgmisel hommikul jõudsid meieni probleemid kodusest maailmast, mis tekitasid nõutust ja muresid juurde. Aga nagu ikka - kõik kuidagi laheneb. Ja halvimal juhul on kaotatud vaid väike hunnik raha, mille kaotusvalu aastad nurgad maha lihvivad ja jääb alles seikluse maik. 

Llevante rand rand Salou

Esimene asi mis silma hakkab on suurel hulgal erivanuselisi paljaid rindasid. Vaba maailm on jõudnud siia sügavamalt kui Eestisse. Arusaadavadel põhjustel ma oma reispäeviku seda lõiku fotograafiaga ei ehi. Samas tekkib mõte, et sellisel hulgal nii ilusaid noori kui ka veidi närtsinumaid ja ajahambast puretud rindade nägemine võiks ühelt noorelt mehelt võtta kogu selle salapära ja meelteliigutuse, mida üks alasti naise keha võib pakkuda. Mulle, vanale pässile, need vaated niigunii enam olulist ajuergastust ei tekita. Paljad rinnad - see on kindlasti feministlik ja aitab lahti pakkida olulise osa naise kehast kui seksuaalsest objektist. Aga ma pole kindel, kas aseksuaalne naise keha viib meid tegelikult paremasse maailma? Kas avalikustamine sellisel kombel, mis avab kõigile magusaid saladusi, aitab meid? Ilmselt on ikkagi ka minu verre jäänud alles mõned konsevartiivsed verelibled, mis hakkavad töötama, kui seda ilu siin ümberringi vaadelda. 

Salou linn ise on kuidagi tuim. See pidevalt lõõmav päike kõrvetab ja pidurdab ajurakkude intensiivset tööd. Kogu linn jätab veidi mulje nagu zombiparadiisist. Seda muljet võimendab liikumine keskpäeval väiksemates inimtühjades linnades. Ka endal jääb siin mõtlemine üha aeglasemaks ja istudki tuhmi näoga basseini kaldal ja tunned oma veres zombiviiruse uinutavat voogu. 

Jaaniöö

Jaaniööl ei tehta siin mitte tuld vaid pauku. Terve linn on selline nagu meil uusaasta öösel. Tekkib mulje nagu oleks zombilinna jõudnud sõjavägi zombisi likvideerima. Igal hetkel kostub inimeste keskel plahvatusi ja kanget suitsuvingu. Kõikjal tiirlemas sireenidega kiirabiautod ja on pidev oht millegiga pihta saada. Ohutum on hotelli kaitsvate seinade vahel. Niisiis jäi kõik muu kataloonia "huanipäeva" kommetest tabamata. 

Hotellis ootab meid spetsiaalselt kanaarisaartelt kohale sõitnud komödjant, kelle naljad on eee.. nii labased, et mu kaasa on nõus lõpuks nõustuma, et minagi võiks oma labaste ja lamedate naljadega koomikuks hakata - et sellest tegelasest siin käiks ma üle. Väga piinlik oli. ja väike hirm, selle ees, et kutsutaks ka lavale selles paskvillis osalema. Õnneks vähemalt sellest piinast pääsesime. 

PortAdventura

Lõbustuspark peaks olema lõbus. Umbes nii nagu eelmisel suvel Legolandis. Aga siin on särav päike kogu lõbususe ära sulatanud. Veidi karuselle ja kõigi ootus on, et saaks siit päikse käest kuhugile jahedusse ära. Lõunamaa keskpäev pole põhjamaa hingele. Alles eile oldi mossis, et päike ei paistagi. 

Ja see kõik paneb mõtlema, milleks need lõunamaa reisid, kui need kellelegi midagi ei paku. Teismeline elab oma depressiivses eitamise maailmas; perekonnapead vaevavad kodust lõunasse jõudvad mured; Päike tuimestab; ja kõige väiksem ei oska ka endale kogu selles masenduses kohta leida. Küsimust, et "mida järgmiseks?", olen ma küsinud korduvalt ja vastuseks saanud peamiselt täieliku apaatia. Kogu Salou linn näeb välja samasugune. Apaatne, ambitsioonitu. Teadmata kuhu liikuma peaks. Päike tundub, on selle linna ajud kuivatanud ja samamoodi mõjutab ta ka oma külastajaid. Üks külm jäätis alla - loodame, et tuleb energiat veidi.

Inimene harjub kõigega. Ja Legolandi mälestust silmas pidades kahepäevase pileti teine pool leiab siiski kasutust. Kuigi jah, tuleb lapsed seekord poolvägisi ja taksoga linnast kohale viia. Ferrari lõbustuspark tundub kasutajasõbralikum. Saab seista pikas järjekorras majas sees - vähemalt on jahutus. Rahvast on üksjagu vähem. Ja tuju tuleb ka tagasi. Kedagi, kes oleks nõus suurtele ameerikamägedele minna või siis Ferrariga poolde taevasse sõitma, meil seltskonnas ei leidu. Piirdume väiksematele lastele lubatud atraktsioonidega. On lõbusam ja võib peaaegu isegi öelda, et sel päeval jäime rahule. 

Lloret del mar

Nädal möödas. Meid oleme nüüd Lloret de Mar'is ja meid on rohkem. Veel üks inimpõlv on meiega liitunud ja käputäis vahepealseid. Autorendi mured kummitavad endiselt. Ei suuda oma ajus neist lahti lasta. Koos läheneva majandusaasta aruande tähtaja ja mõnede tööteemadega moodustab see ühe meelt häiriva paketi. Hingan sisse sõõmu rannapäikest ja üritan neid unustada. Hiljem jõuavad Eestist kohale sõnumid, mis muudavad väiksed olmemured veel pisemateks ja panevad rohkem mõtlema suuremast pildist; elust ja surmast...  

Lloret del mare tundub mulle elavam kui Salou. Ma ei tea, kas me oleme harjunud juba päiksega. Või on merevee jahenemine toonud kaasa talutava kliima, aga rannas saame juba hakkama ka ilma päiksevarjudeta. Meri on soolane ja kiiresti sügavnev. Rannad kivised. Restoranid olemas ja kõhu saab täis. Laisk ja pretentsioonitu; terve nädal. 

Saan ka läbi loetud kaasavõetud paksu "Kataloonia raamatu" Carlos Ruiz Zafoni "Tuule Varju", mis väidetavalt peaks olema "Sada aastat üksilduse" ja Don Quiote järel müügiedult Hispaaniakeelsetest raamatutest kolmandal kohal. Raamat on paks, hästi ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Aga tundub ka see mulle natuke liiga prentensioonitu. Žanrilt krimiromaan, kus lahendatakse mineviku müsteeriume. Sügavaid teemasid on, aga liiga sügavale ei minda. Hea ajaviite lugemine.

Muidugi sai sel reisil ka juuksuris käidud. Rahulikult, pretentsioonitult, töökojas kus lõikajaks ilmselt Põhja-Aafrika päritolu meesjuuksur.  

Kataloonia omapärad

Mida siin siis on üllatavat ja teisiti? 

WC kultuur on siin üsna erinev. Enamustel tualettidel puudub lukk. Nii kaheksale inimesel mõeldud apartmenthotellis kui ka autorendifirmas. Ma isegi ei tea mida sellest järeldada. Kas siis tõesti need tegevused ei kvalifitseeru konfidentsiaalseks siin maal? Või on siin mingid muud rituaalid juhuks, kui keegi kogemata kedagist potipealt avastab? Jääb teadmata.. Üllatuskohtumisi õnneks õnnestub vältida. 

Teine tualetikultuuri eripära on tõsine tualettpaberi kokkuhoid. Kaheksale inimesele antakse kuueks päevaks üks kõige odavam rull tualettpaberit. Edasi pead sa iga järgnevat eraldi lunima minema ja hotelli enda varud on ka pidevalt lõppenud. Ei see ei ole ühe hotelli probleem - sama teema oli mõlemas korterhotellis, kus reisil viibimisime. Seega statistiline valim adekvaatne ja probleemi katvus 100%. Probleemist on õnneks vabad AirBnB öömajad. 

Põhjamaalasele arusaamatu tegevus käib siin valgusfooridega. Kui autoteel on jalakäijate ülepääs, siis autodele on fooris kolm võimalust: roheline, punane ja vilkuv kollane. Esimese kahega on kõik selge. Vilkuva kollase tähendus on arusaamatu. Kindel on, et see ei ole signaal, et kohe varsti läheb punaseks või roheliseks. Kollane võib vilkuda mitmeid minuteid. Kõik autod sellega liiguvad ja samal ajal võib jalakäiate fooris olla nii punane kui ka roheline tuli. Ei saa aru. Siiani õnneks kedagi alla pole ajanud ja ka ise oleme allajäämisest suutnud ennast eemal hoida.

Üks põnev ja arusaamatu teema on ka majade korruste kokku lugemine. See, et majade korruseid hakatakse lugema teisest ja all on "ground floor", on maailmas üsna tavapärane. Aga siin on maju, kus numbrite lugemine hakkab neljandast korrusest. Esimesed kolm on täistatud erinevate tähtedega. Selle praktiline väärtus ja mõte jäi mulle arusaamatuks. Aga meie Barcelona kolmanda korruse korterisse oli päris hulk aega ronimist.  

Kataloonia iseseisvuspüüdlustest ei hakka tänavatel just liiga palju silma. Vaid paaris kohas nägin seintel ja asfaltil sõnumeid, mis nõudsid poliitvangide vabastamist.

Barcelona

Oleme linnas, mille peamine väärtus tundub olevat 20 sajandi alguse arhitektuur. Gaudi nimi käib pidevalt kõrvust läbi. Räägib temast nii Tripadvisor, kui ka mu oma naine, kes kangesti ta maju näha tahab. Oluliseim ja suurim neist "Sagrada Familia" kirik on oma veel pooliku ehitusega meie ees.

Wikipedia annab teada, et tegemist on suurima praegu käiva kirikuehituse projektiga maailmas. Ja see käimasolemine on toimunud juba üle saja aasta. Sel kümnendil peaks siis lõpuni valmima. Vahepeal eelmise sajandi kolmekümnendatel on anarhistid korra sellele majale ka tule otsa pannud - aga ehitus jätkub. Maja on suur ja ilus - arhitektuurisõpradele palju pakkuv. Mina oskan näha siin vaid järjekordselt mammona altarit, kus jumalatele on jäetud parimal juhul kõrvalkambrid. Ma ei tea mis tunnetega Gaudi seda maja ehitama hakkas, aga ma usun, et ta hoidis südames austust jumala vastu ja soovi teda teenida. Täna näen ma lihtsalt suurt maja, mida müüakse turistidele vaatamiseks suure raha eest. Gaudi on siin kirikus suurem jumal kui Jeesus, Neitsi maarja, kõik evangelistid ja jüngrid kokku (kellest igaühele on Gaudi ühe torni pühendanud). Kirikust on tänaseks saanud maja maja pärast. 

Teisiti oli Gaudi kaasaegse Montaner-i projekteeritud Barcelona haiglaga (Hospital de Sant Pau). Ka sellest on saanud tänaseks kalli külastuhinnaga turismiobjekt. Aga seal olid kunagi ka päriselt haiged ja tegu oli ainsa avaliku Barcelona haiglaga. Ja ka nüüd leiab see kompleks üha rohkem ka muud kasutust - koolituse ja seminaride keskusena. Tõenäoliselt on ka Sagrada Familias oma teenistused ja oma kogukond, kes sissepääsemise eest 30 EUR ei maksa. Aga argipäeval on need varjus. Sama on ka teistel kuulsatel linna kirikutel - aga neil on pikem ajalugu ja nad on vähemalt olnud kunagi midagi rohkemat kui turismiobjektid ja loodetavasti imanud endasse vaimsust, mida nüüd pahaaimatutele külalistele tagasi peegeldada. 

Güelli park - Gaudi teine suurteos - oli planeeritud praktilisemana, jõukamate inimeste elamukvartaliks. Maju parki jõuti ehitada vaid mõned, aga ka park iseenesest tundub ka ühes tänapäevases linnas olevat üsna praktiline. Park on mäe otsas, kust avaneb hea vaade üle kogu Barcelona kuni mereni. Samas mäkke ronimine ise väsitab juba piisavalt, et kauaks sinna jääda ei saa. Taas mäest alla õhtusöögile, rohkem ühe päevaga ei jõua. Edasi ootab öine lennujaam ja kodu.    

Tripadvisori parimad palad Kataloonias

Ka seekord oli meie peamiseks reisikonsultandiks Tripadvisor. "Things to do in Catalonia" listist sai läbi käidud terve esikümme. Natuke ka kõrvale võetud ilusaid kohtasid, mis tihtipale esinumbritele ära tegid. Kiire ülevaade siis käidust ja nähtust. 

Esimestest nimekirjas - Sagrada Familia Barcelonas ja lõbustuspark PortAventurast oli juba eelnevalt juttu. 

5. Oli Llevanti beach ja 9. Fnals beach Lloret del maris - ehk siis rannad Kataloonias. Nendes ka juba küllalt räägitud. 

Edasi:

3. Jardines de Santa Clotilde. Kellel eriline soov ilusas hoolitsetus aias kõndimise eest 6 EUR maksta, saab oma elamuse kindlasti kätte. 

4. Valgustusega purskkaevud Salous. Ilusad. Nagu ka paljudes muudes maailma linnades. 

6. Pont del Diable - ilus Roomaaegne Adveduct. Rahulik ja tasuta. Soovitan. 

7. Girona müüripealne ja 8. Girona katedraal. Girona Rahulik vanalinn, ja üllatavalt vähe inimesi. See linna suvine keskpäevane loidus mulle meeldis. Katedraal muidugi samuti sarnane tuhadete vanade kirikutega, aga polnud hullu. Ilus vanalinn, kus veeta üks päev müüride vahel rändamas. 

10. Parc Natural dels Algumalls de l'Emporada - binokkel kaasa ja linde vaatama. Mul binokkel koju jäi - aga ikkagi mõnus jalutuskäik mereni - kiire suplus ja tagasi. Hea matk kus lindude keskel omaette mõtiskleda. Sellel retkel käisin oma vabal päeval - üksinda reisimise päeval. 

Matku sai tehtud veel paar tükki, mis kõik olid täidetud ilusate vaadete ja loodusega: 

Ermita Mare de Deu de la Roca - mitte kaugel Miami beachist kirik mäepeal. Kirik ise muidugi suurt midagi väärt, aga tore kiviste mägede peal ronimine koos vaadetega garanteeritud:

Cana Pona Ttossa del mare lähedal, kuhu saab kõndida mööda paarikilomeetrist rada. Veel natuke oleks viinud, meid ka Cala Pola-ni, mis tripadvisori meelest palju kõrgemalt hinnatud. Aga kellaaeg ja kaasasolev kuueaastane lõpetasid seekord meie mereäärse matka lahesopikohvikus koos väikse ujumise ja puuviljajoogiga.