Läheme ringiga kaljude suunas. Ringiga, kuna on vaja üle vaadata mingid väiksemad sambad maastikul, kust ajapikku on kogu maa ära uhutud ja mõned kivid sammaste peale püsti jäänud. Oleme siin ihuüksi. Valmis on ehitatud suur kivine maantee keset loodust. Etteruttavalt võib öelda, et selliseid kohti, kus rahakasutus veidi küsimusi tekitab, kohtame veel palju. Nii on väikeses muuseumis, kus on paarkümmend topist ja mõned plastmassist seened ning kus me oleme samuti ainsad külastajad, tööl korraga vähemalt viis inimest. Bensiinijaamades on alles need inimesed, kes võtavad kolonka küljest vooliku ja selle su autosse topivad. Arusaamatutesse kohtadesse tehtud suuri investeeringuid paistab siin veelgi silma. Aga võib-olla on see õige – inimestele tuleb ju tööd leida.
Meteora kaljud tervitavad meid hoopis suurematena kui seni nähtud tornid. Saadan pildi oma mägironijast rühmavennale ja küsin, et kas teed ära? Saan pika vastuse sellest, kuidas mingit pragu mööda nagu saaks natuke... ja ehk äkki teeks. Mägironijaid kohtame järgmistel päevadel isegi paaril korral. Üks punane täpike kusagil täiesti ebatõenäolises kohas mäe peal osutub kaameraga sisse suumides kellekski, kes soovib tipu poole saada. Ja mõne minuti pärast on täpp liikunud üha kõrgemale. Korra märkame ka kiivrite ja köitega seltskonda. Jah, siin ronitakse. Meie läheme siit üles siiski ilma köiteta. Hotellipidaja näitab meile kätte suuna, kuidas autoga kloostriteni mägedes saada. Meie siiski otsustame jala minna. Teeotsa leiame kergelt ja teekond 400 meetrit kõrgemale kalju otsa võib alata.
No comments:
Post a Comment