Külm kevad. Ja lennuk mis viib meid taas suvve. Olimegi kauaks jäänud. Tunnen oma süüd selle külma kevade pärast. Just nüüd, kui minek, jõudis ka soe kevad kodumaale. Liiga hilja see aasta.. Miski kümme päeva varem oleks pidanud. Oleks ka kirsid ehk Eestis õigel ajal õitsema puhkenud.
Kertu paistis ka minekut ootavat. Koduhoov talle selgelt liiga väikeseks on jäänud ja kange kihk kõrvaltänavasse autosid vaatama.. Ei jõudnud teda enam ka jõuga kinni hoida.. Ja seepärast siis nüüd veel kaugemale.. Külm on...Kertul ka ilmselt. Lennujaama radiaatorist oli tal igal juhul kindel veendumus, et see peab olema maksimumi peale keeratud.
Türgi lennujaam tundub olevat just paraja suurusega mänguväljak, kus saab teha selliseid paraja pikkusega ja põnevaid rännakuid. Ja leida uusi sõpru. Ühele üheaastasele on see Türgis maailma kõige lihtsam ülesanne. Kõik on lapsega suheldes väga vahetud. Lennukis ükski tädi ei suutnud last näppimata mööda minna. Ainult lennujaamaametnikud - vat neil ei liigu näos ükski lihas, kui kena blond neiu nende oma valitud muusika saatel väikese tantsushow korraldab....
Rumeenia ootab.
No comments:
Post a Comment