Maailm on jälle kõik teistpidi. Viimatisest töötust maailmarändurist on tänaseks saanud taas viks ja viisakas kõrgepalgaline itimees. Üksinda kondamise asemel on seekord taas sihiks basseinid, hotellid, lõubustuspargid - ja muidugi koos kogu perega. Tegelikult oli plaanis reisi algus veel suurema seltskonnaga, aga majandusolukord ja eelkõige tuulerõuged tegid oma töö ja reisi alustame vaid oma tavapärase neljaliikmelise seltskonnaga. Sihiks siis Kataloonia rannad, võibolla natuke ka mäed.
Reis kuni Barcelona lennujaamani kulges peaaegu ilusasti. Tallinna lennuk hilines tunnikese - aga kuna järgmise lennu puhver oli piisav - polnud sellest muret. Swiss Airi lennukid tunduvad Ryanairiga võrreldes luksuslikumad. Mugavamad istmed, vesi, shokolaad, kõige pisemale ka mänguasju. Aga ikka jääb küsimus, et kui palju inimesed on valmis enda inimesena tundmise eest rohkem maksma? Tavaliselt mitte eriti. Eks isegi saab otsitud alati pigeb odavamat kui mugavamat liikumisviisi.
Tõelised mured hakkasid aga pihta Barcelona lennujaamas ja autorendiga. Mustad pilved hakkasid kogunema alates vautcheri saamisest, mis süüdimatult teavitas, et auto on tellitud 22:45 ja autorendi kontor suletakse 21:00. Kontaktivõtmine rentijatega e-maili ja telefoni teel ebaõnnestusid. Kahtlus, kas me ikka leiame oma auto, oli õhus. Ja nii läkski.. Kontori uksel oli vaid väga keeruline orienteerumismängu juhend kuidas leida parkimisplatsilt autorendifirma kontor.
Seda järgides jõudsime .. Ei kusagile. Ühel momendil sai mööda parkisimaja juhendi järgi uste ostsimisest villand ja kasutades oma mõistust, mitte juhendit - leidsin otsitu. Muidugi suletuna. Ja siis me olimegi nõutult keskööl lennujaamas võimalusi kaalumas: kas osta esimeseseks ööks kusagil lähedal hotell või leida võimalus sõita Salou'sse, kus hotell juba ootamas. Autorendifirmad üheks päevaks pakkusid oma teenuseid 200 EUR eest. Kusagilt ilmus mingi must taksojuht, kes lubas 180 eest Salousse viia. Mõtlemispausi ajal langes hind 160-ni. Viimaks sai ikka üle vaadatud ka ametlikud takso hinnad - ja kusagil öösel kahe paiku (Eesti aja järgi kolm) olimegi oma hotelli ukse taga 170 EUR vaesemana.
Hommikul võttis viimaks autorendifirma kõne vastu. Autot ei pakutud. Kästi pöörduda vahendusfirma poole. Kokkuvõtteks sai pöördutud igale poole - Kirjalikult autorendifirmasse, vahendajasse, Wizz airi ja LHV kindlustusse. Ainus kes kiiresti vastas oli LHV kindlustus. Väike lootus veel on, et kogu summat + taksoarvet ei pea kuludesse kirjutama.
Ehk siis reis algas närviliselt. Ka järgmisel hommikul jõudsid meieni probleemid kodusest maailmast, mis tekitasid nõutust ja muresid juurde. Aga nagu ikka - kõik kuidagi laheneb. Ja halvimal juhul on kaotatud vaid väike hunnik raha, mille kaotusvalu aastad nurgad maha lihvivad ja jääb alles seikluse maik.
No comments:
Post a Comment