Nädal möödas. Meid oleme nüüd Lloret de Mar'is ja meid on rohkem. Veel üks inimpõlv on meiega liitunud ja käputäis vahepealseid. Autorendi mured kummitavad endiselt. Ei suuda oma ajus neist lahti lasta. Koos läheneva majandusaasta aruande tähtaja ja mõnede tööteemadega moodustab see ühe meelt häiriva paketi. Hingan sisse sõõmu rannapäikest ja üritan neid unustada. Hiljem jõuavad Eestist kohale sõnumid, mis muudavad väiksed olmemured veel pisemateks ja panevad rohkem mõtlema suuremast pildist; elust ja surmast...
Lloret del mare tundub mulle elavam kui Salou. Ma ei tea, kas me oleme harjunud juba päiksega. Või on merevee jahenemine toonud kaasa talutava kliima, aga rannas saame juba hakkama ka ilma päiksevarjudeta. Meri on soolane ja kiiresti sügavnev. Rannad kivised. Restoranid olemas ja kõhu saab täis. Laisk ja pretentsioonitu; terve nädal.
Saan ka läbi loetud kaasavõetud paksu "Kataloonia raamatu" Carlos Ruiz Zafoni "Tuule Varju", mis väidetavalt peaks olema "Sada aastat üksilduse" ja Don Quiote järel müügiedult Hispaaniakeelsetest raamatutest kolmandal kohal. Raamat on paks, hästi ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Aga tundub ka see mulle natuke liiga prentensioonitu. Žanrilt krimiromaan, kus lahendatakse mineviku müsteeriume. Sügavaid teemasid on, aga liiga sügavale ei minda. Hea ajaviite lugemine.
Muidugi sai sel reisil ka juuksuris käidud. Rahulikult, pretentsioonitult, töökojas kus lõikajaks ilmselt Põhja-Aafrika päritolu meesjuuksur.
No comments:
Post a Comment