Mahmudia

Koerte küla. Siin kämpingu õue peal jälgib iga me sammu kolm sõbralikku, aga samas ka üsna näljast koera. Sadamas oli meid tervitama tulnud lausa üheksa koera.

Sõit siia oli üle ühe Doonau mitmest harust, mis Musta merre välja jõuavad. Seal päris Musta mere rannikul on linnad, kuhu saabki vaid paadiga. Omamoodi muust maailmast lõigatud saared. Kertu pärast välistasime võimalused väikeste paatidega Doonau deltat uudistama minna ja suure paadiga kaks korda neli tundi tundus ka liigse piinamisena. Valisime vähima. Selle küla siin, kuhu küll tavaliselt ilmselt laevaga ei tulda.  Vaid meie pärast pidi ka seekord paat oma peatuse tegema. Kes teab - ehk saatus kunagi tagasi toob ja võimaldab jõuda ka päris mere äärde.