Linnu teine lend

Külm kevad. Ja lennuk mis viib meid taas suvve. Olimegi kauaks jäänud. Tunnen oma süüd selle külma kevade pärast. Just nüüd, kui minek, jõudis ka soe kevad kodumaale. Liiga hilja see aasta.. Miski kümme päeva varem oleks pidanud. Oleks ka kirsid ehk Eestis õigel ajal õitsema puhkenud.

Kertu paistis ka minekut ootavat. Koduhoov talle selgelt liiga väikeseks on jäänud ja kange kihk kõrvaltänavasse autosid vaatama.. Ei jõudnud teda enam ka jõuga kinni hoida.. Ja seepärast siis nüüd veel kaugemale.. Külm on...Kertul ka ilmselt. Lennujaama radiaatorist oli tal igal juhul kindel veendumus, et see peab olema maksimumi peale keeratud.

Türgi lennujaam tundub olevat just paraja suurusega mänguväljak, kus saab teha selliseid paraja pikkusega ja põnevaid rännakuid. Ja leida uusi sõpru. Ühele üheaastasele on see Türgis maailma kõige lihtsam ülesanne. Kõik on lapsega suheldes väga vahetud. Lennukis ükski tädi ei suutnud last näppimata mööda minna. Ainult lennujaamaametnikud - vat neil ei liigu näos ükski lihas, kui kena blond neiu nende oma valitud muusika saatel väikese tantsushow korraldab....

Rumeenia ootab.

Seitse Vaprat

Teate ju seda ühe Jaapanlase filmi kus seitse palgasõdurit kaitsevad küla pahade eest. Ja millest üks ameeriklane kunagi uusversiooni tegi. Ja millest üks teine ameeriklane veel mõned aastad tagasi veel uuema versiooni tegi. Ühesõnaga film, mida ma lennukis teel Türki vaatasin. Kodus sai just lõpetatud raamat, kus Hiina sõjakunsti strateegiaid käsitleti. Vot selle filmi strateegia - see on täpselt vastupidine neile Hiina strateegiatele. Keskendumine lahingule, mitte eesmärgile. Heroiline lahendus koos ellujääjate (ja surnute) ülistamisega - kuigi mitusada inimest surma ja kaitstav linn sisuliselt sõelapõhjaks sai. Ehk oleks võinud lahingut pidada nii, et lahingut ei olekski toimunud? Ära kasutades olukorda ja vastase nõrkusi. Pidada lahingut lahingut pidamata. Hakata pidama lahingut, kui võit juba ammu otsustatud. No aga siis ei oleks muidugi ka heroilist juttu suuri sangareid.

Ja siin kohal tahaks tervitada neid sõdureid, kes kulisside taga lahinguteta sõda peavad ja kunagi kangelase aupaistet ei saa.

Rumeenia Autorent

Uhh. See on keeruline. Tundub, et ma ka nüüd seda korra läbi teinuna, ei suuda lugejale ühtki mõistlikku soovitust anda, et kuidas ja mida teha. Rendi hinnad algavad paarist eurost päev.. Ja Internet täis ka kirjeldusi, kuidas need paarieuromehed sulle pideval kotti pähe üritavad tõmmata. Tegelikult ei leia vist üldse ühtegi autorendifirmat, mille kohta keegi pole kusagile väga kurja arvustust kirjutanud. Lõpuks lõin käega ja läksin rahvusvaheliste firmade juurde. Nüüd on meil üks üsna sportlik, suur ja peaaegu uus Opel. Hind 9 päeva eest veidi peale 200 Eurot. Ei õnnestunud esialgne plaan, et Rumeenias peaks Daciaga kindlasti sõitma ..

Aga ka suurtel firmadel on lepingutes omad peenikese kirjaga kirjutatud read. Ja infot kindlustuse ja deposiitide kohta jagavad nad väga peidetult (kuni see deposiit maha võetakse). Nüüd siis sõidame ja palvetame, et auto ühte tükki jääks ..

Ja et kas keegi seletab ära, et kui rentida 30 000 EUR-ne auto, siis selle nädala rent on nii 150 EUR. Ja kui rentida 100 EURone (no tegelikult oleks selle järelturuväärtus nii 5 Eurot kui sedagi) turvatool, siis selle rent on 35 EUR. Kuidagi väga ebaproportsionaalne tundub.

Otsides Õhutrammi

Rumeenia kolmas päev ja eesmärk jõuda mäkke. siin Sinaias üksi olles oleks mul juba kott seljas ja mäeotsas paistva risti poole teel. Aga ajad teised; nii et sõidame ringi ja otsime mägede trammi, mis meid kõrgemale viiks. Busteni oma ei toimi - korraline remont enne hooaega. Sinaia omad toimivad - aga kahjuks vaid poole mäe peale. Vaade on. Restoran, kus hinnad eesti päevaprae tasemel - olemas. Sööme kõhud täis ja taas alla. Kohalikud toidud siinkandis sisaldavad väga ohtral määral liha. Niiet lausa raske on. Ohverdame Dracula lossi Musta Mere kasuks ja edasi Bukaresti poole teele..

Bukarest

Minu eelarvamuses on Rumeenia see Euroopa liidu vaesem liikmesriik. Riik, mis ei peaks üldse ehk liidu liige olema - kuna liiga mahajäänud ja vaene. See mida ma näen tembeldab selle eelarvamuse müüdiks. Väljast näeb riik välja nagu riik ikka. Majad, inimesed sees. Autod ja väga palju neid. Bukarest ise on vaata et igav. Kõik on nagu olemas, aga nigu hing jääb puudu. Vanalinnas pole raekoja platsi sarnast väljakut. Võibolla see iseloomustabki seda linna. Et selline õhuruum oleks nagu puudu. Seda tunnet võimendavad kõikjal neljas reas parkivad autod. Ehk siis hea näide mida toob kaasa tasuta parkimine suurlinnas - täielik kaos. Meil vedas. saime üsna kogemata ära pargitud otse hotelli ette.

Autosid on palju, kohaselt Euroopa liidu suuruselt kuuendale linnale (Pärast Londoni lahkumist viies). See kusjuures ikka üllatus minu jaoks. London, Berliin, Madriid, Rooma, Pariis ja siis kohe Bukarest.. Rumeenia on suur riik. Praegu veel vaevleb post-kommunistlikes probleemides, aga vana Rooma riigi järglasena ta tähtsus Euroopas juba lähikümnenditel kindlasti kasvab.

Taas Mustal Merel

Nüüd siis teisel pool merd Gruusiast vaadatuna. Aga Nagu ka Varssavi tundub ka Must Meri meid alati tervitavat lausvihmaga. Ka siin Mamaias pole veel hooaeg alanud ja kogu kuurort tundub selline väljasurnud ja inimtühi. Mis muidugi ei keela hilisõhtuni olematule publikule kõvahäälselt rannas Kreeka rahvusviise mängimast. Just selline muusika kõlab mu praeguse heietuse taustaks.

Kertule meeldib. No mitte küll kõik - aga nii üleüldiselt tundub, et väga meeldib. Ainult et süüa ei meeldi ja autoga sõita ei meeldi. Ja pärast kõike uut ja põnevat, ja kogu seda tähelepanu, mida kõik möödujad pakuvad sinisilmsele neiule - Magama minna ka ei meeldi. See väsitab.. väga .. Muidugi rohkem Kertu ema, kui mind. Mina korgin minibaarist paar õlut või ühe-eurose veini lahti - ja saan hakkama. Enamuste murede juures ma ema eriti aidata ei saa. Ei aktsepteerita mind siis kui juba nutt lahti.. Vaid magama panna, kui ema näha pole - ma veel mõnikord suudan.

Koju jäi ka hulk rahvast. Kui kassid ära - siis õpivad hiired, kuidas täiskasvanuks saada. Kuidas omavahel hakkama saada. Kuidas vastutada, kui pole kedagi kes vastutuse võtaks...

Mahmudia

Koerte küla. Siin kämpingu õue peal jälgib iga me sammu kolm sõbralikku, aga samas ka üsna näljast koera. Sadamas oli meid tervitama tulnud lausa üheksa koera.

Sõit siia oli üle ühe Doonau mitmest harust, mis Musta merre välja jõuavad. Seal päris Musta mere rannikul on linnad, kuhu saabki vaid paadiga. Omamoodi muust maailmast lõigatud saared. Kertu pärast välistasime võimalused väikeste paatidega Doonau deltat uudistama minna ja suure paadiga kaks korda neli tundi tundus ka liigse piinamisena. Valisime vähima. Selle küla siin, kuhu küll tavaliselt ilmselt laevaga ei tulda.  Vaid meie pärast pidi ka seekord paat oma peatuse tegema. Kes teab - ehk saatus kunagi tagasi toob ja võimaldab jõuda ka päris mere äärde.

Kaubanduskeskus..

.. Lõhnaainete pood. Turvamees märkab Kertut ja läheb täiesti pöördesse. Mis teda nii erutab jääb arusaamatuks. Lihtsalt väikest last peaks siin poes ikka tihedamini näha saama, et seda eriliseks vaatamisväärtuseks pidada... On need Kertu sinised silmad või valge pea? Igatahes kutsub ta elevalt ka müüjannasid imelooma vaatama. Kertu suhtus sellesse tähelepanusse reserveeritult. Veidi ehmunult võttis vastu ta neid põselepatsutusi.

Amara

Kusagil poole tee peal Tulceast Bukaresti paikneb Amara järv. Turistidele ilmselt üsna tundmatu pärl. Ja eks ka meie jõudsime siia just tänu Kertule, kelle autosõidu tahtmised ei luba päevas rohkem kui paari tunnist sõitu - nii et vajasime öömaja koos millegai millega päev veeta - just seal, nende kahe punkti vahepeal. Tripadvisorist antud vähesed hinnangud Amara kohta olid tegelikult ka üsna huvi pakkuvad. Eriti mis olid tegelikult laitvad kommentaarid koha kohta, kus aeg viimased kolmkümmend aastat seisma jäänud on. Päris otseselt sellist nõugukogudeaegset kuurortit me eest ei leidnud. Kergelt maajäetud tunne - seda küll. Ilus ja veidi metsa kasvanud inimtühi suur park. Ujumiskohad, kus ilmselt kunagi tuhanded - nüüd vaid enamasti mõned külapoisid ujumas käivad.  Aga ka uued uhke villa mida ehitati. Ilus ja rahulik hotell. Väga palju linde. Ja see vaade hotelli terrassilt: Seal kust restoran lõppeb - avaneb pidevalt uuenev maastikumaal koos elavate lindude, koerte, lammaste ja kalameestega. Kuna välisturiste pole seal vist kunagi käinud - on inglise keele oskus kohalikel puudulik, aga samas hinnad on rumeeniapärased - hommikusöögiga hotellituba täiesti kobedas hotellis järve kaldal: 27EUR. Õtusöök õlledega kahele restoranis (selliste valgete linadega restoranis) - veidi üle 10 EUR. Ma üldiselt ei mõista kuidas on võimalik söögikohas pakkuda pudelit õlust alla eurose hinnaga - aga ju siis saab.

Nuputasime, et millest selline üksindus ja ära unustamine? Et paari tunni sõidu kaugusel linn kus üle kahe miljoni inimese. Hüpotees, mille suutsime välja mõelda - et pärast kiirtee valmimist Musta Mere äärde, kuhu Bukarestist ka nüüd suurusjärk paari tunni tee, kaotas Amara oma läheduse võlu. Aga kui sattute sinna kanti - vaadake koht ikka üle.. Kui rahu olete otsimas. 

Tagasi Bukarest

 Ja jälle sajab. Suurt muret sellest pole - soe ja katusega Bukaresti veekeskus ootab. Bukaresti termid - kõigile midagi - lastele torud, suurtele palmid ja kokteilid. Soovikorral ka protseduurid.. Rahulik viis päeva veeta. Kui keegi sinna minna soovib - siis teadku, et plätud on kohustuslikud ja kohapeal osta 10 EUR tükk. Või siis -võiböelda, et lätud koti põhjas.. Keegi ei oleks hiljem kontrollinud. Aga igatahes on meil nüüd kummalgi uhiuued plätud. Kertu sai ilma hakkama.

Vihmasele ilmale kohane - on ka teine pool päevast veeta kaubanduskeskuses. Ja nii ongi Rummenia reis pea lõppemas. Auto tagasi anda, magama ja lennukile.

Taas Instabul

Kaks aastat on möödunud kui siin viimati olin. Ja see linn on ikka elavam ja nagu kuidagi tegelik - võrreldes Bukarestide autorohkuse ja väikese rahuliku vanalinnaga - on kõik siin ikka suur ja elav. Aeg linnaga taas tutvuda pole pikk - üks poolik päev lendude vahel. Aga Kertu naudib siin täiega ingli staatust. Siniste silmadega blondiin on kõigi lemmik. Siin ei piirduta vaid näppimisega vaid Kertu on ka fotode staar. Mitmed soovivad pilti. Ja koos Kertuga saaks ka kõhu tasuta täis - apelsinid, pulgakommid, ja isegi tükike jäätist - kõik leiavad sinisilmale hea sõna ja tükikese tähelepanu. Sõbralik ja avatud linn.

Ja must mees mere ääres suveniiri kaupluses. Kertu vaatab hirmunult. "Where Are You From?". Estonia peale saab must mees isegi aru, et väiksel tüdrukul ilmselt elus esimene kord nii lähedalt musta meest näha :) Kiirelt põgenedes polnud aega emmet otsida - sobis seekord ka issi turvaline rüpp.

Rumeeniast

Reis läbi - peaks nüüd ilmselt ka mõned kokkuvõtted tegema. Et siis Rumeenia. Et kas tasub külastada? Meile tundus, et 10 päeva jäi väheks. Suurest riigist vaid väikse jupi suutsime läbida. Ja oli mida vaadata - Meri, Loodus, Külad, Mäed. Kõik on olemas. Tahtmine tagasi tulla - siis kui saab mägedesse veidike ronima. Siis kui see kuulus tee mägede vahel on täiesti lahti ja aega sinna sõitma minna. Kui saab Doonau deltas mereäärde välja sõita. Dracula loss, mis jäi vaatamata - see ehk enam niiväga ei kutsugi. Aga veel - jäi enamus riigist nägemata. Ilmselt ka vaesemad piirkonnad...

Aga kindlasti tasub tulla. Piisavalt lähedal, piisavalt soodne, piisavalt turvaline, piisavalt huvitav.

Rumeenia raamatutest

Üks peatükk veel reisipäevikust puudu. See, kus loetud raamatutest räägitakse. Lihtsalt reisil lapsega on raamatute lugemiseks oluliselt väheb aega ja kaasavõetud raamatud saavad läbi hulka hiljem. Et siis Rumeenia kirjandus. Reisil kaasas Rumeenia meeleolu loomas kaks Rumeenia ramatut. 'Curtea-Veche kuningad' Rumeenia 20 sajandi parimaks teoseks peetud raamat. Teine Norman Manea "Igavene Ärasõit" - Juudi rumeennia kirjaniku raamat oma eluloost. Või noh.. Midagi ta nagu kirjutas. Kui nüüd nende kahe raamatu põhjal anda hinnang kogu rumeenia kirjandusele .. - siis üsna sisutihe joigumine, mille lugemine on raske nagu metsatöö. Seosetud laused, miljonid ebaolulised tegelased, arusaamamtu hälin. Ja jutu sisu - kui seda on - siis peab selle ilmselt ise juurde mõtlema. Mul niipalju fantaasiat pole... et siis Rumeeniasse sõites on siiski vähemalt kohalikud raamatud turvalisem koju jätta ja pühenduda loodusele..