Esimene asi mis silma hakkab on suurel hulgal erivanuselisi paljaid rindasid. Vaba maailm on jõudnud siia sügavamalt kui Eestisse. Arusaadavadel põhjustel ma oma reispäeviku seda lõiku fotograafiaga ei ehi. Samas tekkib mõte, et sellisel hulgal nii ilusaid noori kui ka veidi närtsinumaid ja ajahambast puretud rindade nägemine võiks ühelt noorelt mehelt võtta kogu selle salapära ja meelteliigutuse, mida üks alasti naise keha võib pakkuda. Mulle, vanale pässile, need vaated niigunii enam olulist ajuergastust ei tekita. Paljad rinnad - see on kindlasti feministlik ja aitab lahti pakkida olulise osa naise kehast kui seksuaalsest objektist. Aga ma pole kindel, kas aseksuaalne naise keha viib meid tegelikult paremasse maailma? Kas avalikustamine sellisel kombel, mis avab kõigile magusaid saladusi, aitab meid? Ilmselt on ikkagi ka minu verre jäänud alles mõned konsevartiivsed verelibled, mis hakkavad töötama, kui seda ilu siin ümberringi vaadelda.
Salou linn ise on kuidagi tuim. See pidevalt lõõmav päike kõrvetab ja pidurdab ajurakkude intensiivset tööd. Kogu linn jätab veidi mulje nagu zombiparadiisist. Seda muljet võimendab liikumine keskpäeval väiksemates inimtühjades linnades. Ka endal jääb siin mõtlemine üha aeglasemaks ja istudki tuhmi näoga basseini kaldal ja tunned oma veres zombiviiruse uinutavat voogu.
No comments:
Post a Comment