Teisel hommikul Kalampaka linnas Meteora lähedal. Tunne, et sai siia ehk liiga kauaks hotell võetud. Uuesti üles matkata pole enam valutavate sääremarjade tõttu tuju. Aga hotell, kuigi veidi selline vananenud, on makstud ja kusagile meil siit pääsu pole. Leidsin siis linnast 50 km kaugusel ühe silla koos tehisliku kosega – ja saigi päev sisustatud.
Kose juures elab üks veidi nukker koeraperekond, kes meid näljaste pilkudega tervitas. Siin on kodutute koerte ja kasside maailm üsna rikkalik. Rahvas on nendega harjunud ja nad moodustavad juba täiesti orgaanilise osa ühiskonnast. Ettekandjad ei muutu närviliseks, kui söögisaali ilmub mõni kass või veidi uduse ilmega peni. Ja nii mõnigi neist sai meie käest paar tükikest liha.
Neil näljastel koertel silla juures – neil läks veidi veel paremini. Naispere tungival nõudmisel sai ette võetud 10-minutiline autosõit lähima poeni ja sealt tagasi tuldud hunniku koeratoiduga. Vanemad koerad olid läinud oma radadele, aga väikesed kutsikad said oma kõhu täis.
No comments:
Post a Comment