Barcelona

Oleme linnas, mille peamine väärtus tundub olevat 20 sajandi alguse arhitektuur. Gaudi nimi käib pidevalt kõrvust läbi. Räägib temast nii Tripadvisor, kui ka mu oma naine, kes kangesti ta maju näha tahab. Oluliseim ja suurim neist "Sagrada Familia" kirik on oma veel pooliku ehitusega meie ees.

Wikipedia annab teada, et tegemist on suurima praegu käiva kirikuehituse projektiga maailmas. Ja see käimasolemine on toimunud juba üle saja aasta. Sel kümnendil peaks siis lõpuni valmima. Vahepeal eelmise sajandi kolmekümnendatel on anarhistid korra sellele majale ka tule otsa pannud - aga ehitus jätkub. Maja on suur ja ilus - arhitektuurisõpradele palju pakkuv. Mina oskan näha siin vaid järjekordselt mammona altarit, kus jumalatele on jäetud parimal juhul kõrvalkambrid. Ma ei tea mis tunnetega Gaudi seda maja ehitama hakkas, aga ma usun, et ta hoidis südames austust jumala vastu ja soovi teda teenida. Täna näen ma lihtsalt suurt maja, mida müüakse turistidele vaatamiseks suure raha eest. Gaudi on siin kirikus suurem jumal kui Jeesus, Neitsi maarja, kõik evangelistid ja jüngrid kokku (kellest igaühele on Gaudi ühe torni pühendanud). Kirikust on tänaseks saanud maja maja pärast. 

Teisiti oli Gaudi kaasaegse Montaner-i projekteeritud Barcelona haiglaga (Hospital de Sant Pau). Ka sellest on saanud tänaseks kalli külastuhinnaga turismiobjekt. Aga seal olid kunagi ka päriselt haiged ja tegu oli ainsa avaliku Barcelona haiglaga. Ja ka nüüd leiab see kompleks üha rohkem ka muud kasutust - koolituse ja seminaride keskusena. Tõenäoliselt on ka Sagrada Familias oma teenistused ja oma kogukond, kes sissepääsemise eest 30 EUR ei maksa. Aga argipäeval on need varjus. Sama on ka teistel kuulsatel linna kirikutel - aga neil on pikem ajalugu ja nad on vähemalt olnud kunagi midagi rohkemat kui turismiobjektid ja loodetavasti imanud endasse vaimsust, mida nüüd pahaaimatutele külalistele tagasi peegeldada. 

Güelli park - Gaudi teine suurteos - oli planeeritud praktilisemana, jõukamate inimeste elamukvartaliks. Maju parki jõuti ehitada vaid mõned, aga ka park iseenesest tundub ka ühes tänapäevases linnas olevat üsna praktiline. Park on mäe otsas, kust avaneb hea vaade üle kogu Barcelona kuni mereni. Samas mäkke ronimine ise väsitab juba piisavalt, et kauaks sinna jääda ei saa. Taas mäest alla õhtusöögile, rohkem ühe päevaga ei jõua. Edasi ootab öine lennujaam ja kodu.