Teate ju seda ühe Jaapanlase filmi kus seitse palgasõdurit kaitsevad küla pahade eest. Ja millest üks ameeriklane kunagi uusversiooni tegi. Ja millest üks teine ameeriklane veel mõned aastad tagasi veel uuema versiooni tegi. Ühesõnaga film, mida ma lennukis teel Türki vaatasin. Kodus sai just lõpetatud raamat, kus Hiina sõjakunsti strateegiaid käsitleti. Vot selle filmi strateegia - see on täpselt vastupidine neile Hiina strateegiatele. Keskendumine lahingule, mitte eesmärgile. Heroiline lahendus koos ellujääjate (ja surnute) ülistamisega - kuigi mitusada inimest surma ja kaitstav linn sisuliselt sõelapõhjaks sai. Ehk oleks võinud lahingut pidada nii, et lahingut ei olekski toimunud? Ära kasutades olukorda ja vastase nõrkusi. Pidada lahingut lahingut pidamata. Hakata pidama lahingut, kui võit juba ammu otsustatud. No aga siis ei oleks muidugi ka heroilist juttu suuri sangareid.
Ja siin kohal tahaks tervitada neid sõdureid, kes kulisside taga lahinguteta sõda peavad ja kunagi kangelase aupaistet ei saa.
No comments:
Post a Comment