Andsin endale lubaduse seekord reisipäevik kirjutada. Mitte et ma arvaks, et sellest reisist suuri mõtteid või kirjapanemist nõudvaid ideid tuleks rohkem kui teistest perereisidest. Vaid lihtsalt sellepärast, et teha üle tüki aja midagi loomingulist. Midagi, mis ei oleks liiga selgelt algoritmina defineeritav ja mis ei oleks mingi järjekordse probleemi tagaajamine.
Reis Kreekasse – kuna pole Kreeka mandriosas varem käinud. Ja Ryanair Soomest üsna mõistlikke lennuhindu pakub. Ees ootavad Olümpose mäetipud, Meteora... Ehk midagi ja kusagil veel – aga see selgub juba reisi käigus.
Juba enne reisi olen oma elu veidi keeruliseks ajanud. Tea, kas see on suurenenud vanusest, aga kirjud Ryanairi lehed tekitavad endiselt segadust. Õnneks märkasin enne reisi algust, et 20 kg kohvri asemel suutsin reserveerida vaid 10 kg. Ehk siis tuleb veidi väiksemates mahtudes reis. Ka reisiauto sai võetud suures kitsikuses kõige pisem ja odavam Fiat. Vaatame, kuidas ma oma suure koguga sellesse mahun ja kas see mind ka edasi liigutada jõuab...
6660 sammu, teavitab mind mu nutikell hetkel, kui hakkan lennukisse sisenema. Ei vähe ega palju – aga miks peaks just sellisest numbrist eraldi teavitama? Ja miks just lennukisse sisenedes? Ühel reisiseltskonnast on ka väike lennuhirm ja sellised ended ei ole üldse mitte head. Musta huumorimeelega on need, kes Garminis nutikelli programmeerivad.
Ja see pole ainus esoteeriline kogemus täna. Muu esoteerika tuleb kaasavõetud raamatust. Kunagi ühelt tasuta raamatupakkumise laualt korjatud „Püha seaduselaeka saladused“ on üks seekordseks reisiks kaasa haaratud raamat. Nagu ka eelnevalt kordi – olen taas Piibli lugusid lahti muukimas. Nüüd siis ühe tõsise vandenõuteoreetiku sule läbi, kelle nägemuses on seaduselaegas aparaat, millega saab teha monoatomaarset kulda. Mida sellega teha saab – selle teadmiseni ma pean veel veidi lugema.
Sünnipäevaks kingiti mulle raamat vanaisade lugudest. Jõudsin sealt läbi lugeda esimese loo – ühest samuti esoteerilisest mehest, kes oskas oma kehast välja rännata ja teadis palju maailma varjatud saladusi. Üks koht, kus ta neid ammutas, olid kloostrid – kus ta oli viibinud pikalt ja uurinud paljusid salatekste. Samuti saanud teadmisi Vatikani raamatukogust, kuhu väidetavalt pea kogu vana Aleksandria põlenud raamatukogu ja selle saladused tänaseks koha leidnud. See mõistmine ja arusaamine, et religioonide nähtav osa oma lapsikuses peidab sügaval salateadmisi – selle teadmise otsas sõidab praegu mu käes olev raamat ja seda mõtet lausa kinnitas see loetud vanaisa elulugu.
Homme sõidame Meteorasse, kus meid ootavad kümned mägede otsa püstitatud kloostrid – ma kardan, et nende kloostrite salakambritesse mul sisse piiluda ei õnnestu. Aga kes teab... Ehk aitavad mind sel teel Olümpose mäe jumalad.
Saabumine Kreekasse kulgeb, vaatamata kella hirmutavatele ähvardustele, sujuvalt. Nii kiiret auto kättesaamist pole varem olnud ja pole ka juhtunud, et pakutakse valida kolme automargi vahel. Sai valitud kodune Kia ja no tegelikult me mahume ära... Kõik kolm kreeklast, kellega suheldud, on olnud suhteliselt sõbralikud.
Hotelli jõudes selgus üllatusena, et siin on ka hotelli bassein lahti, ja lubati ka hotellilähedast randa. Hommikune tõdemus pilvise ilmaga oli, et las see ujumine jääb. Hotell ja kogu ümbruskond oli selline aegunud ja mahajäetud. Ja mitte hooajaliselt. Soditud majad annavad märku, et siin on lisaks sügisele ka midagi muud valesti. Võrreldes näiteks Hispaaniaga võiks siin olla tohutu turismipotentsiaal, aga kõik on kuidagi väsinud ja loobunud...
